WTF?: Universum - "Vanakurat!"

Antud tekst on nii öelda WTF?i "universumist" ja peaosas on narkarist palgamõrvar Toomas Kroon. Kuhu ja kuidas see lugu aga eelnevate lugudega sobitub? Selles ei ole ma kindel. Kui aus olla, siis oli juba eelmise jutu, Peataoleku, viimane peatükk "Košmaar" kuidagi nii öelda "far out there"... Ehk sellepärast kogu asja nimi ongi WTF? (what the fuck?)

Püstol või revolver ei ole kunagi nii hirmuäratav kui üks suur nuga. Või väike nuga, vahet pole. Mõte tulisest ja kiirest kuulist läbi lauba ei ole üldse nii verdtarretav kui mõte vahedaks ihutud terast, mis su kõõluseid lõigub. Reservuaari koerte stiilis su kõrvu lõigub. Mis iganes. Nuga on, öelge te, mis te ütlete, igati jubedam, kui püstol või revolver.


***


Kleeplint rebenebki lõpuni ning mu käed on vabad. Kaks idiooti ei pööra mulle veel tähelepanu. Neil on vaja surnud Kalmerit togida. Uhked on oma kogemata saavutatu üle. Nad tõesti vist ei tea, millise pasarahe nad enda ja oma lähedaste peale tõmbasid. Kalmer reaalselt ei olnud lihtne narkodiiler. Mina ju peaksin teadma. Ahmed ja kõik teised oleksid ka pidanud teadma. Ja kui ei teadnud, tegin mina neile selle selgeks.


***


Ja just nimelt, püstol ja revolver. Ma vihkan, kui lollid ja rumalad ei tee neil kahel vahet. Püstol ei ole revolver. Kõik need imbetsillid võiks püstoliga veneruletti mängida. Jah, püstoliga.


***


Avan enda käekella metallrihma ja libistan kella ümber parema käe sõrmede. Kell peab täitma metall-nukkide funktsiooni. Nüüd on vaja ainult õiget hetke oodata. Hehe. Üllatus, üllatus - munnid!


***


Kalmer tõesti ei olnud lihtne narkodiiler. Kes ta siis oli? Mis oli tema saladus? Mis ta tegi nii võimsaks?


***


Kallutan end võimalikult palju tahapoole, kui Maika mulle matšeete tera nina alla topib. Ta tuleb lähemale, kallutab ennast ja see sobib mulle. Ma ei kuula, mida ta seletab. Märkan, et Suur Apelsin ei jälgi meid vaid vahib laipa ikka veel. Nüüd on õige hetk.

Kallutan pea paremale, et vältida teraga näkku saamist. Kraban vasaku käega nuga hoidvast randmest. Parema käega annan hooga haagi, mis tabab otse oimukohta. Tirin teda enda poole, see on kerge, ta pole tasakaalus. Enne, kui ta selili minu vasakul küljel põrandale prantsatab taban teda veel korra. Otse ninasse. Ise suudan säilitada toolil balansi. Vaatan otse ette. Suur Apelsin tormab minu poole.

Kallutan end Maika peale pikali. Kinni seotud sääred teevad valu, tooli nurgad tungivad põlveõndlatesse. Kell kukub Maika pea kõrvale maha. Kraban revolvrist, mis on veel ta vasakus peos.

Apelsinil on tohutult jõudu, sest ta rebib mind koos tooliga püsti. Siis ligineb ta mulle vasakult. Keeran relva enda näo ees tema poole ja tõmban päästikut. Mulle pritsib verd näkku, püssirohu sähvatus teeb vasakule silmale haiget ja kõrvus hakkab tugevalt vilistama.

Vasak käsi liigub instinktiivselt silma peale. Parem suunab toru Maika näo suunas. Vajutan päästikut. Teise korra. Veel mõned korrad, aga neil kordadel relv ainult klõpsub. Kuulid on otsas. Mina seda ei kuule.

Viskan tuki põrandale. Kakun jalad tooli küljest lahti ja tõusen karjudes püsti. Ultravägivald on osa minust. Ma olen jälle võidukas. Mismoodi? Kas Vanakurat ise juhib mu kätt ja silma ja mõtet? Mis kuradi moodi ma ikka veel elus olen?

Jalad on surnud. Ma ei püsi püsti. Vajun betoonile. Rusuv hais - veri, püssirohi, surm. Kaotan teadvuse. Viimane pilt, mida näen, on Kalmeri lõhkine kõri, kust enam ei voolagi väga palju verd.


***


Mis oli Kalmeri saladus? Mis tegi ta nii võimsaks?

Mina.

WTF?: Universum - "Käekell"

Antud tekst on nii öelda WTF?i "universumist" ja peaosas on narkarist palgamõrvar Toomas Kroon. Kuhu ja kuidas see lugu aga eelnevate lugudega sobitub? Selles ei ole ma kindel. Kui aus olla, siis oli juba eelmise jutu, Peataoleku, viimane peatükk "Košmaar" kuidagi nii öelda "far out there"... Ehk sellepärast kogu asja nimi ongi WTF? (what the fuck?)

Kui üks korrumpeerunud, neurootiline ment nurgataguses parklas suure noaga kuklasse saab, siis see ei muuda suurt maailmapilti absoluutselt. Keegi ei hooli tegelikult. Naine leiab uue munni ja lapsed leiavad uue rahakoti, mida tühjaks pumbata. Ülemused leiavad uue etturi. Ment on ment. Kedagi ei koti.

Kalmeri tool vajub põrandale. Ta kaelast voolab tohutult verd, mis seguneb betooniklibu ja tolmuga. Võigas lõpp, mida enesele ei soovi. Mina ei kavatse niimoodi surra. Niimoodi pimeduses verekaotuses ja õhupuuduses. Ma ei tea, kas ta püsis veel elus pärast kõri lõhki lõikamist, aga kardan, et nii see oli. Ta huuled maigutasid veel nagu kalal, kes kuival. Imperaatori hääletu ja mõttetu lõpp kuskil mahajäetud kolhoosilauda põrandal.

Jah, maailmal on veel rohkem ükskõik suvalise narkodiileri surmas. Kalmer aga ei olnud lihtne diiler. Jah, imperaator langes mu enese verdtäisvalgunud silme ees, aga impeerium ei olnud veel lagunenud. Need juhmid sitapead ei teadnud, millesse end mässisid.

Ma ei mõistnud, mismoodi sellised juhmardid küll meid nii sita sisse suutsid vedada. Nad ei näinud välja nagu keegi oleks seda tegelikult organiseerinud. Nad tundusid nii juhuslikud. Kuidas me nende silmis küll selle ära teenisime?

Kas ma olin tapnud mõne nende sõbra? Ma ei tea. Tapmine oli minu jaoks juba igapäevane rutiin. Iga kord ei olnud nii graafiline nagu Ahmed ja tema sõbrad. Tihti peale oli mõni elu lõppenud tuimalt teele saadetud kuulist. Ja kuule jagus.

Nendel kahel sitapeal oli ilmselgelt juhuslikult vedanud. Kus oli Kalmeri ihukaitsja? Kui surnud, siis surnud, aga kui ei... siis ka tegelikult juba surnud. Ma tapan tolle raisa ise ära, kui tal siiani pole olnud oimu juba surra. Neil sitakottidel on aga tõsine õnn, et nad on saanud meid sellesse olukorda. Ma ei mäleta mitte midagi. Mul on olnud ka endal oma jagu seda õnnetut õnne - juhust. Ilma selleta ei oleks ma isegi elus. Kuid ma tean, et mingil hetkel õnn pöördub ja siis tuleb olla leidlik ja julm. Külm, kalkuleeriv ja julm. Otsekohene ja konkreetne. Need kaks - Suur Apelsin ja Maika - need ei olnud mitte midagi neist. Neil oli vaid nende õnn, mis oli pöördumas.

Venitamise, sikutamise ja tirimise ja hõõrumise peale hakkas mu randmete ümber olev kleeplint järele andma. See rebenes.

Maika kargles maas seotu ja veritseva Kalmeri ümber. Ta tulistas enda revolvrist temasse kaks lasku. Ka kolmanda. Lasud kõlasid ja kajasid valusalt, minu kõrvad olid jätkuvalt lukus. Olin kurt. Ma ei kuulnud nende sõnu. Lugesin nende huultelt vaid roppusi, kui nad sülitades Kalmeri ja ilmselgelt ka minu üle irvitasid.

Sain käed vabamaks ja liikuma. Tundsin, et mu vasaku randme ümber oli mu käekell alles.

WTF?: Universum - "Kohatu muie"

Antud tekst on nii öelda WTF?i "universumist" ja peaosas on narkarist palgamõrvar Toomas Kroon. Kuhu ja kuidas see lugu aga eelnevate lugudega sobitub? Selles ei ole ma kindel. Kui aus olla, siis oli juba eelmise jutu, Peataoleku, viimane peatükk "Košmaar" kuidagi nii öelda "far out there"... Ehk sellepärast kogu asja nimi ongi WTF? (what the fuck?)

Tunnen rõske betooni lõhna. See on raske ja rusuv tunne. Mu silmad on kinni seotud ja ma ei suuda leida enda kehal kohta, mis ei valutaks. Surun hambad kokku. Valu. Tõmban keelega üle hammaste. Need on terved. Huuled on kinni kuivanud, arvatavasti verised ja katkised. Hingan aeglaselt ja pikalt veel rusuvat õhku kopsudesse. Üks nina pool on samuti kinni. Kuulen samme. Need liiguvad kuskil minust vasakul. Keegi liigutab end veel minu selja taga. Ma olen istukil, ilmselt tooli külge kinni seotud. Teibiga, sest kui üritan end pisut nihutada siis kakub miski mu käekarvu.

Kolmas hääl, mida eraldan, on valuoie, mis kõlab minust eespool, pisut paremal. Ma kahtlustan, et see on Kalmer. Tundub tuttav. Eeldan, et ka tal on oma tool ja oma teip. Viimane mälestus on košmaarne bläkkout. Matšeete. Hingan raskelt välja, rinnakorv on valus. Türa, mis juhtus?


***


Unenäod. Need on imelikud. Ühed, mida nägid kauges lapsepõlves, võivad sind kummitada terve elu. Mäletan und, kus oli mingi raskus. Just nimelt, defineerimatu raskus, mis surus ja hoidis mind kinni. See oli vaid uni, aga see oli liigagi reaalne prepubeka jaoks. See mõjutas minu mõttemaailma.

Teine õudusunenägu oli veel jubedam. Miski või keegi ajas mind taga, aga ma ei jõudnud eest joosta. Mu jalad ei liikunud, olin kui tõrva vajunud. See saamatuse ja jõuetuse tunne hoidis end minus ka siis, kui ma tegelikult suutsin joosta. Kiirelt, kaua, kaugele - see ei muutnud painajaid.

Ja ma ei mäleta mitte ühtegi head unenägu. Need hajuvad kõik kohe pärast seda, kui silmad avan.

See siin ei ole unenägu. Neist olen ma ammu üle ja jagu saanud.
See siin on reaalsem kui sinu sitane töö, frigiidne naine ja luuserist laps.


***


Kõrvakiil. Valu ei eristu. Vaid teravus - see äratab ja ergutab. Silmaside kisutakse ära. Silmi avada ei ole liiga valus, sest valgus on piisavalt hämar. Mu silme ees avaneb pilt, mis on tuttav briti gängsteri filmidest. Valges maikas ja sinistes, valge triibuga dressides, habetunud mees seisab minust vasakul. Ta vasakus käes on kuuelasuline revolver. Minust vasakul ongi toolil kinni seotud Kalmer. Tema silmaside on veel peal.

"Noh, polegi enam nii kõvad vennad, mis?"
"Kes sa oled?" kohiseb Kalmer. On tunda, et tal on valus rääkida.

Maikas mees võtab hoogu ja lööb jalaga Kalmerile makku. Tool vajub tahapoole betoonpõrandale. Minu selja tagant astub välja teine dressides mees. Tema habe on heledam, seljas on tal t-särk kirjaga "Go big orange". See ajab mind muigama. Kohatu on muiata, aga kui kohatu on kanda piinamisele mingit kuradi totrat särki. Raisk. Vittu.

Suur Apelsin tõstab Kalmeri uuesti püsti. Avan suu ja korisen.

"Ou... sitapead... "

Saan mõlema sitapea tähelepanu.

"Minge vittu!"

Mõlemad sitapead muigavad.

"Muiake, muiake... ma tapan ära teid..."

See teeb neile loomulikult nalja.


***


Siiski on unenägusid, mis ei ole painajad. Paljudes unenägudes ma olen sõdur. Mul on relv ja ma sõdin. Mille eest? Mille jaoks? Seda ma ei tea.

Ja teises ma lendan.

Ja kolmandas ma kepin kedagi.
Kas vittu, näkku või otse ajudesse.


***


Varem ma ei märganud, et maikas sitapeal on matšeete. See on see sama, mida mina mäletan. Kuidas ta selle sai? Kuidas ma ikkagi siia sain? Mõlemad sitapead naeravad. Maika võtab hoogu ja lööb käepidemega Kalmerile lagipähe. Valu arvatavasti ei eristu, sest karjet ei järgne. Mu vererõhk tõuseb, kõrvad lähevad lukku, minu jaoks toimub kõik vaikuses ja vaakumis.

Maika astub sammu tagasi. Lööb Kalmerile jalaga näkku nii, et K pea vajub kuklasse. Ja siis lõikab maikas sitakott Kalmeril matšeetega kõri läbi.

Ma muigan.

Jumal Chinaski poja puumõõk.

Sügan valge t-särgi all karvast kõhtu ja keerutan puumõõka, kui juhtumisi peeglist möödun. Astun sammu tagasi ja vaatan enda peegelpilti. Nägu on habetunud, aga puhanud. Mu silmad on selged ning meeldivad mulle. Juuksed on pesemata juba mitu päeva, nad on omamoodi ilusasti soengus isegi. Ilme on emotsioonitu ja samas nagu midagi ütlev. Hehe. Henry Chinaski poeg. Ma olen Chinaski poeg. Heh. Dressipüksid on vajunud peaaegu poole kannikani. Nende alt paistavad valged bokserid. Ei mäleta kuna ma neid vahetasin. Kummardun peeglile lähemale. Mul on tõesti ilusad silmad. On nad siis rohelised? Ju vist on. Kas Henry Chinaskil on poeg? Ma ei tea, aga imestaksin, kui ei oleks. Muigan ühe suu poolega. Tekib põselohk. Muudan enda näoilmet kord nurjatuks, kord vihaseks, kord rõõmsaks. Mul on ilmekad põsesarnad. Ilmekad silmad. Peavadki olema. Kirjutada ma ei oska. Chinaski poeg. Mismoodi ma nii ilus olen?


***


Seisan. Pimedus. Täielik pilkane pimedus. Sosistan:"I am the son of God." Sosin põrkub nähtamatutelt seintelt tagasi mu enda kõrvu. See on pehme, aga terav heli. "I am the son of God." Ma ei liiguta, kardan end ära lüüa. Pilgutan silmi, et kontrollida, ega need kinni juhuslikult ei ole. Ei ole. "I am the son of God." Kas ma sosistan ikka ise? Mis hääl see oli? Kus ma olen?

Kes ma olen?

"I am the son of God."


***


Puumõõga vestsin ma kaitseväes olles. Oli lumetu varatalv, väljas oli karge. Noorsõdurid lasksid lasketiirus, kogu ümbritsev mets kajas vastu. Hoidsin lõket elavana ja vestsin puumõõka.

rüvelinn

sel linnal on mustast lateksist katus
ja ses linnas pole hapnikku
nii hingavad higised liibuvad kehad
üksteise hingeõhku

pimeduses võtavad võimust rüved
enam ei tea keegi, mis on patt

las ma kraabin õlist
su pronksise naha

*
sel linnal on tumedast sametist põrand
ja ses linnas pole söögipoolikutki
nii imevad higised kodanikud endasse
viimased oigavad ihudki

pimeduses võtavad võimust ihad
enam ei hooli keegi, mis on patt

las ma kraabin õlist
su pronksise naha

oled minu pooleli raamat

sa lõhnad nagu hommikukohv
hõljud kui joovastav aroom
absurdikoomiline raamat
mida loen
ununeb, kui end ümber minu
pehme sallina kood

ühe sõõmuna ma võiks sind ju
võtta
aga hingan rahulikult 
kübeme kaupa

sa oledki minu kohvikruus
ja pooleli raamat
ning oled minu ringutav
talvine hommik
kui voodil end sinu all 
laiali laotan

Müravaakum.

Seisan keset linna suurimat ristmikku. Autod mürisevad mööda nii, et tuul vingub neile järele. Ma ei erista üht autot teisest. Udune müra on ühtlaselt kurdistav. Sa seisad teeserval ja ma näen, et sa karjud ja hüüad, aga ma ei kuule sind.

Müra ei summuta sinu hõikeid. Sinu hõiked on osa mürast.
On ühtlane helifoon, mis nüristab viimsegi aru.
Ma ei kuule sinu või kellegi teise definitsiooni järgi.

Kuulen vaid iseend.
Iseendas olen vaikuse vaakumis.
Kuulen iseenda mõtteid.
Minu ümber on vaikuse mull, mille seinteks on see sama müra.

***

Minu ärklitoas ei ole ruumi. Sulen enda järel ukse. Kiilun ukseplaadi ja otse ukse ette paigutatud riidekapi vahele. Toas ei oleks kärbsel ruumi lennata. Õhku on vähe. Aken on kaetud. Valgust ei ole. Õhku ei ole.

Ehk ämblik suudaks selles toolijalgade ja lambikuplite rägastikus liikuda ja eladagi.

Mina lihtsalt seisan enda toas.
Ja ma ei ole õnnelik.
Mis siis, et mul on nii palju asju.

***

Autod vihisevad minust vaid mõne sentimeetri kauguselt mööda. Juhid justkui ei näegi mind. Masinad on minu suurim oht ja samas mu parim kaitsekilp. Sina ega keegi teine ei saa mulle ligi. Ma olen vaba.

Ma elasin siin!

Väristan jalgu. Lükkan sõrmed läbi pehmete juuste. Näpistan huult.
Ohkan. Hingan sügavalt sisse. Ringutan.

Matan näo peopesadesse.
Suletud laugude taga näen ilutsemas mustreid.

***

Sa sätid enda asjad toas korda, virna, hunnikusse. Ühte nurka. Teed endale ruumi. Rahutult keerutad end akna ja ukse vahel, suutmata valida, kust kaudu lahkuda. Kas on juba hilja?

Kaua sa siin olnud oled?

Kas nad tulevad sulle järele?
Tulevad nad aknast? Või uksest?

***

Tõusen. Lükkan mõlema käe sõrmed läbi tuka ja üle pea kuklale. Pigistan. Ringutan. Selgroolülid ragisevad. Sõrmed ragisevad.

Toaseinad tõmbuvad kokku. Panen käed laiali ja surun vastu. Ragiseb.

Ma ei saa aru, kas seinad või mina.

***

Lased lõpuks käed sorgu. Annad alla. Ilma tegelikult võitlemata. Keegi ei tulegi. Ja sina ei lähegi.
Nii uks kui aken jäävad suletuks. Vajud kössi. Selg kumeraks.

Vajud ja vajud, kuni sõrmeotsad puudutavad põrandat.
Siis puudutavad parketti põlved, küünarnukid, laup.

Ja siis vajud sa põrandast läbi.

***

Seinad purunevad. Käed ragisevad neist läbi. Käed kaovad aukudesse. Kannan enda puuri nagu särki. Uhkusega.

Siin elasin mina!

Planeet Asfalt.

Kuuehõlmad ja lips laperdavad tuules, mis vihiseb kõrvulukustavalt. Planeedi külgetõmbejõud kisub mind enda poole 9,8 meetrit sekundruudus. Näen vaid kosmosesina ning tundub nagu kukuksin läbi lõputu tühjuse.

***

Pilgutan silmi. Äkitselt näen vaid sinu omi enda ees. Sinu pilk on appikarjuv. Ma ei oska sind aidata. Anna mulle palun andeks. Ma ei saa sinust aru.

***

Sulen silmad. Pööran end ümber. Avan silmad.
Peatun mõned sentimeetrid enne asfaltpinda, millega on kaetud kogu planeet. Mäed on laiali kantud, mered on täidetud. Kõik on musta katte all.

Päike kuumab ning tõrv aurab mürgist vingu. Mina ei hinga.

Kõik, mida näen on teekattemust ning tundub, et olen suletud lõputusse tühjusesse.

***

Mulle meenub sinu segane meel ja vaid üks ainus ununev suudlus. Sinu huuled olid pehmed ja mõistus pehmem. Me ei olnud kokku loodud, aga siiski raiskasime teineteise aega.

Mäletan, et mõtlesin sulle mõned korrad enne uinumisi. Sinu naeratuse taga oli miski, mis mind võlus.

Raisatud aeg või mitte. Ma teeksin seda kõike uuesti. Alati.

***

Tõusen vertikaali ning asetan kingatallad asfaldile. Vajutan jäljed igaveseks siia paika. Teen sammu. King jääb oma pessa. Ja siis teine. Ja siis sokid kuni seisan paljajalu kõrvetavas tõrvas.

Enne mind ei olnud sellel alust ega lõppu.
Mina tähistasin mõlemad.
Olen esimene ja viimane teetähis.
Teetähis teel minuendani.

Maailmamuutja 5

Maailmamuutja kõik osad:
Esimene
Teine
Kolmas
Neljas
VIIES!

___________________________________________________________________________

Kõik algas sellest, et kodulehed ei avanenud. Ükski aadress ei andnud tulemust. Kõik serverid olid maas. Ükski sõnum või meil ei jõudnud kohale. Ükski telefoninumber ei vastanud. Levi ei olnud. Raadiod jäid vait ja telekad pimedaks. Kõik korraga. Samal hetkel. Elektrivool kadus ja akud said tühjaks nädala pärast. Generaatorite kütus lõppes umbes kuu aega hiljem.

Vaikus. Täielik vaikus võttis maad. Vaikus, milles oli kuulda vaid üksikuid ohkeid ja karjeid ja püssilaske.

Meeletus.

Meeletus ja lootusetus.

Inimene muutus inimesele hundiks.


***

Kütteta majas, mitme teki all magavale Triinule paistab silma ere valgus. See äratab ta. Tüdruk ronib tekkide alt välja. Lõdiseb. Ta läheneb aknale, kust paistab sisse soe valgus nagu oleks Päike Maale lähemale liikunud.

Aknast ei näe. Ei saa aru. Triinu läheb õue. Sisemine värelus, mis teda valdab, teeb põlved nõrgaks ning ta vajub maja ette murule maha. Peaaegu käpuli. Ta nutab hääletult. Suured pisarad voolavad ta määrdunud põskedelt. Ta tõstab aeglaselt pead. Tema silmist peegeldub kuldne valgus.

Kuldne valgus, mida sähvib üle maa olend, kes hõljub majakatuste ja puulatvade kohal. See valgus ja soojus annavad hea tunde, nagu kõik sinu teod oleks andestatud.

See olend on ingel.

***


Ei.

See olend ei ole ingel.

See olen mina.

Ja mina olen lõpp.

Maailmamuutja 4

Maailmamuutja kõik osad:
Esimene
Teine
Kolmas
Neljas
...
___________________________________________________________________________

"Mis asi see on?" on Tarmo hämmingus.
"See... see on kompleksne arvutiprogramm, programmeeritud võtma üle servereid üle maailma."
"Viirus?"
"Lihtlabaselt küll, aga... vaata, see... see viirus on teistele viirustele nagu lohe vihmaussile, nagu Päike lutsukivile. See, see muudab kõike."
"Mis mõttes kõike?"
"Kujutad sa ette, mis saab kui Facebooki enam ei ole?"
"Jah..."
"Oled sa kindel?"
"Ma arvan küll. Kõik Facebooki kasutajad oleksid hämmingus."
"Jah, segadus oleks. Kujutad sa aga ette, et pole ka Youtube-i, Twitterit, Blogspotti, Tumblri, Orkutit, Ratet. Mitte ühtegi suhtlusportaali?"
"Hmm... ausalt öeldes ei kujuta."
"Aga kujutad sa ette, et internetti pole üldse?"
"Kõik seisaks."
"Just, aga mitte päris. Kujuta ette, et pole ka satelliitühendusi, telefonid ei tööta. Elektrit ei ole. Mitte miski ei tööta."
"See oleks kaos. See ei saa hästi lõppeda. Inimesed läheksid lolliks."
"Inimesed on niikuinii juba lollid."
"Jah, aga..."
"Aga mis?"
"Kas see ... viirus teeb seda?"
"Veel mitte, ta valmistub. Ta võtab vaikselt ja salaja kõik vajaliku enda kontrolli alla ja siis annab korraga kõigele surmava hoobi. Natuke läheb veel aega."
"Miks?"
"Mis miks?"
"Miks sa selle tegid?"

***

Lõpuks ometi saab Triinu vabamalt hingata ja liigutada, kui ta Tallinna bussijaama perroonile astub. Tudeng kaob tema elust sel hetkel nii, et temast ei jää alles mälestuseraasu. Ainus, mida Triinu mäletab on ängistus, mille tekitas peale sunnitud pärismaailm ning ühenduse puudumine. Rahutus püsib veel nüüdki, sest nutitelefoni aku on ju siiani tühi.

Äkki keegi soovib temaga ühendust saada just nüüd, kui tema alles kuskil linnas kodu poole seikleb. Ja mis siis, kui see soov on tähtis ja kiire? Mis siis, kui see ei anna oodata? See tunne närib tüdrukut, aga seda vaikselt ja väikeste ampsudega. Peaaegu märkamatult. Ta ise ei tunnistaks seda tunnet.

***

Vaikselt tiksub aeg. Nii vaikselt. Ja sa ei märka kui kiirelt, mis siis, et tempo on tal alati sama ja selleks ta ka jääb. Sa vaatad kella ja juba on ta "nii palju" või on ta alles "nii vähe". Tiksub aga järjekindlalt ja tundub nagu mitte millegi suunas. Nagu koha peal tammuks kuid kas ongi sinule mõeldud seda aru saada, kuhu ja milleks ta tiksub.

Kas on sinule mõeldud aru saada, miks sa oled ja milleks on sulle antud aeg?

Charles Tussunutsutaja: Mina olen Jumal.

Kord läks Charles minevikust pärit deemonitega kaklema. Oma peas ainult, loomulikult. Loomalikult, see-eest, seda enam. Tema võetud hinged ja nende mälestused ja kummitused panid teda mööda linna ekslema ja Jumalat otsima.

Kuna Jumalat ei olnud ei Zavoodis, käis Charles ka Krooksus ja Rüütli tänaval. Ja siis kui Jumalat ikka kuskil linna peal näha ei olnud, mõtles Charles, et päris turvaline panus oleks see, et Jumal on lihtsalt sel reede õhtal kodus.

Nii seadis Charles sammud Jumala koja poole. Kohale jõudes ronis kohe esiuksest sisse, saapaid ära ei võtnud. Kuna Jumalal on aga teenused tellitud ja arvedki makstud, jõudsid bomberites jõmmid kiirelt kohale ja vedasid Charlesi Jumala palge eest minema just täpselt enne palvet.

Nii ei lõpetanutki Charles Jumala ees põlvili vaid hoopis ta maja ees persili.

Maailmamuutja 4

On valmis.

Maailmamuutja 3

Maailmamuutja kõik osad:
Esimene
Teine
Kolmas
...
___________________________________________________________________________

Näen unes, kuidas helendav ja kiiskavat tulejuga sülitav pikk lohe lõikab läbi pimeduse nagu valgussaabel. Ta ei hävita. Ta ei loo. Ei saa luua midagi, mis on juba ammu olemas, aga lihtsalt unustatud. Nagu puul on alles juured, on meil alles inimlikkus. Me pole veel päris androidid. Me pole veel pärismasinad. Kaamerad, mis fokuseerimata millelegi tuimalt üle horisondi kerivad, silmade asemel. Protsessorid, mis ei tee vahet sõbra ja vaenlase vahel, aju ja südame asemel. Meil on veel alles ürgne võime vaadata teise silmi ja näha seal tema hinge. Ja hingetust.

Ta rebib sõrmedega mu silmalaud lahti. Valgust on liiga palju. Kardinad on eest tõmmatud. Üle pika aja saan ma aru, kas väljas on päev või öö. Kindlasti päev.

"Ärka üles!"
"mmmh..."
"Kus sa olnud oled? Sa ei vasta telefonile, facebookis ei vasta."
"Mis on?"
"Ma olin sinu pärast mures! Sorry, ma lõin su ukseluku puruks, ma pidin teada saama ega sa surnud ei ole."
"Pole hullu. Minuga on kõik korras. Ma.."
"Mida sa teinud oled? Kus sa olnud oled?"
"Siin samas."
"Siin? Miks sa ei vastanud?"
"Mul oli kiire."
"Millega?"
"Sellega..."

Mu silmad on valgusega pisut harjunud. Sirutan käe ja osutan kolmele reas seisvale arvutikuvarile, millel kahel jookseb kiirelt temale tundmatu kood, ühel on fikseerunud juba mitmedki andmeribad. Need on kinni püütud ja lahtimurtud süsteemid. Nad ootavad järjekorras kuni kõik on otsitud ja murtud. Siis.

***

Triinu sätib kindad kätte ja salli ümber kaela. Ta on kärsitu lõppjaamas peatunud bussist väljuma. Jõuaks kiiresti koju, kus on sülearvuti ja internet, siis pole telefoni enam vajagi, see võib rahulikult nurgas laadida. Tüdruk tahab enda sõbrannadega suhelda. Ja selleks on tal vaja vahendeid. Masinaid. Pärismaailm on teda niigi juba loksutanud ja kloppinud ja väsitanud. Aitab.

Tudengil on aga aega küll. Vahet pole, kas enda muremõtteid mõlgutada siin istudes või kodu poole jalutades. Tema laseb enda seljatagant väljuvaid inimesi mööda ega kibele üldsegi kellelegi vahele ronima.

Mobiiltelefon teeb piiksu ja väriseb. Poiss arvab, et teab kindlalt, kellelt sõnum tuli. See on mingisugune igatsust väljendav tähtederida Tartusse jäänud girlfriendilt. Selle lugemiseks puudub tahtmine. Miks väljendada end vaid kaugelt ja läbi vahendite. Vahendajate. Vahelesegajate.

***

Aga ühel hetkel, kui arvestada, et ka kaoses võib esineda hetkeline ja koheselt kaduv kord ning arvestada, et igaüks võib ise kaoses korda näha, juhtub midagi erakordset. Planeedid, tähed, meteoriidid, komeedid, satelliidid ja kõik muu väiksem kosmorämps jõuab joonele. Tekitab mustri. Loob korra. Ja siis. Siis märkab ka kõige väiksem ja pimedam inimene, et ta ei ole siin maailmas üksi. Märkab, et teised olendid ei ole vaid pikslid valgel taustal. Näeb ja mõistab, et ka tema ise on vaid lihast ja luust ning tal on rohkem võimalusi, kui end lihtsalt peita.

Kui me kõik peidust välja tuleme. Mis siis saab? Kas meile jätkub ruumi pärismaailmas?

Maailmamuutja 2

Maailmamuutja kõik osad:
Esimene
Teine
...

___________________________________________________________________________

Avan silmad ja ehmun, sest arvutiekraan kuvab tervet leheküljetäit tühjust. Kuhu kõik kadus? Kerin pilti üles ja leian enda koodi siiski üles. Olin magama jäänud, sõrm tühikuklahvil. Viimased read koodi on katkendlikud ja seega kõlbmatud ning tegelikult üldse ebavajalikud - kustutan need. Lõpetan enda meistriteose ja salvestan. Nüüd pistan internetikaabli enda arvuti külge. Käivitan programmi ja jätan selle enda eesmärgi poole libisema. Pika ja lookleva maona.

Ise tõusen toolilt, üle unustatult pika aja. Jalad surisevad, pea käib ringi, silmad valutavad ja kurk kuivab. Mis siis. Ma olen ülesandega valmis. Joon enda tillukeses köögis kraanist lonksu vett enne kui tagasi tuppa lohisen ja voodile heidan. Uni peaks tulema pikk. Ärgates peaksin juba tulemusi nägema.

***

Triinu üritab uinuda - ei õnnestu. Muusikat ei ole, on ainult bussimootori mürin. Keegi võõras istub ta kõrval ja ta on kui lõksus sellel aknapoolsel istmel. Õhku on vähe. Palav. Enne ei pannud ta seda kõike tähele. Pärismaailm on ahistav. Ahistav ja igav. Nõme. Miks see aku tühjaks pidi saama? Praegu kirjutaks Twitterisse sellest nõmedusest. Mis siis, et ligipääsul internetile ja seega ka Twitterile ei oleks seda nõmedust tähelegi pannud.

Triinu üritab rahuneda - ei õnnestu. Ta hõõrub enda käsi, tal on palav. Õhku on vähe. See võõras kutt ka laiutab. Liikuda ei saa. Kitsas on. Raske on hingata. Närvi ajab. Mis asi see on? See pärismaailm.

Tudeng ei märka Triinu rahutust. Tüdrukul ei ole ei soovi ega isegi oskust enda meeleolu väljendada. Kehakeel puudub, neid istub liikumatult, tühi pilk vuhisemas teepeenral. Noormees mõtleb ikka enda, mis tundub, karidele jooksvale suhtele. Kontakt puudub või ei ole enam sama. Mida teha? Rääkida ka ei saa. Neiu kirjutab Facebooki sõnumites, et igatseb ja armastab ja tahab ja ootab ja mõtleb, aga päriselus on külm ja vaikne ning kauge.

***

Kui elekter kaob, märkame seda kohe. Meie ekraan kustub, tuli kustub, akud tühjenevad andmata mingitki lootust, süüa ei saa valmistada, kohvi ei saa keeta, sooja vett ei ole.

Mõistus on nii kinni omadel radadel, et elektrikatkestuse ajal küünlavalgel passides ei oska millelegi muule mõelda kui "ah, ma lähen vaatan telek..."

Kas me märkaks sama kiirelt ka Päikese kustumist? Kui Kuud enam üks öö taevas poleks, kas me saaksime aru, et midagi on teisiti? Kui eemal me juba oleme üksteisest ja iseendist?

Maailmamuutja 1

Maailmamuutja kõik osad:
Esimene
...

___________________________________________________________________________

Meenub kohv, mille keetsin juba mõnda aega tagasi. Nüüdseks on kruus juba jahe ja kohv külm ja mulle vastik. Sellest pole aga hullu, sest uni, mille tõrjumiseks kofeiini vajasin annab endast märku vaid hetkeil, kui silmadki enda kuivusest. Arvutiekraan väreleb rohkem kui tavaliselt. Koodiread muutuvad vahel siblivateks sipelgateks kuid ma siiski mõistan neid ja trükin edasi. Ma ei tea, mitu tundi ma samas asendis juba istun. Tuharad on tundetud.

Stardiribal vilgub märge Facebooki ilmunud uutest sõnumitest. Neid oleks aega küll lugeda, aga mitte neisse süveneda. Minu peas võtab enda looklevat kuju kilomeetrite pikkune kood, mis peab lõpuks jõudma enda loogilise lõpuni. Ning siis.

Siis peab ta hakkama tööle täpselt nii ja sellisena nagu ta mõeldud on. Ta peab muutma maailma.

***

Triinu on vajunud nii sügavale bussiistmesse, kui vähegi võimalik. Ta väldib silmkontakti enda kõrval istuva noore tudengiga. Nad mõlemad sõidavad koju - Tallinna. Tudeng näib rahulik ja "khuul", aga tegelikult tunneb ta end pisut närvilisena. Tartusse maha jäi tüdruk, kes tema teadmata külastab erinevaid suhtlusportaale. Neiu ei ole enam nii avatud kui suhte alguses. Ta ei saa enam tema suust sõnagi välja ning kui neid siiski midagi ütleb, kinnitab ta, et kõik on korras. Noormees aga teab, et ei ole. Ta tunneb seda.

Triinu nutitelefoni aku saab tühjaks. Tüdruk ei näita seda välja, aga tunneb end ebamugavalt. Äkitselt ei ole tal enam ekraani, millesse enda pilku peita. Järsku on langenud tema nähtamatu kaitsekilp ja maailm on otse tema vastas. Ja see tudeng ka, raisk, laiutab enda küünarnukiga. Ta ei märka, et noormees on tegelikult kena. Ta ei märka pärisinimesi või pärismaailma bussiakna taga ja kui ei taha, siis ei hakkagi märkama.

***

Maa kihutab tohutu kiirusega mööda juba ette teada trajektoori ümber Päikese. Ja juba on ka ette teada, kuna ja kus on kõik teised planeedid. On teada, millistel hetkedel, mismoodi asuvad tavakehad üksteise suhtes ning mismoodi nad teineteist mõjutavad. Meie jaoks on see mõju niivõrd tajumatu ja samas niivõrd ülevoolav, et märgata on seda raske kuid siiski.

Siiski oleme mõjutatud enda ja teiste tujudest, soovidest, uitmõtteist, aga.

Aga seda vaid vähem ja vähem iga Maakera tiiruga ümber Päikese. Varsti oleme vaid tuimalt ja kaootiliselt üksteise pihta põrkuvad kuulikesed. Pealtnäha suunata, aga lähemal jälgimisel kindlate marsuutide, trajektooridega objektid, kel pole tujusid, soove ega uitmõtteidki. Me elame teistsuguseid elusid. Teistmoodi maailmas.

Kui on minu teha, siis ma peatan selle protsessi. Kui on minu teha, siis ma muudan maailma.

Keegi ju peab seda tegema.

Varastatud armastus.

Annan telliskivile kuidagi aralt liiga vähe hoogu. See lajatab lapiti vastu autoklaasi, aga tabab ka ukseraami ning aken ei purune. Kivi langeb tuhmi kolksuga asfaldile. Võtab korraks ropendama. Tema ainult itsitab. Korjan punase savikamaka uuesti üles. See kord võtan rohkem hoogu, suunan kivi täpsemalt ja teravamalt. Klaasi jääb ümar auk, kivi põrkab juhiistmelt põrandale, signalisatsioon käivitub. Kõrvulukustav lärm. Tegutsen kiirelt. Uks lahti, kapott lahti. Kakun akult ühe juhtme rapsates maha. Löön parema käe nukid hooga vastu kapotti ära. Ropendan. Tema ikka itsitab.

Mida sa itsitad? Ei tohi nii palju "peale teha".

Ronin käsipidi rooli alla, kakun sealt katte maha. Alarmi juhtmed on ära tuntavad. Kakun need kõik lahti. Pressin akujuhtme tagasi külge, pühin istmele kukkunud killud, eemaldan telliskivi põrandalt. Tema on ise juba leidnud tee kõrvalistmele.

Kortermaja ühes aknas süttib tuli. Enam pole vahet, oleme kohe läinud. Käivitan auto juhtmetest, kruvikeerajaga süütelukku keerates. Mootor on "paugupill". Ta enam ei itsita. Ta naerab. Mina naeran ka, kui parkimiskohalt välja tagurdan ja kummide vilinal maja eest lahkume.


***

kolm aastat tagasi olin
olin nagu kolm aastat tagasi
oli kõik
kolm aastat noorem
kolm aastat lollem
kolm aastat odavam
kuid odavus ei ole mulle kunagi
probleem olnud
säästu makaronid
juust
õlu
naised

ja siis tulid sina
sina olid kallis
oled siiani


aga mulle ei ole kallidus kunagi
probleem olnud
varastan sind
nagu päeva

juba kakskümmend kolm
aastat


***

Sa naerad nii, et sinu rinnahoidjata rinnad rapuvad särgi all. Sul on ilusad rinnad. Mitte liiga suured, mitte liiga väikesed. Su naer kõlab ja mu sees tekivad ristlained. Mõnus on. Päike tõuseb kiirelt. Aeg on tundmatu mõõde. Kollakaspunane valgus võtab üle hallikastuhmi taeva võimu, kui selle poole sadakümme kilomeetrit tunnis kihutame. See vana Audi ei kannata kiiremini sõita. Rool hakkab värisema. Tõmban plärust viimase kõhvi ja viskan selle läbi aknaaugu tuule kätte. Sina sööd ära viimased kolm seent. Ma ei pahanda, mis siis, et sinu pupillid on juba suuremad kui esilaternad.

Paagis on veel bensiini. Meil pole aga sihtmärki. Kui saaks sõidaks otse merre.


***

Kui sind kolm aastat tagasi Zavoodis kohtasin ei olnud minul raha. Minu teksad olid lõhkised ja minu kõhna keha kattis vaid t-särk, kuigi suvesoojad olid juba taandumas. Oli pime ja mul oli jahe, aga ma ei tunnistanud seda. Ehk aitas ka õlu, mille olin ostnud raha eest, mille olin saanud enda viimaste vidinate mahamüümisest. Sina olid kena nahktagiga. Ei mingi punkar, aga mitte ka klubiossitibi. Sa olid ilus, aga köitsid muudki kui pilku. Kaugelt oli näha, et sinul raha probleeme ei olnud. Ma ei hoolinudki sellest. Ma ei tahtnud sinu raha. Ma tahtsin sind. Tol õhtul ja edaspidi. Olin juba varemgi varastanud. Mõtlesin, et sinu jaoks varastan kas või panka. Sinule ütlesin, et tähti ja kuud. See kõlas läägelt, aga sinu ma varastasin siiski.


***

õnnelik olla
saab olla
kui olla
lihtsalt
olla

tänapäeval on
armastus putsikeeratud
maha müüdud

see on kui kõrgete
intressidega
pangast
või smsiga
laenatud

ühel hetkel hakkab see rõhuma
see laenukoorem
pidi ju parem hakkama
aga hoopis
hoopis

hoopis


***

Sõidan otse liivarannale ja löön pidurid blokki, rattad vajuvad sügavale. Siit enam enda jõuga auto välja ei sõida. Meid ei huvitagi. Vajun istmele ja pööran pea sinu poole. Sa naeratad. Ma tunnen, et armastan sind. Ma küll röövisin su juba ammu, aga sa ei ole kunagi olnud minu oma. Pigem vastupidi. Olen olnud valmis tegema ja ka teinud sinu nimel kõike. Jube vedamine, et vahele pole jäänud. Ei varastatud automakki müües ega sinuga avalikus kohas seksides. Ma tunnen, et armastan sind. Ma pole sulle seda mitte kunagi öelnud. Sina mulle ka mitte. Me oleme lihtsalt jooksnud läbi elu nagu üle suure välja. Tühja välja. Selline tunne, et mitte keegi ei teagi, kus see väli asub. See koht, kus on õhku hingamiseks. See koht, kus jätkub ruumi armastusele. Sellisele, mida pole vaja öelda. Ja ma ei ütlegi mitte kunagi.

Sa kihistad armsalt. Arvatavasti teevad merelained päiksekiirtes ilusaid mustreid. Tõmbad linki, lükkad ukse lahti, korjad pruunid, ilusad jalad tagumiku alt välja ning ronid autost välja. Jooksed põlvini laintesse. Sul on meri põlvini.

Meile mõlemale.

Lambad, Sitt ja Droogid 5

Lou hakkab neidudele järjest lähemale nihkudes, vaid vahel nagu pisut paranoiliselt ringi vahtides, aga sellegi poolest lähenevaid mundreid märkamata, neile lugema luuletust. See räägib anaalist. Ja siiani täiesti keelemõistmatud tüdrukud kuulevad sõna, mida nad tunnevad. Mõned ehk tunnevad liigagi hästi. Noorus on ju hukas! Nüüd ei ole enam Lou-l asu. Tüdrukud hakkavad karjuma ja teda lööma ja veel kõvemini karjuma.

Ega need mundripoisid tulnudki ju päriselt meie pärast. Võib olla nad märkasid Eliase õlle avamist, aga see on ka kõik. Tartu on mõistlik linn tudengite suhtes. Ja meie näeme välja, jah, küll natuke teistmoodi tudengid, aga studendid siiski. Kahtlusteta.

Omar kuvab näkku ilme, et tema ei tunnegi meist mitte kedagi ja lausa tundub, et ta lihtsalt hõljub veidi eemale. Jäädes siiski ohutus kauguses kohe algavat etendust jälgima.

Lou kaitseb käega enda nägu. Mõned tüdrukud on tema peksmiseks isegi jalast kingad appi võtnud. Valus võib tal olla, aga ära ka ei tule. Üritab aga seletada.

"Neiud, mis teil hakkas?"

Mundrid jõuavad meieni. Mina vahin neid liigagi intensiivselt vist. Ise mõtlen, et kas mu pupillid on liiga suured. Kas nad märkavad? Nahhui, ma vahin neid? Endalgi on imelik, aga nemad ei tee märkama. Elias peidab juba tühjaks kummutatud õllepudeli kotti. Temaga mentidel probleemi pole. Lou see vastu.

Lou seletab suuril silmil, kuidas tema üritas lastele selgeks teha, et kui ilus linn on Tartu. Kui ilus maa on Eesti. Ja et kui ilus on tema ise. Noh, seda ta ei ütle tegelikult. Ta ütleb lihtsalt väga palju kordi "ilus". Ta liigutused muutuvad kärsituks. Ta ei saa aru, et miks talle nüüd nii palju tähelepanu pööratakse. Ekskursioonigrupp liigub minema. Kui pilgud tapaksid, siis Lou põleks juba nagu vampiir päikese käes.

Politseinikud ikka kiusavad Loud. Meie lihtsalt jälgime kõik vaikides: mina, Tauri, Vic, Elias ja paar sammu eemal ka Omar.

Situatsioon hakkab mulle järjest koomilisem tunduma. Mu lihased on pingul ja tõmbavad kohati krampi. Vaatan veel ainusilmi ühte inspektoritest. See tähendab, et teiste arvates. Tegelikult olen enda kehast väljunud ja hõljun ringiratast meie ümber. See on pisut linnulennult võetud stopp-kaader ühest tragikomöödiast.

Omar, heledas pintsakus ja reitelt lühikeseks rebitud teksadega, pahvib suitsu ja muigab enda kassivurrude all. Elias, pikkade, aga samuti rebitud ja värvitud teksade ja palja ülakehaga, jälgib küll vaidlust, aga samas üritab ka salaja ikka järgmist õlut avada. Vic, seisab käed dressipükste taskus ja vahib suu ammuli. Tauri, ainus, kel on triiksärk ja kel on tahtmist, tõuseb, et vist midagi öelda. Tal ei lasta.

Mina lolli irvega vahtimas. T-särk läbi higistatud. Surfaripüksid poole perse peal.

Aga õnnelik.

Nii õnnelik.

Lou seletab ja vehib kätega.
Politseinikud on tõsised.

Pööran pilgu meie ümbrusele. Mitte keegi ei märka mitte midagi. Kõik on pimedad. Me oleme enda sisemaailmas üksi. Ainult meie teame meid. Ja siis oleme me ka igaüks oma sisemaailmas üksi. Igaüks meist ise teab, mis või kes ta on.

Lambad, Sitt ja Droogid 4

Lou pea keerab äkitselt nagu lindudel. Ta nohistab nina nagu tal oleks nohu, aga tal ei ole. Ma tean. Ta käis vetsus loputuskasti kaane pealt triipe nuusutamas. Nüüd üritab ta juttu teha meist mööduva laste ekskursioonigrupi tüdrukutega. Maksimaalselt 15. Kenad ja peenikesed. Ja lollid.

"Tüdrukud, tahate ma loen teile luuletusi? Aga enne pean kindlasti mainima, et narkootikumid on pahad. Kahjustavad teie munarakke..."

Kaks asja, mida ta ei ole veel märganud. Omar tilgutas ta veepudelisse GHB-d ja tüdrukud on vist Saksamaalt või Taanist või kuskilt sealt. Eesti keelest nad igatahes aru ei saa. Nende jaoks on Lou lihtne pervert, mitte luuletaja.

Purskkaevu serval, minu kõrval istub Tauri, meie noornäitlejast sõber. Tema ainus droog on lihtne alkohol. Õlu. Viin. Muidugi ka sigaretid, vaheti kanep, võõrad naised. Nagu ikka. Praegu ta seletabki teda tuima kuid huvitatud ilmega kuulavale Vicile, kuidas naine, kellega ta eelmine öö magas, kõigist eelmistest erines. See tahtis peal olla ja ise tööd teha.

Ma muigan. Vaatan Omarile otsa. Ta suitsetab kurjakuulutava irvega. Tilluke topsike tema käes on kui kolmhark kuradi käes.

Lou muutub tüdrukutega veel nilbemaks. Juba katsub neid. GHB ja kokaiin teevad oma tööd. Varsti võib jamaks kiskuda. Raekoja platsil paistab kuum päike.

Elias saabub alkoholipoest. Kotis kõlisemas vähemalt pool kasti õlut. Ma ei saagi aru, kas ta on midagi muud ka juba tarbinud.

Tauri naerab kõva häälega ja laulab veel kõvemini: "Kahekesi kokku puusad liidame..."

Tunnen, et mul on palju palavam olla kui teistel. Kuigi ka nemad ju on päikese käes. Kätest voolab üle sume surin.

"Noh, kas mõjub juba?" küsib Elias.

"Jah. Kohe" Naeratan.

Lükkan pea kuklasse ja hoides servast kinni kallutan end selja taha. Juuksed puudutavad peaaegu vett. Punane raekoja katus valgub taevasse ja muudab kõik punaseks. Katusekivi mustriliseks. End tagasi üles tõmmates jookseb muster kaasa. Kõigele. Tauri ajamata habemele ja naerule, mis muutub värvimänguks. Vici tuimale pilgule, mis moondub lõputuks. Eliase esimesele avatud õllele, mis aurab kuldselt. Omari kuradisarvedele. Lou närvilisele ninale. Segaduses välismaa neiudele.

Lähenevatele sinimundritele.

Ajateenija VI

Istun ka koridori põrandale. Minu vastas istub Parmo, kes loeb nagu ikka, raamatut. Omamoodi kaval on ta. Isegi kui keset metsa kuskil istume, võtab tema reietaskust raamatu ja hakkab lugema. Kasutab siinset passimist täielikult ära. Olen isegi siin rohkem lugema hakanud. Mõne kuuga üle kümne raamatu, kõige muu kõrvalt. Nõnda heitlik on see vaba aeg siin. Vahel saad mõne lühema raamatu ühe jutiga läbi lugeda, teine kord loed lausa lause kaupa. See on siis, kui mõni saamatu rühmavanema hakatis mitte kuidagi enda ülesannetega hakkama ei saa. Ja siis kogu rühma iga kolme minuti tagant kompanii peale rivvi käsutab, sest midagi jäi veel ütlemata. Midagi jäi veel küsimata. Seda kõike saaks palju paremini korraldada. Ma ei hakka aga vaeva nägema, et end päriselt ka kuuldavaks teha. See võtab liiga palju energiat, selle lollide armeega võidelda. Ei, ma ei arva, et kõik siin lollid on, aga mõned küll. Ja teadagi, et massil on jõudu palju. Kui ma sõna võtan siis ainult huumori ja meelelahutuse pärast rohkem. Äge on vaadata, kuidas sinu küsimuse peale rivi ees seisev töllerdis kinni kiilub. Täiesti hangub nii, et on kuulda, kuidas hammasrattad kriginaga seiskuvad. Täielikult. Lollid.

Parmo:"Ou, Lehtsaar, kes täna patikorrapidaja on üldse?"
"Kastan."
"Hehe," Parmo muigab ainult talle omapärasel moel. Parmo on üks normaalsematest tüüpidest siin. Loeb ja kui midagi ütleb, siis on see asja eest.
"...kuule, kas Kastan teile ka esimesel päeval statistikat tegi, kui tulite? Ja siis pärast pidite kõik mendiga juttu puhuma?"
"Jep. Ajas mingit statistika juttu jah, et tahavad näha, palju peaks narkootikumidest rääkima või midagi. Ja siis kõik need, kes ette astusid, saatis hoopis mendi juurde. Munn."
"Türa, selle sita peale olen ma kõige rohkem kettas. Sõna ei maksa siin midagi."
"Ülemuste oma sa mõtled? Sinu sõna küll maksab, aga maksad sina."
"Njah. Türa. Raisk."

Merilo ja Ojamaa saabuvad moonakastiga kasarmusse.

Merilo:" Kastan käskis Õunpuul saatjaga sinna jääda. Siis ei pea telefoni kasutama, kui vaja ühendust võtta. Moona käskis laiali jagada."
"Davai...ee.. ma ei tea, kas üks salv kõigile või kõik ära jagada..."
"Ma ka ei tea, teeb kaks salve. Üks on nagu narrimine ja kõike ei viitsi, pärast, nahhui, peab seda kõike uuesti üle lugema ja nussi kui palju."
"Jep. Davai..." pöördun nüüd juba teiste poole "...kõik laevad kaks salve täis, keegi salve alla ei pane."

Kõik reageerivad isegi, need, kes magalas, kutsutakse ka. Tundub, et enam iga mu sõna peale vastu ei möliseta. Tervamoon on kohal. Asi on tõsine.

"Kuhu sa ronid?" Oja seisab Postrovi ja moona vahele.
"Mis toimub?" küsin.
Postrov ei saa loomulikult aru, et milles probleem. Talle tõlgiti minu käsk, aga nüüd seistakse tal ees.
Oja selgitab ennast:" Nahhui, kui siin päriselt ka mingiks jamaks läheb, siis mina sellele diblale moona ei usalda. See ei räägi meie keelt ju. Ei räägi ju siis ei mõtle ka. Minu jaoks on siin kodu. Tema jaoks on see midagi muud. Ma ei teagi, et mis. Ei, mina sellele moona ei usaldaks."

Postrov on juba silmnähtavalt närvis. Ja mina olen dilemma ees. Mina pean otsustama. Olen varemgi mõelnud täpselt seda sama, mida Oja hetkel välja ütleb. Ma ei usalda neid, kes ei saa minust aru. Isegi, kui nad saaks minu keelest aru, ei saaks nad minu vaadetest aru. Nad ei ole meiega samas kambas. Nad ei pruugi olla vaenlased, aga nad ei ole ka omad. Jah, mina ka ei usalda neid. Aga mida vittu ma teen? Pingeid tekitada ka ei ole mõtet. Käsk on käsk.

"Oja, astu eest. Kõik saavad moona."
"Mida vittu, Lehtsaar!?" Oja muutub agressiivseks.
"Kuula mind. Tule siia." Võtan ta varukast ja tõmban endaga kaasa koridori pimedamasse nurka, teistest eemale. Räägin vaikselt, et teised ei kuuleks.

"Kuula, türa, ma ei saa siin mingit vahet praegu tegema hakata. Saa aru, mina ei ole selle ameti peal praegu omal valikul, mina ei otsusta midagi, aga kui midagi perse läheb, siis olen mina süüdi. Ja kui ei lähe midagi perse, siis ... siis kui see..." vaatan korraks Postrovi poole "...peaks siis hiljem midagi kellelegi seletama, siis pean mina vastust andma. Nii, et kõik saavad moona, aga sinule annan ülesande Postrovil silma peal hoida. Tema tundub eriti närviline. Türa, kes teab. Nii, et jah... hoia tal silma peal ja anna mulle teada, kui ta kahtlaseks peaks muutuma."

Oja tammub ühelt jalalt teisele, aga näen, et ta rahuneb.

"Okei, teeb nii."
"Väga hea."

Astun meeste vahelt läbi valvelaua juurde, kus seisavad Merilo ja Troon. Käsen Troonil ülejäänud moon relvalattu tõsta.

"Merilo.."
"Mis?"
"Ma tahan, et sa Ojal silma peal hoiad."
"Miks?"
"Lihtsalt."

Ajateenija V

"Tegelikult ka, mis toimub?" on Troon segaduses.
"Mina ka täpselt ei tea, aga mingi päris jama on lahti. Kastan võttis relvalao signa maha. Ajage teine päevnik ka üles ja tehke uks lahti. Vahtkond võtab relvad välja ja teie ka. Üks jääb siis lao ust valvama."
"Mida perset. Nojah..."
Siis pöördub ta umbkeelse jorsi poole:"Türa, kuulsid ka või?"
"Mida?" on too hämmingus.
"Sa Säärsoo ajasid üles või?"
"Net."
"Nahhui, sa siin siis passid? Liiguta!"

Päevnik läheb teisele korrusele.

"Putsi, iga kord satun ma sellistega toimkonda."
"Räägi mulle sellest. Okei, võta võti ja tee uks lahti, ma ajan kõik siia."

Mehed uimerdavad hanereas relvalao ukse juurde. Mingit süsteemi ei hakka tegema, lihtsalt, nii paljukesi kui korraga ruumi mahub, toovad kõik relvad välja. Jagan kätte ka raadiosaatjad. Teeme sidekontrolli. Ja siis astub valvelauast mööda üks teise rühma võitleja. Lühikeste pükste ja plätude väel. Kõik jälgivad teda vaikselt, kui ta jalgu lohistades ja käega silmi nühkides ja samas neid ka valvelaua ereda valguse eest kaitsta üritades, peldiku poole jalutab. Ta ei märka meid. Mitte ühtegi kolmekümnest lahingvarustuses sõdurist. Mitte ühtegi. Keegi ei ütle ka midagi. Huumor, raisk.

Kõik saavad relvad kätte. Sidekontroll on tehtud. Seisame kõik nõutult korrapidaja laua ees puntras. Mida nüüd? Mina ei tea. Kuselkäija tuleb tagasi. Jälle hoiab kätt silme ees.

Ojamaa mõtleb nalja teha:" Buu!"
Sõdur võpatab, siis kissitab meie poole silmi: "Nahhui, magada ei oska või?"

Meie naerame. Mina pigem muigan.

Sõdur loivab tagasi enda magala poole:"Püssid, nahhui, piu-piu, raisk, äge... türa... raisk... minge magama..."
Edasist sonimist ma ei kuule.

Päevnikud jõuavad teiselt korruselt tagasi.
Troon:"Türa, te jäite keppima sinna või? Nii relvad välja!"
Näpuga venelase poole näidates:"Sina jääd lao ust valvama." ja Säärsoo poole vaadates:"Ja sina jääd laua juurde."

Lükkame teiste rühmade magalate uksed kinni, enda oma jätame pärani, tuled põlema. Relvad ja rakmed koridori põrandale ja kes viskab sinna samasse betoonile pikali, kes reeglite vastaselt kogu riietuses enda voodile. Praegu on kõigil ükskõik. Keegi ei tea, mis toimub. Keegi ei küsi ka. Ju nad saavad aru, et mina tean sama palju kui nemad.

Heliseb telefon. Saadan Ojamaa, Merilo ja Õunpuu ühe raadiosaatjaga vahtkonnamajja. Kaks neist peaksid sealt tagasi tulema kastitäie laskemoonaga. Tore, tore...

Ajateenija IV

Kohe, kui kasarmusse jõuan, heliseb valvelauas telefon. Aiman kes see olla võib ja jään ootama. Päevnik vastab:"Jjalavjae kompani, reamies (nimi ei ole tähtis), kjuuleb." Sõnagi lausumata vaatab ta mulle otsa ja ulatab toru mulle. "Reamees Lehtsaar."

Astun meie rühma magalasse. Sulgen ukse enda järel, et koridori kuulda ei oleks. Lülitan tule põlema. Ere valgus äratab juba mõned. "Mida vittu?" "Kustuta ära, nahhui!"

"Äratus! Kõik püsti!"
"Nahhui, sa karjud," keerab Läks külge.
"Kõik püsti, ma ütlesin!"
"Türa, mis on? Häire või?" küsib Merilo.
"Ei ole häire..."
"...nahhui sa lõugad siis?"
"...türa küll, püsti, raisk!"
"Käi putsi!" lõugab üks venelastest.
"Käi ise putsi, türapea. Davai, kõik püsti! Pataljoni korrapidaja käsk!"
"Kus ta ise on?"
"Pole siin. Käsud on otse temalt. Kõik püsti! Riidesse ja relvalao ukse taha..."

Võitlejad hakkavad vaikselt siiski sirguma. Oleks pidanud kohe "Häire!" karjuma. Küll siis oleks püsti saanud, poleks sellist ajunussi. Enam pole mõtet. Nüüd tuleb lõpuni nussida.

"...aga vaikselt, ilma lärmita."
"Türa, on siis häire või ei ole?"
"Okei, kõik püsti! Sina ka, türapea!" Tõmban Potrovil teki pealt. See kukub vene keeles mölisema. Tahab peksa anda. Vähemalt hüppab püsti.
"Rahune maha!"
"Nu sto?"
Keeran lihtsalt selja ja astun keset ruumi. "Hea küll, kõik on püsti. Vaikust ja tähelepanu siia."

Kõik jäävad unistel pilkudel minu poole vahtima. Osadel on vorm juba seljas. Mõni sügab alles aluspükste väel mune. Nii on, kui pead magavatele munnidele ülemuste käske edastama. Kes sind kuulab? Mitte keegi. Ise ka ei kuulaks. Eriti mingit umbkeelset jorssi. Potrovi jaoks olen ma just see, eksole. Teda ei huvita, mis riigis ta elab. Teda ei huvita mitte miski. Meenub üks tormine öö metsalaagrist, kus pidin sidetelgi valve üle andma just temale. Aga kuidas? Kuidas anda üle sidetelgi ülesandeid inimesele, kes ei räägi sõnagi riigikeelt? Ta ei saaks mitte midagi aru.

"Patikorrapidaja kutsus mind enda juurde ja kui sealt tagasi jõudsin, siis juba helistas. Tundub, et olukord muutub iga hetkega ärevamaks. Igatahes täna öösel võib tulla reaalne häire. Kordan, kui täna keegi karjub "häire!", siis jooksevad kõik algul moona järgi. Ei mingit suvakat drilli. Praegu on mul käsk teile koos meie korrapidajaga relvad ja raadiosaatjad kätte jagada. Ja siis ootame. Võib olla ootame hommikuni võib olla valib kapten Kastan juba praegu numbrit. Teiste kompaniide toimkonnad on ka kõik üles pekstud. Enivei. Ma ei oska hetkel midagi rohkemat öelda. Riidesse ja relvalao ukse taha. Vaikselt. Kõiki ei ole mõtet veel üles ajada. Okei, liigutab. Ma lähen teen relvalao ukse lahti."

Jõuan päevnikult just kompanii korrapidaja kohta küsida, kui juba näen teda silmi nühkides trepist alla tulemas. Reamees Troon.

"Mis toimub?"
"Kuule, mis siin ikka, perse on majas, noh."

Ajateenija III

Lasen ilusast unenäost vastu tahtmist lahti ja avan silmad. Mind äratab üks päevnikest. Togib: "Ljehtsaar...Ljehtsaar..." "Mida vittu?" "Tjelefon." Ta lahkub. Magala on pime, avatud uksest kumab valgust. Tundub, et kõik magavad. Ei hakka arutlema, nagu tsiviilile kombeks on. Ronin narist välja. Kisun jalga vaid vormipüksid. Paljajalu ukse poole kõndides märkan ühes voodis valgusvihku. Keegi suhtleb veel. Merilo vist. Kell pole väga palju. 23:34.

Välisukse esises koridorisopis põlev päevavalguslamp pimestab mind. "Mis kuradi päevniku laud? See on korrapidaja laud." Tunnen päevniku ära, nimi ei tule meelde. Üks venelastest. Nimi ei olegi tähtis. "Näe, telefon." Võtan lauale asetatud toru kõrva äärde:"Siin reamees Lehtsaar."

Teisel pool kostab:"Siin kapten Kastan, pataljoni korrapidaja." Kuuldes nime tõmban selja automaatselt sirgu. Nagu ta näeks. Aga näebki. Laes on kaamera. "Kuulan." "Viie minuti pärast minu juurde." Klõps. "Just nii," ütlen juba rohkem iseendale.

Kui mul hetkel ei lasuks valvekorraüksuse ülema abi kohustusi, oleksin päevniku putsi saatnud nind edasi maganud. Ta oleks võinud mind ka kolm korda äratamas käia, aga kuna tema on umbkeelne jorss ja mina ei kuula umbkeelseid jorsse, siis oleks see ainult tema süü olnud, et mind üles ei suuda äratada. Vaid tema süü. Praegu aga hiilin tagasi magalasse, et mitte kedagi häirida. Kraban riided kaenlasse. Riietun koridoris, kus on ka rohkem valgust.

Umbkeelne jorss on istunud ja tukub juba. "Valvel, raisk!" Ta hüppab ehmunult püsti. Väljun muiates kasarmust.

Vahtkonnamaja ukse taha jõudes ei pea isegi kella laskma, kaitseliitlane avab mulle koheselt ukse. Ootas mind. Miks? Mis toimub? Korrapidaja ruumi uks on avatud, koputan uksepiidale. "Lehtsaar? Tule sisse!" Toonist ja žestidest loen välja, et ei pea jätkama formaalse enese-esitlusega. Väga imelik sellise kapteni kohta, kes muidu eeskirjades näpuga rida ajab. Kapteni kohta, kes inimesi, kes ei suuda iga formaalset sõnavõttu sõna-sõnalt esitada ei suuda, muidusööjateks, varasteks ja lollpeadeks nimetab. Tõesti imelik. Väga imelik.

"Jõudsite siia kolme minutiga. Kas kogu üksus nii kiiresti reageerib?"
"Just nii."
"Uudiseid vaatasite, eksole."
Aktuaalse Kaamera vaatamine on päevakorras ja see, mis seal kirjas on, see on kohustuslik.
"Kui aus olla, siis olin kohal, aga ei jälginud."
"Ei jälginud? Kurat, meil on siin väga ärevad ajad käimas ja teie ei jälgi. Mis te olete? Laisk?"
"Mitte rohkem kui mõni teine."
"Loll siis?"
"Loll kohe kindlasti mitte. Ma ei seisaks siin, kui oleksin."
"Tõsi. Keegi arvas, et te peaksite sellele kohale sobima. Kas või ajutiselt siis.

Kohmetu vaikus, mille käigus üritan meelde tuletada uudiseid. Midagi seal oli jälle sellest, et Venemaa koondab piiri äärde kahtlaselt palju sõdureid ja tehnikat. Ei midagi uut. Ei midagi ärevat. Minu meelest.

"Minule on siin tulnud käsud. Enam ei ole tavaline rutiin. Kui täna öösel häire tuleb, siis ei ole see õppehäire. Ei ole mõtet kõiki kohe üles ajada, aga teie peaksite seda teadma. Nii saate enda mehi häire ajal juhendada. See tähendab, et mida te teete?"

"Ma ei lase esimesel vahimeeste vahetusel postidele joosta. Kõik tulevad esiteks selle maja ette, kus neile jagatakse kätte teravmoon."

"Õige."

Laual hakkab telefon helisema.

"Võite minna."

Tõstan parema käe tervitusasendisse, keeran kanna pealt ringi ja lahkun ruumist, vahtkonnamajast ning enda mugavstsoonist. Perse on majas, noh.

Ajateenija II

Ärkan juba sisemise kella järgi. Käekell näitab 05:58. Kuulen koridoris samme. Toauksed on pärani tõmmatud, vilkudes süttivad koridori laes pikad lambid. Kohe kõlab vile ja hõige "Äratus!"

Mõned meist peavad veel erinevatest reeglitest kinni. Pooled veel jooksevad esimese vile peale hooga koridori. Püksid vaid jalas, sest juba SBK ajal keelati aluspükste väel "kompanii peale" joosta. Ja siis rabistavad seal riideid selga. Mis siis, et keegi ei jälgi enam ammu neid hommikusi toimetusi. Mis siis, et kedagi enam ei huvita, et mina olin siis, kui veel tarvis, alati kõige esimene, kes uksest välja jõudis. Tegelikult ei ole lubatud ka enne vilet voodist tõusta ja riietuma hakata. Keda kotib? Ronin enda ülemiselt narikorruselt alla ja panen pimedas sinised dressid selga, tossud jalga. Mütsi võtan kätte.

Kõlab vile. Hakkab kahin, mis kostab kogu kasarmus. 30 sekundi pärast peaks kostma järgmine vile, siis peaks keegi ajateenijad üle lugema, et kas on olemas kõik. Kedagi ei huvita, teist vilet ei kosta. Kõik uimerdavad riidesse, lähevad kusele. Kogu segaduses ei pane keegi üldse tähelegi, et ma võtan kapist raamatu, Stieg Larssen "Lohetätoveeringuga tüdruk", ja astun loomulikul sammul peldikusse.

Väljas on sitt ilm. Mina ei lähe täna jooksma. Istun kinnisele potile ja hakkan hoopis raamatut lugema. Ühe peatüki jõuan läbi lugeda, järgmistki alustada. Kui teised naasevad, kasutan uut üldist segadust ja sagimist selleks, et raamat kappi tagasi viia. Siis asun hügieeni tegema. Linnaloalt tulles ma juukseid maha ei ajanud. Ega nad ei ole pikad, aga tean, et märkuse ma saan niikuinii. Jällegi. Mis siis?

Pesen hambad. Raseerin habeme. Kuni vileni, mis teatab hommikusöögile minekust, kasutan telefoni, et Facebooki ja Skaipi külastada. Mõlemast leian uusi teateid. Ikka tahetakse minult põhjuseid. Kuidas ma tean, et just see tüdruk on see hea ja ilus? Milline siis veel? Tean. Lihtsalt tean. Õnneks ma oskan laveerida. Küll ta rahule jääb.

Kõlab vile ja hõige "Hommikusöök!"

Kõik astuvad rahuliku sammuga kasarmu ette, kui kogu kompanii rühmade kaupa rivisse langeb. Kõigil on oma koht juba ammu teada. Või vähemalt peaks olema. Idioodist laskur saab jälle laksu vastu kukalt.

"Tõmba oma kohale, tont."
"Ime kõrva! See ongi minu koht."
"Ei tea, kus Pruus siis seisma peaks?"

Malend nihkub mõminal ropendades koha võrra vasakule.

"VAIKUST RIVIS!"

"KOMPANII, VALVEL! VASAK-POOL!"

Muidu marssis kogu kompanii sööklasse ringiga, keerasime parema poole ja kõmpisime ümber kõigi kasarmute. Kuskil 700 meetrit vist. Sööklani on meie kasarmu eest vaevalt 100 meetrit. Hetkel on kõik teisiti, minnakse otse. Kui just keegi lollakas rivis üldse käituda ei oska ja mõni sel päeval ülemustelt suhu saanud seersant ära ei keera ning sööklasse üldse ümber pataljoni ei saada. 3 kilomeetrit.

"SÖÖKLA ETTE, KOMPANIILAULUGA, TAKT-SAMMU-MARSS!"

"Enne veel, kui kustub eha, lähen võitlusesse ma..."

Mina ei laula. Liigutan huuli. Uni on. Laul ei jõua niikuinii alatagi, kui me juba söökla ees oleme.

Ajateenija I

Telefoniekraanid kumavad vaevu. Need on kõigil vastavate applicationitega tuhmimaks muudetud. Selleks, et valgust poleks aknast või esmaspilgul uksest sisse astudes näha. Üks võitluskaaslastest räägib tasasel toonil enda viimasest linnaloast, seiklustest, telefoni kaotamisest. Üks idioot üritab temaga möliseda:"Oja, sa ikka ei õpi ka." Tahan juba ise suu avada, sest lollid on minu lemmiksihtmärgid, aga reamees Oja vastab ise:"Sul muidugi ei kao kunagi midagi ära. Su ainsad sõbrad kellega linnaloal pidutseda on su ema ja õde." Mina üritan Skaipi teel seletada, et miks mulle see tüdruk meeldib, kellega vestlen. Miks? Ega ma ise ka ei tea. Meeldib. Lihtsalt. Või on see sellepärast, et mina olen siin ja tema kuskil mujal? Mind ei huvitagi. Tahan vaid enda unetut öörahu täita muusuguse suhtlemisega, kui siin valitseb. Tahan vaid põgeneda mingilgi moel. Ja tema ei saa sellest aru. Tema tahab põhjuseid. Põhjuseid, mida mul anda ei ole.

Laman kõhuli, toetades küünarnukkidele, näoga ukse poole. Ma olen alati valvel. Igaks juhuks, kui keegi sisse peaks astuma. Ei ole ebatavaline, et pataljoni korrapidaja käib öösiti mööda magalaid ringi. Kontrollib öörahu reeglitest kinni pidamist. Ei ole ebatavaline ka see, et kogu kompanii keset ööd üles aetakse vaid sellepärast, et ühel meist pole riided toolile õiges järjekorras asetatud või pole õigesti volditud. Ja siis me seisame, kissis silmadega, aluspesus, sirges reas, kui mõni leitnant või kapten meile loengut peab. Aga me ju teame. Miks siis ei tee nii? Selge, tuleb üle korrata.

Ja samuti ei ole absoluutselt ebatavaline see, et öise kontrolli ajal ei suuda kompanii korrapidaja esitada korrektseid andmeid. Siis tuleb kõik mehed üle lugeda. Hea oleks, kui nad selleks jälle koridoris rivis seisaks.

Ukselink teeb õrna klõpsu, seda ei kuule vist keegi. Igatahes need mitte, kes räägivad. Uks avaneb ja kaugelt paistev korrapidajalaua valgus teeb ukse ümber heleda joone. Märkan seda, lülitan telefoni täitsa pimedaks ja libistan sujuvalt padjapüüri sisse. Langetan pea, aga jään ust valvama. Need, kes ei ole ukse liikumist märganud räägivad edasi. Tume kontuur ilmub ukseavasse, nüüd jäävad veel mõned vait. Mõned ekraanid lähevad pimedaks. L-kujulise magala kaugem nurk aga ei vaibu. Tuli pannakse põlema. Pärast paari korda vilkumist jäävad halogeenlambid surisedes põlema. Hoian silmi vidukil, et näha. Õnneks on tegu meie enda kompanii rühmavanemaga, kes täna öösel on pataljoni korrapidaja abi.

"Kõik, kelle telefon ei ole kapis ja väljalülitatud, tuleb nüüd kohe, minu silme all, lülitab selle välja ja paneb kappi."

Toas on nihelevat kõhklust.

"Teine võimalus on see, et ajan kogu kompanii jalule."

Enamus ajateenijatest ronib vooditest välja. Rostov vist magab päriselt. Norskab nagu Belarus. Kõik viivad telefonid kappidesse. Kõik peale minu. Ma teesklen magamist. Keegi ei hakka isegi kahtlustama mitte. Kedagi ei huvitagi.

Kui kõik on tagasi voodites kustutab seersant tuled ja lahkub ruumist sõnadega: "Ja nüüd vaikust."
Ukse jätab pilukile.

Pärast seda, kui enam tema samme ei kuule, otsin padjapüürist telefoni ja jätkan enda vestlust.

Lambad, sitt ja droogid. 3

Lõuna ajal ärgates ja kööki minnes leian Omari ja Eliase laua taga kohvi joomas. Omari silmavaade on selge aga arusaamatu nagu alati. Elias itsitab vahet pidamata.

"Hommik"

Vastuseks kuulen vaid mõminat. Pärast paari vaikushetke küsib Elias.

"Kus Vic on?"
"Ma arvan, et äkki haiglas või Lou juures. Ta ju eile tulistas endal skalbi maha."
"Mii-daa?"

Eliasel ei ole midagi meeles. Omari näol on õnnis muie.

"Ei midagi eluohtlikku. Imelik, et tulistamise peale keegi ukse taha ei tulnud."

"Käis küll," ütleb vaikselt Omar.
"Kes?"
"Politsei."
"Mis asja? Kuna?"
"Hommikul. Ma ärkasin uksekella peale üles, katsin koridoris vereloigu rätikuga kinni ja läksin vastu. Ju ma suutsin küllalt usutavalt mängida, et ma olen lihtsalt unine ega tea mingitest paukudest mitte midagi. Sain nad minema saadetud ilma, et sisse oleks tahtnud tulla. Siis oleks küll putsis vist olnud. Elias magas elutoa põrandal paljalt ja sina magasid magamistoas, püstol näpus, telekas puruks."

Omar muigab, Elias itsitab.
Mina jään tõsiseks.

"Teate, ma arvan, et peaks natuke asju muutma. Natuke rahulikumalt võtma."
"Mida sa seletad?" ärritub Elias pisut.
"Ei, müüme ikka edasi ja kõik, aga ise äkki tripiks vähem ja ei laseks suvakatel siinsamas alla lükata. Liiga suured riskid on sellega."
"Mida sa riskidest tead? Sina ei telli, sina ei müü. Sina ainult mölised ja passid. Türa, raisk sa mölised? Ah?"

Saan aru, et Elias ei mõtle seda kõike päris tõsiselt.

"Mina ainult mölisen? Putsi, sa oled kogu aeg laksu all, mis kuradi tellija või müüja sa oled? Omar teeb kõik need asjad ära. Kui mind poleks siis sa oleks juba kas nälga surnud või oma okse kätte ära lämbunud. Türa, mina hoian teid elus. Nagu sitta, raisk, pilpa peal. Eile kah. Tra, kust Vic selle relva üldse sai? Sain sellelt märkamatult salve alt ära, aga tal oli üks padrun juba rauda tõmmatud, kuidas ma seda teadma pidin? Aga relva kätte ka poleks saanud, teate küll milline idioot ta olla võib."

"Teame, teame." Elias rahuneb ja jääb küünarnukkidele toetudes lauaplaati vahtima. Ma tean küll, mida ta seal näha võib. Hape mõjub talle veel isegi kõrvalnähtavalt.

"Aga päriselt ka, tuleb natuke reegleid luua. Ise tripime ikkagi klientidest eraldi. Mul on pohhui, muidu, aga ma ei viitsi vahtida, kuidas mingid ise veel süütud tattnokad endale mõtlemata kõike tundmatut kohe keele alla topivad. Kui peavad seda tegema, siis ma ei tea, vähemalt tehku seda kuskil mujal, silma alt ära. Nagu kodu poleks. Nagu siin oleks mingi tasuta hotell."

"Vist küll jah," nõustub minuga Omar.
"Mida iganes," leebub ka Elias. Talle pakub ikka veel lauaplaadi muster rohkem pinget kui vestlus.

Siis hakkab aga Omar seletama.

"Aga see, mis sa eile tegid. See let the bodies hit the floor ja tere tulemast põrgusse.."
"Mis asi?" on Elias hämmingus.
"Sa loomulikult ei mäleta, ole vait ja kuula. Igatahes, türa, see oli nii kuradi äge. Intensiivne. Ma ei tea, need noored, nüüd on kaks võimalust. Kas nad lasid end hirmust täis ja siis hüppasid kõik koos kuskilt sillalt alla või nad lasid end hirmust täis ja tulevad varsti uue tripi järgi, sest nii kuradi awesome oli!"

Omar naerab.
Mina naeran.
Elias on. Veel vist olemas.

Siis Elias tõuseb ja ma näen, et tal pole ainult ülakeha paljas.
"Putsi, pane riidesse."
"Käi vittu."
"Maga kaineks."
"Käi vittu."
Elias lahkub köögist. Omar muigab ja keerutab vuntsi otsa.

Lambad, sitt ja droogid. 2

Vic liigutab. Tõmbleb vist. Oigab ka. Raisk, ta on elus. Kummardun tema kohale. Tüdruk vaatab õndsa näoga nii teda kui mind. Ta ei saa aru, et see kõik toimub päriselt. Võtan relva ja panen selle taskusse. Aitan Vici istuli. Ta ei suutnud isegi ennast näkku korralikult sihtida. Kuul ainult riivas koljut paremalt. Sealt jookseb läbi lühikeste juuste veritsev jutt.

"Mu pea põleb. Mis heli see on? Kes tulistas? Miks kõik viliseb?"

Ilmselt kajab Vicil meeltes veel lask ja samal ajal ta kõrvad juba vilisevad. Haava tuleks vist õmmelda. Toon vannitoast märja rätiku, surun selle Vici pea vastu ning teise käega valin mobiilist numbrit. Helistan Lou`le. Tema on võib olla kaine. Ikkagi esmaspäeva öö.

Tüdruk nõjatub Vicile lähemale ja suudleb teda. Rähman käega ta eemale nii, et ta kukub kolksuga koridoripõrandale. Ta käitub nagu väike laps. Nähes, et keegi ei pannud tähele, et ta pisut haiget sai, tekib ta suu ümber nutuvõru ja ta hakkab töinama. Õnneks mitte liiga häälekalt. Sorry, tibu, tekitasin sulle just praegu bad tripi. Nagu ma hooliks. Kogu see kuradi korter ongi üks bad trip.

"Hallo! Lou! Tule siia! Mis mõttes, kuhu?! Türa, tule siia, Vic tulistas ennast! Elus on! Õmmelda on vaja. Oled sa kaine? Väga hea. Tule siia ja ruttu. Vii ta siit minema. Siin on kõik perses. Ma ei tea. Kaua? Okei. Türa, kui sa kiiresti ei tule siis ma lasen kõik teised ka maha. Mis mõttes millega? Sa ei kuulnud või? Vic tulistas ennast, türa, kust ma tean, kust ta relva sai. Igatahes. Liiguta!"

Tõmban nutva plika enda juurde. Asetan ta käe rätikule.

"Suru siia peale ja kui ma tagasi tulen ja sa enam ei suru, siis... siis ma lasen su maha."

Viimaste sõnade saatel võtan taskust relva ja salve. Lükkan salve relva ja vinnastan. Mulle aitab, raisk! Bad trip master on kohal!

Astun elutuppa. Elias loomulikult ei ole koridorist kuuldud helidest midagi arvanud. Seisab jalgu pidi selles samas pappkastis, kuhu enne oksendas ning vahib lage. Kõlaritest kostab Pink Floydi "The Wall". Üks tüdruk istub kägaras diivanil.

Kõrvakiil. Toru näkku. "Tõmba nahhui!"

Laptopist valin uue loo. Album kinni. Youtube. Drowning Pool "Let The Bodies Hit The Floor". Heli põhja. Tüdruk on kadunud, kui uuesti toa poole keeran. Elias keerab aeglaselt pead. Vaatab mulle otsa psühhopaadi naeratusega. Talle meeldib see lugu.

"...let the bodies hit the floor..."

Naeratan talle vastu ja lahkun toast. Koridoris näen silmanurgast ühte tüdrukut korteriuksest väljumas. Teine hoiab Vici haaval rätikut. Ise väriseb üle kere. Astun magamistuppa. Kakun laelambilt punase varju, erevalge valgus teeb silmadele haiget.

"...let the bodies hit the floor..."

"Nonii, reisijad! Lõpp-peatus! Tere tulemast põrgusse!"

"...let the bodies hit the ... FLOO-OOR!"

Tulistan kolm lasku, kaks seina, üks tabab vana kineskooptelekat. See teeb omakorda veel suure paugu. Kõik, peale Omari, kargavad püsti. Nende silmis on puhas hirm. Ma ainult naeran.

"Kaduge kõik väljaaa-AAAAAAAAAAA!"

Tulistan põrandasse.

Omar tõuseb voodile püsti ja naerab sama kuratlikult kui mina. Talle teeb see kõik nalja. Ta saab minust aru.

Ajan külalised kõik korterist välja. Ainult värisev tüdruk hoiab rätikut Vici haava kohal. Lähen tagasi Omari juurde. Lugu lõpeb. Vaikus. Elias hüppab elutoas diivanil. Omar vaatab mind äkitselt väga selgel pilgul.

"Äge. Mine perse, kui äge sa oled. Kus Elias on?"
"Elutoas."
"Kus Vic on?"
"Surnud."
"Kas Lou tuleb siia?"
"Jah."
"Vic ei ole surnud. Ma tunnen ta energiat. Sa ei saa mulle valetada."

Omar muigab ja vajub voodile pikali.

Lou jõuab kohale. Silub juukseid. See on märk, et ta on närvis. See omakorda on märk, et talle ei meeldi see, mida ta näeb. Sügaks ta lahtise triiksärgi hõlmade vahelt välja punnitavad karvast kõhtu, oleks kõik korras, aga ei ole.

"Vot nii!"
"Mis kuradi vot nii, raisk, mis siin toimub, Sam, mis siin toimub?"
"Ei midagi erilist. Täiesti tavaline esmaspäeva õhtu."
"Mida vittu! Nägin nelja noorukit just maja ees, ma söön enda mütsi ära, kui nad just siit ei tulnud. Mida sa tegid nendega? Nad lähevad ju hulluks. Nad olid juba hulluks läinud. Nad kartsid mind nagu kuradit."
"Sa ju oledki. Ja sul ei ole mütsi."
"Ära targuta!"
"Näe, võta vii Vic traumasse, ütle, et sai raudlatiga vastu pead või midagi. Ja võta hooldusõde ka kaasa. Teda ära igaks juhuks seal sisse kaasa võta. Tal on pupillid nii suured, et silmavärvi ei ole võimalik tuvastada."
"Nahhui..."
"Ära ropenda, Lou, kõik on viisakas ja kontrolli all."
"Viisakas ja kontrolli all?"
"Jah. Hakka nüüd liigutama. Ma teen siin kõik korda."

Lou aitab soniva Vici püsti. Tüdruk hoiab kohusetundlikult rätikut ilusti paigal.
Mulle täna ei mõju.
Lähen magamistuppa ja kukutan end voodile.

Hommik, tule ruttu.

Lambad, sitt ja droogid. 1

Istun tuppa veetud pargipingil juba tükimat aega. Laudis soonib läbi õhukeste pükste tagumikku. Ma toetan selga ja üritan enda jaoks selgeks mõelda vaatepilti enda ees. Mul on käekell käe peal. Heidan sellele iga paari minuti tagant pilgu. Tean täpselt, mis kell on, aga ei oska selle teadmisega mitte midagi peale hakata. 01:00

Mu vastas diivanil istub palja ülakehaga Elias. Ta naerab ja oksendab ja seletab. Kui ta mulle otsa vaatab, ei suuda ma märkamata jätta tema lõua otsast maa poole venivat tatiniret. Tema ise seda ei märka. Ma ei tea, mitu plotterit tal täna all üldse on. Uued kõhukrambid, aga enam pole midagi välja tulemas. Ta sülitab ka huule all olnud ruudukese kogemata pappkasti, kuhu ta ämbri puudumisel otsustas end kergendada.

"Ma ei saa aru, seda pole kunagi varem juhtunud."
"Võib olla on see sellest halvaks läinud kartulisalatist, mille sa leidsid nii isuäratav olema."
"Ei, see salat oli korralik. Ma ei tea, mis viga on."

Ta öögib jälle. Vaatepilt on nukker, aga mitte tema jaoks. Ta kõkutab naerda ja oksendada segamini. Kõik on naljakas. Meile kõigile on see kõik nii kuradima naljakas. Kogu see sitt! Me võiks omaenda okse kätte lämbumas olla, aga see teeks meile kõigile vaid nalja. Üledoos on võimatu.

Üks tüdruk räägib mulle, kuidas ta võttis vastu kalkuleeritud ja täiskasvanuliku otsuse tarbida LSD-d. Ega see ju kahjusta sind jäädavalt, see ei ole nagu alkohol. Ja kui kahjustabki, eks ma siis tulevikus tegelen sellega. Isegi, noh, kui lapsi ei saa. Ma võin ju lapsendada ka. Ühesõnaga, on tal pohhui, vähemalt väliselt. Ta üritab mulle kuidagi õigustada seda, et ta on kõigi teiste noorte vittudega siia, meie juurde, sattunud.

Ja neist noortest neidudest ja peidudest ongi kõige rohkem kahju. Neist naiivsetest tatikatest, kes end juba täiskasvanuks peavad. Neist lollpeadest, kes näevad meis muretu elu sümboleid. Nad ei saa aru, et meie muretus saab elada vaid nende muretusest. Me saame olla muretud vaid nende muretust ära võttes. Neid lõa otsa püüdes. Nad ei saa ise ka aru, kuidas nad endid grammide ja mikrogrammide kaupa meile orjaks müüvad. Võta suhu, libu.

Mul ei lähe kõvaks. Nii on mõnel nende sünteesitud ainetega. Vaid paar korda olen ma selles vallas valgest pulbrist tugevam olnud. Vaid paar korda. Ja viimane kord oli kunagi mitu mitu kuud tagasi, kui ma olin ise samasugune lollpea ja ori. Mul ei olnudki seltskonda, mul oli vaid üks hea sõber, kes mahtus ilusasti tillukesse kilekotti. Lollid õpivad ikka oma vigadest. Ja siis ma sain aru, siis, kui ma kolm päeva verd kusesin ja Jumalat palusin, siis ma sain aru, et tuleb teha lõpp. Selle kraamiga. Nüüd olen ma järgmise reha otsas. Koos kõigi nende noorte naiivitaridega. Vähemalt mina tean, et ja kus ma olen. Neil pole LSD-d vajagi, et illusioneerida.

Üks neiu räägib, kuidas ta tahab ainult korra või paar proovida. Kuidas ta siis enam mitte kunagi ei tee ja kuidas ta siis arstiks õpib. Ja inimesi aitama hakkab. Ma tean täpselt, kuidas see ühe korra proovimine välja näeb.

Sülitan enda keele alt plotteri prügikasti ja võtan seinariiulist, mustast karbist uue. Mis siis, et ma tean, et need mulle täna ei mõjugi. Mis siis, et ma tean, et ma peaksin siit hoopis nelja tuule poole pagema.

Elias on enda kõhuhädast võitu saamas ja otsib suitsu. Ta peksab põrandal lamavat Vici. Vic vahib juba tund aega vähemalt õndsa näoga tühja lage. Teadagi.

"Täna ei ole üldse visuaale. Ma ei tea, see ei mõju üldse. Eile ka ei mõjunud."
"Mine putsi, anna suitsu."

Visuaale pole. Türa, visioone pole teil. Tulevikku pole. On vaid see. See, millele minagi ei oska nime ega kohta ega aega anda. Praegu.

Omar on kõrvaltoas suure voodi peal ja tema ümber lamab mitu meie tänast külalist. Noored neiud ja mingi ülitüütu kutt, kes enne tähtsa näo ja rõhutatult madala häälega rääkis ja üritas meile mõista anda, et ta teab, mida teeb. Sittagi, me isegi ei tea, mis aine see on, mida me teile sisse söödame. Ja sina tead. Türa. Sa ei tea mitte midagi. Mitte midagi. Ma olin kogu tema esitluse aja vait ning muigasin ainult. Nüüd on ta vähemalt vait. Omar on nende nii öelda teejuht. Teejuht? Oeh, nagu see oleks mingisugune teekond.

Jah, esimene kord arvasin mina ka, et see on midagi sügavamat. Midagi, millest ma võin midagi võita ja õppida. Kuid üks tõsiasi, mida keegi ei taha tunnistada on see, et inimene jääb ikka iseendaks. Sinust ei saa mõne maagilise aine abil Salvador Dali, Mark Twain või John Lennon. Nemad oleks nemad ise olnud ka ilma aineteta ja sina oled sina ise ka ainetega.

Vic tõuseb püsti ja astub kirjutuslaua juurde. Ma ei jälgi teda.

"Nad tulevad."
"Kes tulevad?"

Vic hoiab käes Makarov püstolit. Türa, kust ta selle sai? Mina olen seltskonnast ainus, kes eales tulirelva käes on hoidnud. Ja hetkel ainus, kes üldse millestki aru saab.

"Nad tulevad mulle järele."
"Rahu, Vic, rahu..."

Astun tema juurde. Ta vaatab tumeda riidega kinni kaetud akna poole nii, nagu ta näeks sellest läbi. Ta näeb neid tulemas. Selge. Libistan käe relvale ja eemaldan kiirelt ja sujuva liigutusega padrunisalve. Ehk jääme täna veel ellu.

Kõrvaltoas räägib Omar vaiksel ja rahulikul toonil sellest, kuidas me kõik oleme kõigega üks. Ta teeb seda iga kord, kui külas on keegi uus, kes tripib. Talle meeldib fakt, et mõju all olles on nad kõik nii mõjutatavad. Kõik käivad igal pool ära ja saavad Pink Floydi muusikast aru.

Lähen rõdule värsket õhku hingama. Kell on 02:00. Naabrid magavad. Tuled on kustus. Täna mulle ei mõju. Kõigutan end rõdu serval ja sulen silmad. Näen vaimusilmas tüdrukut, kellest olen ilma jäänud ja sündimata last, kes oleks pidanud minu olema. Näen, kuidas ma vajun põhjatusse sohu. Kuidas ma...

Avan silmad. Ei. Täna mulle ei mõju. Teel kööki peatab Vic mind koridoris.

"Kus Sam on?"
"Sam pandi kinni."

Näen, et ta siiani hoiab kramplikult relva.

"Mille eest?"
"Ei, Sam ei pandud kinni."
"Kus ta siis on?"
"Sam on surnud."
"Mis? Kuidas?"
"Sa lasid ta maha. Selle sama relvaga."

Näitan tühja käepidemega relva poole. Laetud salv on minu taskus. Midagi ei saa juhtuda. Lähen kööki, et külmikust õlut võtta. Joon end siis purju, sest täna mulle ei mõju. Purk avaneb pauguga. Lausa nagu püssipauguga.

Koridori astudes näen, et see tüdruk, kellest pidi arst saama silitab maas lamavat Vici. Vici pea all on punane laik.

Mu nägu on emotsioonitu.

Türa, üks oli rauas.

Eesti-Austria-eesti : Päev 6 (Kodutee)

ainuke foto

Kuues ja viimane päev. Ja sellele eelnev öö.

Terve öö istusin tankla kohvikus. Sel ajal, kui telefon eemal, seinapistikus laadis, kirjutasin mina märkmikusse, mida aga pähe tuli.

Kirjutasin sellest, kuidas keelte õppimisel tuleks tähelepanu pöörata side- ja asesõnadele. Kui, kes, mis, siis, kuna, nüüd, kuhu, sinna, siia, tema, mina, nemad, sina. Kõik muu on seletatav kätega või universaalsete sõnadega. Auto ja hamburger on igas keeles ühtemoodi arusaadavad. Ja tegelikult ei loe saksakeeles die, der ja das ega venekeeles na ja v ja s. Kõik saavad niikuinii aru, mida sa öelda tahad. Kõik on lihtne.

Veel otse märkmikust:

Hea on olla nii kaugel. Ja üksi. Enda mõtetega. Või siis hoopis ilma nendeta. Mõelda ainult teest, järgmisest sihtkohast. Unustada enda keeles mõtlemine üldse ära. Mõelda kolmes erinevas võõrkeeles. Koostada kohati raskustega vaid hädavajalikke lauseid. Öelda palju, aga vähesega. Väga vähesega.
Tegelikult küll natuke juba igatsen eestikeeles rääkimist. Mingil hetkel avastasin ennast kuskil bensiinijaamas hääletades end mitte iseendaga, aga nagu kujuteldava kaasmaalasega rääkimas. Kõva häälega. Rääkimas enda viimastest päevadest. Viinist. Viini politseist. Austria mägedest. Tšehhi järvest. Tšehhi tüdrukutest. Poola naisjuhtidest. Ja teest. Ja vabadusest. Ja sellest, kuidas ma saan aru. Saan aru sellest, et ei olegi midagi, millest aru saada. On vaid kulgemine. Juhuslikud inimesed, kelle nimesid ma ei küsigi. Nemad ei küsi ka, aga sel hetkel, kui koos oleme, on nad minu teejuhid. kaitsjad ja sõbrad. Kõik, keda vajan. Keda väärin ja tahan. Olgu see ülielav Leedu rekkajuht,,, kes vahetpidamata midagi räägib, Poola rekkajuht, kes naeratades jääkülma õlle ulatab lausudes"ja ne mogu". Või Poola, suure valge habemega, vanamees, kes mulle-natuke isegi vastu mu enda tahtmist-Tychy linnas, Fiati tehase juures küüti Itaaliasse üritab sebida.

Ma tunnen, et olen vaba.
Ich bin frei.
I am free.
Ja svobode.


Läti rekkajuht ärkab, sööb, peseb hambad ning ma hakkame sõitma. Tund möödub väga aeglaselt. Magamata öö on jätnud mulle jälje. Kuna ütlesin, et saan venekeelest aru, aga natuke, on tema võtnud seda kui märki, et võib minuga nagu põlise venelasega vahetpidamata ja kiiresti kõnelda. Mul on äärmisi raskusi temast aru saamisega. Aksent pluss kiire kõne. Ma saan lause mõtetest peaaegu aru. Üldise jutu mõtest saan ka aru, aga raske on seda teha, kui mõistad iga teist või kolmandat sõna ja neid lendab sinu poole sada minutis. Õnneks saan vastu rääkida, kui üldse jaksan, inglise keeles. Sellest saab ta aru. Tund sõitu ja juba ta peatub Sambrowis, suures rekkade parklas. Ütleb, et pool tundi seisab. Ma ei saa aru, et miks? Öö otsa on maganud. Mul on kiire. Nüüd küll juba alla 1000 km minna, aga siiski. Tema hakkab enda iluvõret puhastama. Milleks? Sa sõidad niikuinii veel mingisugune 600 kilomeetrit. Riias puhastad! Ei. Otsin parklast EST numbriga rekkasid. Leian ühe, mis asub kohe teele. Saab peatusteta Poola-Leedu piirini, seal peab temagi uue peatuse tegema.

Ta küll seletab mulle natuke neid sõidugraafikuid, aga sel hetkel mu pea neid ei võta. Igatahes, keeruline värk. Ja rikkumisega vahelejäämine on kallis. Õnneks saan eestikeeles rääkida jälle. Ja räägime paljust. Poola teeäärsed kirikud viivad jutud isegi religioonile, siis tehnoloogiale ja nii edasi. Neli tundi. Kuni ületame piiri ja keerame Leedus parklasse. Siin peab tema nüüd seisma 9 tundi, graafiku järgi. Õnneks märkab ta juba parklasse keerates ühte teist Eesti rekkat.

Selle juht on kohe-kohe edasi sõitmas ja otse Eestisse. Hoiatab mind ainult. On tulnud juba kaugelt ja põhimõtteliselt kaks ööpäeva järjest sõitnud. Sõidumeerik on "lõhki". Kui politseikontrolli peaks kohtama, siis tõmbab metsa vahele peitu, kui aga ei kohta, on otsejoones kodusõit. Ma olen sellega nõus. Väga hea! Seda, kust see auto tuli ja mis firma oma ta oli, seda ma ei hakka kirjutama.

Ajame juttu. Mõlemad oleme magamata, aga kuna minul ei ole rooli peos, suigatan siiski. Tahtmatult, sest tahan olla solidaarne ja koos juhiga ärkvel püsida. Peatume Lätis ja ostame kabanossid, kohvid ja Snickersid. Joome ja sööme sõidu pealt. Kohvi äratab ja meie juba pikale veninud vaikimine asendub jälle elava vestlusega. Räägime kõigest. Sõjaväest, naistest, autodest, liikluskultuurist. Viimane, muide, on Baltiriikides, võrreldes Poola, Tšehhi ja Austriaga, täielik peldik ja põrgu. Siin ei austa ükski juht teist. Mitte nii nagu mujal.

Ületame Iklas piiri. Ema tuleb Häädemeestele vastu. Seal surun juhiga kätt ja jätan hüvasti. Annab mulle kaasa ühe, tal rekkas vedelenud Prantsuse õlle. Selle joon tee peal koju ära.

On jaanilaupäev. Jõuan isegi korraks tule äärde, aga vist juba kümne ajal ronin magama. Uni omaenda voodis. Seda oli juba ammu vaja.


***
Tartu
Valga
Valka
Riia
Kaunas
Varssav
Rawa Maz.
Katowice
Bielsko
Cieszyn
Brno
Wien
Mikulow
Olomouc
Cieszyn
Skarzysko-Kam.
Radom
Tarczyn
Varssav (Warszawa)
Zambrov
Bialystok
Suwalki
Kaunas
Riia
Häädemeeste
Tsooru
***

6 päeva
3444 kilomeetrit
27 autojuhti (seal hulgas 14 poolakat, 4 eestlast, 1 sakslane, 1 türklane)
iga autojuhiga sõitsin keskmiselt 127 km
iga päev sõitsin keskmiselt 574 km



***

Kõik need, kes mõtlevad avaldada või juba on avaldanud soovi minuga järgmine kord kaasa tulla. Mõelge hästi järgi. Mina kedagi vedama ei hakka, kellegi vingumist kuulama ei hakka. Ja ausalt öeldes.

Kui keegi oleks kaasa tulnud. Või järgmine kord sarnasele tripile kaasa peaks tulema.
Siis kaotaks kogu tripp enda olemuse ja eesmärgi.