Eesti-Austria-eesti : Päev 6 (Kodutee)

ainuke foto

Kuues ja viimane päev. Ja sellele eelnev öö.

Terve öö istusin tankla kohvikus. Sel ajal, kui telefon eemal, seinapistikus laadis, kirjutasin mina märkmikusse, mida aga pähe tuli.

Kirjutasin sellest, kuidas keelte õppimisel tuleks tähelepanu pöörata side- ja asesõnadele. Kui, kes, mis, siis, kuna, nüüd, kuhu, sinna, siia, tema, mina, nemad, sina. Kõik muu on seletatav kätega või universaalsete sõnadega. Auto ja hamburger on igas keeles ühtemoodi arusaadavad. Ja tegelikult ei loe saksakeeles die, der ja das ega venekeeles na ja v ja s. Kõik saavad niikuinii aru, mida sa öelda tahad. Kõik on lihtne.

Veel otse märkmikust:

Hea on olla nii kaugel. Ja üksi. Enda mõtetega. Või siis hoopis ilma nendeta. Mõelda ainult teest, järgmisest sihtkohast. Unustada enda keeles mõtlemine üldse ära. Mõelda kolmes erinevas võõrkeeles. Koostada kohati raskustega vaid hädavajalikke lauseid. Öelda palju, aga vähesega. Väga vähesega.
Tegelikult küll natuke juba igatsen eestikeeles rääkimist. Mingil hetkel avastasin ennast kuskil bensiinijaamas hääletades end mitte iseendaga, aga nagu kujuteldava kaasmaalasega rääkimas. Kõva häälega. Rääkimas enda viimastest päevadest. Viinist. Viini politseist. Austria mägedest. Tšehhi järvest. Tšehhi tüdrukutest. Poola naisjuhtidest. Ja teest. Ja vabadusest. Ja sellest, kuidas ma saan aru. Saan aru sellest, et ei olegi midagi, millest aru saada. On vaid kulgemine. Juhuslikud inimesed, kelle nimesid ma ei küsigi. Nemad ei küsi ka, aga sel hetkel, kui koos oleme, on nad minu teejuhid. kaitsjad ja sõbrad. Kõik, keda vajan. Keda väärin ja tahan. Olgu see ülielav Leedu rekkajuht,,, kes vahetpidamata midagi räägib, Poola rekkajuht, kes naeratades jääkülma õlle ulatab lausudes"ja ne mogu". Või Poola, suure valge habemega, vanamees, kes mulle-natuke isegi vastu mu enda tahtmist-Tychy linnas, Fiati tehase juures küüti Itaaliasse üritab sebida.

Ma tunnen, et olen vaba.
Ich bin frei.
I am free.
Ja svobode.


Läti rekkajuht ärkab, sööb, peseb hambad ning ma hakkame sõitma. Tund möödub väga aeglaselt. Magamata öö on jätnud mulle jälje. Kuna ütlesin, et saan venekeelest aru, aga natuke, on tema võtnud seda kui märki, et võib minuga nagu põlise venelasega vahetpidamata ja kiiresti kõnelda. Mul on äärmisi raskusi temast aru saamisega. Aksent pluss kiire kõne. Ma saan lause mõtetest peaaegu aru. Üldise jutu mõtest saan ka aru, aga raske on seda teha, kui mõistad iga teist või kolmandat sõna ja neid lendab sinu poole sada minutis. Õnneks saan vastu rääkida, kui üldse jaksan, inglise keeles. Sellest saab ta aru. Tund sõitu ja juba ta peatub Sambrowis, suures rekkade parklas. Ütleb, et pool tundi seisab. Ma ei saa aru, et miks? Öö otsa on maganud. Mul on kiire. Nüüd küll juba alla 1000 km minna, aga siiski. Tema hakkab enda iluvõret puhastama. Milleks? Sa sõidad niikuinii veel mingisugune 600 kilomeetrit. Riias puhastad! Ei. Otsin parklast EST numbriga rekkasid. Leian ühe, mis asub kohe teele. Saab peatusteta Poola-Leedu piirini, seal peab temagi uue peatuse tegema.

Ta küll seletab mulle natuke neid sõidugraafikuid, aga sel hetkel mu pea neid ei võta. Igatahes, keeruline värk. Ja rikkumisega vahelejäämine on kallis. Õnneks saan eestikeeles rääkida jälle. Ja räägime paljust. Poola teeäärsed kirikud viivad jutud isegi religioonile, siis tehnoloogiale ja nii edasi. Neli tundi. Kuni ületame piiri ja keerame Leedus parklasse. Siin peab tema nüüd seisma 9 tundi, graafiku järgi. Õnneks märkab ta juba parklasse keerates ühte teist Eesti rekkat.

Selle juht on kohe-kohe edasi sõitmas ja otse Eestisse. Hoiatab mind ainult. On tulnud juba kaugelt ja põhimõtteliselt kaks ööpäeva järjest sõitnud. Sõidumeerik on "lõhki". Kui politseikontrolli peaks kohtama, siis tõmbab metsa vahele peitu, kui aga ei kohta, on otsejoones kodusõit. Ma olen sellega nõus. Väga hea! Seda, kust see auto tuli ja mis firma oma ta oli, seda ma ei hakka kirjutama.

Ajame juttu. Mõlemad oleme magamata, aga kuna minul ei ole rooli peos, suigatan siiski. Tahtmatult, sest tahan olla solidaarne ja koos juhiga ärkvel püsida. Peatume Lätis ja ostame kabanossid, kohvid ja Snickersid. Joome ja sööme sõidu pealt. Kohvi äratab ja meie juba pikale veninud vaikimine asendub jälle elava vestlusega. Räägime kõigest. Sõjaväest, naistest, autodest, liikluskultuurist. Viimane, muide, on Baltiriikides, võrreldes Poola, Tšehhi ja Austriaga, täielik peldik ja põrgu. Siin ei austa ükski juht teist. Mitte nii nagu mujal.

Ületame Iklas piiri. Ema tuleb Häädemeestele vastu. Seal surun juhiga kätt ja jätan hüvasti. Annab mulle kaasa ühe, tal rekkas vedelenud Prantsuse õlle. Selle joon tee peal koju ära.

On jaanilaupäev. Jõuan isegi korraks tule äärde, aga vist juba kümne ajal ronin magama. Uni omaenda voodis. Seda oli juba ammu vaja.


***
Tartu
Valga
Valka
Riia
Kaunas
Varssav
Rawa Maz.
Katowice
Bielsko
Cieszyn
Brno
Wien
Mikulow
Olomouc
Cieszyn
Skarzysko-Kam.
Radom
Tarczyn
Varssav (Warszawa)
Zambrov
Bialystok
Suwalki
Kaunas
Riia
Häädemeeste
Tsooru
***

6 päeva
3444 kilomeetrit
27 autojuhti (seal hulgas 14 poolakat, 4 eestlast, 1 sakslane, 1 türklane)
iga autojuhiga sõitsin keskmiselt 127 km
iga päev sõitsin keskmiselt 574 km



***

Kõik need, kes mõtlevad avaldada või juba on avaldanud soovi minuga järgmine kord kaasa tulla. Mõelge hästi järgi. Mina kedagi vedama ei hakka, kellegi vingumist kuulama ei hakka. Ja ausalt öeldes.

Kui keegi oleks kaasa tulnud. Või järgmine kord sarnasele tripile kaasa peaks tulema.
Siis kaotaks kogu tripp enda olemuse ja eesmärgi.

Eesti-Austria-Eesti : Päev 5 (Poola külalislahkus)

Viies ja eelviimane minu reisi päev algas väikese, lausa kummalise pohmelliga. Vähe süüa, palju päikest ja alkohol. Ei ole vist hea segu. Pesen hambad ja loputan nägu ja pead külma veega, et värskemana end tunda. Pakin kotid. Söön ühe Corny müslibatooni. Lapin õlakoti rihma uuesti macgyveri teipiga koti külge. Viin võtme ära, lobbys annab teibist kinnitus järgi. Saan probleemile pihta. Hotelli ukse ees parandan enda vea. Trust me, I`m an engineer. Jätan selleks korraks hotell Piastiga hüvasti.

Käin korra kohalikust rongijaamast läbi. Üritan aru saada, mis kell ja kuhu rongid väljuvad, ehk on mõnest kasu. Ma ei saa absoluutselt graafikust aru ja jätan asja sinnapaika. Ilmselgelt olen hääletamises osavam. Suunataju on mul alati üpriski hea olnud, seega pole kaarti ega teeküsimist vaja, et leida üles Tšehhi-Poola piir. Sealt hakkan liikuma teemärkide järgi, mis näitavad Katowice poole, linnast välja, et siis seal tee ääres hääletama hakata.

Jõuan majade vahelt välja. Silt näitab nii Katowice kui Bielsko poole. Mõlemad sobivad. Tõstan mõlemad sildid. Kõik autojuhid sõidavad mööda nägudega, et noo meie küll kummagi linna poole ei sõida.

Okei, ma saan aru, et kellelgi pole kohustust mind peale võtta, aga natuke ajab närvi küll. See, kui näiteks seisad teeotsal, millel silt näitab vaid ühe linna nime. See teeots viib kiirteele ja järgmine suurem maha sõit ongi nimelt see sama linn, mille sildiga sina seal seisad. Kõik aga sõidavad mööda selliste nägudega, mis ütlevad, et ma küll sinna ei sõida. Kuhu siis?

Jalutan seekord ka natuke edasi. Katowice tee peal on märkide järgi remont ja ümbersõit. Valin seega Bielsko. Ja õnneks kohe, kui tõstan sildi, keerab esimene auto selles suunas ja peatub. Roolis on umbes neljakümnendates naine. Ta sõidab Bielskost veel kaugemale, Kielce linna. Temaga saan kaugemale, kui on maa läbi Eesti. Tore. Ja tore naine ka. Minu venekeele praktika ja hea öine uni tasuvad end ära. Saame juttu rääkida normaalselt. Mina räägin, kust ma pärit olen ja tema räägib mulle, kus ta töötab. Veel näitab ta enda kahe tütre pilte. Küsib, et kas mul kodumaal pruut on. Ei ole. Aga kas sa poola tüdrukut ei taha naiseks? Esialgu mitte.

Ta tuleb mulle veel nii palju vastu, et sõidutab mind tema enda sihtkohast Kielcest veel oma 50 kilomeetrit edasi. Kohta nimega Skarzysko-Kamienna. Ütleb, et sealt on kergem edasi pääseda. Tänan teda südamest. Ta annab mulle ka enda visiitkaardi ja lahkub.

Istun Statoili tanklasse maha. Siin on koht, kus tegin Facebooki postituse: Statoili toit on made to go sellepärast, et keegi koha peal ei sööks ega kaebaks, kui sitt see on. Ja tegin enda reisi esimese ja ainsa pildi oma elu esimesest Mountain Dew-st. Kirjutasin Facebookis ka mitme sõbraga. Sain koha nime öeldes, et asun Eestist 1135 kilomeetri kaugusel. Tõeline seiklus?

Võib olla tõesti, kuna varem olin vaid käinud Vilniuseni. Sedagi ekskursioonibussis.

Räbaldunud Poola kaart võtab enda alla kogu laua. Paikan seda teibiga ja lapin kokku märkmiku suuruseks. Seal on näha teekond, mille olen täna läbinud. Kui kuradi väiksed me kõik oleme.

Ronin uuesti õue, tankla väljasõidu kõrvale. Sildiga Radom ja sildiga Warszawa. Seal seistes mõtlen:

asfalt must
päike kuum
aju mul
on sulanud


Asfalt aurab. Vesi kulub kiirelt. Tundub, et ükski auto ei peatu. Siis aga, üks roheline mahtuniversaal, roolis noor nolk, kes kuulab kassetilt Poola räppi. Ühes loos tunnen ära sõna marihuaana. Temaga jõuan Radomi.

Radomis kõnnin bussipeatusest järjekordsesse linnaäärsesse tanklasse. Mac on ka. Rahvast on tohutult. Ostan tanklast viimaste Poola müntide eest tundmatut, odavat mahlalaadset jooki. Vähemalt on jääkülm.
Siin tanklas käin ka reisi jooksul esimest ja viimast korda päris vetsus. Kabiini seinale jätan endast read:

22.06.2013
Estonian autostopping
Estonia-Austria-Estonia
Poland is too fucking big!

Siis aga tagasi hääletama. Peatub inglise keelt rääkiv poolakas, kes viib mind Tarczyni. See on lausa Varssavi külje all, ainult umbes 30 kilomeetrit. Siin tunnen esimest korda reisi ajal, et mul on kõht tühi. Käed ka värisevad. Natuke imelik on olla. Ostan tanklast Baguette-i, saan sellega kaasa paki õunaviile, avan ka ühe lihakonservi. Seal, murul istudes söön kõhu täis. Inimesed vaatavad mind imelikult. Mingu kõik...

Hakkab vaikselt vaikselt hämarduma. Teen kaks uut silti. Lomza ja Suwalki, lootes nii mõista anda, et ei soovi Varssavisse, vaid teisele poole. Kasvõi linna serva. Tükk aega ei peatu keegi. Ühes autos olev noorpaar peatub ja ütleb, et võtaksid mind peale, aga neil pole autos ruumi. Ei olegi. Selle eest annavad nad mulle kommi. Kaks autot peatuvad ja pakuvad, et viivad mind Varssavisse. Seda ma ei taha. Sinna jõudes on juba pime. See linn on hiiglaslik ja mulle võõras. Ma ei karda seda, aga tean, et seal saab olema raske teed leida või siis öömaja leida. Siia jäädes on vähemalt muruplats, kuhu telk püsti panna.

Üritan pisut veel ja siis veab. Täiega!

Peatub abielupaar. Mõlemad räägivad inglise keelt. Mees räägib kõige paremat inglise keelt, mida sel reisil kuulsin. Nad lubavad mind Varssavis viia kiirteele, mis viib minu soovitud suunas. Peatusesse, kus on suur tankla ja võib olla ka rekkapeatus. Ma ei mõtle kaua. Nad tunduvad ägedad. Ja meil ei saa tekkida keelelisi lahkurääkimisi. Väga hea!

Korraks eksivad nad isegi linnas ära. Ka seal on teetööd. Mööda sõites näen jalgpalli EMi jaoks ehitatud suurt jalgpallistaadionit ja Varssaavi kõige äratuntavamat hoonet, kultuuri ja teaduse paleed. Õigel teel aga ei ole linnas tanklat, ega märkimisväärset peatumiskohta. Silt näitab aga, et linnast väljas, 23 kilomeetri kaugusel, asub MacDonalds. Olen neile juba rääkinud, kui head kohad need hääletamiseks on ning nad otsustavad, et viivad mu sinna. Ma olen meeldivalt shokeeritud järjekordsest poolakate abivalmidusest. Räägin neile ka sellest, nad on meelitatud. Räägime üldse palju. Reisimisest, sõjaväest, inseneeriast. Naine on aeroinsener, mees arvutiinsener. Ütlen, et mul on lausa natuke halb tunne, et nad minu pärast nii palju vaeva peavad nägema. Nad ütlevad, et ma ei muretseks. Pole igapäevane, et nad saavad aidata "some random dude from Estonia" ja et kui ma peaks reisist raamatu kirjutama, siis kirjutagu ma neist ikka ka. Novot. Raamatut ei tule vist, aga kirjutan.

Maci juurde jõudes kingivad nad mulle veel lati metsseavorsti, mille mehe isa ise oli lasknud ja valmistanud. Lisaks kingib naine ka käepaela, õnne jaoks. Enne, kui nad üldse parklast välja jõuavad sõita, leian ühe Läti rekkajuhi, kes väljub Riia poole hommikul kell seitse. Lepime kokku, et kui hommikuks ei ole ma muud võimalust leidnud, sõidan koos temaga.

Tunnen end eriti hästi. Ma olen järjekordselt jõudnud enda päeva sihtpunkti, mis siis, et kell on üle südaöö, iga aja järgi. Hotelli siin pole. Muru on, aga ei viitsi telki lahti kakkuda. Otsustan, et sel öösel ei maga. Võtan Macist Coca ja kirjutan. Kuni mac kinni pannakse. Siis istun tankla kohvikus, mis on 24h lahti. Veel päris päris viimaste Poola sentide eest saan kaks kohvi. Raha on veel. Lausa 50 eurot, aga ma ei taha seda kasutada. Tagasi saaksin Poola raha ning ma tean, et järgmisel päeval ei ole mul sellega enam midagi teha. Ma tean, et ma jõuan koju.

Eesti-Austria-Eesti : Päev 4 (osa 2) (Veel õlut.)

Olomouci linna lähedal tanklas uuesti hääletama asudes, oli küll juba õhtupoolik, aga päike paistis ikka päris korralikult otse silma. Kissitamisest hakkas isegi pea veidi valutama, kuid ei midagi hullu. Küsisin ka osadelt seal seisvatelt rekkajuhtidelt nende sihtkohtasid. Ei näkanud, kuigi mõne puhul jäi mulje, et nad valetasid. Ei tahtnud lihtsalt kedagi peale võtta, aga ega eks see ole igaühe enda tahta ja teha ja otsustada.

Üks sakslane jalutas ja pissitas parklas enda kahte väikest koera. Nägi mu silti ja tuli minu juurde. Ütles, et sõidabki just selle linna suunas, tegelikult kaugemalegi Poolasse. Mina tahtsin õhtuks just Cieszyni jõuda, samasse hotelli. Ei viitsinud uues kohas jälle olukorraga tutvuma hakata. Kes teab, mis ees ootab. Selleks reisiks olin juba sellest pisut väsinud. Ja ega polnud ka vajadust kaugemale jõuda, ma olin niimoodi graafikus. Viin, Cieszyn, Varssav, Eesti. Kolm päeva. Lihtne. Mis siis, et mõni kahtles, et ma suudan viimase päevaga ka 1000 kilomeetrit rännata ja 23nda õhtuks koju jõuda. Prrrst!

Sakslane rääkis üpris normaalselt inglise keelt. Rääkisime Poolast ja Tšehhist ja minu tähelepanekutest mõlema maa kohta. Sain seda rahulikult teha, sest juht ei olnud kohalik. Rääkisin ka Eestist. Küsis, et kas meil on ka eurod. Ütlesin, et jah. Siis tema ütles, et euro on väga halb raha. Selgitust, et miks tema nii arvab, ma ei küsinud. Ei huvitanud.

Algul ei tundnud ma Cieszyni ära, sest lähenesime täiesti teisest suunast, aga see pidi see sama linn olema. Orienteerumiseks küsisin: "Which way from here is the border?" Sakslane ei saanud aru, mis asi see "border" on. Arvas, et ma küsin bordelli. Oeh. Ei! Border, the line between two countries. Oh, aa, see on seal. Tänan!

Siis jõudsime linna keskele ning ma tundsin koha ära. Autos oli tema kaks koera ja räme palju kraami. Sitaks kitsas ja ma tõmbasin enda õlakoti, seda autost muude asjade vahel välja sikutades, rihma samuti katki. Ei teinud teist nägugi. Surusime kätt ja tema läks. Vedasin õlakoti käe otsas hotellini. Küll ma rihma pärast hommikul muretsen. Praegu tahtsin pesta, netti, võib olla kirjutada, võib olla õlut juua ning magada.

"Hello, I`m back!" "Hello, do you have your passport now?" "Sorry, now, but you should have my number, don`t you?"
Neil oli mu "ID-kaardi number" paberites alles.

Pesin. Istusin telefoniga netis. Jõin kaks õlut. Radegast, vist. Pakkisin kotid kõik laiali, viskasin kõik ebavajaliku minema. Ja magama. Järgmine päev ootas ees pikk tee läbi Poola.

Eesti-Austria-Eesti Päev 4 (osa 1) (Külm õlu.)

Neljanda päeva hommikul ärkan pärast väga katkendlikku und natuke pärast kaheksat. Kohe minu telgi kõrval tuhisevad autod Bratislava, Grazi ja Brno poole. Viimane on linn, kust poolt eile isegi tulin. Ja kuhu nüüd ka ise tagasi soovin jõuda. Söön hommikusöögiks ühe hernekonservi. Peale joon eelmisel päeval ostetud teise Coca-Cola. Toimib natuke nagu kohvi eest. Panen telgi kokku. Seal samas tee ääres pesen hambad ja ülekeha. Tõmban särgi selga, kuivatama ei hakka. Ei ole mõtet. Päike kuivatab niikuinii hetkega ning siis ajab uuesti märjaks. Higiseks. Kodinad selga ja minekut.

Tagasi ristmikule jõudes, kuhu türklane mind toonud oli, astun nurgapealsest külalistemajast läbi. Küsin vett. Kedagi teist ei ole peale vuntsidega koka. Ta laseb kraanist kaks pudelit vett täis ja siis küsib naljatades 20 eurot. Naeratan, tänan ja lahkun. Kõnnin mööda tänavat pisut linnasüdame poole, üritades wifit leida. Ei midagi.

Jalutan tagasi tuttavale ristmikule ja sealt enda telkimiskoha juurde. Üritan hääletada. Ei midagi. Kõmbin mööda teeäärt veel kaugemale, lausa täpselt õige maha/pealesõidu juurde. Ei mingit õnne. Kuni lõpuks peatub hoopis politsei. Mõtlen, et nüüd on perses. Mul pole dokumente ka.

Politseinikud räägivad inglise keelt, seegi hea. Ja ilma kurjustamata annavad mulle lihtsalt mõista, et mina võin seal küll seista, aga soovitav oleks teisel pool piiret, kuid autojuhid siin niikuinii peatuda ei tohi, kuigi teoreetiliselt ruumi oleks. Mõistan ning küsin, et kus siis? Tanklas. Paar kilomeetrit mööda sama teed tagasi. Okei. Liigun. Seisan iga võimaliku nurga peal, ka tanklas. Ei mingit õnne. Keegi ei peatu, keegi ei sõida minu soovitud suunas. Hakkan natuke juba lootust kaotama.

Uurin võimalust jala minna linnast välja, kiirteele, esimese MacDonaldsi ja tanklani. Ise ümbrust tundmata pean uskuma kohalikku taksojuhti, et jala ei ole võimalik sinna minna. Ta soovitab takso võtta. Mul ei ole raha.

Otsustan, et üritan teise kiirteeharu peal õnne, peab vaid natuke läbi linna tänavate lõikama. Alguses jõuan tupikusse. Siis vist juba näen õiget kohta, kui tuleb hoopis idee, et prooviks uuesti wifit leida. Ja täiesti suvalise tänavanurga peal leiangi õrna signaali. Istun sinnasamasse, kotid kõrval, jalad harkis maha. Keset kõnniteed. Pohhui, mida keegi arvab. Loen ema saadetud vastust. Loen ka teiste kirju. Kirjutan vastugi. See innustab veel rohkem tagasi suunduma. Ema kirjutab, et saatis mulle raha. Imelik, et mul pangakaart kaasas on, kui dokumente pole. Igatahes päästis see mind paljust jalavaevast ja ajaraisust. Otsin üles pangaautomaadid. Teed küsin ühe baaridaami käest.

Ainuke kahetsus ongi see, et pärast raha kätte saamist ei teinud teoks uitmõtet. Nüüd polnud enam nii meeleheitlik olukord ja kiiret ju tegelikult polnud. Pool tundi oleks ikka aega olnud. Oleksin pidanud samasse kohvikusse minema ja seal ühe kohvi või pigem siiski õlle jooma.

Kaardil oleks pidanud olema 100 eurot, aga masin seda summat välja võtta ei lasknud. Ilmselgelt pankadevahelise liikluse tasud. Võtsin 50+40 eurot. Millest muide, 50 on siiamaani alles. Automaatide juures läks üks seljakoti rihma plastklambritest puruks. Sidusin seda seal natuke aega õige pikkusepeale kinni. See polnud aga viimane rihmalappimine.

Võtsin sealt samast juba väga tuttava ristmiku pealt takso lähimasse tanklasse kiirteel Brno poole. Muretsesin, et palju see küll maksta võiks. Pakuti hind 12 eurot maksimaalselt. Olin nõus. See taksojuht oli ainuke austerlasest autojuht, kellega sõitsin.

Jõudsin suurde kiirtee puhkepeatusesse. MacDonalds ja OMV tankla. Võtsin Macist endale coca ja juustuburgeri. Isegi siis, kui on tegelikult ka nälg. Või just eriti siis, on Maci toit ikka endiselt eriline pask. Jube. Mõttetu ja jube. Või oli asi nendes tatikates, kes seal mingisuguse liumäe peal karjusid nii, et ma ei teadnud, kas karjuma hakata või appi minna.

Sellest tanklast sain edasi ühe Poola numbriga rekkaga, mis sõitis Tšehhi, roolis oli aga leedukas. Eriline kompott. Sõitis Breclavi, Mikulowi kaudu. Rääkis palju, aga õnneks mitte liiga palju või liiga kiiresti. Olin öösel ka ikkagi piisavalt puhanud, viimaste päevade praktika tuli kasuks. Vestlesime venekeeles. Tore oli. Mikulowis vahetasin rekka järgmise vastu, mis sõitis Poola linna Olomouci. Natuke jällegi esialgsest marsuudist kõrvale, aga mis sellest. See juht andis mulle kohe autosse istudes ühe jääkülma õlle.

See oli selle järjekordse kuuma ilmaga nagu taevakingitus. Sain ka enda veepudelit sõidu lõpuni tema külmikus hoida. Rääkisime vähe. Ei olnud ühist keelt. Sain tema poola keelest aru, kuna vene ja poola keeles on äärmiselt sarnased. Tema sai jällegi minu vene keelest aru. Erilist vestlust aga nii väga pidada ei saa. Hüppasin tema rekka pealt maha Olomouci linna kõrval tanklas, kaasas veel üks külm õlu.

Siin tanklas istusin korraks sisse maha. Üritasin korra netis käia, aga kohalik wifi oli liiga nõrk. Väljas päikse käes passida ka väga ei viitsinud. Ei olnud ka tänasest sihtmärgist, Cieszynist, enam liiga kaugel. Võtsin korraks aja maha. Küll jõuab.

Eesti-Austria-Eesti : Päev 3 (Tšehhi tüdrukud.)

Kolmanda päeva hommik. Ärkan. Söön ühe müslibatooni. Pärastiseks otsin kotist välja ühe hemoglobiinibatooni. Pesen hambad. Riidesse. Kotid selga. Annan toa võtme ära.

Jään lobbysse telefoniga netti. Loen kirju, mida mulle on Facebookis saadetud. Otsustan emale kirja kirjutada. Teada anda, kus ma olen. Ja mingil määral ka põhjuseid selgitada. Nii, nagu oskan. Ma ei jää tema vastust ootama. Hetke mõtlen, et äkki peaks tagasi kodu poole liikuma. Siiski ei tee seda. Täna on reaalne võimalus Austriasse jõuda. Tšehhi pole nii suur kui Poola.

Astun tänavale. Õhk on niiske ja kuum. Mul ei hakka kohe palav. Päike ei ole veel täies jõus ning hetkel on taevas ka paar pilveräbalat. Jalutan sama tee äärde, mida mööda eelmine õhtu telkimiskohta otsisin. Seekord aga ei lähe linna äärest kaugemale. Tõstan üles sildi "Brno".

Seisan iga kord, kui hääletan, otse päikse käes. Muud võimalust ei ole. Mul ei ole päikseprille ega mütsi. Mis siis, et Lauri soovitas muretseda ning ka ise olen sellest vägagi teadlik, kui vajalikud need kaks eset sellise päikse käes on. Ma ei muretse. Ei ole hullu.

Vett kulub iga päev tohutult. Pärast tundi või kahte on muidugi ka kogu kaasas olev vesi juba soe. See ei heiduta. Peaasi, et janu ei teki. Kui kõik anumad on täis, on mul endaga kaasas 3,25 liitrit vett. Peatuste ajal hangin alati vett juurde ega lase kaasas oleva vee kogust kunagi langeda alla liitri. Vesi on kõige tähtsam.

Esimene auto, mis peatub, on suur valge rekka. Roolis on ülekeskealine poolakas. Räägin temaga segamini vene ja natuke saksa keelt. Ta päris Eesti kohta päris palju. Tema teadmised mu kodumaa kohta on pisut aegunud. Nõuka-aegsed. Praegusest olukorrast on tal vaid kujutluspilt. Mitte liiga mööda.

Ta ei sõida päris Brno-ni välja. Sõidab ühel kiirtee ristmikul maha, mingisuguse väikese linna juures. Sealt läheb edasi paremale. Pigem itta kui lõunasse. Koha nime ma ei vaevu välja uurima. Milleks? Lihtsalt seisan uuesti Brno poole teeotsa peale ja jään ootama. Ilm on võtnud samasuguse ilme nagu kõigil mu reisi päevadel. Ere ja väsimatu päike, peaaegu, et olematute pilvedega. Võib olla mõni pilvejupike kuskil oli, aga liiga palju pingutust oleks võtnud silmi kissitades, päikessesse vahtides, neid otsida.

Järgmisena võttis mind peale Michel. Tal polnud kiirteel sõitmiseks luba pikendatud, seega seiklesime pisut väiksemate teede peal. Jällegi, ei sõitnud ka tema päris Brnosse, aga hulga lähemale. Kuna autos polnud konditsioneeri ja me mõlemad nägime välja, nagu istuks riietega saunas, pakkus ta välja, et viib meid ujuma. Olin nõus. Ma olin küllaltki kaugele juba jõudnud. Mis siis, et kell oli vist juba kaks päeval. Ja mul ei olnud enam sama kiire, kui kahel eelmisel päeval. Olin kodumaast küllalt kaugel, et mitte tunda ühtki hingust kuklas.

Järv, mille äärde Michel sõitis oli umbes 70 kilomeetrit enne Brno linna. Mingisuguses vanas karjääris. Lähenesime järvele kõrgema kalda poolt. Ülalt avanes vaade, mille sarnast mina varem näinud polnud. Kõrged, püstloodis seinad ümber järve. Rohekas, kristallselge vesi. Ülalt oli näha igat ujujat täielikult, mitte nagu Eesti sogases vees, et hea, kui veega sama tooni peanuppu näed. Pidime pisut ringiga jalutama, et jõuda mööda küngast alla, järve kaldale. Ilm oli ideaalne ja seega oli rahvast palju. Bikiniides tšehhitarid püüdsid pilke. Vahetasin teksad ja matkasaapad sealsamas ujumispükste vastu. Michel ütles, et oleme siin umbes 40 minutit. Selge. Tema muide ujus aktiivselt kogu selle aja edasi tagasi pikkupidi üle järve. Päris hea.

Kaldal mingit uinamuinat ei olnud. Paar meetrit kiviklibu ja siis püstloodis alla. Vesi oli nii selge, et vertikaalselt vees hulpides nägid selgelt enda varbaid, aga vesi vist nii sügav, et põhja ei olnud aimatagi. Jalg kindlalt ühele kivile ja siis pea ees vette. Milline kergendus. Siiani kõige ilusam järv, mida näinud olen. Ujusin ka kaks korda üle järve ja tagasi, aga enamus aega lihtsalt hulpisin keset vett ja vahtisin ringi.

Tulin veest välja umbes 30 minuti pärast. Tahtsin enne, kui tšehh veest välja tuleb, ära kuivada. Päikse käes, sest rätikut ma vee äärde kaasa ei võtnud.

Pärast seda viis Michel mu veel 15 kilomeetrit Brnole lähemale. Sealt veel edasi sain ühe tšehhiga, vähemalt ma arvan, et ta seda oli, kes ei rääkinud absoluutselt ühtegi sõna. Natuke imelik oli, aga mis siis. Seal tanklas ostsin enda hotellist üle jäänud paari euro eest kaks Coca-Colat. Tundus, et oli isu nende järele, aga pärast kahte esimest lonksu juba kahetsesin ostu. Liiga magusad ja janu ei kustuta. Isegi päiksesoe vesi oli parem. Maksin nende eest 3 eurot, tagasi sain Tšehhi raha. Ja nii palju, et selle eest oleks veel kaks õlut ka osta. Selle ostu jätsin hetkel veel tegemata.

Sellest tanklast sain edasi isa ja tütrega. Otse Brnosse, Wieni suunduva maantee äärde. Tütar rääkis inglisekeelt. Kogu mu jutu peale, pärast seda, kui see oli ka isale tõlgitud, oskas isa öelda vaid ühte. "Vau!"

Brnos autost välja astudes oli mu tuju kuidagi eriti hea. Naeratasin. Tundsin end hästi. Muresid ei olnud. Viin oli veel kaugel, aga ega mul ju ei olnudki kindlat sihtmärki. Kui sel hetkel oleks olnud kitarr või suupill kaasas, oleksin lihtsalt tee äärde murule maha istunud ja midagi mänginud. Selline tunne, sellises kohas. See on niivõrd. Vabastav. Siin ei ole mitte ühtegi inimest, kes teaks kedagi, kes teaks kedagi, kes teaks kedagi, kes teaks sind. Rahu. Ja kaugus. Isegi omaenda fatalistliku mõttelaadi embusest. Sel reisil, nagu võiks ju arvata, et mis hea oleks, ma ei mõelnud enda mõtteid selgeks. Asju sirgeks. Hea oligi hoopis see, et ma ei mõelnud üldse Eestile ega inimestele või probleemidele, mis siia jäid. Ma olin neist kõigist vaba. Ainus, millele mõtlema pidin, oli järgmine sihtpunkt. Vahel ka vesi. Toit. Ja ehk ka koht, kus magada. See kõik oli aga äärmiselt lihtne ja muretu.

Jalutasin Brnos päris pikalt. Otsisin järgmise, just enne linna lõppu asuva, tankla. Seal kulutasin ära nüüd enda viimased mündid. Tšehhi omad. Üks Gambrinuse õlu ja 0,25 liitrine Sprite. Istusin murule maha ja nautisin. Ma ei mäletagi, et mida ma mõtlesin. Lihtsalt vaatasin mööduvaid autosid ja kahte joodikut, kes tankla kõrval oleva päiksevarju all, laua taga oma Gambrinuseid lahendasid. Gambrinus oli nimelt kõige odavam õlu selles kohas.

Ah, mis seal ikka. Proovib ikka Viini saada. Silt "Wien", püsti, tee äärde ja ootama. Peatus hõbehall Mercedes, mille roolis oli saksakeelt kõnelev türklane, kes teel oli Viini, aga omab Tšehhi linnas Olomoucis kebabi restorani. Palju me ei rääkinud.

Ma olin ametis autoaknast välja vahtimisega. Poolas imestasin siia maani selle maa suuruse ja avaruse üle. Eestis ei ole maantee ääres kuni silmapiirini ulatuvaid väljasid. Ikka jääb mets või mõni inimehitis ette. Ja Austriasse jõudes võlusid mind linnatänavad, mis erinesid kõigest eelpool nähtust. Pilku ei saanud ma esimestelt tõelistelt mägedelt, mida oma silmaga nägin, mis siis, et üpriski kaugelt. Heledad tipud. Nice! Ja suu ammuli vahtisin ma ka suurt tuulegeneraatorite parki. Suud ma tegelikult ikkagi üritasin kinni hoida, et mitte liiga "turistina" tunduda.

Viinis peatus türklane ühel tänavanurgal, kohe äärelinnas. Austrias ja Viinis oli jube soe. Jõudsin sinna õhtul üheksa paiku, päike oli juba nõrk ja loojuma sättimas, aga palav oli ikka. Või siis minu jaoks pigem lihtsalt soe. Olin kuumaga juba pisut harjunud. Istusin pingile maha ja hakkasin plaani pidama. Wifit ma seal ei leidnud, kuigi oli ümberringi erinevaid kohvikuid ja külalistemaja. Ei mingit netti. Vahtisin pisut niisama ringi.

Ronisin kõnni- ja rattateelt üle maanteepiirde ja liikusin teeotsale, mis viis Grazi linna poole. Tõstsin korraks sildi, aga kaua ei viitsinud. Ei viitsinud enam täna edasi sõita. Olin siiski Viinis. Ja peas hakkas sündima mõte, et läheks järgmisel hommikul hoopis Eesti poole tagasi.

Hotelli jaoks mul raha ei olnud. Normaalse telkimiskoha otsimine oli utoopiline. Seega oli otsus kiire ja lihtne. Panin telgi püsti 10m kaugusele samast kiirteest, mis Grazi poole suundus. Otse müratõkke seina kõrvale, mille taga kõrgus kohe esimene korterelamu. Põõsa kõrvale, kus oli pisut varju ka autode vaateväljast. Sain telgi püsti, siis oli kell juba peaaegu üksteist õhtul. Toppisin asjad telki ja ronisin ise järgi. Telgis oli nagu saunas. Kui enne oli olemine olnud lihtsalt mõnus. Õhtune soojus. Ei mingit higistamist, siis nüüd olin mõne hetkega üleni märg. Kakkusin end aluspükste väele, rullisin magamismati maha, sättisin telgi ust teibiga pisut lahti, et õhk liiguks ja viskasin pikali. Läks aega enne kui suutsin aklimatiseeruda ja maha jahtuda. Und kohe ei tulnud. Mõtteid oli palju. Mööda kihutavad autod ei seganud.

Kolmandal päeval olin rännanud umbes 300 kilomeetrit. Olin Eestist umbes 1600 kilomeetri kaugusel.
Kolme päeva jooksul olin söönud kaks konservi ja kaks batooni.
Joonud ühe Coca-Cola, ühe Spraidi, ühe õlle ja väga, väga, väga, väga palju vett.

Varustuseks oli mul. Seljakott: 3 komplekti puhast pesu, termos, dressipluus, ketsid, teised teksad, ujumispüksid, telk, magamismatt. Õlakott: plaastrid, elastneside, söögiriistad, toit ja muud pudi padi nagu pisut nööri, macgyveri teipi jne. Taskutes oli veel: nuga, zippo, telefon.

Täpne koht, kus Viinis telgi püsti panin.

Eesti-Austria-Eesti Kaart

Google Maps

Siin siis täpsem, mööda teesid tõmmatud marsuut.
Esialgsest 3065 st kilomeetrist sai hoopis 3444.

Eesti-Austria-Eesti : Päev 2 (osa 2) (Usk on...)

Jalutasin tanklast mööda kiirtee äärt edasi, kuni jõudsin pealesõiduni. Seal kirjutasin endale valmis sildi "Cieszyn". Ootama ei pidanud jällegi mitte kaua. Seekord peatus väikeses kaheukselises Citroenis üks ülekeskealine, valge habemega härra, kes oli teel Tychy linna, mis on kaardil Katowicega peaaegu, et see sama hall lärakas. Mis seal ikka, ma üldse kogu reisi ajal ei öelnud eriti küüte ära, ainult viimasel õhtul, kui mul oli siiski väga kindel soov, et kuhu ma jõuda tahan. Sellest muidugi hiljem.

Vanahärra rääkis vigast, aga arusaadavat inglise keelt. Õnneks ei pidanud ise ka venekeelt seekord pruukima. Ta näitas mulle Tychy linnas suurt Fiati tehast. Arvas, et ehk sealt liiguvad mõned rekkad otse minu sihtkohta, Itaaliasse. Ta üritas ka selle kohta uurida, aga kahjuks või siis pigem õnneks, ei olnud ta selles pealtnäha eriti osav. Täpselt selline käitumine oli tema poolt, et ei saanudki aru, et kas ta ei saa või ei taha aru saada, kuidas asjad maailmas käivad. Ei hakanud ka rohkem tema hingeellu süübima. Ma ei tahtnudki seda otseküüti Itaaliasse. Minule oli teekond tähtis. Tegelikult vist ei tahtnudki sinna välja jõuda.

Veel uuris ta minu käest, et mis usk Eestis on. Ma ei osanud midagi vastata. Ütlesin, et mina ei tea, mina olen ateist. Ise ta arvas, et ehk meil ikka evangeelne luterlus on. Ju siis. Poolas nimelt on Rooma Katoliku usk peamine ja see on äärmiselt tugev. Kirikud on suured, ilusad ja neid on igal pool. Lisaks on tee ääres näha tohutult mingisuguseid riste, tillukeste aedade sees. Ja ikoone. Inimesed käivad pühapäeva hommikuti kindlasti kirikus. Aga mis see minu asi on, millega keegi aega sisustab. Tuletan endale meelde, et mina olin see, kes teadmata kadunud on. Eksole.

Lõpuks viskas ta mind Tychyst väljuva kiirtee pealesõidu juurde. Seal kirjutasin Cieszyni linna kõrvale ka teise linna nime. "Bielsko".

Seekord sain küüti suhteliselt tutika, nahkistmetega VW roolijalt. Võib olla hilistes kolmekümnendates või varastes neljakümnendates, viisaka, triiksärgi ja hea väljanägemisega pereisalt. Kindlasti vähemalt keskastmejuht. Tema rääkis üle keskmist inglise keelt. Peale kõigi, minu jaoks juba korduse peal olevate, jututeemade, tuli meie vestlusesse ka arutlus selle üle, miks ei oska Poola noored inglise keelt. Temagi olevat õppinud alles täiskasvanuna.

Vahemärkus. Üleüldse kogu reisi ajal rääkis minuga peaaegu sama head inglise keelt kaks kolmekümnendates poolakat ja minuga sama head (sellist, millega sai tõrgeteta pikka ja sisukat vestlust pidada) vaid üks, samuti kolmekümnendates, poolakas.

Üks põhjusi, mille oskasin välja tuua ja millele ta küll varem mõelnud polnud, aga pidi nentima, et nõustus minuga, oli see, et Poolas, nii nagu ka Venemaal, on filmidele tõlge peale loetud. Eestis on subtiitrid.

See mees viis mind Bielsko linnast välja viiva, Cieszyni poole pikkuva, kiirtee äärde. Tanklasse.

Siin meenub, et miks ma temaga rääkisin Poola noorte inglisekeele oskusest. Nimelt, ühes tee peale jäänud tanklates oli leti taga teenindamas üks 20-22 aastane noor neiu. Mina tahtsin küsida lihtsalt vett. Kraanist. Hello, sorry, do you speak english? - Tühi pilk - Hmm, could I have some water, please? - Õlakehitus, paar sõna poola keeles - Voda? - Aaa...

Just.

Cieszynisse viis mind üks vanamammi. Ma tõesti ei oska tema vanust pakkuda, aga see oli pisut kõhe kogemus. Kollane, tibukollane, tilluke, kolisev auto. 140 km/h. Rekkade vahel sõeludes. Nina vastu rooli. Aga tädi oli tore. Ei osanud ei vene ega inglise ega saksa keelt. Sain aru, et ta küsis, kas mul kaart (mappe) on. Tšehhi oma just. Mul ei olnud. Üritasin seletada, et küll ma muretsen või, et mul pole vajagi. Tema ei jätnud jonni. Sõitis mind enda maja ette, kutsus sisse. Otsis atlase ja näitas ette marsuudi Itaaliani. Siis kinkis mulle ka Austria ja Tšehhi kaardid. Teed pakkus ka. Ma loobusin.

Siis viis ta mind läbi linna, jällegi õige teeotsa peale. Jätsime hüvasti.

Kuna kell oli vist juba kaheksa õhtul, ei hakanud ma enam autosid püüdma. Kõmpisin linnast välja, et telkimiskohta leida. Aga mida ei tulnud, oli teeäärsete majade lõpp. Nelja kilomeetri pikkusel lõigul küsisin korra vett ja kaks korda koha kohta, kus ma telkida saaks. Ei mingit tulu. Pöördusin tagasi linna. Seal oli hotell, päris linna ääres. Mõtlesin, et mingi väike junn on, ehk on odav. 20 euri oli mul taskus. See oli õhkõrn lootus.

Selles junnis oli toa hind 60 eurot. Mul jäi vist päriselt suu lahti. Mida helli? Ma saan aru, et ma räägin inglisekeelt, aga see ei tähenda, et ma rikas olen. Päriselt? Okei. Mind juhatati uuesti kesklinna.

Vahepeal vahtisin pikalt ka maanteesillalt alla kiirteele, mis linna kõrvalt mööda vuhises. Mis mõtted mul sealt alla vaadates peast läbi käisid, selle jätan ma enda teada.

Linna keskel oli kaks hotelli. Ühes maksis tuba 42 euri. Ikka liiga palju, aga lootust oli. Kolmas hotell oli odav. Tuba ilma teleka, duši ja internetikaablita maksis 14 eurot öö. Võtsin selle. Mobiil oli kaasas ja wifi oli olemas. Mis muideks, ei ole väljaspool Eestit üldse tavaline. Isegi mitte nagu siis üllatud, kui vähe seda leidub, kui juba valmis oled, et iga nurga peal pole.

Ja tekkis tõrge. Passport, please. Mul pole. Mis mõttes teil pole? Noo, ei ole.
Hetk paanikat ja siis lahendus. Teesklen, et küsin telefoniga wifi kaudu kodustelt enda ID-kaardi numbri. Ainult seda ongi vaja. Annan administraatorile suvalise numbrite jada. Talle sobib see. Saan toa ja koridoris asuva duširuumi võtme.

Pesen ja vahetan riided. seljas olnud riided pesen kraanikausis ja panen aknale kuivama. Duširuumi võtit tagasi viies avastan, et olen poolakatest tund aega ees. See teeb rõõmsaks, saan arvatust kauem magada. Tuba peab vaba olema alles kella kümnest.

Puhastele linadele heites näen veel väikest mõtet elada.

Teisel päeval olen rännanud umbes 10-11 tundi ja pisut alla 400 kilomeetri. Uinun kodust linnulennul 1000 kilomeetri kaugusel.

Eesti-Austria-Eesti : Päev 2 (osa 1)

Ärkasin umbes kaheksa paiku mööda sõitvate autode müra ja lähedalt kostva mingisuguse mürtsumise peale. Nagu keegi oleks järjest paljusid autouksi kinni löönud. Tegelikult vist laaditi midagi auto peale. Ronisin telgist välja. Talu, mille maa peale ma öösel sattusin, oli paarisaja meetri kaugusel võsa taga. Maantee ja minu telgi vahel oli vaevalt 15 meetrit ja hõre võsa.

Otsisin kotist välja kahvli, sardiinikonservi, suure veepudeli, hambapasta ja -harja. Sõin. Pesin hambad, näo ja kaenla alused. Selga tõmbasin puhta särgi. Pesin ka varbad ja panin jalga puhtad sokid. Jällegi sõdurina õpitud. Jalad on liikudes, eriti saabastega liikudes, väga kerged üles ütlema, kui ei hoolitse.

Autod vuhisevad mööda. Kell on küll kaheksa läbi, aga ikka veel päris vara. Tööle lähevad. Õhtul avastan, et tegelikult ju oli kell alles seitse läbi. Poolakad ju meist terve tunni maas. Sätin telgi, mati ja ülejäänud kola uuesti kokku ja selga ning astun tee äärde. Mul ei ole ikka veel aimugi, et kus kurat ma olen. Isegi kui oleks Poola kaart kaasas, ei oleks sellest mingit abi. Tõstan lihtsalt pöidla ja loodan järgmisesse asulasse jõuda. Ei pea jällegi kaua ootama. Ehk 15 minutit. Peatub hall auto, mille roolis on pealtnäha korralik Poola pereisa. Pakuks, et kodus on menopausis naine, kaks hiliteismelist ja velotrenazöör. Velo sellepärast, et märgatavat õllekõhtu pole. Saan vene keelega seletatud, kuhu ma minna tahan. Ta viib mind lähedal asuvasse linna, mille nime ma ei mäleta. Peatab auto linnast väljuval tänaval. Silt näitab Rawa Maz.-i poole. Kingib enda Poola kaardi mulle. Räbaldunud, aga teadmiseks võib öelda, et see pidas ka tagasi Eestini vastu.

Päris linna ääres on veel üks lepatriinu logoga pood. Kohalik Säästumarket. Mul on taskus mõned Lauri antud kohalikud mündid. Otsustan järele uurida, kas nende eest ühe mineraalvee saab. Saab.

Peaaegu seal samas, poest üle tee, istun kraavipervele vett jooma ja pastakaga silti joonistama. Rawa Maz. See asub kiirtee ääres, mille kaudu ma saaksin edasi, Tšehhi poole. Kui silt valmis on, seisan püsti ja asun küüti püüdma. Jälle ei kulu väga palju aega. Ehk jälle 15 minutit.

Mustas Škodas on kaks meest. Üks räägib inglise keelt. Ütleb, et nad sõidavad poole tee peale Rawa Maz.-ini, aga siis sõidab teine mees, kes küll inglise keelest arugi ei saa, edasi. Just sinna, kuhu minul vaja jõuda on. Ta teab Eestit, on käinud. Tegeleb põllutehnika müügiga. Imestas nii minu reisimisviisi kui sihtkoha üle. Mina ei saa aru, mida siin imestada on.


Ootasin nende kontori ees viis minutit. Pakkusid mulle vett. Ütlesin, et mul on kõik olemas. Olen independent. Siis viis umbkeelne mind, teise juhi juhiste järgi kiirtee pealesõidu äärde. Seal uurisin kaarti ja teeviitasid. Selge. Järgmine sihtpunkt oli linn nimega Katowice. Joonistasin veel ka sildid "Italy" ja "Chezska", et neid seljakotile kinnitada. Asjatult. Enamus poolakaid ei saanud arugi, mis see "Italy" on. Neil on Italia. Ja otse Tšehhi mind veel nii kaugelt, keset Poolat, keegi ei viinud.

Siin ootasin küll pool tundi. Siis võttis mind peale üks 40ndates naine, valge maasturiga. Tilluke koer oli sõidu ajal süles. Ja avastasin, et Poolas on mõnel sõiduautol ka samasugune "lällar" (raadiosaatja) peal, nagu rekkadel. Selle kaudu võttis ta ühendust samal teelõigul olevate kaubaautodega ja sebis mulle ka edasise küüdi. Kuni Katowiceni. Poolakad hakkasid järjest abivalmivad tunduma. Veoautojuht ostis mulle isegi ühe Nestea. Enne, kui mind Katowice juures, kiirtee ääres, tanklasse jättis, sest pidi ise järgmisel maha sõidul kesklinna pöörama. Mina sinna ei tahtnud.

Tagantjärele mõeldes, oli väsitav igale juhile uuesti, erinevates võõrkeeltes seletada, et kes ma olen, kust tulen ja kuhu lähen. Samas, oli see ka alati uus ja põnev. Inimeste imestus oli tõeline ja märgatav. Estonski? Italia? Oo! A tõ student? A kak tõ nrjavitsja naša zemlja? Jne.

Kõik on krassivõi. Zemlja! Kura! Devotski! Vsjoo otsen harašo i krassivõi!
Kas ta kõik nüüd nii ilus oli, aga muud sõna annab võõrkeeles, mida teisel päeval veel ei oska ja viimasel päeval enam ei oska, raske leida. Eesti keeleski alles praegu mõtlen, et mis ta siis oli.

Huvitav. Uus. Põnev.

Igatahes teise päeva lõunaks olin ma rännanud umbes 4-5 tundi, 270 kilomeetrit ning jõudnud Katowice linna külje alla. Päeva eesmärk oli jõuda Poola-Tšehhi piirile. Linna nimega Cieszyn.

Eesti-Austria-Eesti : Päev 1

Tundsin, et pean põgenema. Ja tegingi seda.
Lihtsalt kadusin.

Teisipäeval, 18.06.2013 hommikul kell 08:00 istusin Tartu bussile, et sõita Valka. Plaan oli sealt edasi hääletada. Lõuna poole. Võimalikult kiiresti ja võimalikult kaugele. Kellelegi enda minekust ma ei rääkinud. Rohkem nagu plaani ei olnudki.

Kaasas oli mul seljakott, õlakott, telk, magamismatt, pisut süüa, veepudel, vahetusriideid ja muud pudi-padi: macgyveri teipi, plaastreid jne. Finantsi oli kaasas täpselt 20 eurot. Ma ei muretsenud. Kell 10:02 Valgas üle Eesti-Läti piiri astudes lülitus sisse kaitseväest õpitud "pohhuismirežiim". Kus ja kuna magada saab? Pohhui. Kus ja mida süüa saab? Pohhui. Kõik. Pohhui. Oleks ainult pöidlaõnne ja saaks kiiresti kaugele.

Esimene auto võttis mind peale umbes 5 kilomeetrit Valkast lõuna pool. Tegu oli Lauri-nimelise eestlasega, kes oli teel Leetu. Temaga juttu ajades tuli välja, et tegu on kogenud hääletajaga. Terve euroopa läbi trippinud nõnda. Esmakordselt pidin kohe sõnastama ka enda sihtkoha. Selleks sai Itaalia, Rooma. Lauri imestas, et mina, kes pole kunagi varem üldse hääletanud, võtan kohe esimeseks sihtkohaks nii kauge linna ning seda veel täiesti üksinda. Mina ei imestanud midagi. Lauri lihtsalt ei teadnud, et tegelikult olin sihtkoha alles tema auto kõrvalistmel välja mõelnud.

Veel andis Lauri mulle natuke nõu hääletamise kohta. Ja ka kaks A4 paberit, millele sain peale kirjutada linnanimesid, kuhu suundusin. Tänasin teda selle kõige eest Riia ringil, kui tema masinast lahkusin. Ta suundus küll Leetu, aga liiga vales suunas. Mina tahtsin kaugele ja kiiresti saada. Seega oli järgmine sihtpunkt Kaunas.

Lauri arvas, et kui mul veab, siis jõuan õhtuks Leedu-Poola piirile. Kui mul veab. Vedaski. Palju paremini vedas.

Riia ringil, Kaunase poole suunduva tee ääres tanklas, käisin endale vett küsimas. Algul üritasin inglise keelt rääkida, aga selle peale kadus keskealise blondi teenindajanna näost viimnegi naeratuseraas ning ta keeras mulle peaaegu selja.

Aga "a po russki gavarish?" peale ta jälle leebus. Žest veepudeliga ja lihtne "vadaa naada" tegid oma töö. Kraanivesi ei maksa mitte midagi ja kui aus olla, siis kuuma ilmaga rännates sa muud ei soovigi kui lihtsat külma vett.

Tankla lähedal, tee ääres, sildiga "Kauna", ma kaua seisma ei pidanud. Ehk 10 minutit. Ja peatus auto, mille roolis oli Vilniusesse suunduv leedukas. Ütles, et võib mind Leetu viia, kuni ristmikuni, kust läheb tee Kaunasesse. Ta rääkis inglise keelt. Teadis Eestit, oli käinud. Firma, kus töötab, müüb Balti riikides meditsiinivarustust. Leedu aksendiga inglise keel kõlab kohutavalt. Ausalt. Või kõlas lihtsalt tema kohutavalt. Korraks jäin tema kõrvalistmel ka suigatama. Kuni ta äkitselt peatus ja mulle uue suuna kätte näitas.

Jalutasin üle ristmiku ja pisut maad Kaunase suunas. Rahulikult, selg ees jalgu lohistades ja silti hoides, liikusin eesmärgi poole. Siis peatus valge Volvo.

See auto on väga hästi meeles, sest selles veetsin ma kogu ülejäänud päeva. Kuni keskööni. Nimelt oli ka selle auto juht eestlane, kes suundus Hispaaniasse. Elama sinna. Küsisin temalt inglise keeles, et kas ta inglise keelt räägib. "A little bit." Tema küsis vene keeles, et kas mina vene keelt räägin. "A little bit." Siis said mu sumadanid tagaistmele ja mina tema kõrvale. Jaki käisel olev Eesti lipp aga reetis talle meie ühise päritolu. Eestlane? Eestlane. Aga räägime siis eesti keelt.

Paarkümmend kilomeetrit, enne Leedu-Poola piiri võtsime peale kaks Leedu tüdrukut. Nemad suundusid Gdanski linna, kus pidi järgmisel päeval toimuma Bon Jovi kontsert. Mõtlesin tol hetkel lausa kahest suuna muutusest. Istusin autos, millega oleksin otse Barcelonasse saanud ja tagaistmel istusid kaks ilusat neidu, kellega oleks ju võinud Gdanskisse minna. Kontserdile. Eks hiljem oleks vaadanud, et mis edasi saab. Äkki hoopis Saksamaa. Kumbagi suuna muutust ma aga ette ei võtnud. Vist sellepärast, et ma ei tahtnud kellegagi liiga palju aega järjest koos veeta. Tahtsin olla üksi. Mitte mõelda. Mitte küsida. Mitte vastata.

Neiud lahkusid meie seltskonnast Poola linnas nimega Suwalki. Juht, kellega kummalgi meist ei tulnud kogu pika reisi ajal üksteiselt nimegi küsida, oli nõus mind viima linna nimega Lodz. Varssavist lõunas. Tema navigatsiooniseade nimelt näitas, et seal lähevad meie kahe marsuudid lahku. Kahjuks olid Poola pealinnas aga suured teetööd ning navigatsioonisüsteemi poolt näidatud teed Lodzi linna suunas lihtsalt ei olnudki olemas. Suundusime hoopis suvalist teed mööda linnast välja.

Paarikümne kilomeetri pärast lõppes mitmerealine kiirtee ning algas väiksem, selline Eesti mõõtudes maantee. Selle ääres suutsin ka pimedas tuvastada telkimiseks sobiliku metsa aluse. Sinna ma selleks ööks jäingi. Telgi, mille pakkisin pärast ostmist üldse esimest korda lahti, sättisin üles mobiiltelefoni valguse abil, sest pealampi ma kotist otsida ei viitsinud. Kerisin telgis lahti ka magamismati. Magasin riietega. Külm ei olnud, aga igaks juhuks, just selle hommikusejaheduse, mida ma teadsin, et tuleb, peletamiseks panin selga ka dressipluusi.

Esimesel päeval seega rändasin kokku 16 tundi ja umbes 1000 kilomeetrit. Magama minnes ei olnud mul ausalt öeldes aimugi, kus ma olen. Peale selle, et mõnikümmend kilomeetrit põhjas on Varssav.

KOGU TEEKOND edasi-tagasi 3065 kilomeetrit.

Naeratuse taga on teravad hambad ehk Invasioon :EPILOOG

Kõigi Invasiooni lugude välja sorteerimiseks klikka siia.

NB! ENNE LOE SEITSMENDAT OSA!

NB! NB! LÕPETADES KINDLASTI KOMMENTEERI KOGU INVASIOONI!!!

NB! Käesolevas ilukirjanduslikus soperdises kasutatud tegelaskujude nimed ja nende välimus on täiesti juhuslik ja ei oma mitte mingisugust seost päriselus samasid perekonnanimesid omavate reaalsete isikutega.



Pilkane pimedus. Hais. Märg. Löga. Sepp ja Kender on neljakäpukil kanalisatsioonis. Nightvision prillid peas.

Sepp - Ou, sa haised.

Kender - Mine putsi!

Kender puurib akutrelliga tunneliseina augu. Sinna pistab betoonikruvi, selle külge musta, paksu raamatu suuruse karbi ning lülitab nuppu.

Kender - Nii. Viimane veel.

Agendid roomavad edasi. Viimase karbi paigaldavad nad otse ühe kanalisatsioonikaevu alla. Kõik aparaadid jätavad nad sinnasamasse rooja sisse. Mehed ronivad luugist maapinnale. Peaaegu keset suurt väljakut. Platsil pole hingelistki. Kell näitab 04:00.

Sepp - Päris hea vaatepilt saab olema. Kahju, et ise ei näe.

Kender viskab pilgu valgustatud sibulkuplitele. Ta kujutab juba ette, mis neist saab. Ta naeratab märkamatult. Putin tahtis šõud. Me tõime šõu. Hah!

Kender saadab mobiiltelefonilt pealtnäha suvalise tekstiga sõnumi.

"Raamatukogu on suletud"

Kaks tumedat kuju kaovad tänavaterägastikku. Kiirelt kodumaa poole teele.

Kostavad tumedad mürtsatused. Plahvatused. Maapind väriseb ja lainetab. Kõrvulukustav ragin.

Kreml vajub kokku.