Ärkan hommikul kell kolm. Eelmise päeva päikselise ja kuiva ilma asemel tõotab tulla midagi hoopis vastupidist. Maha on sadanud umbes 5 cm lund. Tähendab, ikka läheb selga ka valge maskeerimis ülikond ehk "pelmeeni kostüüm". Ja see lumi hakkab ka kohe sulama. Üks sõna - läbimärg.
Kiire hommikuamps, varustus selga, moon laadida. Väljumine väeosast kell 04:00.
Tänaval haugub meie peale üksik koer, kui 30 meest lumekrudisedes ja vaikides astuvad.
Metsa vahele jõudes märkan äkki paremal metsa all tulukesi. Omamoodi ilus. See on surnuaed.
Ma olen rühmaülema sidemees. See tähendab, et olen kui ühe raadiojaama jalad, pean ülemal nagu takjas sabas püsima.
Etteruttavalt võin öelda, et kui rühmaülemateks on kolm sõjakooli kadetti, kes kordamööda vastutust üle võtavad, on nende kannul püsimine üpriski kurnav. Seda vist ei saagi päriselt sõnades edasi anda.
Kssh "Kolm null siin Bravo üheksa, kuuldel" kssh.
Kssh "Kolm null kuuldel" kssh.
Kssh "alustame liikumist" kssh
Kssh "sain, kolm null alustab liikumist"
Meie rühm on turmiüksus, ehk siis põhiline ründav üksus. Ja me jääme hiljaks, eksime ära. Jookseme, jookseme....
Lõpuks kui kohale jõuame on toetavad üksused juba kurnatud, kandnud kaotusi, nende moon on otsakorral. Kuid meist on pisut kasu, mis siis, et vahepeal tulistasime ka omade suunas.
Kompanii täidab enda ülesande. Ikkagi.
Tagasi rännakul saab vesi otsa. Ja mingil hetkel tunnen äkitselt väsimust.
Minu põrutuskindel Casio g770 G-Shock käekell näitab 15:01.
Olen ärkvel olnud 12, rännakul/rünnakul 11 tundi. Kõik riided ja ka saapad on läbimärjad ja rasked.
Sammus pole enam energiat. Relv ripub rihmaga küljel.
Veel umbes tund väeossa jõudmiseni.
Siis on 12 tundi koos.
Jalaväelane on äge olla.
Ülehomme 28.märts on kordus. Jääb ootama.
