Seisan keset linna suurimat ristmikku. Autod mürisevad mööda nii, et tuul vingub neile järele. Ma ei erista üht autot teisest. Udune müra on ühtlaselt kurdistav. Sa seisad teeserval ja ma näen, et sa karjud ja hüüad, aga ma ei kuule sind.
Müra ei summuta sinu hõikeid. Sinu hõiked on osa mürast.
On ühtlane helifoon, mis nüristab viimsegi aru.
Ma ei kuule sinu või kellegi teise definitsiooni järgi.
Kuulen vaid iseend.
Iseendas olen vaikuse vaakumis.
Kuulen iseenda mõtteid.
Minu ümber on vaikuse mull, mille seinteks on see sama müra.
***
Minu ärklitoas ei ole ruumi. Sulen enda järel ukse. Kiilun ukseplaadi ja otse ukse ette paigutatud riidekapi vahele. Toas ei oleks kärbsel ruumi lennata. Õhku on vähe. Aken on kaetud. Valgust ei ole. Õhku ei ole.
Ehk ämblik suudaks selles toolijalgade ja lambikuplite rägastikus liikuda ja eladagi.
Mina lihtsalt seisan enda toas.
Ja ma ei ole õnnelik.
Mis siis, et mul on nii palju asju.
***
Autod vihisevad minust vaid mõne sentimeetri kauguselt mööda. Juhid justkui ei näegi mind. Masinad on minu suurim oht ja samas mu parim kaitsekilp. Sina ega keegi teine ei saa mulle ligi. Ma olen vaba.
No comments:
Post a Comment