Charles tundis end pärast seda, kui talle sõbrad ja eriti Pets, aga mitte eriti Pets, sest Petsil polnud kunagi palju raha, talle viina välja tegid, sellepärast, et oli Petsi eest kätte maksnud, läbi pestuna ja tühjana. Mis võiks ju olla üpris hea stardiplatvorm uuele elule, aga ta tundis end kui selle sama relva looja, millega tema enda kurikuulsuse sai. See relv on tapnud rohkem, kui ükski teine. See on maailma kuulsaim relv. Üks üheksa aastat vana Sierra Leone poisiklutt ei tea mitte midagi A.Einsteinist, H.S.Trumanist ega Hiroshimast, aga ta teab täpselt, mis on AK-47.
M.Kalashnikov, kes aastal 47 relva välja töötas sai selle eest lugematul hulgal ordeneid ja kuulsuse natsisaksamaa tagasilöömise eest tänu enda loodud automaadile, mis siis, et selleks ajaks oli Teine Maailmasõda juba läbi. Kuid lõpuks on ta samamoodi läbi pestud vanamees, kes elab ots otsaga kokku enda sõjaväepensionist. Ise kahetsedes seda, et tema Isamaa kaitseks loodud relv oma kergelt ära tuntava salvekumerusega on nüüd hoopis terrorismi sümbol. Nagu Coca-Cola on diabeedi sümbol.
Charles teadis asjadest liiga palju. Ta mõtles alati üle. Tema ei suutnud huilates joosta järgmisesse öhe unustades kõik patud, mis hingel.
Kui ta juba kolmandat päeva ilma söögi ja joogita enda ühikatoa kušetil lamas ja mõtles, aina mõtles, tuli talle pähe vaid kõik see, mida oodata ei osanud.
Head mälestused kuskilt kaugelt iidse ajaloo sopist ja sellest arenenud lootused ja unistused, mis tundusid sürreaalsetena nagu mustad augud, mis endasse kisuvad, nagu saamata naised.
Charles istub kõletühjas ühikatoas, kus on vaid koletunud kardin akna ees, tühi seinakapp ja tilluke kušett. Toa üüris ta enda viimase raha eest, nüüd on tal vähemalt kaks kuud voodi olemas. Ta loeb taskust leitud sendid kokku. Täpselt 0,08 eurot. Riided on põrandal. Tema nahktagi seljal lebavad punased stringid. Need kuuluvad veel väsitavast ööst voodil puhkavale noorele tudengineiule. Charles korjas ta lihtsalt üles, täis oli ta suutnud ennast ise juua.
Automaadi ostmine oli algul moraalselt õige tegu. Nii see vähemalt tundus. Nüüdseks aga oli Charles laostunud rahaliselt, moraalselt ja ta oli üpris kindel, et tema keha on samuti lagunemas. Püsti tõusta oli valus, potile istuda oli valus ja kustes tulid pisarad silma.
Ta ei lootis ainult sellele, et see on karma ning ei tapa teda päriselt. Oli see siis surmahirm või masohhism, mis teda vikatimehe eest põgenema sundis. Kuid samas mitte kunagi küllalt kaugele, et puhata saaks.
Charles vaatab noort valge nahaga naist. Ta on näoga seina poole seega ei ole tema nägu näha. Charlesil läheb süda pahaks. Ei. Tüdruk on reaalselt ilus. Ainult ilus, aga Charlesi ajab iiveldama tema ise.
Ta leiab tagitaskust pooleks murdunud punase Nexti sigareti ja üritab seda süüdata selle enda eelviimase tikuga. Tikk kustub enne. Ta võtab enda viimase tiku ja vaatab seda nagu oleks see maailma kõige viimane tikk. Kui see tikk seda sigaretti ei süüta, siis ta sööb ära selle tubaka.
Laman voodil ja mul on tunne, et mul ei ole kaalu. Ma püsin liikumatult ning ma ei tunne voodikatte mustrit nagu tavaliselt. Niimoodi vaikuses lamades olen kuulnud enda südamelööke ja ette kujutanud, kuidas veri mu soontes sooja ojana laiali valgub. Seekord mitte. Ma olen erandlikus jaheduses keset seda lämbet suveilma. Ma ei tunne janu ega igatse toidu järele. Olen rohkem ärkvel kui eales varem. Ma ei taha kohvi. Minu silmad on niigi pärani.
Kui istukile tõusen ei tunne, et madratsivedrud minu all pingestuks. Patsutan peni, et see end eest veaks. Jalutan kergel sammul läbi köögi ja esiku välistrepile. Dalmaatslane jookseb metsa poole ja kaob puude vahele täpselt samas kohas, kus ka esimene kord, kui teda nägin. Ainult seekord ta haugub ja vaatab korra tagasi minu poole.
***
Täna ei tundu vesi kihiti külmem või soojem. See on kõik ühtlane mahe. Ujun paadisilla juurest risti üle jõe ja tagasi kuid mitte kiirustades. Minul on kogu maailma aeg. Tagasi sillani jõudes istub punapea jälle seal. Ma ei ütle midagi, tema isegi ei vaata minu poole vaid otse üle järve tihnikusse.
Tõstan end veest välja silla äärele istuma.
Ta on juuksed hobusesabasse sidunud, aga kuna need on küllatki lühikesed, on lühemad salgud lohakalt tagasi kõrva taha või veel rohkem ette poole vajunud. Ta suitsetab ja seekord ma ei tunne mitte mingisugust kiusatust. Ma ei mäleta seda tunnet, mida tekitab nikotiini ja kõigi muude aurude sissehingamine. See pidi olema kohutav, aga piisavalt mõjuv, et ajada seda segamini rahulolu ja õnnetundega. See pidi olema hirmus võrreldes sellega, mida ma nüüd tunnen. See meeldivalt halvav sügavuses hiiliv jahedus. Tema mustal särgil on kiri "The Ramones". Ma ei igatse isegi muusikat mitte. Minu jaoks on muusika isegi see kõrvulukustav ja hingemattev kohin, mis selle tillukese maja kohal hõljub, kui tuul metsa kokku ja pikali üritab ajada. Seekord on tal jalas sinised liibuvad teksad ja üle silla ääre vette pistetud varvaste otsas hoiab ta kramplikult varbavaheplätusid.
Me ei räägi mitte ühtki sõna. Ma olen jälle enda kellapendel, kui tahapoole, kätele toetun ja kinnisilmi pead küljelt-küljele kõigutan. Ma olen mina, ilma ühegi idenditeedita. Lihtsalt olen.
Tüdruk lahkub pärast tema teist sigaretti.
Lahkumiskallistus jääb vaid vaikitud küsimuseks.
***
Tõusen ja libistan paljaid jalgu mööda tallutud heina maja suunas. Kuulen koera haukumist ja vaatan metsa poole. Peni jookseb pisut maad minu poole ja siis metsa äärde, pidevalt haukudes. Ta kutsub mind endaga kaasa. Kõhklen hetke. Ma pole sellelt rajalt veel eelnevate päevade jooksul metsale lähemale läinud. See ei tohiks olla midagi, mida ma kardan, aga nüüd, kui ma teadlikult seda sammu tegemas olen, takistab mind justkui miski. Minust voolab üle hirm. Hirm millegi ees, millest minul veel aimugi ei ole. Koer tahab mulle midagi näidata.
Sulen silmad ja teen esimese sammu. Eneselegi märkamata olen juba koos dalmaatslasega metsa serval. Ta juhatab, aeg-ajalt tagasi minu poole vaadates, mind sügavamale.
Ma ei tea kui kaugel ma olen majast, järvest või üldse millestki, mis on mulle tuttav. Koer on ühel madalal künkal jämeda, raagus kuusetüve kõrval. Künka taga on sügav lohk.
Ma hakkan köhima. Mitte haisust, ma ei tunne lõhna. Mind justkui kallatakse üle jääkülma veega ja minusse siseneb teadmine, mis ei suuda mind teha ei kurvaks ega rõõmsaks. Ma lihtsalt mõistan, kui minu pilk libiseb üle valge, mustatähnilise karvkattega koera laiba.
Dalmaatslane vaatab pead veidi paremale kallutades mulle otsa.
***
Olen pikali paadisillal. Päike soojendab mind, aga minu sees on jahedus, mida ma õpin armastama. Koer lebab minu kõrval ja ma libistan enda sõrmi läbi tema turjakarvade. Mul ei ole muresid, aga ma ei ole ka õnnelik. Ma olen leidnud ennast. Ma olen lihtsalt siin.
Tõusen paadisillale. Jäin seekord vist liiga kauaks vette hulpima. Jahe on ja Päike ei tundu nii kuum, kui eelmistel päevadel. Astun üle muruplatsi juba sisse tallatud rada pidi maja poole sama hääletult kui see tuhm hämarus, mis seda päeva lõpetama on hiilinud. Ma ei ole maja esiust puutunud pärast seda, kui selle kägina saatel esimest korda avasin. Mind kärbsed ei häiri, Õues on nii või naa soojem kui toas ja minult ei ole mitte midagi väärtuslikku varastada. Kes siia ikka varastama tuleks?
Ausalt öeldes ma enam ei mõtlegi nendele asjadele, sest nad on vaid, just nimelt, asjad. Astun eestuppa kirjutuslaua juurde, kohe tooli kõrvale. Laual on minu tühi seljakott ja selle sisu laiali. Päris ees, laua äärel on paberileht, millel lebab ka pastakas. Lehe üles vasakusse serva oleks justkui lauset alustatud, aga on vaid üks sõna.
"mina"
Kärbsed põrkavad lakkamatult ja meeleheitlikult vastu aknaklaasi. Samamoodi nagu mina seda kunagi tegin. Nautimata kõike, mis minu ümber oli, kuni sain aru, et selle meeleheitlikuse sisse ma upungi. Nägin vaid vilksamisi enda elu minuti haaval lõppemas. Minust mööda vihisemas. Mitte lihtsalt vastassuunas vaid igas võimalikus suunas. Ja mina põrkasin nagu kärbes ikka ja jälle vastu seda sama klaasi, mille taga oli miski, mida mind oli programmeeritud tahtma. Täiuslikkus. Valgus, see kutsuv särav valgus.
Kuid nüüd olen ma hoopis ise valgustatud. Nüüd olen ma hoopis ise valgus. Kogu oma ebatäiuslikus olemuses. Mina.
Köögi laua kõrval ootab mind üllatus. See sama dalmaatslane keerab pead veidi paremale viltu, kui mulle otsa vaatab. Kükitan ja sirutan kätt aeglaselt tema poole. Ma ei karda, aga ma ei riski. Ma ei kummardu üle tema vaid teen ennast madalamaks, et mitte olla potensiaalne oht. Ma sirutan käe välja, aga ei ürita teda ise puutuda. Lasen temal minu juurde tulla. Ta kõhkleb. Nuusutab. Sirutab kaela mu sõrmede poole ja siis tunnen tema külma koonu. Nihutan ennast lähemale ja libistan käe üle tema pea. Ta tõuseb püsti ja liputab saba. Me oleme sõbrad.
Viskan voodile pikali, patsutan käega servale kutseks ja koer hüppab sängile ning heidab minuga paralleelselt pikali. Sätib pea mugavalt käppadele ja vaatab mind pilguga nagu saaks tema aru millestki, millest minul veel aimugi ei ole.
Mõeldes maailmale, millest kaugel olen hetkel, tundub see mitte kilomeetrite vaid valgusaastate taga olevat. Mõtlen kogu sellele virvarrile ja muigan nagu täiskasvanu, kes kuulab lapse fantaasiaid. Ma ei saa isegi aru, kuidas ma seda kõike varem ei näinud.
Külma tunne kriibib ikka veel kuskil minu sees.
Uinun ja ärkan nii sujuvalt, et öö möödub kui hetk.
Istun praadimisaurudest pungil köögis, tillukese laua taga ja söön taldrikule kallatud Turistieinet ning mõtlen enda lapsepõlvele. Too koht, inimesed ja kõik see, mida ja kuidas nad teha üritasid tundub tagantjärele kui keskealine isa, kes üritab enda laste jaoks lahe olla, aga kaenla alt pigistavad pruunid viigipüksid ei lase. Minu vana-vanemate kodu ei ole siit kaugel, aga ma ei kavatsegi sinna minna. Ma jumaldan selle maa hõngu ja tunnet, mida see minusse kui tilgutiga päikest täis veepiiskade kaupa sisendab, aga ühe kindla maja ja hoovi nägemine kustutab selle kõik. Ma ei ütle, et see kõik halb on. See lihtsalt segab mind.
Ma tulin siia, et kaotada ja unustada kõik, mis mulle üritab identiteeti anda. Ma tahan olla täielikult vaid mina ise. Ma ei taha olla riided, mida ma kannan ega muusika, mis mulle meeldib. Ma ei taha olla hea sõber või kohutav kaaslane. Ma tahan näha ennast ilma võrdlusteta.
Siiski, ma mõtlen sellele kadunud koerale ja sellele imelikule vanamehele tema peaaegu uunikumautos. Kõige rohkem siiski kütkestavale punapeale. Saamata lõpuni aru, kas nad tegelikult kõik üldse eksisteerivad.
Ma nagu ei saaks põgenema, mingid sidemed justkui loovad iseend.
Peas kummitavad laulusõnad: "..no man is an island.."
Taldrik saab tühjaks ja ma jätan selle koos kahvliga lauale.
Istun eestoas kirjutuslaua taha, avan paberipaki ja asetan enda ette ühe tühja lehe. Valin endale ühe pastakatest. Selle asetan paberilehele.
Toetan küünarnukid lauale ja näo peopesadele. Ma ei mäleta, millal viimati habet ajasin. Mul on noor habe. Kas ma olen nüüd keegi teine? Kas ma ei ole enam see, kes ma olin? Mida ma siit otsin? Mida ma kirjutada tahan? Miks ma siia tulin? Kas ma oskaks seda seletada, kui keegi küsiks?
Vist mitte.
Kirjutuslaua taga oleva akna pihta põrkavad kordamööda umbes kümme musta kärbest.
Hulbin selili keset järve. Sisse hingates tõusen veepiiril kõrgemale ja õhku välja lastes vajun sügavamale. Hoian enda hingamist ühtlases rütmis nii, et veepiir kord tõuseb mu põsesarnadeni ning siis langeb mu kõrvadeni. Hoian silmi kinni. Ülemine kakskümmend sentimeetrit veekihti on soe ja läbi selle on tunda kuumi päiksekiiri. Sealt alla poole jaheneb vesi äkitselt.
Ma ei tea kaua aega on möödas sellest hetkest, kui maja juurest jooksis mööda dalmaatslane ega seda, kui kaugele ma olen paadisillast triivinud. Ja mind ei huvita. Keegi ei otsi mind ja mina ei vaja kedagi. Mul on tunne, nagu oleksin keset pikka üksikut autosõitu peatunud mõnes teeäärses kohvikus.
Ja pärast plässe, magedaid friikartuleid ja kuiva kotletti istun lahja kohviga väliterassi äärel. Vaatan mööduvaid autosid ja suitsetan sigaretti. Olen alati mõelnud, et auto keset kiirteed on kui omaette maailm maailmas. Kuni sa liigud kiirusel, mille juures kokkupõrge sind tapaks, oled sa teises gravitatsiooniväljas. Sul on teised reeglid, teine õhk. Sa liigud, aga samal ajal oled sa paigal. Kaaluta olekus. Ja seda maailma saab murda.
Kujutan ette, kuidas autoõnnetuses äkitselt minu gravitatsioon muundub välismaailma omaks ja ma lendan läbi tuuleklaasi.
Ja seda maailma saab rahulikult peatada. See peab olema sujuv nagu süvasukeldujate valmistumine rõhukambrites.
Siin, tee ääres istudes on aga hoopis omaette reeglid. Sa ei tunne seda kohta ja see koht ei tunne sind. Need inimesed ei hooli sinust ja kui on kedagi, kes sinust hooliks, siis nemad ei tea, kus sa oled. See koht on kellegi kodu, aga sinule on see juhuslik nagu varahommikune seks võõraga.
Hingan sügavalt sisse ja minu rind tõuseb veepiirist kõrgemale. Avan silmad ja keeran enda keha vertikaali. Valgus on ere ja ma ei näe selgelt. sellegipoolest suudan tuvastada paadisilla asukoha. Ujun selle poole.
Kui silmad valgusega harjuvad, näen paadisillal kedagi seismas.
Tuvastan, et tegu on noore naisega. Asetan käed sillalaudadele ja lükkan end veest välja. Tal on jalas mustast teksariidest, valgete kummitaldadega, väga kulunud hiinaketsid, ta sääred ja reied tekitavad minus mehelikke tundeid ja neid katavad mustad sukad, mille pitsääred on veidikene rohkem kui aimatavad tema lühikeste teksade rebitud servade alt. Seljas on tal must tanktop, mille alt on hoomata ilusad rinnad, must-pitsilistes rinnahoidjates. Ta juuksed on õlgadeni ja punaseks värvitud. Huuled, mis püüavad mu pilku ja silmad, mis ilmselgelt vaatavad mind jalatallast pealaeni üle, nagu minu omad teda.
Mu märjad ujumispüksid liibuvad mu külge ja mul on pisut kohmakas olla. Tõmban harali sõrmedega läbi lühikeste juuste, et neist mulle vett näole ei tilguks.
Tüdruk istub paadisilla otsa rätsepistesse ja otsib pükstetaskust välja sigaretipaki ja välgumihkli. Mina ei oska midagi öelda ja mulle tundub, et tema ei tahagi, et keegi midagi ütleks. Seisan veel hetke seal, mu pükstest tilgub vett mu jalalabadele. Tõmban ülahuulele roomanud veepiisa keelega ära ja küsin endalt, kas ma näen und. Äkki see olevus on siin, et ma aru saaks, et ma ei ole paadisillal ja ma enam ei hulbi keset järve veepiiril, vaid selle all? Tüdruk süütab sigareti ja tõmbab esimese mahvi.
"Mu koer on kadunud."
See vist ikka ei ole uni.
"Dalmaatslane?"
Tüdruk noogutab.
Istun tema kõrvale, sääred üle ääre, varbad otse veepiiril. Käed külgedel vaatan tüdruku poole. Ma ei vaata teda. Mitte, et ta ei oleks ilus. Ma vaatan kuidas sigarett tema sõrmede vahel krõbiseva hõõgumisega tuhaks kahaneb. Ma pigistan kätega laua servasid ja hoian tagasi kiusatust temalt mahvi küsida või lihtsalt suits endale krabada.
"Sa ikka tead, et see on sulle kahjulik?" ütlen, ise pilku keeramata.
Ta vaatab mulle otsa nagu idioodile. Ja ma vist punastan. Keeran pilgu otse ette ja maha. Panen silmad kinni. Kõigutan ennast vaikselt. Loen mõttes sekundeid enda kõikumise taktis. Olen kui enda isiklik kellapendel. Siin ei ole muud aega, see ei ulatu siiani. Saan luua isikliku aja ja ruumi. Ainukesed häirivad faktorid on need teised olevused minu ruumis. Miks nad siin on? Ma ei taha neid siia. Nende pärast pean ma rohkem pingutama, et kaotada kõik, et alles oleks vaid mina. Nad peegeldavad mind moodustel, mil ma ei taha end näha. Ma ei taha olla inimene võrreldes koeraga, noor võrreldes Sierra juhiga ega mees, võrreldes selle naisega.
Kui silmad avan, on tüdruk läinud. Õhtu on palju lähemal, Päikese alumine äär on juba kõrgemate kuuselatvade joonel. Kas see ikkagi oli vaid ulm? Vähemalt ma vist olen siiski paadisillal, mitte järve põhjas.
Heidan pikali ja vaatan hämarduvat taevast. Kujutan ette, kuidas viimased, punased päikesekiired minu silmadelt kosmoseruumi peegelduvad. Kui ma silmad sulen, kui ma siit liigun, kui ma kunagi suren, siis see valgus kihutab ikka veel otsejoones universumi ääre suunas. Ja kunagi kaua aja pärast jõuab see sinna.
Ärkan, sest päike paistab mulle otse silma. Läbi kardinata akna on ta eriti terav ja lausa kuum. Kell on peaaegu kümme. Ma üldse ei tea, miks kella vaatan. Nagu see loeks või muudaks midagi. Minul siin ja praegu ei ole aega olemas. On vaid päike, mis mind äratab ja magama saadab. Ma kohanen väga kiiresti, sest see on kõik loomulik, minu keha ja vaim saavad aru, et see on mulle hea. Tõusen istukile, võtan kella käe pealt ja asetan öökapile. Köögis teen peatuse ja tõstan kannu gaasileegile. Kohvi tahan.
Eestoas on põrand jahe, siia päike veel ei paista. Vahetan teksad pikkade ujumispükste vastu ja tõmban selga uue särgi. Seisan köögis pliidi ääres kuni vesi keeb, puistan kruusi kaks teelusikat tumedat, imeliselt lõhnavat pulbrit ja kallan kuuma vee peale. Palav on. Heidan eestoa põrandale selili. Laetaladel on ämblikuvõrgud.
***
Võtan eestoa aknalaualt luisu ja ettevaatlikult seinal rippuva vikati. Istun välistrepile luisk peopesal ja vikat pooleldi süles. Ma üritan läbi mõelda, kuidas ja mida tegema pean, sest lõikehaava ma endale saada ei taha. Olen vikati teritamist ja sellega niitmist lapsepõlves vaid pealt näinud. Saan luisuga korra kummaltki poolt üle tera tõmmata, kui minust mõne meetri kauguselt sörgib mööda üks peni.
Ma olen pisut üllatunud, mitte koera pärast, ma tean, et siin üpris lähedal läbi metsa on üks talu, aga just koera tõu pärast. Sellises kohas ei ole dalmaatslane just kõige levinum koeratõug. Koer kaob minule vähimatki tähelepanu pööramata metsatukka.
Siis aga läheneb aeglaselt mööda teed valge Ford Sierra. Milline nostalgia hoog, minu vanematel oli kunagi täpselt samasugune, aga too eksemplar pudendas ennast juba siis roostepuruna hoovile. See siin liigub siiani. Musta, peene punase triibuga iluliistu ja Fordi logoga ilukilpidega valge masin on pisut porine ja üleni tolmune. Liigun sellele aeglasel sammul vastu ja juht peatub minust mõne meetri kaugusel. Juhi aken on alla keritud. Istmetel on sebra mustriga karvased katted. Ma peaaegu muigan.
Juhiks on päevitunud näoga, kõhn, arvatavasti oma viiekümnendates mees.
"Tervist!" alustan vestlust.
"Kuule, ega sa siin ütte pini es näe?"
"Nägin. Sinna poole metsa alla kadus." osutan selles suunas, kuhu mäletamist mööda koer suundus.
Mees vaatab korra metsa poole ja siis tal kaob justkui huvi koera vastu.
"Aga...et...mis sa elat tan nüit, vai?"
"Mitte päris. Suvitamas olen, võinii."
"Ahah."
Mees küünitab kaela, et mu selja taga oleva maja poole vaadata, siis libistab pilgu üle muruplatsi järveni. Ning hetke pärast, mil mina silm kissis teda jälgides lausa tunnen aega venivat, ta nagu ärkab jälle.
"Noh...jah...mis tan ikka. Ma sis lätsi."
Ja ta hakkab autoga mööda tuldud teed tagasi tagurdama.
Ma otsustan terariistad tagasi seinale riputada, las see hein olla, mind see ei häiri. Niitmistahe pidi olema mingisugune kinnisidee lapsepõlvest, kui oli tunne, et üheksakümmend protsenti ajast sai veedetud muruniidukit lükates.
Päike kumab veel üle metsa vaid üht udupeent punast joont. Järvepind on peaaegu ilma laineteta ja kogu see sume ja soe õhk mässib mind endasse. Paadisilla nurgal, minust paremal seisab kruus, mille põhjas on veel üks lonks ammu jahtunud kohvi. Mina olen enda peast kõik mõtted ära mõelnud ja minu fokusseerimata pilk jälgib vee tagust metsaäärt. Äkitselt, kuid ilma mittemingisuguse võpatuse või rutaka liigutuseta vaatan enda ümber nagu ma ärkaks unest. Hämaraks on läinud. Loputan kruusi üle silla ääre kummardades, tõusen ja lähen maja poole.
Keset muruplatsi jään seisma, vaatan ringi ja kuulan. Täielik vaikus. Mu kõrvades kumiseb, ma ei ole sellega harjunud, et minu aju ei pea blokeerima pidevat müra. Ei mingeid autosid, lennukeid, nutvaid lapsi või lärmakaid täiskasvanuid. Ma olen täiesti üksi. Nii mulle vähemalt tundub. Ümberkaudne mets ei anna praegu enam armu. Selle tumedus surub väiksele majale peale ja matab seda järjest sügavamale.
Esikusse astudes seisan minuti või paar paigal. Lasen silmadel tubase hämarusega harjuda. Köögist läbi minnes jätan kruusi väiksele lauale. Magamistoas tõmban tagaukse kinni ja lükkan akna pilukile. Heidan voodile. Ma ei viitsi ettetuppa voodipesu järele minna, siin on nii mõnusalt soe, et mul ei ole tekki vaja, lina on teisejärguline ja padjata saan hakkama.
Vaatan lage, mis siis, et nüüd pimeneb tuba juba nii kiiresti, et ma vaevu näen enam nii kaugele, kui lagi on. Ma enam ei erista toas siluette. Ma olen täielikult üksi. Minu meeled on erksamad kui kunagi varem, aga ma ei kuule, kuigi kuulan ning ma ei näe, kuigi vaatan. See ei tekita minus hirmu ega mitte isegi ärevust. Olen täielikus rahus ja naudin seda.
Leian võtme sealt, kuhu mind juhatati. Uksest vasakul, maja nurgas, alt kolmanda ja neljanda palgi vahel. Uks kääksub, kui selle lahti tõmban ja vajub kolisedes vastu seina. Tõstan jala üle kõrge läve esiku lohku kulutatud laudpõrandale. Pean jälgima, et pead madala uksepiida pihta ei lööks. Siit läheb edasi kaks ust, üks tillukesse kööki ja teine eestuppa. Nii köögi kui eestoa taga on veel üks tuba. Avan kõik uksed ja aknad, et maja tuulduks. Esikus on pink, mille all ämber ja pesukauss. Seinal olevas nagis ripub ebamäärast värvi tume, kangest kilest vihmamantel ja valge, sinise tikandäärega linane rätik. Otsustan seda tolmulapina kasutada ning lähen ämbriga järvest vett tooma.
Eestoas on suur, tumepruuni spoonkattega, paksu plaadiga kirjutuslaud. Sellel on mõlema otsa all nelja kõrge sahtliga tumba. Laual on küll lamp, aga majas ei ole elektrit. Sahtlid on peamiselt tühjad, on vaid mõned vanad ajalehed ja fotod. Murdnunud pliiats ja tikutops, kus on vaid põlenud tikud. Vaid naised paneksid põlenud tikud tagasi toosi ja siis hoiaks seda lauasahtlis, arvates, et neil on veel peaaegu täis toos tikke, mõtlen. Lauaga täisnurga all, vastu seina on samasuguse kattega, paksust puidust, raske olemisega riidekapp. Tean, et seal on kilest säilituskottidesse pakitud voodipesu, laudlinad ja rätikud. Vastasnurgas on ahi. Vaba seina najal seisab tumesinise raamiga vana meeste jalgratas ja reha. Seina peal ripub vikat. Kuskil aknalaual peaks olema ka luisk.
Otsustan heinaniitmise homseks jätta.
Köögis on tilluke puuküttega- ja ka gaasipliit. Gaasi pidavat küllalt olema. Puid on maja taga seina ääres riidas samuti piisavalt. Gaasiahjus on pann, pott ja keedukann. Nurgas on tilluke ruudukujuline laud ja selle all kaks ümmargust, kolme jalaga taburetti. Ehtne "nõuka". Seinakapis on taldrikuid, kruuse, klaase, söögiriistasid ja poolik pakk soola. Kahes tagumises toas on kummaski vanamoodne kõrge täispuidust peatsi ja jalutsiga voodit. Valin enda magamistoaks selle, mis on köögi taga. Sealt läheb tagauks ka maja taha ning voodi kõrval on kogu ülejäänud mööbliga samas ajastus öökapp.
Välisukse ees oleval majatrepil on kaks astet, aga alumine on peaaegu viimse piirini maasse vajunud. Võtan trepinurgal vedeleva seljakoti. Laotan selle sisu eestoas kirjutuslauale.
Pakk valget A4-suuruses printeripaberit. Viis pastakat. Vahetavate teradega harilik pliiats. Pliiatsi vahetusterad. Taskulamp. Plaastrid. Taskunuga. Zippo. Kümme toosi tikke. Viis erinevat lihakonservi. Pakk kohvi. Paar puhtaid sokke, Viis paari aluspükse, põlvepikkused ujumispüksid, neli t-särki, rannaplätud. Taskust panen lauale tühja akuga mobiili ja väikestes kupüürides kakssada eurot.
Keedan gaasipliidil vett ja teen kruusi kohvi.
Jalutan paadisillale.
Kollane PAZ buss võtab mootorimürinal kohalt ja jätab mind heitgaasi ja kruusatolmu pilve. Mäletan neid busse lapsepõlvest, nad olid juba siis nagu minu klassijuhatajagi, kes töötab minu teada siiamaani samas koolis - liiga vanad, et funktsioneerida. See on must maagia, peab olema. Talvel tuiskas pulberlumi bussi uste ja katuseluugi vahelt sisse. Suvel hõljus salongis igitolm ja buss rappus kogu kruusatee nagu orgasmis ülientusiastlik pornostaar.
Päike paistab silma ja kissitan. Teen valesti, et suu avan, sest kohe krigisevad liivaterad hammaste vahel. Sülitan. Särk on selja ja seljakoti vahel läbimärg. Suitsunälg ajab närvi. Vaatan enda ette maha enda pruunide Timberlandi saabaste kulunud ninasid. Sulgen silmad ja ootan tolmupilve settimist. Teksad kleepuvad säärte külge ja Päike on saapad kuumaks kütnud. Seljakott on raske.
Tundsin selle koha hetkega ära. Sinine bussipeatuse silt on siiani viltu vajunud ja ühest alumisest nurgast roostes. Lopsakas võsa tungib kahelt poolt teele, sest siia ei ole "eurokraavid" jõudnud. Võsa läheb sujuväkki üle kõrgeks ja tihedaks metsaks. Olen nendel teedel näinud põtru, rebaseid, metssigu, kitsi, jäneseid. Metsamassiivid on ümber minu kui betoonpunker, kaitseks tsivilisatsiooni eest. Kruusateelt keerab metsa vahele kitsam, autojälgede keskelt rohtukasvanud, tee. See viib minu otse minu sihtkohta.
Mobiil teeb taskus hoiatuspiiksu ja kui selle välja võtan on pilt juba must. Aku on tühi. Pistan selle tagasi taskusse. Tee on kitsas, tundub, et puud sulgevad raja pea kohal tunneliks. Siin on jahedam, õhk on tolmuvaba. Jõuan metsa vahelt lagedamale. Minu ees vasakul on vana võssa kasvanud õunapuuaed, otse ees madal, tume, palkmaja. Paremal on kõrgeks kasvanud muruplats ja väike järv. Vesi sillerdab, kui vaevumärgatavad lained laguneva paadisilla alla murduvad. Loodus on teinud enda tööd, aga kõik on tuttav.
Jätan seljakoti majatrepile ja riided paadisilla algusesse. Kolm sammu ja äratõuge. Sukeldun jaheda allikaveega metsajärve. Kõik minu mured on kusagil mujal.
Converse ketsid, Hilfiger teksad, valge särk, kapuutsiga roheline dressipluus. Ülikonnad jätan maha, seljakotti pakin vaid sularaha. Seitsekümmend kolm tuhat eurot. See on mul õnnestunud enda lühikese karjääri ajal kõrvale panna just sellise päeva jaoks. Seisan keset enda magamistuba. See on minimalistlik. Valged ja puhtad seinad, jaapani-stiilis lai ja madal voodi, liugustega garderoob, mis võtab enda alla terve seina. Ma tegelikult ei ole kunagi nii palju riideid omanud, et kogu seda ruumi kasutada.
Riided, millega hotellist tulin, vedelevad voodi kõrval maas hunnikus. Ma ei taha neid puutuda. Need jäävadki sinna. Kogu see korter jääb lihtsalt maha - poolik piim külmkapis. Surnud tüdruk hotellis oli ilmselgelt sõnum. Nimelt mina ja minu kolleegid ei saada sõnumeid telefoni teel, meil on teistsugused meetmed. Meie sõnumid jõuavad alati kohale. Ma isegi ei tea täpselt, miks, aga mul ei ole enam väärtust. Ma olen väljas. Ja kui ma olen väljas, olen ma surnud.
Ma ei saa aru, miks nad mind seal hotellis maha ei lasknud.
Magamistoast pääseb otse elutuppa ja sealt koridori. Lahkun korterist, ilma et vaataks köögi poole. Ilma, et lukustaks ust. Sel ei ole enam mingisugust tähtsust. Kui saan enda ja selle koha vahele juba mõned kilomeetrid, on mul võimalus sellest veel eluga pääseda. Ja ilma vangi sattumata.
Maja välisuksest väljudes seisab minu ees kõnniteel deformeerunud lõuaga mees. Tal nagu oleks vasakul näopoolel lõuast tükk kadunud. Seal on suur, määratlemata servadega arm.
Nad on selle sama pingi juures, kõik neli. Latern pingi taga valgustab küllalt, et ma nad ära tunneksin. Mina olen pimedas ja seega varjatud. Dressipluusi taskus on minu higistavas peos püstol Makarov, mille hankisin endale mitme tuttava kaudu. Ja kuna raha mul ei ole, siis olen selle eest veel teene võlgu. Mul ükskõik. Ma võin tappa. Ma suudan. Peamine, et need neli taandarenenut kõige enne surevad.
Kuulen seda sama tuttavat kurjakuulutavat naeru. Kuulen klaaspudelite kõlksumist.
Kiirel sammul lähenen meestele. Nad ei saa mind ära tunda. Jõuan esimeseni. Irve tema näolt kaob. Lasen teda otse läbi tasku kõhtu. Ta ei vaju veel maha, tõmban relva taskust välja ja suunan järgmisele. Taban rindu. Kolmandat samuti. Neljandat juba selga, sest ta üritab minema joosta. Ta kukub näoga kõnnitee plaatidele. Nelja pika sammuga olen tema kohal. Sihin pähe. Ja siis kolmandat. Teist. Esimest. Relva kelk jääb tagumisse asendisse. Salv on tühi.
Ja samuti mina. Minu sees on täielik tühjus. Avali käsi ootamas midagi, mis suudaks seal elus püsida.
See arm tema näol on kuuliväljumishaavast. Esimene jäi ellu. Raisk! Kuidas ta mind leidis? Putsi, see ja hotell on kuidagi seotud. Ta ei anna mulle mingeid seletusi. Minu pilgus on äkitselt midagi muud, kui tume tühjus. Seal on hämmastus ja ta saab aru, et ma olen ta ära tundnud.
Ta tõstab summutiga relva.
Ma isegi ei võbele.
Ma ei karda.
Kõlavad summutatud lasud.
*** See on vaid müra. See on vaid igavesti ärritav müra. Ma lõpetan pudeli. Ma vajun musta süvikusse, rõhk tõuseb ja ma ei saa hingata. Kõik surub kokku. Ja siis on see lärm, see igavesti ärritav lärm. See peab lõppema. Vaikust. Vaikust. " VAIKUST! " karjun ma pead tõstmata, keeramata. *** Lask. Vaikus. Vaid lasu kaja. Ma kaotan teadvuse. *** Tõusen. Haihtun. Muusika.
Ma istun jälle köögi laua taga. Värisen õrnalt üle kere ja minu lihased on pingest valusad. Ma ei saa aru, kuidas ma saan valu tunda. Tühi viina pudel on laual pikali ja veereb ääre poole. See jääb viimasel sentimeetril seisma, ei kuku. Jalutasin tiigi äärse poriste saabastega otse kööki. Minust on põrandale maha jäänud tumedad jäljed, mis nüüd enda ümber vett eritavad ja parketti leotavad. Puruks heidetud klaasi killud on samuti veel põrandal. Mu silmad läigivad, aga pisarad ei voola. Ma ei tunne enda varbaid. Ma tunnen kuidas kurjus minus ringi liigub ja ma üritan sellega võidelda. Ainus, mis mul vastu panna on tuimus.
Mul on püstolitoru suus ja sõrm kangestub päästikul.
Mul on seljas tumesinine, kerge läikega ülikond. Jalas mu teised Berluti kingad. Ja ma kannan täiesti loomulikult enda õlal suurt, musta Adidase spordikotti. Ma vihkan Nike-i. Administraator pikendab minu toarenti veel nädala võrra. Ma tegelikult ei tea kaua mul aega läheb.
Toas on lõhn, mis mind oksele ajaks, kui ma ei oleks enne siia tulekut enda nina tuimaks triibutanud. Jumalanna on üle keha kaame ja kange. Tema ilu on haihtunud. On vaid kest. Ma mõistan, et ilu ei ole vaid väline. See särab seest poolt väljapoole. Türa, ma olen filosoof.
Ma seisan surmast lehkavas hotellitoas, relvastatud, pilves nagu Eesti sügis. Spordikotis on blokk kollast Camelit, viis pudelit kaheteistaastat Jamesoni viskit, kotike kokaiini, pudel süütevedelikku, fileerimisnuga, rull kõige suuremaid prügikotte, pakk kollaseid köögilappe, kummikindad, respiraator, rauasaag ja kodust kaasa võetud hakklihamasin. See nõuka-aegne, kokkukäiv, vändaga. Türa, ma olen filosoof!
Sätin hakklihamasina kokku ja töökorda ning asetan kloseti kõrvale. Võtan nimetissõrme ja pöidla vahele natukene valget pulbrit, mis on minust vasakul põrandal, ühel prügikotil ja tõmban seda ninna. Asetan respiraatori näole, vinnan kollased kummikindad kätte ja haaran rauasae.
Tirin respiraatori uuesti otsa ette, kallan pudelist endale suure lonksu viskit suhu, neelan. Respiraator tagasi suu ette. Ma isegi ei saa aru, et miks. Kraban vannitoa põrandal lamava naise jalast, natuke altpoolt põlve ja asetan saetera ta naha alt paistvale sääreluule.
Pimedus. Valu. Mul on tunne, et keegi lööb aeglaselt, aga kindlas rütmis vasaraga vastu mu kukalt. See on viski, mis mind enda mahedal kombel äratab. Avan silmad ja fookuses näen lillelist laudlina. Fookusest väljas on sinine köögi sein. Paremas käes tunnen enda püstolit. Segadust tekitav. Tõstan pea, kuigi see tundub kaaluvat tonni. Tühi pudel, aga klaasi ei ole.
Pildid eilsest õhtust vilksavad silme eest. See tume tume tühjus ja udune raev. Ma hingan raskelt ja vaatan enda ette. Ma ei pilguta. Ma kardan liigutada. Ma tardun nagu rott, kes on maopuuri visatud. Üritan sulanduda lilledesse laudlinas ja soovin, et maa mind neelaks. Kahjuks ei ole seal all põrgut. Põrgu on siin. Ma olen juba ammu kohal. Ma kardan.
Ma kardan ümber keerata. Tean, et mu relva salves on üks padrun puudu. Näen silmanurgast tühja padrunikesta keset lauda lebamas. Mulle meenub kurjus. Ja ma tean, kuhu selles kestas olnud kuul lendas.
Haigla, kuhu meid mõlemaid toodi, on sama haigla, kus mu tüdruk töötab. Ta teab, kus kõik rohud ja muu asub.
Ma istun liikumatult voodil. Surun lõualuusid nii kõvasti kokku, et mul on valus. Mul on kurku tõusnud klomp ja ma tean, et kui liigutan, või lõualuud lõdvaks lasen, rääkimata rääkimisest, hakkan ma ohjeldamatult nutma. Karjuma ja märatsema. Ma tapan siin ka kõik ära.
Minu ümber voodi jalutsis seisavad arst ja politseiuurija. Mõlemad on minu silmis värdjad. Saamatud sitapead. Käpardid ja idioodid.
Ta teadis, kus kõik asjad on. Nad ei jälginud teda. Tema ei suutnud ärgates selle kõigega hakkama saada. Tal oli ligipääs ainsale asjale, mis tema arvates teda aidata võis. Morfiinile.
Tõusen äkitselt, keeran toaukse poole ja sammun joonelt baarikapi juurde. Kallan Laua Viina kurgust alla. Pärast kaht suurt lonksu neelan ka õhku. Kurgul on valus. Köhin ja läkastan. Ajan viina maha.
Võtan veel kaks lonksu. Pool pudelit on läinud.
Astun tagasi kööki. Vaatan seda hädist, nüüd kestata ja eluta olendit.
Päike on punane. Mitte päris, aga ma ei oska seda muud moodi öelda. Seega, Päike on punane. Juulikuine meretuul on vaikne ja soe. Meil ei ole vaja täna õhtul teha mitte midagi muud, kui juua ära see pudel veini, suitsetada vesipiipu, süüa kummikomme ja nautida päikeseloojangut ning teineteist. Meri on rahulik. Rand on mõlemale poole vaadates inimtühi nii kaugele, kui silm ulatub. Liiv on siiani keskpäevasest kuumusest õhkav. Mu tüdruku nahk on kuldpruun ja ta on maailma kõige seksikam naine. Ma ei saa temalt silmi. Seega on Päike lihtsalt punane.
Ärkan haiglavoodis. Raske on hingata. Ma olen üle keha tuim, see on vist valuvaigistitest. Ma näen enda kätel sinikaid. Ja mul on ainult üks küsimus peas trummeldamas. Kus mu tüdruk on?
" Hei! Halloo! Kas keegi kuuleb!"
Ma üritan karjuda, aga mul on valus ja hääl tuleb välja hädine ja vaevu kuuldav. Ma proovin tõusta ja karjuda samal ajal. Medõde, kes palatist möödub näeb mu tegevust ja tormab sisse. Lükkab mu õlgadest tagasi pikali.
"Te ei tohi liikuda."
"Kus mu tüdruk on?"
"Te peate praegu enda pärast muretsema."
"Mul on pohhui, mida ma pean! Kus mu tüdruk on!?"
Saan teada, et mul on kaks katkist ribi, ninaluu on puruks, peapõrutus ja lisaks veel väiksemaid põrutusi. Minu tüdruk on kaks palatit edasi. Tema on veel teadvusele tulemata. Tal on samuti peapõrutus. Ja väiksemaid vigastusi. Ja need värdjad vägistasid ta ära.
Loomulikult.
Seda nad tahtsidki.
Ma ei ole elus kunagi varem tundnud valu, mida ma tunnen. Ma tunnen, et mu süda lööb nagu koolibril ja see tahab lõhkeda. Keeran näo üle voodi ääre ja oksendan sinna samasse maha. Mitte palju ei tule minust välja. Öögin.
Ma pean enda lubadust. Ma tapan nad ära.
"Ma tapan nad ära." ütlen peaaegu kuuldamatult.
"Mida?" küsib õde.
"Ma tapan ära nad!"
Tõusen istukile. Ja keeran jalad üle voodi ääre. Lükkan õe eemale. Vaatan talle otse silma.
"Ma tapan nad ära, aga praegu pean ma teda nägema." Libistan end põrandale. Õde hoiab mind pikali kukkumast. Läheb hetk kosumiseks. Ta aitab mind koridori ja sealt edasi mu tüdruku palatisse. Istun ta voodi kõrval olevale toolile. Minu põski mööda voolavad pisarad. Ma ei tunneks mitte kunagi enda pärast sellist valu ja viha. Ainult tema jaoks ja eest.
" Vot! See! See, et sa seda ütled, tõestab, et sa oled mu ema. Ja seega mina sinu poeg!"
Ma olen siiani kokaiini laksu all. Taksos sai mõõdukalt peale tehtud. Ja kodus avasin ma Ballantines viski, mille ema baarikapist leidsin. Üllatusena, sest muidu on seal Laua Viin ja Canadian Gold. Ja taruvaigu leotis. Mul on juba peaaegu pool joodud. Ma ei vaata enda ema poole, aga tean, et ta nutab. Ta karjub ja siis soiub vaikselt. Ma nõjatan pea ühele käele, paremas hoian suvalist klaasi, kust ma viskit puhtalt joon. Ma näen enda silme ees, mitte seda lillelist laudlina vaid kõike paska, mida olen oma silmadega tunnistanud.
Kõik see, milles ta on mind enda hullumeelsetes vihahoogudes, mida võisid esile kutsuda väikseimad detailid, mitte küll alusetult, aga ilma tõenditeta oli süüdistanud. Kõik tema võlts häbi, mille pärast ta surra oli tahtnud. Mille pärast oli nutnud ja lubanud endalt elu võtta. Kogu tema õudusunenägude arsenal, mis minu pea kohal hõljus. See oli nüüd propaani balloonina plahvatanud. Tema häbi oli tõeline, aga mitte siiras. Ta ei hoolinud, sellest, kes olin mina. Mis olid minu põhjused ja ajendid. Ainus, millest tema hoolis, oli see, mida keegi temast arvas. See oli alati nii olnud. Mis siis, et ta oli kogu ülejäänud perekonna enda elust minema ajanud. Minul oli ideaalsuse mall seljas nagu hambaklambrid. Ja ma olin teda alt vedanud. Ma olin kõik, mida ta oli kartnud.
Ja iroonilisel kombel olin selleks südametuks koletiseks saanud just sellepärast, et ta seda niivõrd hirmsasti kartis.
"Sa ei saa niimoodi elada! Sa pead lahti laskma. Inimestega on juhtunud hullemaid asju ja nad on edasi elanud."
Mida tead sina elamisest? Sa oled üksik ja üksi.
"Nad on olnud tugevad."
Mida tead sina tugevusest? Sa paistad kõigile eemalseisjatele tugev, aga mina tean, et see on vaid kest. Kest, mille sees elab hirmunud ja hädine olevus. Ja see hirm ja hädisus muudavad sind kurjaks ja õelaks.
"Sa ei saa ennast hävitada! Jah, ma tean, sa arvad, et mina olen loll."
Ma ei ole seda kunagi välja öelnud.
"Mina...."
Ma ei kuula enam. Ma ei erista enam sõnu. See on vaid müra. See on vaid igavesti ärritav müra. Ma lõpetan pudeli. Ma vajun musta süvikusse, rõhk tõuseb ja ma ei saa hingata. Kõik surub kokku. Ja siis on see lärm, see igavesti ärritav lärm. See peab lõppema.
Vaikust. Vaikust.
" VAIKUST! " karjun ma pead tõstmata, keeramata. Löön tühja klaasi laualt vastu seina kildudeks.
Ema nutab. Ja karjub. Ma ei ole ta poeg. Ma ei ole ta poeg. Ma olen mitte keegi. Ma olen tühjus. Mul ei ole südant. Ma olen hull. Ma olen halb. Ma olen kurjus.
Haaran püstoli. Keeran end ümber. Ma näen uduselt. Mu peas on must tühjus täis kurjust.
Juhatan takso majahoovi. Ulatan taksojuhile teise viiesajase.
" Kui keegi küsib, ei ole sa siin käinud ja sa ei ole mind mitte kunagi näinud. Selge?"
Kergitan kuuehõlma, et ta näeks, et kannan relva. Ta noogutab. Väljun autost ja taksojuht lahkub. Astun koridorist kööki ja ema on segaduses ja üllatunud. Ta ei ole mind pärast keskkooli lõpetamist ülikonnas näinud. Ta isegi ei teadnud, et ma ülikonda oman. Kui kuue maha võtan ja relva lauale panen vajub ta alalõug veel madalamale ja ta tõstab käe suu ette.
Üks neljast mehest lükkab mind kahe käega. Ma koperdan tagasi. Kaks neist tiirlevad minu tüdruku ümber. Nad naeravad kurjakuulutavalt. Neljas seisab kuidagi kõhklevalt eemal. Ainult nii kaua kuni ma tagasi lükkan.
" Kaduge minema. Te ei tea, mida ma teiega teha võin."
Nüüd astub neljas minu juurde. Väga lähedale. Ma olen purjus. Ma ei suuda olukorda kontrollida. Mu tüdruk annab ühele teda ahistavatest kõrvakiilu. Nad löövad teda vastu. Sööstan lööja suunas ja suudan talle rusikaga otse põsesarna pihta saada. Alles jäänud kolmest üks krabab mu tüdruku ümbert kinni, teine selja tagant minust ja kolmas lööb mulle põlvega kõhtu. Ripun küünarnukke pidi kinnihoidja küljes. Mul on tunne, et hakkan kohe oksele. Valu ma ei tunne. Võtan hoogu ja löön kuklaga enda selja taga olijat näkku. Vist murran ta ninaluu. Naiselööja on toibunud ja ma olen jälle üksi kahe vastu. Tüdruk üritab ennast kolmanda käest lahti rabeleda. Ma üritan veel meid kaitsta, veel rünnata, aga ma olen purjus ja esimene hoop näkku lööb mu pildi liigselt võbelema. Ma kukun maha. Enne, kui kaotan teadvuse, suudan veel läbi tati ja vere midagi öelda.
Ma olen väga halbu asju teinud. Illegaalseid. Ma olen paljudele inimestele haiget teinud. Ja nüüd on mulle korralik sitt kokku keeratud. Kui keegi sulle helistab ja mind otsib, siis sa ei tohi teada, kus ma olen. Nad võivad sulle rääkida midagi, mis ei ole tõsi. Nad võivad sulle rääkida, et ma tapsin kellegi. Ma ei teinud seda.
" Ma teadsin seda. Sa oled nagu su isa. Veel hullem. Narkar. Kriminaal. Sa ei ole minu poeg!"
Ma koperdan. Ja mu tüdruk koperdab. Pargirajal on kuidagi vähe laternaid. Jään seisma. Tõmban ta enda ligi ja suudlen teda. Me oleme noored ja hullumeelselt armunud. Meie suudlused kaotavad kõik muu. Ja meie kõrvus mängib muusika. Ja me oleme purjus. Nii üksteisest ja hetkel ka sõna otseses mõttes. See latern, mille all seisame heidab süsimustas augusti öös mu tüdruku näole kõige ilusama valguse. Ta blondid juuksed nagu säraks. Ja ta on maailma kõige ilusam naine. Ma jumaldan tema tedretähne ja seksikaid huuli. Ma olen noor, aga ma tean, et ma armastan ainult seda tüdrukut. Alati. Ma võtan ta ümbert kahe käega ja tõstan ta jalad maast lahti.
"Ma armastan sind."
Ta libiseb mu käte vahelt betoonplaatidele. Liigume üksteise vastu liibudes edasi. Mu käsi on tema tagumikul. Tema käsi minu omal. Mul on kõva ja ta sosistab mulle kõrva, et tema on märg. Jõuaks ainult koju.
Mu kingakontsad klõpsuvad soliidselt, kui hotelli administraatori poole astun. Tunnen vasaku kaenla all raskust, mida tavaliselt tähele ei pane. Padrun on rauas. Ja mulle tundub, et ma olen valvsam, kui kiimas teismeline poiss, kelle toal ei ole lukku.
" Tere hommikust! Ma sooviks enda tuba kauemaks."
" Nädalaks."
" Ja mu külaline on seal, magab, et ..."
" ... ei mingit toateenindust ega koristajaid. Eksole."
" Tänan."
" Maksan kohe."
" Sulas."
Astun klaasuksest läbi. Päike on kuum ja minu Ray Banid on kadunud. Pistan Cameli huulte vahele. Zippo on tühi. Istun taksosse. Camel ikka veel huulte vahel.
Seisan enda mustas rätsepülikonnas mitte päris keset hotellituba. Keset tuba on põrandal maas endise jumalanna seksikas, aga vägagi surnud keha. Mu silmad on võimetud emotsioone esitama. Ma närin enda alahuult. Värisevas paremas käes on laetud Makarov. Ja mul on teha päris mitu otsust, mis vajaksid kainet mõistust.
Ehk sellepärast, et olen nagu viieaastane tattnina, hingan vaid läbi suu. Sest mu nina on täis valget pulbrit, mis aeglaselt mu verre imendub. Ehk sellepärast ma võtan vastu otsused. Otsused, mille peale ka kõige hullem punkar Pets kristlaseks hakkaks.
Ma tean, kes seda tegi. Ma tean, et nad oleks seda võinud ka minuga teha, sest ma ei olnud öösel eriline võitleja. Ja ma tean, et see siin. See julm vaatepilt. Mitte sellepärast, et inimene on surnud vaid sellepärast, et surnud on niivõrd võrratult ilus inimene. See julm vaatepilt peaks mind nende arvates hirmutama, aga nad ei tea minu kohta ühte asja.
Ainuke, mida siin ilmas kardan. On. Minu. Ema.
Tõstan enda väriseva vasaku käe enda näo ette ja üritan seda pilguga seisma saada. See ei õnnestu. Loobun. Pööran rannet ja vaatan kella. 11:42. Tuba on minu veel 18 minutit.
Astun üle laiba. Vältides seda, et enda Berluti kingadega vere sisse astuks. Avan minibaari ja joon tühjaks kaks suveniiripudelit viskit. Käed lõpetavad värisemise. Pistan püstoli kaenla alla kabuuri ja lahkun toast.
Astun uksest välja murule. Must kass tuleb kiirel sammul üle õue minu juurde ja nühib end vastu mu sääri. Mul on jalas vahtkummist plätud ja sinised teksad, seljas valge t-särk. Sõnadeta oleks selge, et ma ei taha praegu mitte kellegagi rääkida. Ma läidan vaskse zippoga sigareti ja jään maja vaatama. See halli plastvoodri ja laastukatusega kahekorruseline maamaja on minu lapsepõlvekodu. Siin on mõned head mälestused. Ma tunnen end alati hästi, kui enda perssekukkunud linnaelu juurest siia põgenen, kuid see tunne on üürike. Mul on igakord meelest läinud, kui närvi mind minu enda ema ajab. Ta ei saa aru, kes ma olen ja millega ma tegelen. Ma ei saa talle ka öelda, sest siis ta ütleks minust vist lahti. Ajaks mu enda elust välja. Mis siis, et olen veel viimane, kes üldse siin käib.
Ja ma ei tea isegi, kes ma täpselt olen. Ja kuidas ma sattusin elama elu, millest ei saa taganeda. Koos inimestega, keda ma põlgan.
Ja ma ei tea, miks ma ikka ja jälle siia tagasi tulen. Kas tõesti on see minu ainus pelgupaik? Ma olen sellel samal murul seistes loopinud laiali ja puruks kõike, mis ette on jäänud. Ise täiest kõrist karjudes. Enda ema peale. Ma ei tunne end süüdi, tema karjus täpselt samamoodi vastu. Ma tõesti ei tunne ennast süüdi. Mitte kunagi. Ma lihtsalt mõistan, et see ei ole mitte mingil tasandil normaalne.
Ma ei ole kindel miks või kuidas, aga mul on tunne, et ma olen nagu alati mingisuguse rämeda sita sees. Ma küll ei tea ühtegi põhjust, miks ükski minu tuttav või tuttava tuttav hetkel mulle haiget teha tahaks. Kuid ma tunnen, et ma pean rohkem suitsetama, end rahulikuks sundima ja veel siin püsima. Siit ei oska mind keegi otsida. Mu telefon on välja lülitatud, minu Makarov on seljakoti salataskus peidus ja ma olen juba kolmandat päeva kaine. Sigaretist vaba käega mudin taskus tillukest gripikotikest. Ma pean vastu. Ma pean pidama.
Läidan ka teise sigareti.
Mul ei ole veel aimugi, et vaid loetud päevade pärast olen ma jälle sunnitud Makarovit kasutama. Süümepiinu leevendab vaid raha. Ma kukun nina ees kokaiini hunnikusse. Ja olen tunnistajaks sellele, et ka uskumatult ilusad jumalannad on surelikud.
Avan silmad, kui väljas on valge. Ma laman käed-jalad laiali, kõhuli voodil. Padjad on vist põrandal. Mul on tunne, et minu vasak näopool on voodilinaga üheks sulanud, ma olen nagu soojast plastiliinist ja siia lömmi vajunud. Kuid ma olen elus. See ei ole mingisugune füüsiline tunnetus. Ausalt öeldes ma ei ole viimased kolm ööpäeva enda varbaotsi tundnud. Kõik muu on samuti väga tuim. Ime, et mul niimoodi seisab. Kohe näha, et alfa. Ma tean, et ma olen elus, sest minu perversne aju ütleb mulle seda. Ma tunnen mingisugust tuttavat lõhna, aga mul ei tule meelde, mis see on.
Ajan ennast istukile. Tüdruk on kadunud. Mul on ühest küljest hea meel. Ma ei pidanud teda ise minema ajama. Samas võib olla oleks ma tahtnud teda veel korra keppida. Öökapil on peegel, mille ma eile vannitoast kraanikausi kohalt siia tõin. Sellel on peotäis valget pulbrit. Teen hotelli uksekaardiga endale kaks umbes kaheksa sentimeetri pikkust joont. Eileõhtune viiesajasest toru tahab veidi kohendamist. Tõmban. Näen peeglist enda nägu.
Ma näen välja nagu ma olen näinud snautsereid, kes on külili maganud. Minu lühikesed juuksed ja kahenädalane habe hoiavad paremale, nagu ma seisaks küljega reaktiivmootori taga. Veresooned minu silmavalgetes on selgelt näha ja ma ei näe enda silmavärvi. Valge läheb koheselt üle pupilliks. Ma ei näe õnnelik välja. Ma ka ei tunne ennast õnnelikuna. veel. Mõned minutid veel.
Pistan sõrme suhu. Siis pulbrihunnikusse. Siis tagasi suhu. Hõõrun mõrkja pulbri igemetele ja keelele ja suu sisekügedele. Ma olen nagu üliagara hambaarsti juures, kes tahab täiesti kindlaks teha, et mul valus ei oleks. Ma ei tunne enda nägu. Tundub nagu see vajuks mu kolbalt maha. Mu suu tõmbleb nagu Mihkel Raual. Ma hõõrun huuli igemete vastu. Keelt suulakke. Tundub nagu ma tahaksin kohe midagi öelda, aga minu silmades on tume tühjus. Nagu ma oleks unustanud kõik maailma sõnad.
Ma tõusen. Keeran end näoga toa poole. Minu suu peatub. Neelatan.
Tüdruk lamab selili põrandal. Tema käed on ristis ta veatute rindade peal. Tema pea all on vereloik. Tema otsa ees on kuuli sisenemishaav. Ja tema ilusal kõhul on ta enda verega kirjutatud "K".
Ma tean nüüd, mis tuttavat lõhna ma tundsin. Vere, püssirohu. Surma lõhna. Surma, mille sarnast olin ise nii mitmeid kordi kohale toimetanud.
Nagu kuradi faking pitsapoiss.
Ja just nii nagu ma ütlesin. Ma olen pidevalt rämeda sita sees.
Sellel süsimustade, pikkade, laineliste juustega tüdrukul on jumalanna keha. Modelli keha. Pornostaari keha. Midagi sellist, mille nimel alfaisased elavad ja kelle nägemisel beetaisased koheselt endale püksi tulevad. Tüdruk on kõhuli purpurpunasel voodilinal ja tema võrratul näol on ära tuntav üks emotsioon. Ekstaas. Tema huuled on täpselt piisavalt lopsakad ja mahlased ja tema nina ja lõuajoon on nagu Aston Martini disainerite märg unenägu. Ta selg on õrnalt nõgus, tema vasakul abaluul on sünnimärk. Tema ideaalsel tagumikul on mõlemal kannikal umbes viie sentimeetri pikkune kokaiinitriip. Kummagi ninasõõrme jaoks.
Ma tõmban läbi rullikeeratud viiesajase triibud endale tundub, et otse ajju, silmade taha. Ülejäänud pulbri lakun ilusti puhtaks. Ma naudin seda täpselt nii palju nagu üks mees seda tegema peaks. Ja ma olen mees. Ma olen mees, selle sõna igas võimalikus tähenduses.
Ma oskan manuaalkastiga sõita. Mulle meeldivad rinnad. Mitte just suured, aga ilusad. Ja mulle meeldivad perfektsed tagumikud. Täpselt nagu see siin. Mu keele otsas. Mulle meeldib alkohol. Ja mulle meeldivad narkootikumid. Relvad jätavad mind suhteliselt külmaks. Ja seetõttu arvatavasti olen ma nendega ka osav. Mul ei jää liigne erutus ette. Ja kuna ma olen relvadega osav ja ma olen sügaval sisimas siiski tavaline, tüüpiline mees. Veel. Siis nagu õigele mehele kohane. Olen ma pidevalt rämeda sita sees.
Ja hetkel räägin ma piltlikult.
Mis siis, et seda jumalannat ma homme hommikul enam ei taha, sest ma olen ta igat auku külastanud.
NB! NB! LÕPETADES KINDLASTI KOMMENTEERI KOGU INVASIOONI!!!
NB! Käesolevas ilukirjanduslikus soperdises kasutatud
tegelaskujude nimed ja nende välimus on täiesti juhuslik ja ei oma mitte
mingisugust seost päriselus samasid perekonnanimesid omavate reaalsete
isikutega.
*Kadrioru
loss*
Kender läheb
vaatama, kui suured on plahvatuse kahjud, sest see suur kõmakas ei saanud ju
muu olla. Kõlavad mõned valangud nii hoonest kui kusagilt väljast. Siis jõuab
Kender koridori nurgani ja näeb olukorda. Lossi peaust enam ei ole, auvahtkond
on arvatavasti surnud. Scoutsid varjuvad kahele poole seina tekkinud ümarat
auku ja sihivad kedagi või midagi maja ees. Ellujäänud politseinikud hoiavad
ennast taha poole. Nähes Kenderit tõuseb üks sõdur põlvelt ja tuleb tema
juurde.
Sõdur – RPG
granaat otse peauksest sisse. Ajateenijatest auvahtkond on surnud, paar
mundripolitseinikku samuti, üks meie oma liikus majast välja, sai haavata,
lamab maja ees. Me ei saa talle ligi.
Kender – Kes
seal väljas on?
Sõdur –
Trolla ja Joala. Lihtsalt seisavad ja ootavad.
Kender – Miks
te neid maha ei võta?
Sõdur – Laske
kuulsite? Me üritasime. Joala vist sai haavata, aga ta hoidis Trolla selja taha
ja sellele ei teinud kuulid midagi. Igatahes meie omad mitte. Teil vist on
midagi paremat?
Kender –
Hoidke neil silma peal.
President,
peaminister ja riigikantsler on Kenderile järgnenud. Nad on täielikus
hämmingus.
Kender – Siin
lähevad asjad nüüd natuke käest ära.
RK – Mis mõttes...
lähevad?
Kender –
Hoidke tahapoole. Annan teid politseinike ja teie endi turvameeste hoole alla.
Scoutse läheb seal eespool vaja.
Kender jõuab
granaadiauguni täpselt õigel hetkel, et näha kõige uskumatumat asja üldse.
Kender – Püha
pask!
Agent Sepp
jõuab Kadriorgu ja näeb olukorda mehhatronide selja tagant. Joala ja Trolla. Ta
jääb varju ja võtab telefoni, et Kenderiga ühendust saada. Äkitselt näeb ta
sama, mida Kender.
Sepp – Mida vittu?!
Trolla ja
Joala kõrvale hõljub veel üks mehhatron. Just nimelt hõljub. Ta taldade alt
lõõmavad miniraketimootorite leegid. Ta hoiab käsi kehast natuke eemal ja
kasutab neid stabiliseerimiseks. Ja siis maandub kerge mütsatusega. Kender on
korraks hämmeldunud.
Üks
sõduritest – See on ju Putin!
Kender – Ärge
olge loll, kapral, te teate millega meil tegemist on, see on lihtsalt tema
koopia.
Kender on
enda hetkelise hämmelduse jooksul seisnud keset ajutist koridori, mis on
granaadi poolt tekitatud. Sõdurid on kahel pool teda varjus. Mehhatronid näevad
teda kindlasti. Putin, Trolla, Joala. Kenderi telefon teeb peaaegu kuuldamatu
piiksu ja tema paremas kõrvas olevasse juhtmeta kõlarisse kostub teade.
„ Agent Sepp
kohal, mehhatronide selja taga“
Kenderit
tabab selgushetk. Ta astub varju.
Kender –
Leitnant.
Leitnant –
Mina.
Kender – Teil
täpsuslaskur on?
Leitnant –
Just nii.
Kender – Tema
keskendub Joalale. See on võimalik hävitada tavakuulidega. Mina lähen välja.
Teised teie mehed katke mind, te suudate teisi kahte ka küllalt häirida, et
mina saaks teha, mis mul vaja, aga vaadake, ette. Agent Sepp on ka väljas. Ärge
teda maha laske. See on kõik. Kui ma välja astun, avage tuli.
Kender astub
tagasi koridori keskele. Tõstab parema käe varuka suu juurde.
Kender –
Sepp, mina võtan Trolla. Sina Putin.
Sepp – Sain.
Kender võtab
enda põuekabuurist Glocki ja laseb salvel põrandale kukkuda. Selles on tavalised
padrunid. Teises salves on hoopis teistsugused. Lõhkeva peaga.
Kender –
Teeme ära!
Ta sihib kahe
käega Trollat ja laseb esimese lasu. Astub kiirel sammul rusude vahelt välja ja
külg ees paremale. Sinnapoole, kus on tema poolt vaadates trolla. Parklas olevad
autod pakuvad talle varju. Scoutsid avavad rusude vahelt ja akendest tule.
Joala kukub varsti. Tema on maas. Trolla annab korda mööda rusude vahele,
akendesse ja Kenderi pihta valangutega tuld. Putin lihtsalt seisab, kuulid
põrkavad temalt.
Sepp näeb
Kenderi tegutsemist ja ta teab, mida tegema peab. Ta võtab vasakult põuest
nukid. Mitte tavalised. Ta paneb need paremasse kätte ja lülitab tööle. Need
ümisevad vaikselt ja teravad titaanium orad helendavad elektrisiniselt.
Kender
tühjendab sihitud laskudega salve Trolla pihta, on näha kergeid vigastusi, aga
Trolla seisab ikka ja annab kõige pihta tuld, mis liigub. Kender kükitab ühe
tumeda maasturi taha. Laseb ka sel salvel maha kukkuda. Tal on üks salv veel.
Selles on juba lausa erilised padrunid. Kuuliks on karastatud klaasis
kahekambriline ampull. Kokkupõrkel saavad kaks ainet kokku ja tekib väike, kuid
äärmiselt võimas plahvatus, mis põleb veel ka tagantjärgi nagu napalm. Ta laeb
Glocki.
Sepp – Türa!
Türa! Türa!
Ta jookseb
nurga tagant välja. Leitnant näeb teda ja annab käsu lasta vaid kindlalt
sihitult. Agendid ei tohi pihta saada.
Sepp jõuab
Putinini ja virutab talle nukkidega vastu kõrva. See toimib. Kõrv saab viga.
Putin üritab küünarnukiga Seppale näkku lüüa. Sepp põikleb eest ja tema
järgmine hoop tabab Putinit kõhtu. Sinna jääb järgi põlenud äärtega, piklik
haav, mille keskel lööb sädemeid. Nüüd saab Putin ka talle pihta. Ta lendab
pikali. Scoutsid annavad Putini pihta koondtuld.
Samal ajal
kui Sepp Putini poole jooksma hakkab tõuseb Kender maasturi tagant ja laseb
esimesed lasud uute padrunitega Trolla pihta. Need teevad silmnähtavalt viga.
Neli esimest tabamust vigastavad raskelt torsot ja viivad küünanukist vasaku
käe. Trolla ei suuda enam kuulipildujaga sihtida. Viies tabamus viib parema
käe. Trolla on relvitu. Kolm lasku otse näkku. Trolla kukub.
Sepp saab
püsti. Ja tabab Putinit näkku. Putini nina ja vasakpõsesarn purunevad. Ta
paiskab Sepa uuesti pikali. Tõstab jala agendi kohale. Sepp näeb talla all
raketimootorit, milles süttib säde. Putin tahab ta ära küpsetada. Tulistamine. Kolm
eristatavat lasku.
Mootoris säde
kaob. Putin langeb Sepa kõrvale näoli maha. Tema kukal on sodiks ja põleb.
Kender oli täpselt tabanud.
Sepp – Miks nad
sulle alati paremad asjad annavad?
Kender aitab
Sepa püsti. Mõlema ülikonnad on räsitud kuid nad näevad head välja, arvestades
asjaolusid.
NB! Käesolevas ilukirjanduslikus soperdises kasutatud
tegelaskujude nimed ja nende välimus on täiesti juhuslik ja ei oma mitte
mingisugust seost päriselus samasid perekonnanimesid omavate reaalsete
isikutega.
*Samal ajal
ebamäärases asukohas Tallinnas, kus asub Savisaare salajane ovaalkabinet.*
Savisaar sööb
kirjutuslaua taga. Ta on lõpetanud prae ja nosib peale õuna. Ta sööb nagu vana
paks siga. Teda kuulates läheb süda pahaks ja tekib tunne, et talle nagu käiks
söömine ülejõu. Nii hädine ja saamatu on ta. On kuulda iga ta nohin, iga ampsu
juures on kuulda, kuidas ta näeb vaeva, et hammustada, närida, neelata. See
kõik on häälekas ja tundub, et tal jääb hapnikust puudu. Ta suudab niimoodi
isegi õuna õgida, et ta ei saa küllalt hingata. Ta noriseb ja hakkab köhima.
Kabineti
uksest astub sisse mustas ülikonnas agent Sepp. Kenderi kolleeg. Noor ja vägagi
lootustandev. Hetkel on ta aga väga otsustuskindel. Ruumi sisenedes on tal käes
mattmust Beretta. Summutiga. Talle järgneb mustas lahingvarustuses
Scoutspataljoni võitleja. Tema kannab Heckler & Kochi MP-5N-i. Samuti
summutiga. Enda ees talutab ta käeraudades Ratast.
Savisaarel
lendab suust õuna tükke, kui ta häält tõstab.
Savisaar –
MIDA SEE TÄHENDAB! Kes te olete ja kuidas te julgete siia niimoodi sisse murda!
Ma helistan politseisse! Kas te teate, kes ma olen? Kas te teate, kellega teil
tegemist tuleb, kui minuga jamate? KADUGE VÄLJA!
Sepp astub Savisaare
lauale lähemale. Tõstab relva ja suunab selle paksmao poole.
Sepp – Mina
olengi politsei. Ma tean täpselt, kes olete teie ja kelle heaks te töötate. Ma
tean ka seda, et teid on hüljatud ja seega pakun ma teile diili. Rääkige ära
kõik, mis teil rääkida on ja me... säästame teid.
Savisaar – Ma
ei räägi teile midagi.
Kõlab
summutatud lask. Sepp laseb Savisaarele kõhtu. Ei midagi koheselt letaalset.
Savisaar –
AAAAH! VÄRDJAS! MA LASEN SU OKSA TÕMMATA! MA OLEN EESTI PATRIOOT!
Sepp – Selge.
Kolm summutatud
lasku. Pähe ja kaks rindu. Sepp on oma töös väga põhjalik. Ta pöördub Ratta
poole, kes ei ole terve stseeni aja julenud sõnagi öelda. Ta isegi nutab
vaikselt. Ta on näost punane, põsed on pisaratest märjad. Ja ta on ennast täis
lasknud.
Sepp – Kas
sina räägid?
Ratas
noogutab õrnalt, ise üle kere värisedes. Sepp tõstab relvatoru ta silme ette.
Sepp – Ma ei
kuule!
Ratas – Jah!
Jaa! Ja. Ma räägin.
Sepp – Viige
ta minema, kongis. Baasis laske tal end puhtaks pesta ja andke talle teised
riided.
Sõdur
noogutab ja tirib Ratta endaga kaasa. Ruumi uksele ilmub teine võitleja, kes
teatab agendile, et kõik ruumid on puhtad ja nad hakkavad välja liikuma.
Kutsutakse kohale koristusmeeskond, on mõned laibad.
Sepp saab
tekstsõnumi Kenderilt.
„KADRIORGU
KOHE!“
*Samuti samal
ajal on Agentuuri juhatajal Oraval enda kabinetis külaline.*
Orav – Ongi
käes see, mida me nii kaua kartnud oleme.
LM – Seega
oleme õigesti teinud, et kartsime ja valmistusime. Ei ole midagi kahetseda.
Orav – Tõesti
hea. Kuid see ei saa olema vaikne ja kohe mitte kindlasti veretu.
LM – Seda ma
ei lootnudki. Nemad alustasid seda veresaunaga. Ja neilt ei olnudki midagi muud
oodata. Selliste vahenditega. See pidigi olema midagi lärmakat ja graafilist.
Õnneks on angendid vastavalt treenitud.
Orav – Lisaks
on neil scoutsid abis.
LM – Me peame
ka ikkagi Agentuuri olemasolu salajas hoidma. Me saame tegutseda vaid siis, kui
keegi meist ei tea. Eriti minust. Ja selleks peame me olema valmis kõigeks.
Need, keda me ei saa usaldada. Mul on kahju, aga... ma ei näe paljusid
võimalusi.
Orav – Aga
härra Meri, me ei saa ju ise hakata tapma inimesi, keda oleme vandunud kaitsta.
LM – Ma
räägin, et võimalusi on vähe. Ma usaldan, et sa suudad
sellega tegeleda. Ma jätan kõik sinu hooleks. NB! Kommenteeri Invasiooni!
