Charles Tussunutsutaja: vanaema matused

Charles vihkas tööinimesi. Pets, tema parim sõber vihkas tööinimesi. Elatist tuli aga teenida kuidagi. Õlu, Sass, mida nad mõlemad armastasid, ei olnud ikka veel supermarketites, ega väiksemates poodides, ega isegi Herne poes pärast kümmet tasuta jagatav. Charles ja Pets tegid juhutöid. Charles teenis veel erinevaid allikaid pidi, aga Pets sellest ei teadnud. Petsi ei huvitanud ka. Ja täpselt nii kaua ei oleks huvitanud, kui oleks teada saanud. Siis oleks kohe õhtul Pirogovi platsil hõisanud. Sellepärast ta ei teadnud ja ei huvitunudki.

Järjekordsele töövestlusele minnes oli Pets enda harja maha ajanud. Miks!? Seda teadis lõplikult vaid tema ise. Miks ta üldse üritas? Ja selga oli ta ka secondhandist saadud ülikonna ajanud. Charles heitis talle ühe pilgu ja ütles:
" Sa näed välja nagu sa oleks viieteistaastane puberteet, onupoja koolilõpu ülikonnaga vanaema matustel. Vanaema, keda sa vihkasid."

Pets ei teinud märkusest välja. Tõmbas korra käega veel üle kiila pea. Harja mälestuseks tõusis isegi korraks klomp kurku. Ja siis ta läks.

Tööd ta ei saanud.
Järgmisel hommikul ärkas ta Toomemäel suvalises põõsas. Ülikond oli transformeerunud millekski ebamääraseks, muda ja kuse seguks. Ja hommikupäikeses aurava viina seguks. Ja järjekordselt purunenud unistuste seguks. Unistuste, kus olid mõradel ka mõrad vahel. Unistuste, mida ei suutnud enam päriselt meenutadagi. Mis surid juba ammu. Koos vanaemaga. Sellega, keda ta vihkas.

Charles Tussunutsutaja: Pets the Protector

Charles ei olnud rassist. Teda aeti tema välimuse tõttu tihti segamini skinheadidega. Nad ise olid temaga väga sõbralikud. Vastikud maglad. Nad ei saanud kuidagi aru, kui suur on vahe enda tagi seljal kanda ringi sees "A"-d või haakristi. Anarhist ei saa kuidagi seletada enda rassistlikke vaateid. Kuidas sa seletad, et sul ei ole muidu mustade vastu midagi, ainult, et ärgu tulgu siia, meie maale, meie töökohti võtma. Anarhisti huvitab töötus?

Charles ei olnud rassist. Charles oli vaba hing. Kuid sellest ta küll aru ei saanud, kuidas vabas Eestis kasvanud inimest sõnagi eesti keelt ei osanud, vaid vene keel suus oli. Ja nii kord Pirogovi platsil tequilat juues viiski see arusaamatus käeraudadeni.

Tequilast, Charlist, käeraudadest ja Petsist on veel vähemalt üks jutt, aga jäägu see mõneks teiseks. Kasvõi siis järgmiseks korraks.

Seekord aga läks tequilane Charles vene keelt kõnelevatelt kiilakatelt küsima, täie tõsidusega, et kurat, raisk, miks nad eesti keelt ei räägi? Olukord oleks võinud lõppeda teistmoodi, kui Pets poleks ka seda olukorda väga diskreetselt ja otsekoheselt lahendanud.

Enne kui Charles üldse aru sai, et teda rusikatega, tema tülikate küsimuste eest karistada tahetakse.

Veel väikse peraga tequila pudel vastu pead ja raske kirsa munadesse.

Charles Tussunutsutaja: mõttepuue

Charles nägi Konsumi kassajärjekorras ilmselgelt kerge vaimupuudega inimest ostmas seepi. Sellist, kohe karbi sees seepi. Ta ostis ainult ühe, karbis seebi. Ja ta tundus selle üle nii elevil kuidagi. Charles ei osanud sellest mitte midagi arvata. Kas ta peaks seda kuidagi takistama? Kas see inimene saab üldse aru, mida ta teeb? Mis seepi? Äkki oli tal mingisugune kinnisidee, ta ostiski endale seepe kokku. Ja tema eestkostja oli temaga suures hädas, sest korteris oli iga tuba rämedalt seepe täis. Neid polnud enam kuhugi panna.

Siis tundis Charles end natuke süüdi, sest kuidas sa ütled või mõtled, et keegi on ilmselgelt vaimse puudega?
Tema peas kõlas näägutava naise hääl: " Kuidas sa saad niimoodi öelda? Keegi ei näe teistsugune välja, me oleme kõik ilusad. Millest sa üldse räägid?"

Siis aga Charlesi pea veidi selgines ja ta mõtles, et noo mida kuradit. Tema ei hoolinud kellegi tunnetest. Ja kui need inimesed ei ole vaimse puudega, siis on nende endi süü, kui nad on nii enesekesksed, et neid üldse mõni kommentaar puudutab. Ja kui on vaimse puudega, kurat, siis ei saa nad niikuinii midagi aru.
Aga saab ju näkku vaadates aru, ju. Saab!

Lõpuks ei meeldinud enam Charlesile neid mõtteid peas keerutada. Mitte, et ta süüd oleks tundnud või hukkamõistu kartnud. Teda ei saa niikuinii keegi hukka mõista, sest pole kedagi, kelle arvamusest ta hooliks.

Charles Tussunutsutaja: draakoni õhtud

Charles avastas, et tema ei tundnud reede õhtute üle sellist rõõmu nagu tema paar tuttavat, kes veel või juba suutsid hoida töökohta. Veel siis need, kes olid temaga hiljem tuttavaks saanud, kes olid jäänud ilma naistest, majadest, autodest. Need, kes leidsid alles nüüd, et neile meeldib ööelu. Ja see hakkas neid endasse tõmbama. Neid nahka riietama, neid augustama ja värvima. Tumeda tindiga. Ja juba need, kes olid kalkarid olnud juba enne Charlesi. Need, kelle olid korralikud naised maast üles korjanud, puhtaks rapsinud, vaadanud, et õlle aroomi ja kulunud nahktagi seest tuleb välja üpris aksepteeritav meesolevus ja siis ära endale võtnud. Tööle pannud, süüa tegema hakanud. Elu pakkunud, ühe sõnaga. Ja need mehed harjusid sellega ära. Neile meeldis see. Kõik ju väsivad kord igavesest peost.

Ainult Charles mitte. Tema oli kindel, et tema jääb surmani, hingeni punkariks. Ainus, mida tema ei mõistnud, et ka need sõbrad jäid. Seesmiselt kõik.

Kuna tema ei näinud seda sama võlu reede õhtutel, mida kõik esmaspäevast reedeni ja kaheksast viieni tööl käivad inimesed, pidi tema enda reede õhtud kuidagi teistmoodi eriliseks muutma.

Ta ei joonud "sassi". Ta ei joonud viskit. Ta ei joonud üldse.
Ta pesi ennast puhtaks, pani enda kõige ägedamad riided selga ja läks Illegaardi.
Kus ta rääkis tudengineiudele enda filosoofiateooriaid, mille ta loomulikult oli kõik kuskilt internetist või raamatust meelde jätnud. Kuid, mitte alati. Igasugustes erinevate meeleseisundites tundus talle, et ka tema ise võiks olla mõne uue teooria looja.

Või oli see lihtsalt alkohol või mis iganes muu meelemürk, mis temas rääkis.

Illegaardis, reede õhtuti neid aga ei olnud. Oli selge mõistus, mis rääkis täpselt õigeid asju ja õigel hetkel.

Ja tudengineiud sulasid.

Charles Tussunutsutaja: kõrge kontrast

Charles teadis, et elu koosneb halltoonidest. Ei ole ainult nahktagi ja ülikonnad. Või lakutud juuksed ja harjaspead. Või tanksaapad ja lakkkingad. Seal vahel on palju muud. Palju muud, mis muudab kõik keerulisemaks. Keerulisemaks, kui tema sõbrad maailma nägid. Ja Charles ei olnud kade. Temale meeldis luua kontraste. Igal pool.

Ta näiteks käis õhtuti umbes poole seitsme paiku Tamme staadionil. Istus platsi äärde, kus noored harrastusatleedid korvpalli mängisid ja sõi. Midagi täiesti spordivõõrast. Burgerit. Loomulikult! Ja ta jõi sinna kõrvale enda lemmik jooki. Sassi.Ja siis ta suitsetas punast marlborot. Seljas kandis ta ikka teksasid ja nahktagi. Ja vaatas paar korda isegi pallimängu, aga tegelikult otsisid tema silmad ümber staadioni jooksvate neidude prinke pepusid. Ja tema jäi sinna kauemakski kui sportijad. Murus oli tal iga suve lõpuks lausa oma enda lohk. Jäi, kuni burger oli juba unustatud, plekkpurgid tühjad ja viimane suits hambus. Tõusis ja läks. 

Ta teadis, et on samasugune tume rüütel nagu Saatan. Ta andis inimestele lootust. Ta andis inimestele indu. Ta näitas, et tegelikult on ka olemas väga lihtne must-valge. Kõik need sportijad nägid tema mustust ja said aru, et nemad on valge. Nad unustasid hetkeks enda halluse ja olid paremad inimesed. Nad pingutasid rohkem ja suutsid rohkem, sest neid, just neid, valguse esindajaid, oli siis loodud selleks, et maailmas oleks tasakaal. Selleks, et mööduja saaks aru, kes või mis on paha ja kes on hea. Ja neid oli rohkem. 

See haisev punkar seal muru künkal oli tume, nii tume. 

Ja nemad olid vaid sellevõrra heledamad.

Ezigbo Nwoke*

EDIT:
2013 avaldatud netiväljaandes Poogna Kratt
2014 avaldatud ajakirjas Värske Rõhk
2015 Friedebert Tuglase novellipreemia nominent!

Värske Rõhk 2015: "Taaskord nominatsioonidest. Kaarel Lehtsalu on Tuglase auhinna nominent novelliga "Ezigbo Nwoke", mis ilmus Värske Rõhu 39. numbris (sügis 2014). Tegu on Lehtsalu debüüdiga ja tundub, et selle puhul loodi lausa uus alamkategooria preemiale, nimelt parim uustulnuk. Palju õnne!"

***

Juba enne sõjaväge kirjutatud. Avaldatud netiväljaandes Poogna Kratt. Mõtlesin, et väärib meeldetuletamist.



Siinne Päike ei ole võrreldav kodusega. Eesti Päike on kui selle kidur kaksikvend, poole nõrgem ja poole vähema aruga. See siin lausa puurib läbi mu kõrbemustris kuue ja teeb seda kahekordse jõuga. Ma ei ole ikka veel täielikult aklimatiseerunud, higistan nagu siga keset augusti läppet südapäeva. Vee joomine ei paista aitavat, aga teen seda ikkagi. Mõistus käseb. Väikeste lonksudega. Tean, et kui seda ei tee hakkab mu päästikusõrm esimesena värisema ja seda ma ei taha.

Ma ei tea ikka veel miks kurat meid siia saadeti. "Do not engage! Wait for further instructions." Kolmandat ööpäeva istume siin võsas ja vahime viit savihütti, mis meie ees tolmusel lagendikul päikse käes aina pragulisemaks kuivavad. Millega me siin ikka nii väga engeidzime? Ootamine on aga vahel sõdurile veel kurnavam kui lahing.

Kaasavõetud vesi on otsas ja Bravo-Kaks on pool kilomeetrit lõunas asuvas ojas meie plaskusid täitnud. Vesi maitseb kahtlaselt, aga tänu Chlor-Floc veepuhastus tablettidele tean vähemalt, et ära ma ei sure.Küla elanikud joovad seda sama vett ju ilma tablettideta. Ju siis kõlbab ikka. Nad askeldavad oma igapäevaseid tegemisi juba kolm päeva aimamata, et neid viis meest võsast jälgivad.

Vaatan läbi oma M468 automaadi optilise sihiku kuidas naised suuri potte peakohal balanseerides jõest vett toovad. Mehi ei ole peale ühe, kes minu hinnangul võib olla vabalt kakssada aastat vana, aga võttes arvesse, et see siin on Kesk-Aafrika, võib ta vabalt ka ainult kolmkümmend olla. Lisaks mõned lapsed, vaevalt kümneaastased. Ülejäänud on kodusõtta värvatud. Või tapetud.

Bravo-Kolm lamab minust viis meetrit paremal. Kasutan ikkagi Crypt-Talk seadet enda kaela ümber,"Anything?" "Nothing." kõlab vastuseks. Me ei tea ikka veel mis selles külas, mille sarnaseid olen siin näinud sadu kui mitte tuhandeid, nii erilist on. Mille kuradi pärast me siin kükitame?


Neljanda päeva koidikul pigistan foolium kotikesest endale hommikusööki. Öö oli rahulik. Kogu rühm on sellega juba ammu harjunud, et magame keset savanni või dzunglit, kus liiguvad maailma kõige ohtlikumad elukad. Pärast seda, kui oled näinud kui jõhkralt kohalikud omavahel sõdivad, ei tundugi lõvid enam kõige hirmsamad.

Katkestan söömise poole mälumise pealt, kui kuulen enda ees samme. Kuidas keegi meile märkamatult nii lähedale sai? Libistan käe relvale ja sõrme päästikule, pöidla riivile. Ja siis jälle kohe eemale neist. Lapsed. Üks poiss seisab nüüd minust kõigest meetri kaugusel ja tundub, et ta vaatab otse minu poole. Ta ei näe mind. Kamuflaaz ülikond sulandab mind täielikult võsaga.

See poiss on külalastest kõige vanem, nii vähemalt tundub. Ta on kõige pikem ja teised käivad tal kannul kui pardipojad ema järel. Alles nüüd märkan midagi, mida kaugemalt ei olnud varem tähele pannud. See poiss on teistest veel millegi poolest erinev. Tema riided on puhtad ja uued võrreldes teiste omadega ning tal on tennised jalas. See on kahtlane. Väga kahtlane. Närin vinnutatud liha edasi. Aeglaselt. Vaikselt. Ja vaatan poisile otsa. Ta ei näe mind.

Teiselt poolt küla kostab vist mootorimüra, ma näen vaid ,et miski keerutab tolmu üles. Arvan, et ka teised ei näe midagi rohkemat. Poiss vaatab küla poole, aga jääb paigale. Siis kõlavad lasud. Ilma pikemalt mõtlemata tõusen istukile ja haaran kahe käega poisist kinni nii, et üks käsi ümber tema ja teine tema suul. Viskun külili ikka teda kinni hoides. Ei teagi mille peale ta rohkem ehmus, kas laskude või selle peale, et keegi ta pikali rabas.

Kuulen kuidas Bravo-Kolm raadio teel baasiga ühendust võtab. Meil ei lubata sekkuda ilma, et oleksime kindlaks teinud, et sihtmärk on kohal. Andmed saadetakse kohe välilaptopi. Külas kõlab uusi laske. Näen nüüd hüttide tagant välja astumas relvastatud mehi. Vorme pole. Mässajad.

Poiss üritab tulemusteta lahti rabeleda. Ta ei saa aru, mis toimub. Üritan teda rahustada:"It`s OK, it`s OK," aga sellest ei ole kasu. Ta karjub, õnneks summutan peoga tema kisa küllalt, et külasse seda kuulda ei ole.

Siis meenub mulle kuidas kaks kuud tagasi me üht mässajate laagrit ründasime ja ma ühest hütist läbi hiilisin. Seal istus üks ema koos lapsega ühes nurgas, ta hoidis tal ümbert kinni ja korrutas kohalikus keeles üht sõna. Näidates näpuga minu poole.


Selle peale too laps rahunes. Mis see oli, mida naine korrutas? Egibo noke? Zegibo? Ei. "ezigbo nwoke"*. kordan veel kord:"ezigbo nwoke". Poiss ei rabele enam. Mõjus. Väga hea.

Andmed ei ole veel laptopile jõudnud kui näeme külale lähenemas veel masinaid. Need on kohaliku armee värvidega. Demokraatlikud Tiigrid või mis iganes nad olid. Vahet ei ole, mässajad kutsuvad end Vabariiklasteks. Olgu kasvõi Ema Theresa Jüngrid lõppude lõpuks võitlevad omavahel lihtsalt kaks diktaatorit. Ja mille pärast? Tükikese kõrbe pärast.

Külas toimub tulevahetus. Mässajad on vähemuses ja olen kindel, et kui kõlab viimane lask on nad kõik manala teel. Ja kui kõik on rahunenud hoian ma hinge kinni, et paremini kuulda, mis külas toimub. Ka poiss ei ürita enam karjuda. Hoian tema ümbert siiski igaks juhuks kinni. Vaatan läbi optilise küla poole. "Thats weird," kuulen Bravo-Ühe häält läbi Crypt-Talki. Hüttide vahel, keset sõdureid seisab ka Demokraatlike Tiigrite juht, Omburo Shaare. Suhteliselt väikest kasvu mees.

"I got the data," ütleb Bravo-Kolm. Omburo on meie sihtmärk. Ja tema naine ja tema laps, kes luureandmeil selles samas külas peidus olid. Selge, miks me siin konutanud oleme. Mässajad ilmselt said samuti haisu ninna ja sellepärast siia kihutasidki. Ilmselt mõtlesid, et pühivad külakese maapealt, aga Omburo jõudis napilt kohale. Meie missioon on selge. Elimineerida Omburo, Bravo-Kolm on kindlaks teinud, et mees külas on tema. Elimineerida tema naine, Bravo-Kolm on kindlaks teinud, et tema on see sama naine, kellega Omburo hetkel kõneleb. Millest, ei tea. Kõige häirivam osa aga missioonist - elimineerida Omburo poeg. Näib, et ülemused ei taha korrata viga, mis tehti kord Somaalias. Tapeti mässajate liider, aga rühmitus hingitses edasi. Paari aasta pärast tuli välja, et liidri poeg, tol hetkel vaid 14 aastat vana, päris isa positsiooni.

Bravo-Viis, meie snaiper, teatab läbi Crypt-Talki:"I got visual on two targets, got a clear shot, do i shoot?" "Wait, where`s the kid?" küsib Bravo-Üks "Bravo-Three, do you have a visual?"

Bravo-Kolm:"Yes."
Ta vaatab mulle otsa.
"That`s the kid."

* Kesk-Aafrika Igbo keeles "hea mees" (good guy)

Charles Tussunutsutaja: Tume Rüütel

Charles uskus paljusid asju, aga ta ei uskunud Jumalat. Tema meelest oli Jumal lihtsalt liiga uskumatu. Ja mitte uskumatu heas mõttes. Ülim olend, kel on väga selged ja sügavad probleemid enesehinnanguga? No kuulge. Miks peaks Jumal. Jah, Jumal nõudma enda ülistamist. Kui ta on inimestest niivõrd üle. Ta lõi meid. Ta andis meile elu ja maailma. Me oleme tema jaoks vähem kui sipelgad. Miks peaks tal vaja olema meie palveid ja igapühapäevaseid kirikus käike? Milleks? Just selleks, et kui ta on olemas, siis on ta üks kibestunud ja hääbuv olend, kes võib küll olla mõnes mõttes ülevam kui inimene, aga mitte parem. Heakskiitu ja kiitust ja ülistamist ja tunnustamist tahetakse ju just endast parematelt. Näe, mina olen ka siin! Inimene ju ei hooli, kas sipelgas teda tunnustab. Ta ei hooli isegi teise inimese tunnustusest. Kui see inimene on tema silmis alam. Idioot ja lombakas.


Charles uskus hoopis Saatanat. Piiblis tappis Saatan umbes kümme inimest. Jumal aga enam vähem 2,3 miljonit. Saatan aksepteerib inimesi nii, nagu nad on. Jumal ilmselgelt, tema järgijate sõnade järgi vihkab kõiki, kes mõtlevad teisiti või on erinevad. Saatan andis vaid ühe lausega inimestele tagasi vabatahte ja mõtte. Selle, mille Jumal oli selge sõnaga keelanud. Saatan on kangelane. Mitte selline, keda me tahame. Vaid selline, keda me väärime.

Tume rüütel.


Charles istus enda lemmikpingil Emajõe ääres ja vahtis mootorpaatide poolt tekitatud laineid ja parte. Ta mõtiskles väga argistel teemadel. Tal olid jälle näpud põhjas. Petsist polnud neil teemadel kunagi abi. Charlesil olid jälle väga mustad mõtted. Nagu alati neil hetkedeil.

Aga alati oli Saatan aidanud.
Kunagi.
Lõpuks.
Õigel hetkel.

Charles Tussunutsutaja: ja kust tuli.

Charles suitsetas Marlborot. Ta suitsetas ka kõike muud, mis tuld võttis ja piipu mahtus, aga tavainimese keeles ta suitsetas Marlborot. Punast. Ja üpris tihti. Seda te juba kõik teate, et sinna kõrvale käisid alati ka pähklid.

Kord küsis keegi temalt, et mis siis oleks kui ta oleks pähklitele allergiline. Charles ei vaevunud isegi vastama. See inimene ei mõistnud teda. Ilmselgelt. Kui ta oleks pähklitele allergiline. Kui sa poleks sündinud. Siis. Siis. Ma ei peaks vastama lollidele küsimustele. Oleks. Kui.

Ta mõtles hoopis kuidas inimesed võivad ikka teisi nurka suruda. Näiteks heategevuseks raha korjates. Enam ei oota nad kuskil teleri või interneti kauguses. Enam ei oota nad kaubanduskeskuses RIMI sisse- ja väljapääsude juures. Vabandage, kas teil on hetk aega? Isegi kui sul on aega ja tegelikult ka paar eurot üle, siis on sul väga lihtne valetada. Ei ole!

Paar eurot üle. Pigem ikka paarsada puudu alati. Vähemalt õlle jaoks ikka jätkub. Tavaliselt.

Nüüd koputavad heategijad juba sul uksele. Astuvad sisse nagu oma koju. Räägivad enda härda loo. Noh, mitte enda vaid kellegi teise. Ja siis küsivad raha. Ja kuidas sa ütled, et sul ei ole vanemateta lastele või nälgivatele koertele raha anda. Endal on 52 tolline telekas, seal kõik tasulised pornokanalid ja laual selline "patarei", et Viive sünnipäev on 46.

Charlesil sellist muret loomulikult ei olnud. Et kuidas sa annad. Tal polnudki anda midagi. Ja sellised küsimised, need paar üksikut on lõpetanud Pets. Küllatki efektiivselt. Ükskord oli ta lihtsalt sigalakku täis, et lasi raha küsija ees seistes endal püksid täis.

Charles ei saanud midagi ka vabanduseks öelda. Ta ei saanud hingata. Ta naeris nii kõvasti.
Lapsed pääsesid teatrisse ikka. Charles kunagi hiljem raadiost kuulis.

Charles Tussunutsutaja: WWCD

Charles oli peaaegu kiilakas. Ta oli selles mõttes erinev enda sõbrast Petsis, kellel oli neoonroheline hari peas. Alati ja igal pool. Charles oli üldse Petsist erinev. Tema kuulas Vennaskonda, kui Pets Velikije Lukit. Tema jõi viskit, küll odavat paska, aga siiski viskit, kui Pets jõi Venemaalt sisse smuugeldatud, ka odavat, aga mitte paska, viina.

Ta oli enda tutvusringkonnas teatud kui targem inimene. Mida iganes see pidi tähendama. Võibolla seda, et Charles ei kippunud politseiga kaklema, sildadelt alla hüppama, pudeleid pähe puruks lööma, igat ettejuhtuvat noort hoora keppima. Charlesi peas oli säilinud mingisugune bioloogiline enesekontroll. Ta pigem mängis anarhia ideega nagu kassipoeg lõngakeraga, mitte ei karanud sinna pea ees, palja tilliga sisse. Nagu näiteks Pets, ühel reede hilisõhtul, Tartu raekojaplatsi purskkaevu.

Ja nii oligi mõnedel juba kujunenud raskete, otsustamisvõimet nõudvates olukordades oma mantra või moto või juhtmõte.

WWCD - What Would Charles Do

Charles Tussunutsutaja: peoloom

Charles ärkas ja oli üllatunud. Just hetk tagasi oli ta enda sõpradega õlut joonud. Nüüd ärkas ta kõval diivanil, pea all tema enda nahktagi. Mis juhtus? Ma vajusin ära? Mina? Jälle?

Vaadates seinakella oli selge, et viimane mälestus ei olnud mitte mõne hetke tagune vaid oma kuue tunni tagune, aga Charles ei olnud nördinud. Ta oli ikka siin. Kus alustas.

Charles ei mõistnud kunagi neid, kes rääkisid, et neile meeldib pärast pidu omas voodis ärgata. Ja sellepärast need inimesed iga enda peo, kui neid saab neil nii üldse siis nimetada, lõikavad justkui noaga kuskilt pooleks. umbes poole üheteist ajal juba hakatakse pilke vahetama ja kella vahtima. Samal ajal, kui võiks ammu nägemata sõpradega veel mõnusalt juttu ajada, tantsida, naerda, kallistada. Ja mis seal salata, ka napsi võtta. Sellega ei peagi iga kord liialdama, nagu Charles, aga teine äärmus tundus punkarile veel jubedam.

Võltsnaerud, võltspilgud. Me hakkame nüüd minema, kell on ka palju. Nii tore oli.
Fuck Jeee!!

Charles otsis köögikapist klaasi ja lasi kraanist külma vett. Esimene poolliiter läks kiirelt. Teise võttis ta kaasa, kui mööda vaikset maja kondama läks. Petsi otsima.

Petsi leidis ta koridorist koera kaisust. Pets armastas loomi. Charles armastas loomi. Ja Petsi ka. nagu sõpra. Charles ei olnud gei. Mida te mõtlete...

Charles Tussunutsutaja : umbrella

Charles ei olnud suhkrust tehtud, ta ei kasutanud kunagi vihmavarju. Talle meeldis pisut happelise vihma käes läbimärjaks saada. Öösel. McDonaldsist läbi astuda ja üks juustuburger võtta. Ta armastas kiirtoitu. Talle meeldisid ka Ussburgeri toidud ja see, et ta sai teada, et nende salatites võib usside näol võõrkehasid leida, ei kõigutanud teda üldse. Tema nimelt ei tellinud kunagi salatit. Ta sõi burgereid. Lihtsalt. Ja seal pidi liha olema nii või naa.

Ja vihma ei kartnud ta tõesti. Teda ajasid alati närvi Petsi jutud sõjaväest. See kuidas ajateenijad saavad tundma kõiki ekstreemsusi. See kuidas tema on mõttetu mees. Ükskõik, millise ajateenija kõrval. Türa! Kas mõni ajateenija oli ka paduvihmases Tartus veel öösel kella poole nelja ajal otsinud alkoholi? Ja seda mitte leidnud? Ja siis juba kaineks saanud? Ja iseend leidnud? Sealsamas, keset padukat, keset Rüütli tänavat? Sel selguse hetkel, mis ilmub paar tundi pärast viimast kõssi?


Charles teadis pungist nii palju vähemalt, et kui ta oleks ise olnud laulja. Oleks ta varastanud Tõnu Trubetsky lavalise liikumise...

Charles Tussunutsutaja: ta elab.

*Kirjanduslikke tegelasi ei ole võimalik tappa*

Tema kohta ütles kunagi üks punkarineiu, et see oleks naissoole väga suur kaotus, kui ta peaks geiks osutuma. Tema hüüdnimi, siis teine hüüdnimi, vihjas nii mõndagi. Ja samas oli see nimi selline, mis pani ühtesid naerma, teisi muigama, kolmandaid kulmu krimpsutama ja osad sulasid üles. Vot! Neid Charles jahtiski, aga ta teadis, et sulada võivad lõpuks ka need, kes naersid, muigasid või kulmu krimpsutasid. Kõik olenes sellest, kui palju suutis ta enda tõelisest armastusest, rohelisest taimest, eemale hoida. Ja loomulikult ka sellest, kui palju ta luuletada suutis. Nii riimis, kui lihtsalt silmast silma.

Charles jõi palju "Sassi". Võis öelda, et see oli tema lemmikõlu. Või, et see oli tema parima sõbra, Petsi, lemmikõlu. Või kelle iganes lemmikõlu, tema tutvusringkonnas. Vahel jõi Charles ka veini. Ja see andis tema kaua loodud imagole kõvasti juurde. Jalutas üksi Emajõe ääres, luuletas, jõi veini.

Kas ta üldse teadis, mis asi on punk?
Muusika?
Elustiil?

Kes on Villu Tamme?