Ajateenija II

Ärkan juba sisemise kella järgi. Käekell näitab 05:58. Kuulen koridoris samme. Toauksed on pärani tõmmatud, vilkudes süttivad koridori laes pikad lambid. Kohe kõlab vile ja hõige "Äratus!"

Mõned meist peavad veel erinevatest reeglitest kinni. Pooled veel jooksevad esimese vile peale hooga koridori. Püksid vaid jalas, sest juba SBK ajal keelati aluspükste väel "kompanii peale" joosta. Ja siis rabistavad seal riideid selga. Mis siis, et keegi ei jälgi enam ammu neid hommikusi toimetusi. Mis siis, et kedagi enam ei huvita, et mina olin siis, kui veel tarvis, alati kõige esimene, kes uksest välja jõudis. Tegelikult ei ole lubatud ka enne vilet voodist tõusta ja riietuma hakata. Keda kotib? Ronin enda ülemiselt narikorruselt alla ja panen pimedas sinised dressid selga, tossud jalga. Mütsi võtan kätte.

Kõlab vile. Hakkab kahin, mis kostab kogu kasarmus. 30 sekundi pärast peaks kostma järgmine vile, siis peaks keegi ajateenijad üle lugema, et kas on olemas kõik. Kedagi ei huvita, teist vilet ei kosta. Kõik uimerdavad riidesse, lähevad kusele. Kogu segaduses ei pane keegi üldse tähelegi, et ma võtan kapist raamatu, Stieg Larssen "Lohetätoveeringuga tüdruk", ja astun loomulikul sammul peldikusse.

Väljas on sitt ilm. Mina ei lähe täna jooksma. Istun kinnisele potile ja hakkan hoopis raamatut lugema. Ühe peatüki jõuan läbi lugeda, järgmistki alustada. Kui teised naasevad, kasutan uut üldist segadust ja sagimist selleks, et raamat kappi tagasi viia. Siis asun hügieeni tegema. Linnaloalt tulles ma juukseid maha ei ajanud. Ega nad ei ole pikad, aga tean, et märkuse ma saan niikuinii. Jällegi. Mis siis?

Pesen hambad. Raseerin habeme. Kuni vileni, mis teatab hommikusöögile minekust, kasutan telefoni, et Facebooki ja Skaipi külastada. Mõlemast leian uusi teateid. Ikka tahetakse minult põhjuseid. Kuidas ma tean, et just see tüdruk on see hea ja ilus? Milline siis veel? Tean. Lihtsalt tean. Õnneks ma oskan laveerida. Küll ta rahule jääb.

Kõlab vile ja hõige "Hommikusöök!"

Kõik astuvad rahuliku sammuga kasarmu ette, kui kogu kompanii rühmade kaupa rivisse langeb. Kõigil on oma koht juba ammu teada. Või vähemalt peaks olema. Idioodist laskur saab jälle laksu vastu kukalt.

"Tõmba oma kohale, tont."
"Ime kõrva! See ongi minu koht."
"Ei tea, kus Pruus siis seisma peaks?"

Malend nihkub mõminal ropendades koha võrra vasakule.

"VAIKUST RIVIS!"

"KOMPANII, VALVEL! VASAK-POOL!"

Muidu marssis kogu kompanii sööklasse ringiga, keerasime parema poole ja kõmpisime ümber kõigi kasarmute. Kuskil 700 meetrit vist. Sööklani on meie kasarmu eest vaevalt 100 meetrit. Hetkel on kõik teisiti, minnakse otse. Kui just keegi lollakas rivis üldse käituda ei oska ja mõni sel päeval ülemustelt suhu saanud seersant ära ei keera ning sööklasse üldse ümber pataljoni ei saada. 3 kilomeetrit.

"SÖÖKLA ETTE, KOMPANIILAULUGA, TAKT-SAMMU-MARSS!"

"Enne veel, kui kustub eha, lähen võitlusesse ma..."

Mina ei laula. Liigutan huuli. Uni on. Laul ei jõua niikuinii alatagi, kui me juba söökla ees oleme.