Esimene
Teine
...
___________________________________________________________________________
Avan silmad ja ehmun, sest arvutiekraan kuvab tervet leheküljetäit tühjust. Kuhu kõik kadus? Kerin pilti üles ja leian enda koodi siiski üles. Olin magama jäänud, sõrm tühikuklahvil. Viimased read koodi on katkendlikud ja seega kõlbmatud ning tegelikult üldse ebavajalikud - kustutan need. Lõpetan enda meistriteose ja salvestan. Nüüd pistan internetikaabli enda arvuti külge. Käivitan programmi ja jätan selle enda eesmärgi poole libisema. Pika ja lookleva maona.
Ise tõusen toolilt, üle unustatult pika aja. Jalad surisevad, pea käib ringi, silmad valutavad ja kurk kuivab. Mis siis. Ma olen ülesandega valmis. Joon enda tillukeses köögis kraanist lonksu vett enne kui tagasi tuppa lohisen ja voodile heidan. Uni peaks tulema pikk. Ärgates peaksin juba tulemusi nägema.
***
Triinu üritab uinuda - ei õnnestu. Muusikat ei ole, on ainult bussimootori mürin. Keegi võõras istub ta kõrval ja ta on kui lõksus sellel aknapoolsel istmel. Õhku on vähe. Palav. Enne ei pannud ta seda kõike tähele. Pärismaailm on ahistav. Ahistav ja igav. Nõme. Miks see aku tühjaks pidi saama? Praegu kirjutaks Twitterisse sellest nõmedusest. Mis siis, et ligipääsul internetile ja seega ka Twitterile ei oleks seda nõmedust tähelegi pannud.
Triinu üritab rahuneda - ei õnnestu. Ta hõõrub enda käsi, tal on palav. Õhku on vähe. See võõras kutt ka laiutab. Liikuda ei saa. Kitsas on. Raske on hingata. Närvi ajab. Mis asi see on? See pärismaailm.
Tudeng ei märka Triinu rahutust. Tüdrukul ei ole ei soovi ega isegi oskust enda meeleolu väljendada. Kehakeel puudub, neid istub liikumatult, tühi pilk vuhisemas teepeenral. Noormees mõtleb ikka enda, mis tundub, karidele jooksvale suhtele. Kontakt puudub või ei ole enam sama. Mida teha? Rääkida ka ei saa. Neiu kirjutab Facebooki sõnumites, et igatseb ja armastab ja tahab ja ootab ja mõtleb, aga päriselus on külm ja vaikne ning kauge.
***
Kui elekter kaob, märkame seda kohe. Meie ekraan kustub, tuli kustub, akud tühjenevad andmata mingitki lootust, süüa ei saa valmistada, kohvi ei saa keeta, sooja vett ei ole.
Mõistus on nii kinni omadel radadel, et elektrikatkestuse ajal küünlavalgel passides ei oska millelegi muule mõelda kui "ah, ma lähen vaatan telek..."
Kas me märkaks sama kiirelt ka Päikese kustumist? Kui Kuud enam üks öö taevas poleks, kas me saaksime aru, et midagi on teisiti? Kui eemal me juba oleme üksteisest ja iseendist?
