Ajateenija IV

Kohe, kui kasarmusse jõuan, heliseb valvelauas telefon. Aiman kes see olla võib ja jään ootama. Päevnik vastab:"Jjalavjae kompani, reamies (nimi ei ole tähtis), kjuuleb." Sõnagi lausumata vaatab ta mulle otsa ja ulatab toru mulle. "Reamees Lehtsaar."

Astun meie rühma magalasse. Sulgen ukse enda järel, et koridori kuulda ei oleks. Lülitan tule põlema. Ere valgus äratab juba mõned. "Mida vittu?" "Kustuta ära, nahhui!"

"Äratus! Kõik püsti!"
"Nahhui, sa karjud," keerab Läks külge.
"Kõik püsti, ma ütlesin!"
"Türa, mis on? Häire või?" küsib Merilo.
"Ei ole häire..."
"...nahhui sa lõugad siis?"
"...türa küll, püsti, raisk!"
"Käi putsi!" lõugab üks venelastest.
"Käi ise putsi, türapea. Davai, kõik püsti! Pataljoni korrapidaja käsk!"
"Kus ta ise on?"
"Pole siin. Käsud on otse temalt. Kõik püsti! Riidesse ja relvalao ukse taha..."

Võitlejad hakkavad vaikselt siiski sirguma. Oleks pidanud kohe "Häire!" karjuma. Küll siis oleks püsti saanud, poleks sellist ajunussi. Enam pole mõtet. Nüüd tuleb lõpuni nussida.

"...aga vaikselt, ilma lärmita."
"Türa, on siis häire või ei ole?"
"Okei, kõik püsti! Sina ka, türapea!" Tõmban Potrovil teki pealt. See kukub vene keeles mölisema. Tahab peksa anda. Vähemalt hüppab püsti.
"Rahune maha!"
"Nu sto?"
Keeran lihtsalt selja ja astun keset ruumi. "Hea küll, kõik on püsti. Vaikust ja tähelepanu siia."

Kõik jäävad unistel pilkudel minu poole vahtima. Osadel on vorm juba seljas. Mõni sügab alles aluspükste väel mune. Nii on, kui pead magavatele munnidele ülemuste käske edastama. Kes sind kuulab? Mitte keegi. Ise ka ei kuulaks. Eriti mingit umbkeelset jorssi. Potrovi jaoks olen ma just see, eksole. Teda ei huvita, mis riigis ta elab. Teda ei huvita mitte miski. Meenub üks tormine öö metsalaagrist, kus pidin sidetelgi valve üle andma just temale. Aga kuidas? Kuidas anda üle sidetelgi ülesandeid inimesele, kes ei räägi sõnagi riigikeelt? Ta ei saaks mitte midagi aru.

"Patikorrapidaja kutsus mind enda juurde ja kui sealt tagasi jõudsin, siis juba helistas. Tundub, et olukord muutub iga hetkega ärevamaks. Igatahes täna öösel võib tulla reaalne häire. Kordan, kui täna keegi karjub "häire!", siis jooksevad kõik algul moona järgi. Ei mingit suvakat drilli. Praegu on mul käsk teile koos meie korrapidajaga relvad ja raadiosaatjad kätte jagada. Ja siis ootame. Võib olla ootame hommikuni võib olla valib kapten Kastan juba praegu numbrit. Teiste kompaniide toimkonnad on ka kõik üles pekstud. Enivei. Ma ei oska hetkel midagi rohkemat öelda. Riidesse ja relvalao ukse taha. Vaikselt. Kõiki ei ole mõtet veel üles ajada. Okei, liigutab. Ma lähen teen relvalao ukse lahti."

Jõuan päevnikult just kompanii korrapidaja kohta küsida, kui juba näen teda silmi nühkides trepist alla tulemas. Reamees Troon.

"Mis toimub?"
"Kuule, mis siin ikka, perse on majas, noh."