Ajateenija VI

Istun ka koridori põrandale. Minu vastas istub Parmo, kes loeb nagu ikka, raamatut. Omamoodi kaval on ta. Isegi kui keset metsa kuskil istume, võtab tema reietaskust raamatu ja hakkab lugema. Kasutab siinset passimist täielikult ära. Olen isegi siin rohkem lugema hakanud. Mõne kuuga üle kümne raamatu, kõige muu kõrvalt. Nõnda heitlik on see vaba aeg siin. Vahel saad mõne lühema raamatu ühe jutiga läbi lugeda, teine kord loed lausa lause kaupa. See on siis, kui mõni saamatu rühmavanema hakatis mitte kuidagi enda ülesannetega hakkama ei saa. Ja siis kogu rühma iga kolme minuti tagant kompanii peale rivvi käsutab, sest midagi jäi veel ütlemata. Midagi jäi veel küsimata. Seda kõike saaks palju paremini korraldada. Ma ei hakka aga vaeva nägema, et end päriselt ka kuuldavaks teha. See võtab liiga palju energiat, selle lollide armeega võidelda. Ei, ma ei arva, et kõik siin lollid on, aga mõned küll. Ja teadagi, et massil on jõudu palju. Kui ma sõna võtan siis ainult huumori ja meelelahutuse pärast rohkem. Äge on vaadata, kuidas sinu küsimuse peale rivi ees seisev töllerdis kinni kiilub. Täiesti hangub nii, et on kuulda, kuidas hammasrattad kriginaga seiskuvad. Täielikult. Lollid.

Parmo:"Ou, Lehtsaar, kes täna patikorrapidaja on üldse?"
"Kastan."
"Hehe," Parmo muigab ainult talle omapärasel moel. Parmo on üks normaalsematest tüüpidest siin. Loeb ja kui midagi ütleb, siis on see asja eest.
"...kuule, kas Kastan teile ka esimesel päeval statistikat tegi, kui tulite? Ja siis pärast pidite kõik mendiga juttu puhuma?"
"Jep. Ajas mingit statistika juttu jah, et tahavad näha, palju peaks narkootikumidest rääkima või midagi. Ja siis kõik need, kes ette astusid, saatis hoopis mendi juurde. Munn."
"Türa, selle sita peale olen ma kõige rohkem kettas. Sõna ei maksa siin midagi."
"Ülemuste oma sa mõtled? Sinu sõna küll maksab, aga maksad sina."
"Njah. Türa. Raisk."

Merilo ja Ojamaa saabuvad moonakastiga kasarmusse.

Merilo:" Kastan käskis Õunpuul saatjaga sinna jääda. Siis ei pea telefoni kasutama, kui vaja ühendust võtta. Moona käskis laiali jagada."
"Davai...ee.. ma ei tea, kas üks salv kõigile või kõik ära jagada..."
"Ma ka ei tea, teeb kaks salve. Üks on nagu narrimine ja kõike ei viitsi, pärast, nahhui, peab seda kõike uuesti üle lugema ja nussi kui palju."
"Jep. Davai..." pöördun nüüd juba teiste poole "...kõik laevad kaks salve täis, keegi salve alla ei pane."

Kõik reageerivad isegi, need, kes magalas, kutsutakse ka. Tundub, et enam iga mu sõna peale vastu ei möliseta. Tervamoon on kohal. Asi on tõsine.

"Kuhu sa ronid?" Oja seisab Postrovi ja moona vahele.
"Mis toimub?" küsin.
Postrov ei saa loomulikult aru, et milles probleem. Talle tõlgiti minu käsk, aga nüüd seistakse tal ees.
Oja selgitab ennast:" Nahhui, kui siin päriselt ka mingiks jamaks läheb, siis mina sellele diblale moona ei usalda. See ei räägi meie keelt ju. Ei räägi ju siis ei mõtle ka. Minu jaoks on siin kodu. Tema jaoks on see midagi muud. Ma ei teagi, et mis. Ei, mina sellele moona ei usaldaks."

Postrov on juba silmnähtavalt närvis. Ja mina olen dilemma ees. Mina pean otsustama. Olen varemgi mõelnud täpselt seda sama, mida Oja hetkel välja ütleb. Ma ei usalda neid, kes ei saa minust aru. Isegi, kui nad saaks minu keelest aru, ei saaks nad minu vaadetest aru. Nad ei ole meiega samas kambas. Nad ei pruugi olla vaenlased, aga nad ei ole ka omad. Jah, mina ka ei usalda neid. Aga mida vittu ma teen? Pingeid tekitada ka ei ole mõtet. Käsk on käsk.

"Oja, astu eest. Kõik saavad moona."
"Mida vittu, Lehtsaar!?" Oja muutub agressiivseks.
"Kuula mind. Tule siia." Võtan ta varukast ja tõmban endaga kaasa koridori pimedamasse nurka, teistest eemale. Räägin vaikselt, et teised ei kuuleks.

"Kuula, türa, ma ei saa siin mingit vahet praegu tegema hakata. Saa aru, mina ei ole selle ameti peal praegu omal valikul, mina ei otsusta midagi, aga kui midagi perse läheb, siis olen mina süüdi. Ja kui ei lähe midagi perse, siis ... siis kui see..." vaatan korraks Postrovi poole "...peaks siis hiljem midagi kellelegi seletama, siis pean mina vastust andma. Nii, et kõik saavad moona, aga sinule annan ülesande Postrovil silma peal hoida. Tema tundub eriti närviline. Türa, kes teab. Nii, et jah... hoia tal silma peal ja anna mulle teada, kui ta kahtlaseks peaks muutuma."

Oja tammub ühelt jalalt teisele, aga näen, et ta rahuneb.

"Okei, teeb nii."
"Väga hea."

Astun meeste vahelt läbi valvelaua juurde, kus seisavad Merilo ja Troon. Käsen Troonil ülejäänud moon relvalattu tõsta.

"Merilo.."
"Mis?"
"Ma tahan, et sa Ojal silma peal hoiad."
"Miks?"
"Lihtsalt."

Ajateenija V

"Tegelikult ka, mis toimub?" on Troon segaduses.
"Mina ka täpselt ei tea, aga mingi päris jama on lahti. Kastan võttis relvalao signa maha. Ajage teine päevnik ka üles ja tehke uks lahti. Vahtkond võtab relvad välja ja teie ka. Üks jääb siis lao ust valvama."
"Mida perset. Nojah..."
Siis pöördub ta umbkeelse jorsi poole:"Türa, kuulsid ka või?"
"Mida?" on too hämmingus.
"Sa Säärsoo ajasid üles või?"
"Net."
"Nahhui, sa siin siis passid? Liiguta!"

Päevnik läheb teisele korrusele.

"Putsi, iga kord satun ma sellistega toimkonda."
"Räägi mulle sellest. Okei, võta võti ja tee uks lahti, ma ajan kõik siia."

Mehed uimerdavad hanereas relvalao ukse juurde. Mingit süsteemi ei hakka tegema, lihtsalt, nii paljukesi kui korraga ruumi mahub, toovad kõik relvad välja. Jagan kätte ka raadiosaatjad. Teeme sidekontrolli. Ja siis astub valvelauast mööda üks teise rühma võitleja. Lühikeste pükste ja plätude väel. Kõik jälgivad teda vaikselt, kui ta jalgu lohistades ja käega silmi nühkides ja samas neid ka valvelaua ereda valguse eest kaitsta üritades, peldiku poole jalutab. Ta ei märka meid. Mitte ühtegi kolmekümnest lahingvarustuses sõdurist. Mitte ühtegi. Keegi ei ütle ka midagi. Huumor, raisk.

Kõik saavad relvad kätte. Sidekontroll on tehtud. Seisame kõik nõutult korrapidaja laua ees puntras. Mida nüüd? Mina ei tea. Kuselkäija tuleb tagasi. Jälle hoiab kätt silme ees.

Ojamaa mõtleb nalja teha:" Buu!"
Sõdur võpatab, siis kissitab meie poole silmi: "Nahhui, magada ei oska või?"

Meie naerame. Mina pigem muigan.

Sõdur loivab tagasi enda magala poole:"Püssid, nahhui, piu-piu, raisk, äge... türa... raisk... minge magama..."
Edasist sonimist ma ei kuule.

Päevnikud jõuavad teiselt korruselt tagasi.
Troon:"Türa, te jäite keppima sinna või? Nii relvad välja!"
Näpuga venelase poole näidates:"Sina jääd lao ust valvama." ja Säärsoo poole vaadates:"Ja sina jääd laua juurde."

Lükkame teiste rühmade magalate uksed kinni, enda oma jätame pärani, tuled põlema. Relvad ja rakmed koridori põrandale ja kes viskab sinna samasse betoonile pikali, kes reeglite vastaselt kogu riietuses enda voodile. Praegu on kõigil ükskõik. Keegi ei tea, mis toimub. Keegi ei küsi ka. Ju nad saavad aru, et mina tean sama palju kui nemad.

Heliseb telefon. Saadan Ojamaa, Merilo ja Õunpuu ühe raadiosaatjaga vahtkonnamajja. Kaks neist peaksid sealt tagasi tulema kastitäie laskemoonaga. Tore, tore...

Ajateenija IV

Kohe, kui kasarmusse jõuan, heliseb valvelauas telefon. Aiman kes see olla võib ja jään ootama. Päevnik vastab:"Jjalavjae kompani, reamies (nimi ei ole tähtis), kjuuleb." Sõnagi lausumata vaatab ta mulle otsa ja ulatab toru mulle. "Reamees Lehtsaar."

Astun meie rühma magalasse. Sulgen ukse enda järel, et koridori kuulda ei oleks. Lülitan tule põlema. Ere valgus äratab juba mõned. "Mida vittu?" "Kustuta ära, nahhui!"

"Äratus! Kõik püsti!"
"Nahhui, sa karjud," keerab Läks külge.
"Kõik püsti, ma ütlesin!"
"Türa, mis on? Häire või?" küsib Merilo.
"Ei ole häire..."
"...nahhui sa lõugad siis?"
"...türa küll, püsti, raisk!"
"Käi putsi!" lõugab üks venelastest.
"Käi ise putsi, türapea. Davai, kõik püsti! Pataljoni korrapidaja käsk!"
"Kus ta ise on?"
"Pole siin. Käsud on otse temalt. Kõik püsti! Riidesse ja relvalao ukse taha..."

Võitlejad hakkavad vaikselt siiski sirguma. Oleks pidanud kohe "Häire!" karjuma. Küll siis oleks püsti saanud, poleks sellist ajunussi. Enam pole mõtet. Nüüd tuleb lõpuni nussida.

"...aga vaikselt, ilma lärmita."
"Türa, on siis häire või ei ole?"
"Okei, kõik püsti! Sina ka, türapea!" Tõmban Potrovil teki pealt. See kukub vene keeles mölisema. Tahab peksa anda. Vähemalt hüppab püsti.
"Rahune maha!"
"Nu sto?"
Keeran lihtsalt selja ja astun keset ruumi. "Hea küll, kõik on püsti. Vaikust ja tähelepanu siia."

Kõik jäävad unistel pilkudel minu poole vahtima. Osadel on vorm juba seljas. Mõni sügab alles aluspükste väel mune. Nii on, kui pead magavatele munnidele ülemuste käske edastama. Kes sind kuulab? Mitte keegi. Ise ka ei kuulaks. Eriti mingit umbkeelset jorssi. Potrovi jaoks olen ma just see, eksole. Teda ei huvita, mis riigis ta elab. Teda ei huvita mitte miski. Meenub üks tormine öö metsalaagrist, kus pidin sidetelgi valve üle andma just temale. Aga kuidas? Kuidas anda üle sidetelgi ülesandeid inimesele, kes ei räägi sõnagi riigikeelt? Ta ei saaks mitte midagi aru.

"Patikorrapidaja kutsus mind enda juurde ja kui sealt tagasi jõudsin, siis juba helistas. Tundub, et olukord muutub iga hetkega ärevamaks. Igatahes täna öösel võib tulla reaalne häire. Kordan, kui täna keegi karjub "häire!", siis jooksevad kõik algul moona järgi. Ei mingit suvakat drilli. Praegu on mul käsk teile koos meie korrapidajaga relvad ja raadiosaatjad kätte jagada. Ja siis ootame. Võib olla ootame hommikuni võib olla valib kapten Kastan juba praegu numbrit. Teiste kompaniide toimkonnad on ka kõik üles pekstud. Enivei. Ma ei oska hetkel midagi rohkemat öelda. Riidesse ja relvalao ukse taha. Vaikselt. Kõiki ei ole mõtet veel üles ajada. Okei, liigutab. Ma lähen teen relvalao ukse lahti."

Jõuan päevnikult just kompanii korrapidaja kohta küsida, kui juba näen teda silmi nühkides trepist alla tulemas. Reamees Troon.

"Mis toimub?"
"Kuule, mis siin ikka, perse on majas, noh."

Ajateenija III

Lasen ilusast unenäost vastu tahtmist lahti ja avan silmad. Mind äratab üks päevnikest. Togib: "Ljehtsaar...Ljehtsaar..." "Mida vittu?" "Tjelefon." Ta lahkub. Magala on pime, avatud uksest kumab valgust. Tundub, et kõik magavad. Ei hakka arutlema, nagu tsiviilile kombeks on. Ronin narist välja. Kisun jalga vaid vormipüksid. Paljajalu ukse poole kõndides märkan ühes voodis valgusvihku. Keegi suhtleb veel. Merilo vist. Kell pole väga palju. 23:34.

Välisukse esises koridorisopis põlev päevavalguslamp pimestab mind. "Mis kuradi päevniku laud? See on korrapidaja laud." Tunnen päevniku ära, nimi ei tule meelde. Üks venelastest. Nimi ei olegi tähtis. "Näe, telefon." Võtan lauale asetatud toru kõrva äärde:"Siin reamees Lehtsaar."

Teisel pool kostab:"Siin kapten Kastan, pataljoni korrapidaja." Kuuldes nime tõmban selja automaatselt sirgu. Nagu ta näeks. Aga näebki. Laes on kaamera. "Kuulan." "Viie minuti pärast minu juurde." Klõps. "Just nii," ütlen juba rohkem iseendale.

Kui mul hetkel ei lasuks valvekorraüksuse ülema abi kohustusi, oleksin päevniku putsi saatnud nind edasi maganud. Ta oleks võinud mind ka kolm korda äratamas käia, aga kuna tema on umbkeelne jorss ja mina ei kuula umbkeelseid jorsse, siis oleks see ainult tema süü olnud, et mind üles ei suuda äratada. Vaid tema süü. Praegu aga hiilin tagasi magalasse, et mitte kedagi häirida. Kraban riided kaenlasse. Riietun koridoris, kus on ka rohkem valgust.

Umbkeelne jorss on istunud ja tukub juba. "Valvel, raisk!" Ta hüppab ehmunult püsti. Väljun muiates kasarmust.

Vahtkonnamaja ukse taha jõudes ei pea isegi kella laskma, kaitseliitlane avab mulle koheselt ukse. Ootas mind. Miks? Mis toimub? Korrapidaja ruumi uks on avatud, koputan uksepiidale. "Lehtsaar? Tule sisse!" Toonist ja žestidest loen välja, et ei pea jätkama formaalse enese-esitlusega. Väga imelik sellise kapteni kohta, kes muidu eeskirjades näpuga rida ajab. Kapteni kohta, kes inimesi, kes ei suuda iga formaalset sõnavõttu sõna-sõnalt esitada ei suuda, muidusööjateks, varasteks ja lollpeadeks nimetab. Tõesti imelik. Väga imelik.

"Jõudsite siia kolme minutiga. Kas kogu üksus nii kiiresti reageerib?"
"Just nii."
"Uudiseid vaatasite, eksole."
Aktuaalse Kaamera vaatamine on päevakorras ja see, mis seal kirjas on, see on kohustuslik.
"Kui aus olla, siis olin kohal, aga ei jälginud."
"Ei jälginud? Kurat, meil on siin väga ärevad ajad käimas ja teie ei jälgi. Mis te olete? Laisk?"
"Mitte rohkem kui mõni teine."
"Loll siis?"
"Loll kohe kindlasti mitte. Ma ei seisaks siin, kui oleksin."
"Tõsi. Keegi arvas, et te peaksite sellele kohale sobima. Kas või ajutiselt siis.

Kohmetu vaikus, mille käigus üritan meelde tuletada uudiseid. Midagi seal oli jälle sellest, et Venemaa koondab piiri äärde kahtlaselt palju sõdureid ja tehnikat. Ei midagi uut. Ei midagi ärevat. Minu meelest.

"Minule on siin tulnud käsud. Enam ei ole tavaline rutiin. Kui täna öösel häire tuleb, siis ei ole see õppehäire. Ei ole mõtet kõiki kohe üles ajada, aga teie peaksite seda teadma. Nii saate enda mehi häire ajal juhendada. See tähendab, et mida te teete?"

"Ma ei lase esimesel vahimeeste vahetusel postidele joosta. Kõik tulevad esiteks selle maja ette, kus neile jagatakse kätte teravmoon."

"Õige."

Laual hakkab telefon helisema.

"Võite minna."

Tõstan parema käe tervitusasendisse, keeran kanna pealt ringi ja lahkun ruumist, vahtkonnamajast ning enda mugavstsoonist. Perse on majas, noh.

Ajateenija II

Ärkan juba sisemise kella järgi. Käekell näitab 05:58. Kuulen koridoris samme. Toauksed on pärani tõmmatud, vilkudes süttivad koridori laes pikad lambid. Kohe kõlab vile ja hõige "Äratus!"

Mõned meist peavad veel erinevatest reeglitest kinni. Pooled veel jooksevad esimese vile peale hooga koridori. Püksid vaid jalas, sest juba SBK ajal keelati aluspükste väel "kompanii peale" joosta. Ja siis rabistavad seal riideid selga. Mis siis, et keegi ei jälgi enam ammu neid hommikusi toimetusi. Mis siis, et kedagi enam ei huvita, et mina olin siis, kui veel tarvis, alati kõige esimene, kes uksest välja jõudis. Tegelikult ei ole lubatud ka enne vilet voodist tõusta ja riietuma hakata. Keda kotib? Ronin enda ülemiselt narikorruselt alla ja panen pimedas sinised dressid selga, tossud jalga. Mütsi võtan kätte.

Kõlab vile. Hakkab kahin, mis kostab kogu kasarmus. 30 sekundi pärast peaks kostma järgmine vile, siis peaks keegi ajateenijad üle lugema, et kas on olemas kõik. Kedagi ei huvita, teist vilet ei kosta. Kõik uimerdavad riidesse, lähevad kusele. Kogu segaduses ei pane keegi üldse tähelegi, et ma võtan kapist raamatu, Stieg Larssen "Lohetätoveeringuga tüdruk", ja astun loomulikul sammul peldikusse.

Väljas on sitt ilm. Mina ei lähe täna jooksma. Istun kinnisele potile ja hakkan hoopis raamatut lugema. Ühe peatüki jõuan läbi lugeda, järgmistki alustada. Kui teised naasevad, kasutan uut üldist segadust ja sagimist selleks, et raamat kappi tagasi viia. Siis asun hügieeni tegema. Linnaloalt tulles ma juukseid maha ei ajanud. Ega nad ei ole pikad, aga tean, et märkuse ma saan niikuinii. Jällegi. Mis siis?

Pesen hambad. Raseerin habeme. Kuni vileni, mis teatab hommikusöögile minekust, kasutan telefoni, et Facebooki ja Skaipi külastada. Mõlemast leian uusi teateid. Ikka tahetakse minult põhjuseid. Kuidas ma tean, et just see tüdruk on see hea ja ilus? Milline siis veel? Tean. Lihtsalt tean. Õnneks ma oskan laveerida. Küll ta rahule jääb.

Kõlab vile ja hõige "Hommikusöök!"

Kõik astuvad rahuliku sammuga kasarmu ette, kui kogu kompanii rühmade kaupa rivisse langeb. Kõigil on oma koht juba ammu teada. Või vähemalt peaks olema. Idioodist laskur saab jälle laksu vastu kukalt.

"Tõmba oma kohale, tont."
"Ime kõrva! See ongi minu koht."
"Ei tea, kus Pruus siis seisma peaks?"

Malend nihkub mõminal ropendades koha võrra vasakule.

"VAIKUST RIVIS!"

"KOMPANII, VALVEL! VASAK-POOL!"

Muidu marssis kogu kompanii sööklasse ringiga, keerasime parema poole ja kõmpisime ümber kõigi kasarmute. Kuskil 700 meetrit vist. Sööklani on meie kasarmu eest vaevalt 100 meetrit. Hetkel on kõik teisiti, minnakse otse. Kui just keegi lollakas rivis üldse käituda ei oska ja mõni sel päeval ülemustelt suhu saanud seersant ära ei keera ning sööklasse üldse ümber pataljoni ei saada. 3 kilomeetrit.

"SÖÖKLA ETTE, KOMPANIILAULUGA, TAKT-SAMMU-MARSS!"

"Enne veel, kui kustub eha, lähen võitlusesse ma..."

Mina ei laula. Liigutan huuli. Uni on. Laul ei jõua niikuinii alatagi, kui me juba söökla ees oleme.

Ajateenija I

Telefoniekraanid kumavad vaevu. Need on kõigil vastavate applicationitega tuhmimaks muudetud. Selleks, et valgust poleks aknast või esmaspilgul uksest sisse astudes näha. Üks võitluskaaslastest räägib tasasel toonil enda viimasest linnaloast, seiklustest, telefoni kaotamisest. Üks idioot üritab temaga möliseda:"Oja, sa ikka ei õpi ka." Tahan juba ise suu avada, sest lollid on minu lemmiksihtmärgid, aga reamees Oja vastab ise:"Sul muidugi ei kao kunagi midagi ära. Su ainsad sõbrad kellega linnaloal pidutseda on su ema ja õde." Mina üritan Skaipi teel seletada, et miks mulle see tüdruk meeldib, kellega vestlen. Miks? Ega ma ise ka ei tea. Meeldib. Lihtsalt. Või on see sellepärast, et mina olen siin ja tema kuskil mujal? Mind ei huvitagi. Tahan vaid enda unetut öörahu täita muusuguse suhtlemisega, kui siin valitseb. Tahan vaid põgeneda mingilgi moel. Ja tema ei saa sellest aru. Tema tahab põhjuseid. Põhjuseid, mida mul anda ei ole.

Laman kõhuli, toetades küünarnukkidele, näoga ukse poole. Ma olen alati valvel. Igaks juhuks, kui keegi sisse peaks astuma. Ei ole ebatavaline, et pataljoni korrapidaja käib öösiti mööda magalaid ringi. Kontrollib öörahu reeglitest kinni pidamist. Ei ole ebatavaline ka see, et kogu kompanii keset ööd üles aetakse vaid sellepärast, et ühel meist pole riided toolile õiges järjekorras asetatud või pole õigesti volditud. Ja siis me seisame, kissis silmadega, aluspesus, sirges reas, kui mõni leitnant või kapten meile loengut peab. Aga me ju teame. Miks siis ei tee nii? Selge, tuleb üle korrata.

Ja samuti ei ole absoluutselt ebatavaline see, et öise kontrolli ajal ei suuda kompanii korrapidaja esitada korrektseid andmeid. Siis tuleb kõik mehed üle lugeda. Hea oleks, kui nad selleks jälle koridoris rivis seisaks.

Ukselink teeb õrna klõpsu, seda ei kuule vist keegi. Igatahes need mitte, kes räägivad. Uks avaneb ja kaugelt paistev korrapidajalaua valgus teeb ukse ümber heleda joone. Märkan seda, lülitan telefoni täitsa pimedaks ja libistan sujuvalt padjapüüri sisse. Langetan pea, aga jään ust valvama. Need, kes ei ole ukse liikumist märganud räägivad edasi. Tume kontuur ilmub ukseavasse, nüüd jäävad veel mõned vait. Mõned ekraanid lähevad pimedaks. L-kujulise magala kaugem nurk aga ei vaibu. Tuli pannakse põlema. Pärast paari korda vilkumist jäävad halogeenlambid surisedes põlema. Hoian silmi vidukil, et näha. Õnneks on tegu meie enda kompanii rühmavanemaga, kes täna öösel on pataljoni korrapidaja abi.

"Kõik, kelle telefon ei ole kapis ja väljalülitatud, tuleb nüüd kohe, minu silme all, lülitab selle välja ja paneb kappi."

Toas on nihelevat kõhklust.

"Teine võimalus on see, et ajan kogu kompanii jalule."

Enamus ajateenijatest ronib vooditest välja. Rostov vist magab päriselt. Norskab nagu Belarus. Kõik viivad telefonid kappidesse. Kõik peale minu. Ma teesklen magamist. Keegi ei hakka isegi kahtlustama mitte. Kedagi ei huvitagi.

Kui kõik on tagasi voodites kustutab seersant tuled ja lahkub ruumist sõnadega: "Ja nüüd vaikust."
Ukse jätab pilukile.

Pärast seda, kui enam tema samme ei kuule, otsin padjapüürist telefoni ja jätkan enda vestlust.