kunagi teadsin, mida tunda võid
kuid polnud aimugi, mil moel su mõtted
said sõnadeks
igatsusel on väga isemoodi võim,
sest tunnen sinust puudust
nagu inimkond sõdadest
see, kuis tahan sind mäletada
muutub iga hetkega, mil muutun ise -
üha tuhmimaks
on päevi, kui olen nukker
isegi teadvustamata, et võiks olla
mõni teine versioon endast -
keegi, kes unistaks
meile tuttava universumi loomuses
on laiali valguda
ja surra
mis siis, et elad siin samas
üsna lähedal
ümber nurga
