WTF?: Peataolek - "Košmaar"

Hommikune udu püsis kui raske loor sambla kohal. Õhk oli karge ja niiske. Hingata oli hea ja kerge. Tõusin püsti. Känd oli niiske ja nüüd ka minu viigipükste tagumik. Kingadenahk tõmbas jalalabade ümber pisut koomale. Kingad olid kastesest samblast läbimärjad. Kobasin ülikonna taskud läbi ega leidnud midagi ühe katkise Davidoffi ja tikutoosi. See oli minu ellujäämiskomplektiks. Kuuselatvade vahelt hakkas paistma esimesi tuhmkollaseid päiksekiiri. Saabus hommikute kõige külmem hetk. Just siis, kui udu kondenseeruma hakkab ja Päike veel peale paista ega soojenda. Mäletan, et ma ei lõdisenud peale ühe värina, mis üle keha sujus. Kartsin seda Päikest. Polnud teda ammu sellises eheduses näinud, minu pilku ja teda ei eraldanud Police või Rayban või Armani. Ma ei tundnud end temaga sõber olevat. Mida ta ütleb? Mida ma ütlen? Kas on üldse midagi rääkida? Miks ma siin olen? Ma ei olnud Krisiga aasta ja seitse kuud sõnakestki rääkinud. Ma ei osanud mitte midagi oodata, aga ma ei olnud närvis. Me olime alati olnud sellised sõbrad, kes ka pärast pikka mitte nägemist käitusid, nagu oleks vaid tunnikese lahus olnud. Seekord ei tundunud aga kõik päris nii nagu alati.
Kris avas ukse. See ei olnudki Kris. See oli mingi naine.

Ma tahtsin temaga kohe seksida!


***


Istun autosse. See lõhnab hästi. Nagu kõik tuttuued asjad. Hingetud plastmassi tükid. Istun ja imestan. Miks mul sellise auto võtmed on? Sellise rohelise jõleduse. Automaailma chiuaua. Rõve.

Vähemalt on Chevy.


***


Leian ärgates enda kõrvalt tumedaks peesitatud nahaga naise. Ta on ilus, aga mitte hingematvalt. Ta on täpselt nii ilus, et kui teda kokalaksusena baaris nägin, siis pidin ta kohe saama. Saingi. Ma olen kõikvõimas. Meie riided on voodi jalutsi juures põrandal laiali. Ta keerab natuke ennast. Ta ei maga sügavalt. Mulle meeldib ta seljakumerus ja tagumik. Silitan kätt mööda ta keha kuni reiteni. Siis tagasi üles poole. Pigistan õrnalt kannikat. Mul läheb kõvaks. Ta vist hakkab ärkama. Hea. Nihutan end. Suudlen ta selga ning liigun keelega mööda selgroogu alla poole. Ta ärkab. Ja tunneb mu sõrmi enda jalgevahes. Teise käega võtan ta puusast ja väikese suunamisega ajab ta end urvi. Täpselt nii, et mul on kõigele ligipääs. Lakun.

Toa uks avaneb.

"Emme"

Vaatan otsa umbes nelja aastasele tüdrukule. Tema silmad on täis segadust, tema ei tea, mis toimub. Ta ei saa aru. Minu silmad vahivad tema omadesse üle ta emme kumera kannika. Mu keel peatub. Ei peatu. Mida ma teen? See on vist illegaalne. Kõige vastikumal moel üldse.

Naine märkab loomulikult kohe. Tõuseb, krabab teki endaga, tütart enda ees lükates väljub toast.

Ma keeran selili. Ma keeran silmad kinni.
Magan veel.

Lõpuks viiekorruselise magala ees seistes tõden, et olen kesklinnast kaugel. Ja et mul oleks autot vaja.


***


"Kas sa tead kes ma olen?"
"Täpselt tean."

Mu randmed soonivad ja neis oleks kui lõke alustatud. Nüüd ma tean, mis tunne Ahmedil sarnaselt rippudes oli.

"Kelle käsul sa siin oled?"
"Pole sinu asi. Sa võid ju arvata."
"Keegi Ahmedi sõpradest?"
"Ah?"
"Türa, mina ei tea, mis ta õige nimi oli. Lihtsalt, see..." üritan nii palju kui veel käte ja sõrmedega võimalik žestikuleerida on "...see. See Meenutab mulle teda."

Kiilaspea ainult mõmiseb. Ja siis pöörab ta enda mustas maikas torsot ja ma näen midagi, mida ei oodanud kunagi näha. Minule läheneb rets. Matšeetega. Rabelen, aga asjatult. Ta Võtab oma aja. Hoiab suurt nuga hooletult enese ees ja läheneb. Irve näol. Türa!

Mul on ainult üks võimalus. Üks šanss.

Kui ta on piisavalt lähedal tõmban valutavaid randmeid karje abil leevendada proovides jalad üles. Vasaku keeran põlveõndlast ta parema, noaga käe ümber. Teise jala kingakontsaga, idioot jättis mulle kingad jalga, virutan kogu jõuga talle pisut alt üles vastu nina. Ta kaotab teadvuse ja vajub pisut vasakule pikali. Raputan end. Lausa karglen randmete otsas ning laekonksud annavad järgi. Lajatan sabakondiga vastu põrandat. Randmed jooksevad verd ja ma olen kindel, et midagi on katki, midagi on rebenenud ja midagi kohe kindlasti on nihestunud.

Kuulen majast väljas autouste paukumist. Haaran matšeete kaasa. Põgenen läbi akna ja üle tara maja taha metsa.


***

Kiviklibu klõbin asfaldil vaikib, kui seisma jään. Kingad on nüüd kuivad, aga nahk ei näe enam uus välja. Tallaservad on mullased. Päike pikendab kiirelt minu varju mu ees. Lõuna hakkab saabuma. Võtan pintsaku seljast. Silmitsen pisut üles vasakule ja siis metsa vahele jooksvat asfaltkattega külateed. Ma olen külas, mitte otseselt. Ma olen külade maal, külade piirkonnas, on seal siis vahet? Kas ma olen küla keskel või külade keskel. Kõik üks küla. Kogu see riik. Aga siiski. Trolle siin ei ole. Siin on vaikus. See on õõvastama panev.
Millegi pärast paneb see kõik mind isale mõtlema. See tühjus ja mõttetus. See distants ja eraldatus. Otsustan läita oma pooliku Davidoffi. Ülejäänud tikud viskan minema. Kui ma olen küllalt mees, et ühe toosi tikkudega maailmas hakkama saada, olen ma ka küllalt mees, et ka ilma hakkama saada. Sigarett lõpeb liiga kiirelt. Mudin alles jäänud filtrit sõrmede vahel. Ja hakkan astuma.
Pintsak sõrmekonksu otsas järele lohisemas.


***


Kuidagi alateadvuslikult teades või mäletades midagi kuskilt kaugusest, tundub nagu aegade tagusest kohast, vaatan parklas ringi. Ja leian otsitu. Väljaspool parkimiskohtade rida seisab tumesinine Škoda. Roolis olev mees toetub seljatoele. Ma ei näe tema pilku, sest see on tumedate prilliklaaside taga, aga ma tean, et ta vaatab mind. Ta ootas mind. Ta on mind mõnda aega. Juba päevi jälitanud.

Avan kindalaeka. Seal lebab laetud Beretta.
Kõrvalistujaistme alt leian nahkpeaga matšeete.
Astun autost välja. Škoda poole. Beretta vasakus, nuga teises.

Mees tuleb Škodast välja. Sirutab käed enda ette. Mida sa ikka teed? Sa ei saa seda teha. Ma olen politseinik!

Tulistan kolm lasku enne, kui ta relva jõuab krabada. Õlga. Reide. Labajalga. Ta karjub ja ropendab. Kuid seisab.
Lasen Beretta asfaldile kukkuda.
Löön kinganinaga ta vasakusse põlveõndlasse. Ta vajub põlvili.
Tõstan ja võtan matšeetele hoogu.
Sihin kuklasse.

WTF?: Peataolek - "Totally badass killer"

Avan silmad, kui väljas on valge. Ma laman käed-jalad laiali, kõhuli voodil. Padjad on vist põrandal. Mul on tunne, et minu vasak näopool on voodilinaga üheks sulanud, ma olen nagu soojast plastiliinist ja siia lömmi vajunud. Piiksumine. Fucking piiksumine. Türa, mis asi see on? Mis asi see lärmab? Lohistan ülakeha voodiääre poole, näen põrandat. Selle tunnen ära. See sama oksele ajav tumepunane, mummudega. Ma tahan oksendada selle peale. Ja siis selle põlema panna. Kogu selle hotelli!

Mis türa see piiksub? See on ju hotellituba, siin ei ole äratuskelli. Siin pole üldse kelli. Ainult voodi ja laud ja vana telekas ja vetsupott ja oksele ajav põrand. Jube! Munni küll! Mis türa see piiksub?

Keeran end selili. Mul on seljas must ülikond. Enda mäletamist mööda ma ei oma ülikonda. Piiksumine ajab juba närvi. Tõstan käed silme ette. Märkan paremal randmel mattmusta metallist Casio käekella. See piiksubki! Vajutan kõiki nuppe kuni saabub vaikus. Mille jaoks mul äratus oli sätitud? Ja ka käekella ma enda mäletamist mööda ei omanud.

Eelmine purunes juba tol saatuslikul ööl pargis.

Mis päev täna on? Vaatan uuesti kella. Seal on päeva näit olemas. Fri. Reede.

Milline reede?

Lohistan end voodi servale ja lükkan end aeglaselt püsti. See ei ole minu tuba. See on sviit. Miks ma siin olen? Spordikott on põrandal. Elavdun. Kiired kaks sammu. Kükitan. Automaat ja Makarov on alles. Beretta mitte. Türa! Mis toimub?

Kotis ei ole muud. Sobran taskutes. Sealt leian kaks sajalist, mitte rohkem. Kus mu raha on?

Jalutan vannituppa, et külma vett näkku visata, end värskendada. Peeglist vaatab vastu väsinud ja habetunud mees. Katsun vasakut põske, mis on punane ja pisut paistes. See on selliseks vist löödud. Huuled on kohati lõhki ja äärmiselt kuivad. Kurk on kähe. Kogu keha tuikab. Sellegi poolest, näen ma üpris hea välja. Ülikond töötab.

Joon otse kraanist. Neelata on valus.

Kas see ongi kainus?


*********************************************************************************


Pärast mõnda aega duši all ligunemist sätin ülikonna uuesti selga. Teisi riideid toas ei olegi. Leian laualt uhiuutena näivad autovõtmed, mille hoidjal on Chevrolet märk. Auto? Kelle oma?

Liftis tunnen õrna klaustrofoobiat. See ei ole minu puhul loomulik. Mul on vist midagi viga. Rinnus tunnen teravat valu. Ei midagi halvavat, aga piisavalt tugev, et see võtab korraks mu mõistuse üle võimust. Ma olen peaaegu mures enda pärast. kas nüüd, pärast kõike seda. Seda surma ja narkootikume. Kas pärast kõike seda suren ma nüüd siia lifti müstilise valu, õhupuuduse ja kainuse kätte. Kas see saabki olema minu lõpp?

Uksed avanevad. Koperdan liftist välja. Jään hetkeks seisma. Ma vist mõtlen üle. Jälle on õhku. Valu kaob. Astun administraatori laua juurde. Ta on keskmiselt ilus brünett. Kuklani potisoenguga. Nagu nukk.

"Ee.."
"Tere päevast, härra Kroon"

Härra? Mida? Mina ei ole mingi härra. Hmm, ülikond muudab iga sitapea härraks?

"Minu tuba.."
"Jah? Mida te soovite?"
"Miks ma.."

Ma ei oska küsimust formuleerida. See kõlab ju pisut kahtlaselt, kui ma lihtsalt tulen ja küsin, et mille kuradi pärast ma enda numbritoas ei ärganud vaid sviidis. Siis mulle meenub aga, et ma olen ju badass killer, mul on Makarov põues ja Kalash voodi kõrval spordikotis. Mõlemad on laetud.

"Miks ma sviidis olen?"
"Te muutsite enda tuba."
"Kuna?"
"Esmaspäeval."

Mulle meenub midagi. Esmaspäeval olin ma tugevas veinijoobes.

"Selge. Kas ma maksin ka või?"
"Teil on veel kahe nädala jagu ettemaksu."
"Selge. Tänan. Head päeva."

Administraator soovib mulle samuti midagi, kui läbi liuguste astun. Mul on autovõtmed, aga kus on auto? Meenub, et maja taga on parkla. Jalutan sinna. Ma ei viitsi otsima hakata, et mitu Chevyt parklas on. Seisan nii, et näen kogu rivi ja vajutan võtmel luku avamise nuppu.

Otse minu ees teeb puuksu ja vilgutab suunatulesid üks auto. Mu suu vajub lahti ja silm krimpsu. Mida?
See on tilluke heleroheline Spark. Mida kuradi litsi suitsevat vittu?

Kas ma näen und? On see mingisugune eriti värdjas deliirium?
Mulle meenub, et olen kaine.
Ja totally badass killer.

WTF?: Esimene Missioon - "Krutsifiktsioon."

Ahmed hakkab teadvusele tulema. Haavast, mis tekkis, kui ta pea vastu köögi lauda põrutasin, enam verd ei voola. Kontrollisin maja üle, kaameraid siin ei ole. Arvatavasti ei olnud nad veel jõudnud neid paigaldada. Loll oled, Ahmed, loll oled, mõtlen endamisi. Kuulen vaikseid oigeid. Küllap teeb talle pea valu ja muidugi ka randmed. Uurin ta IPhone-i. Peast vilksatab läbi mõte, et seda kõike filmida. Noh, sõnumi jaoks. Matan idee maha, sellest kõigest piisab niigi.

Lähen ja lohistan ihukaitsja laiba esikust elutoa põrandale. Kardinad tõmbasin ma kõik loomulikult ette. Ega nad enamuses olidki juba ees. Jätan laiba, käed laiali, T-kujuliselt, põrandale. T, nagu Tartu. Türa, aa Tallinn on ka T-ga. Putsi, pohhui. Foldernoa pesen puhtaks ja pistan seljakotti. Kardan, et selle kaudu on võimalik ostja, ehk siis mina, üles leida.

Käin köögist läbi, võtan kaasa kõige suurema noa, mille sealt leian. Suundun magamistuppa, kust kostub juba kõvemaid oigeid. Pean vist Ahmedi suu kinni teipima. Teipi ei ole.

Magamistuppa jõudes meeldib mulle vaatepilt. Tšetšeen ripub lae ja põranda vahel. Puurisin augud, kinnitasin betoonikruvidega konksud, tõmbasin ta koormarihmaga üles ja pingule. Parem käsi ja jalg on täiesti vertikaalselt, vasakud on pisut diagonaalis. K, nagu Kalamees.

Ma ütlesin, et see saab olema parem kui ristilöömine.


****************************************************************


Tutikas Nokia telefon heliseb. Selles on Simpel kõnekaart. Numbri edastasin Kalmerile suvalise meiliaadressi kaudu. Nüüdsest ei tohi keegi mind leida. Mitte keegi.

"Sa mees oled ju lausa kunstnik!"
"Tänan."

Hotellitoas on hämar ja mulle nii meeldibki. Makis mängib Pink Floyddi plaat. Let There Be More Light.

"Hoia end kuuldeulatuses, mul on võib olla juba varsti sulle midagi uut."
"Ma ei kao kuhugi."
"On sul midagi tarvis?"
"Kokat."
"Saab."

Kalmer on rõõmus. Mina olen tuim. Joon minibaarist pisikese viinapudeli tühjaks.

"Davai."

Ma ei vasta. Lülitan kõne kinni.

Joon minibaarist tühjaks tillukese viskipudeli.

Let There Be More Light.


********************************************************************


Ahmed hakkab midagi mõmisema. Ta ei räägi eesti keeles. Ma ei saa aru. Arvan, et ta üritab mind hirmutada. Mind ei koti. Ta tõstab isegi häält. Löön teda rusikaga makku. Ja kolmnurka. Ta ei saa hingata. Ei saa ka karjuda.

"Meiega ei kepita," lausun tasasel toonil "saad aru?"
Vist saab. Ei vasta.

Eemaldan ta kingadelt paelad. Otsin ühe soki, topin selle talle suhu, seon tompsu paeltega kinni, sõlmega kuklale. Ei mingit karjumist enam.

Avan viski. Joon suure lonksu. Tõmban pisikesest kotikesest pulbrit otse ninna. Ma olen ärkvemal kui eales varem.

Mida ma teen?
Kuidas ma ta tapan?
Mis oleks ilus?
Mis oleks võigas?
Kas ma piinan ka teda?
Noh, veel, see tähendab.
Ei. Enam mitte.

Haaran köögi noa ja lõikan ta mao ristipidi lõhki. Sisikond voolab välja ja prantsatab põrandale. Veri pritsib mu peale. Öögin. Öäk!
Türa!

Löön noa otsapidi talle silma, sest ta vist elas veel. Enam igatahes mitte. Türademaa ja munnidemeri. See on tõesti võigas!
Joon.
Nuusutan.
Koka saab otsa. Viski õnneks veel mitte.


**********************************************************************


Kustutan elutoast tuled ja libistan end läbi akna tagahoovi. Seljakotis on kaasas vaid relvad ja laskemoon. Tööriistad jätsin maha. Kui olen jõudnud majade tuledest juba kaugemale otsin kotist Zippo bensiini. Immutan peas olnud mütsi ja käes olnud kindad ja pistan asfaldiäärel põlema.

Jalutan tagasi linna poole.
Ühes supermarketi lukustatud kapis ootavad mind vahetusriided.
Võtan hotellitoa.
Saadan Kalmerile enda kontakti.
Jään ootele.

Esimene missioon vist õnnestus.


***********************************************************************


Ostsin sangaga maki ja mõned plaadid: Pink Floydd, Queen, Iron Maiden, Black Sabbath, AC/DC.
Kõige odavama Nokia, mis poes oli pluss Simpel kõnekaardi.
Alkoholi ei ostnud ega osta ka praegu.
Toidu tellin tuppa. Liha ja kartuleid.
Okei, viis pudelit punast veini ka.

Ma nüüd puhkan pisut.

WTF?: Esimene Missioon - "Türa, ma olen filosoof!"

Minu peas kõlavad sõnad "jäta sõnum - meiega ei kepita!".
Mu süda lööb nagu koolibril.
Tõstan binokli.
Parkisin auto paralleeltänavale, leidsin punkti, kus näen tšetšeeni elutoa aknasse läbi ta ületänava naabri õue. Õnneks on elurajoon alles arendamisel. Hekkidel ja müüridel pole olnud veel aega kasvada.
Kas tal peret polegi?
Kolmas päev ja ikka ainult tema ja keegi mees, kes käitumise järgi (kontrollib aeg-ajalt ümbrust, õhtuti lukustab aknad ja uksed) on ihukaitsja.


******************************************************************



"Tšetšeen? Kahtlane, raisk."
"Ma tean, aga usu mind, neil on eestlastest kuuldes samamoodi sitt püksis nagu meil neist kuuldes. Või noh, sa saad aru küll. Ega vahet ei ole. Ühed kõrilõikajad mõlemad."
"Mis ta tegi?"
"Ta on suhteliselt uus. Hiljuti välja ilmunud. Välisressurssidega on ta Tallinnas võimu haaranud, nüüd tahab Tartusse laieneda. Mina seda ei luba. Tallinnast on mul pohhui, ma ei taha ise ka sinna minna. Aga Tartus on hea. Okei, meil on siin samamoodi nii isiklikud kui rahvusest ja kadedusest ja mis kõigest pasast veel tulenevad hõõrumised. Lahendame ära. Kui aga mingi munn tahab hakata meile persse nussima, siis paneme seljad kokku ja näitame, et meiega ei kepita. Meil on kord. Mina vastutan selle eest. Ja nüüd tuleb saata sõnum. Konkreetne. Ja sina teed seda."

Ma tunnen adrenaliini laksu juba ette. Ma olen põnevil. See on kõik nii kuradi perses teema, aga mul on ükskõik. Isegi, kui putsi keeran kõik. Mis mul kaotada on? Heh. Mitte midagi!

"Raha, relvad ja laskemoona saad endale. Selle töö eest sa rohkem tasu ei saa. Hiljem, kui veel mõne otsa peaksid tegema, küll ma siis sulle korralikult tasun. Tuletan meelde, et hetkel oled sa mulle siiski võlgu."
"Jajah. Mida sa selle tüübi kohta rääkida tead?"
"Annan sulle tema foto ja ühe aadressidest. Kuulduste järgi olevat ta just ostnud uue maja ning pidavat enamasti seal viibima. - Ja ma ütlen sulle. Ära tee seda lihtsalt ära. See peab olema mõjuv. Saada sõnum!"


****************************************************************



Astun majaukse juurde ja lasen kella. Ei mingit hiilimist. Ihukaitsja avab ukse. Idioot! Neil pole ukse ees valgustust. Sobib. Avan foldernoa sujuva randme liigutusega ja löön selle mehe rinnakusse, otse kolmnurka. Teise käe surun ta suule. Vaikus. Lasen ta aeglaselt põrandale vajuda, uksest vasakule. Ei mingit hiilimist. Geniaalne!


****************************************************************


Ostan endale matkapoest seljakoti ja foldernoa. Tööriista poest peenemat koormarihma, akutrelli, betoonikruve, neile vastava kivipuuri ja konksusid. Sätin eelpool nimetatu koos kahe püstoli, laskemoona, lahtivõetud automaadi ja pisukese kõrvalepandud kokaga seljakotti. Sõidan Tallinnasse bussiga. Tallinnas rendin tšetšeeni maja jälgimiseks auto. Ei midagi silmapaistvat. Enne etenduse õhtut ostan poest kaasa ka nullkomaseitsme liitrise Jack Danielsi. Ei mingit transporti. Liigun uuselamurajooni jala.


***************************************************************


Leian Ahmedi köögist vett keetmas. Ta vist tegelikult ei ole Ahmed. Ma ei tea ta nime. Mulle piisab teadmisest, et ta on inimkõnts. Okei, mina olen ka. Okei, Kalmer on ka. Aga Kalmer tegeleb varastatud esemete, marihuaana ja kokaiiniga. Lisaks ka korra hoidmisele allilmas. Marihuaana on minu silmis ohutu. Tubakas on poes saada, aga see taim on illegaalne. Loogika! Kokaiin on nii kallis, et seda iga tatt niikuinii ei osta. Ja need, kes ostavad. Küll need teavad ise, mis teevad. Aga see mees. See mees tegeleb heroiini ja intiimorjadega. Vittu, raisk, sitakott! Okei, mina olen ka inimkõnts. Aga mina saan kohe varsti lunastusele lähemale. See saab olema parem kui ristilöömine!

Türa!

Türa!

Türa, ma olen filosoof!

WTF?: Esimene Missioon - "Tööpakkumine"

" Tere Tom!"

Mulle ei meenu tema nimi, aga nägu on tuttav. Ta juhatab mind elutuppa ning palub istet võtta. Tunduks nagu ta ei märkagi, et juba välisuksest saati olen Makaroviga teda puusalt sihtinud. Ma ei usalda teda, mis siis, et ta ütles, et ta ei tee mulle midagi, kui talle lihtsalt kraami tagasi toon. Muidugi, hakkasin ise ka arvutama. Pool kilo kokat ise juba maksab pool miljonit. See on suur summa. Tammelinna Madisest ja relvadest võib tal ju ükskõik olla, aga Vovast ja Mjasõst mitte. Miks ma üldse siia ronisin? Aga kuhu mujale mul minna on? Seisan ühe tugitooli ette ja asetan spordikoti jalge ette, aga ei istu.

"Istu, istu."
"Sorry, ma ei mäleta su nime."
"Kalmer."

Ta ulatab käe. Vahetan relvakätt ja ulatan vastu. Tema pigistus on parajalt tugev. Ta on rohkem lihastest kui mina. Oli juba kooli ajal. Ta peaks minust vähemalt aasta vanem olema. Üheksandas klassis käisime koos, tema muidugi käis eriti harva. Ja sellepärast ta klassikursust kordaski, mitte et ta loll oleks olnud. Pärast põhikooli lõppu ei kuulnud ma temast enam kunagi. Kuni.

"Istu."

Tema hääletoon on nõudlikum. Ma annan alla. K võtab üle kohvilaua minu vastas istet.

"Sina oledki Kalamees?"
"Kust sa seda nime juba tead?"
"Vova lobises välja."
"Arvata oli."
"Miks just kalamees?"
"Sest mulle meeldib kalal käia. Türa, ma ei tea. See nimi on juba aastaid vana, ma ise ka ei mäleta, kust ta alguse sai."
"Kuidas sa mu leidsid? Ma saan aru, et sa helistasid Vova telefonile, aga kuidas sa teadsid, et see olen mina? Kuidas sa teadsid, kus ma olen?"
"Mul oli Vova korteris kaamera. Ma nägin sinu kõiki kolme külaskäiku. Tammelinnast sain ma muidugi teistmoodi teada. Sa avaldasid mulle muljet."
"Kuidas palun?"
"Sa tapad nagu proff."

Ma ei tea, kas kujutan seda ette, aga tema hääles kõlab imetlus.

"Ja mis nüüd saab?"
"Tõid kõik kraami kaasa?"
"Jah, raha ja kokat natuke kulus."
"Pole hullu, tahan tagasi vaid narkot. Relvad jäägu sulle, raha ka. Neid on sul vaja, kui minu pakkumise vastu võtad."
"Aga Vova ja Mjasõ? Sa nende eest kätte maksta ei tahagi?"
"Nende idiootide eest? Mulle ei ole selliseid imbetsille vaja, kes saadavad suvaka enda tööd tegema ja siis lõpuks lasevad end kõik sellel samal suvalisel ka maha nottida. Ei, ongi parem, et neist lahti sain. Küll nende asemele uued tekivad. Sinule on mul aga hoopis omamoodi pakkumine."
"Eks ma kuulan su ära, olen vist võlgu."

Jään rahulikuks. Olen juba eneselegi märkamata püstolitoru langetanud.

"Mul on vaja sinusugust, keda keegi ei tunne. Keegi ei kahtlusta. Mul on vaja, et sa veel tapaksid. MUidugi hea tasu eest."
"Sorry, aga ma ei ole huvitatud."
"Noo, nagu sa ütlesid, oled sa mulle võlgu. Me võime kuidagi muud moodi ka teha. Annan kaamerasalvestused mentidele. Sa istud kinni, muutud tuntuks nii mentidele kui meile ja siis saad välja, midagi teha ei saa. Tuled ikka minu juurde. Aga siis saad sa vaid lihtlabaseks diileriks, mendid pidevalt seljas, nahk märg. Kes seda tahab? Mitte keegi! Seega. See lahendus oleks meile mõlemale palju kasulikum. Sina teed seda, mida sa oskad ja minul on salajane trump alati tagataskus."
"Sa oleks nagu sellele pikemalt juba mõelnud."
"Ei. Alles eile hommikul tuli selline mõte. Sellepärast ma ise sulle helistasin. Muidu oleks hommikuks sinust ja sellest Tähtvere pansionist vaid tuhk järel olnud."
"Nojah. Tänan. Vist. Mina mõtlesin, et olin olnud eriti kaval ja kiire. Või oli mul äärmiselt vedanud."
"Ega sa olidki. Kui ma enda alluvatel pidevalt silma peal ei hoiaks, ei oleks mul aimugi, mis toimus."

Ma küll algul nagu tõrkusin, aga tegelikult mulle Kalmeri idee meeldib. Ma tahangi veel tappa. Ma tahan kõik maha tappa. Minu sees ei ole enam halastust. Ja kui see on see võimalus. Kasvõi otsast alustada. Tappa. Ja keda Kalmer mul ikka tappa laseb. Ehk vast konkurente. Siis tapan samasugust saasta nagu siiani. Võib olla veel hullemat. Türa, ma olen palgamõrvar. Varsti.

"Okei, nii, ma tunnen, et sul oleks mulle nagu esimene sihtmärk olemas."
"Ongi. Päris pirakas kohe. Ütleme nii, et proovikivi. Ei ole tavaline tänavapätt. Haha, you`re gonna love it!"

I am.

WTF?: Esimene Missioon - "Fuck it."

Istun enda Tähtvere renditoas. Siin on veel üks voodi, aga ma maksin ka selle koha eest ning palusin rahu ja vaikust. Ei mingeid küsimusi. Mul on aega mõelda. Laotan kõik Vova ja Madise juurest saadud asjad põrandale laiali. Üks Makarov, Beretta, Kalashnikov, umbes pool kilo kokaiini, umbes pool kilo kanepit, kolm karpi püstolite laskemoona - igaühe jaoks 30 padrunit, kolm vööd automaadi moonaga - 150 padrunit, kolm võõrast Nokia telefoni ning täpselt 23 455 eurot. Ma saaksin selle kõigega paljugi teha. Paljugi, mis. Ma pean välja mõtlema. Fuck. Ma olen tapnud.

Türa, mitu inimest?

Mind vist ei kahtlustata enam. Ma ei tohi lihtsalt päris ära kaduda. Ja samas ei tohi ma silma paista. 

Tõstan seinalt umbes poole meetri kõrguse peegli ja asetan selle voodile. Kükitan tagasi enda uue varanduse kõrvale. Puistan kokakotist pisut peeglile. Ma ei vaevu triipu valmistama. Valin rahahunnikust ühe sirgema sajalise. Keeran selle rulli. Pistan ühe otsa ninasõõrmesse, teise kokasse. Tõmban. Nina muutub tundetuks. Mina mitte. Teine ninasõõre. Tõmban. Teine näopool muutub tundetuks. Mina ikka mitte.

Kuulen koridorist hääli. Omaniku lapsed. Kujutan ette situatsiooni, kui nad peaksid tuppa astuma. Nad tunduvad üpris noored. Kas nad saaksid aru, mis pulber see peeglil on? Vist mitte. Relvad nad tunneksid vist ära. Kas nad saaksid aru, et need on päris? Vist mitte. Hakkan naerma. 

"Onu, mis need on?"

"Onu, mis need on?"

"Narkootikumid, lapsed."

"Relvad, lapsed."

"Tahate proovida?"

"Tahate olla nagu mina?"

Ma hirmutaks neid. Nad nutaksid. Peremees tuleks siia. Ma laeks ühe relvadest. Ja hirmutaks teda ka. Vittu!

Ma keeran ukse lukku.

Seda pole vaja.

Üks Vova juurest toodud Nokiatest heliseb.

Helistajaks on "K".

Paranoia.

Mõtlen hetke.

Mis mul kaotada on?

Fuck. 

It.

"Hallo?"

"Tere klassivend!"