Lambad, sitt ja droogid. 3

Lõuna ajal ärgates ja kööki minnes leian Omari ja Eliase laua taga kohvi joomas. Omari silmavaade on selge aga arusaamatu nagu alati. Elias itsitab vahet pidamata.

"Hommik"

Vastuseks kuulen vaid mõminat. Pärast paari vaikushetke küsib Elias.

"Kus Vic on?"
"Ma arvan, et äkki haiglas või Lou juures. Ta ju eile tulistas endal skalbi maha."
"Mii-daa?"

Eliasel ei ole midagi meeles. Omari näol on õnnis muie.

"Ei midagi eluohtlikku. Imelik, et tulistamise peale keegi ukse taha ei tulnud."

"Käis küll," ütleb vaikselt Omar.
"Kes?"
"Politsei."
"Mis asja? Kuna?"
"Hommikul. Ma ärkasin uksekella peale üles, katsin koridoris vereloigu rätikuga kinni ja läksin vastu. Ju ma suutsin küllalt usutavalt mängida, et ma olen lihtsalt unine ega tea mingitest paukudest mitte midagi. Sain nad minema saadetud ilma, et sisse oleks tahtnud tulla. Siis oleks küll putsis vist olnud. Elias magas elutoa põrandal paljalt ja sina magasid magamistoas, püstol näpus, telekas puruks."

Omar muigab, Elias itsitab.
Mina jään tõsiseks.

"Teate, ma arvan, et peaks natuke asju muutma. Natuke rahulikumalt võtma."
"Mida sa seletad?" ärritub Elias pisut.
"Ei, müüme ikka edasi ja kõik, aga ise äkki tripiks vähem ja ei laseks suvakatel siinsamas alla lükata. Liiga suured riskid on sellega."
"Mida sa riskidest tead? Sina ei telli, sina ei müü. Sina ainult mölised ja passid. Türa, raisk sa mölised? Ah?"

Saan aru, et Elias ei mõtle seda kõike päris tõsiselt.

"Mina ainult mölisen? Putsi, sa oled kogu aeg laksu all, mis kuradi tellija või müüja sa oled? Omar teeb kõik need asjad ära. Kui mind poleks siis sa oleks juba kas nälga surnud või oma okse kätte ära lämbunud. Türa, mina hoian teid elus. Nagu sitta, raisk, pilpa peal. Eile kah. Tra, kust Vic selle relva üldse sai? Sain sellelt märkamatult salve alt ära, aga tal oli üks padrun juba rauda tõmmatud, kuidas ma seda teadma pidin? Aga relva kätte ka poleks saanud, teate küll milline idioot ta olla võib."

"Teame, teame." Elias rahuneb ja jääb küünarnukkidele toetudes lauaplaati vahtima. Ma tean küll, mida ta seal näha võib. Hape mõjub talle veel isegi kõrvalnähtavalt.

"Aga päriselt ka, tuleb natuke reegleid luua. Ise tripime ikkagi klientidest eraldi. Mul on pohhui, muidu, aga ma ei viitsi vahtida, kuidas mingid ise veel süütud tattnokad endale mõtlemata kõike tundmatut kohe keele alla topivad. Kui peavad seda tegema, siis ma ei tea, vähemalt tehku seda kuskil mujal, silma alt ära. Nagu kodu poleks. Nagu siin oleks mingi tasuta hotell."

"Vist küll jah," nõustub minuga Omar.
"Mida iganes," leebub ka Elias. Talle pakub ikka veel lauaplaadi muster rohkem pinget kui vestlus.

Siis hakkab aga Omar seletama.

"Aga see, mis sa eile tegid. See let the bodies hit the floor ja tere tulemast põrgusse.."
"Mis asi?" on Elias hämmingus.
"Sa loomulikult ei mäleta, ole vait ja kuula. Igatahes, türa, see oli nii kuradi äge. Intensiivne. Ma ei tea, need noored, nüüd on kaks võimalust. Kas nad lasid end hirmust täis ja siis hüppasid kõik koos kuskilt sillalt alla või nad lasid end hirmust täis ja tulevad varsti uue tripi järgi, sest nii kuradi awesome oli!"

Omar naerab.
Mina naeran.
Elias on. Veel vist olemas.

Siis Elias tõuseb ja ma näen, et tal pole ainult ülakeha paljas.
"Putsi, pane riidesse."
"Käi vittu."
"Maga kaineks."
"Käi vittu."
Elias lahkub köögist. Omar muigab ja keerutab vuntsi otsa.