Mingi suvaline korteripidu. Mingil suvalisel ajal.
***
Teen zippo nipsuga lahti, süütan sigareti, sulgen zippo kiire randmeviibutusega. On tuulevaikne ning ma kuulen, kuidas tubakas krõbisedes hõõgub, kui esimest mahvi kimun. Tõmban läbi hammaste õhku peale ja siis hingan sügavalt välja. Nikotiin ei ole üldse tähtis, hoopis tuli on. Ma armastan leeki. Teen isegi tema tänamatut tööd ja te ei saa arugi, kuidas ma teie pidusid süütan, endal süda paha juba ette tunda vingust. Saan noomida, kui üle rõduääre sülitan. Ma ei vasta.
Kustutan koni ja kukutan ka selle üle ääre.
"Kuule, ära loobi ..."
"Rahu, sorry, kõik on chill."
Kui see jobu vait ei jää, siis ma viskan tema ka üle ääre.
Astun tagasi elutuppa, kus sa istud enda kuti süles. Sa vist oled ainuke, kes saab minu tegelikust tujust aru, aga sa ikka vajutad nuppe, millest sa üldse teadmagi ei peaks.
"Noh, paha tuju või?"
Surun hambad kokku, võtan kapiservalt enda pooliku õlle ja kulistan selle lõpuni. Lööks pudeli roosiks ja vaataks, mis juhtuks. Sa ei ole kunagi midagi, mida ma sulle pärast keppimist rääkinud olen, tõsiselt võtnud. Ma olen olnud uskumatult aus sinuga ja sa oled lausa mõnitanud mind. Sa vist ei mõista ise, millega sa tegelikult mängid. Unustad, et sina oled see, kes kõigega riskib, minul ei ole mitte midagi kaotada. Ma tean sinu ja kõigi teiste siin ruumis viibivate inimeste saladusi ning võiksin korraldada täieliku kaose, kui suu lahti teeksin. Olen teid kõiki varjudest jälginud, osad teist ka lausa lõksu meelitanud. Te olete minu mängukannid.
"-sisesta nali siia-"
Korgin järgmise õlle lahti ja võtan sellest punnsuutäie. Pidu alles kogub hoogu. Teie alles süttite, aga hommikuks olete kõik läbi põlenud ja minul on teist kõigist kõrini. Ma ei ütle seda teile, sest milleks ma teie niigi ära tujusid veel omakorda rikun. Keegi teist ei leidnud jälle ööst mitte midagi. Öös olevat asju, aga neist ühtegi pole meile tegelikult vaja.
***
Kui vaatan enda purjus sõbra silmadesse näen seal samasugust segadust, millesse olen ka ise kord uppunud. Seda sama musta auku, millest ise vaevu välja ronisin. Raevu, mis mindki endasse imes ja ma kardan teda ning tema pärast. Ma tean, et noomimisel ei ole mõtet. Tean, et kui ma käe ette panen, võin ma sellest ilma jääda. Krigistan hambaid ja valan välja uue pitsi. Sõber, kui sa tahad põleda, las ma siis põletan su maani maha.
5.28.2014
Teesklus (5)
Mitmed kuud varem
Ülejäänud seltskond on meist ette jõudnud. Ma isegi ei tea, miks sa nii aeglaselt liigud või miks ma sinuga tempot hoian, sest näen sind esimest korda elus. Ju sa köidad mind. Ma olen kaine ja sina ei ole esimene purjus tüdruk, keda ma kantseldan. Tänav on libe ja sa libised. Haaran sul käest, et sa pikali ei kukuks. Sa oleks seda justkui planeerinud, sest jääd mulle silma vaatama. Mina aga lasen sinust uuesti lahti. Ma näen su märke, aga ei reageeri neile. Võiksin sind suudelda, aga ei tee seda.
Jõuame ühise sõbra korterisse, kus seekordne pidu toimub. Kannad mantli all punast liibuvat kleiti, sa näed hea välja, aga ma üritan sind mitte liiga palju vaadata. Leian endale istekoha teises toas ning kui sina sinna tuled, suundun hoopis kööki. Ma tean, et sa oled juba minu, aga ma ei taha sind. Lõpuks, kuna sa jääd järjest rohkem purju, leian sind ikka enda kõrvalt ning ennast kohustatuna sind koju saatma. Kuna ma ise täna alkoholi ei joo, ei saa ma ka teeselda, et olen liiga purjus. See päästaks sind paljust. Jah, just sind, sest sina oled teel saamaks järjekordseks slaidiks minu kaustas.
Näen unes suudlust. Naine ja magamistuba vahetuvad. Langeme suudeldes voodile. Naine ja voodi vahetuvad. Tõmban naisel särgi seljast ja ta jälle vahetub. Sama juhtub pärast rinnahoidjate eemaldamist. Ja nii jääbki korduma igas poosis. Slaidid, mis vahetuvad järjest kiiremini. Erinevad rinnad, huuled, silmad, tagumikud, jalad. Kulminatsioonis vajun rammestunult voodile ja ohkan.
Avan silmad. Hämar tuba, mis ei kuulu minule. Keeran end külili voodiservale. See punane kleit keset põrandat ei ole üldse enam nii kuum. Mina olen hoopis see lõke, milles sa enda sõrmed kõrvetad. Ja kui sa oled liiga loll, et mitte kohe põgeneda, põletan ma paratamatult kogu su maailma tuhaks. Jah, väsitav on. Proovi ise Jaanituli olla!
Ülejäänud seltskond on meist ette jõudnud. Ma isegi ei tea, miks sa nii aeglaselt liigud või miks ma sinuga tempot hoian, sest näen sind esimest korda elus. Ju sa köidad mind. Ma olen kaine ja sina ei ole esimene purjus tüdruk, keda ma kantseldan. Tänav on libe ja sa libised. Haaran sul käest, et sa pikali ei kukuks. Sa oleks seda justkui planeerinud, sest jääd mulle silma vaatama. Mina aga lasen sinust uuesti lahti. Ma näen su märke, aga ei reageeri neile. Võiksin sind suudelda, aga ei tee seda.
Jõuame ühise sõbra korterisse, kus seekordne pidu toimub. Kannad mantli all punast liibuvat kleiti, sa näed hea välja, aga ma üritan sind mitte liiga palju vaadata. Leian endale istekoha teises toas ning kui sina sinna tuled, suundun hoopis kööki. Ma tean, et sa oled juba minu, aga ma ei taha sind. Lõpuks, kuna sa jääd järjest rohkem purju, leian sind ikka enda kõrvalt ning ennast kohustatuna sind koju saatma. Kuna ma ise täna alkoholi ei joo, ei saa ma ka teeselda, et olen liiga purjus. See päästaks sind paljust. Jah, just sind, sest sina oled teel saamaks järjekordseks slaidiks minu kaustas.
Näen unes suudlust. Naine ja magamistuba vahetuvad. Langeme suudeldes voodile. Naine ja voodi vahetuvad. Tõmban naisel särgi seljast ja ta jälle vahetub. Sama juhtub pärast rinnahoidjate eemaldamist. Ja nii jääbki korduma igas poosis. Slaidid, mis vahetuvad järjest kiiremini. Erinevad rinnad, huuled, silmad, tagumikud, jalad. Kulminatsioonis vajun rammestunult voodile ja ohkan.
Avan silmad. Hämar tuba, mis ei kuulu minule. Keeran end külili voodiservale. See punane kleit keset põrandat ei ole üldse enam nii kuum. Mina olen hoopis see lõke, milles sa enda sõrmed kõrvetad. Ja kui sa oled liiga loll, et mitte kohe põgeneda, põletan ma paratamatult kogu su maailma tuhaks. Jah, väsitav on. Proovi ise Jaanituli olla!
5.23.2014
Teesklus (4)
Kallistan Katit ja lasen kuuldavale üritatud, aga üpriski hädise "tsau. Tema "tsau" on palju entusiastlikum, rõõmsam ja kõlavam. Ootan, kuni ta põiktänavale keerab, enne kui taskust kollase paki otsin ning enda tänaõhtuse esimese sigareti süütan. Tunnen nagu mingit kergendust, et ma enam ei pea isegi proovima olla kuidagi positiivsem. Kimun pika mahvi, hoian seda kaua kopsus, puhun siis suitsu välja, viimase pahvaku läbi ninasõõrmete. Minu selja taga on Rüütli tänav, mis alles tuure kogub. Katile ma ütlesin, et olen väsinud, mis ongi õige, aga koju magama mineku kohta ma küll valetasin. Kui esimene sigarett mu kinganina all enda lõpu leiab, säen huultele kohe järgmise. Otsin taskust välja telefoni ja selle kontaktinimekirjast Tõnu nime. Ma tean, et ta on kuskil linna peal, otsustan talle õlut välja teha, et mul oleks kellegagi juua.
Järgmisel hommikul avastan end voodist alasti, riided on põrandal kägaras. Koju jõudmine on ähmaselt meeles. Käin kiirelt duši all, pesen hambad, joon kolm klaasi vett, viskan hambusse ühe nätsupadja ning torman bussile. Tööl muutun kaheksaks tunniks asjalikuks. Ma ei saagi aru, kumb pool minust on teeseldud. Kas ma olen tegelikult ratsionaalne inimene, kes tunneb mingisugust haiglast tasakaalu langedes erinevate droogide mõjul unustusse, et siis igal järgmisel hommikul sealt jälle tõusta. Ehk olen ma hoopis lihtne joodik, funktsioneeriv alkohoolik, kes suudab lihtsalt tööandjale müüdud ajaks muutuda normaalseks inimeseks. Ei, ma tõesti ei valetanud Katile selle kohta, et ma väsinud olen. Olen väsinud kahe äärmuse vahel edasi tagasi tormamisest. Võiksin leida mingisuguse tasakaalu, aga keskel ei ole mingit pidepunkti ja nii ma kõigungi inertsist nagu pendel, kartes hetke, mil hoog raugeb.
Eelmisel õhtul kohatud neiu, kelle nime ma unustanud olen küsis minult, et kui ma aru saan, mida ma valesti teen, siis miks ma midagi ei muuda. Loll neiu, kuidas sa aru ei saa, et ma ei suuda muutuda ja nii ma siis olengi nagu mingisuguse vaimse hälbega tüüp, kes ühel hetkel vingub selle üle, milline ta on ning tahab muutuda. Järgmisel hetkel aga ütleb, et ei tahagi muutuda. See kõik kokku tundub olevat lihtsalt mingi trip, mis on juba läinud nii kaugele, et nüüd tagasi keerata tundub kuidagi argpükslik alla vandumine. Pigem siis juba lõpuni välja, sest kui ei oska piiri pidada, siis keera üle võlli.
Õhtul kulistan esimese õlle ühe hooga alla, teen õllekrooksu, see järel mörisen veel korra ja ütlen kõva häälega: " Nahhui, litsid, raisk!" Ma ei tea ise ka kelle poole ma üksi kodus nii pöördun, äkki kõigi nende deemonite, kes mu peas elavad.
Järgmisel hommikul avastan end voodist alasti, riided on põrandal kägaras. Koju jõudmine on ähmaselt meeles. Käin kiirelt duši all, pesen hambad, joon kolm klaasi vett, viskan hambusse ühe nätsupadja ning torman bussile. Tööl muutun kaheksaks tunniks asjalikuks. Ma ei saagi aru, kumb pool minust on teeseldud. Kas ma olen tegelikult ratsionaalne inimene, kes tunneb mingisugust haiglast tasakaalu langedes erinevate droogide mõjul unustusse, et siis igal järgmisel hommikul sealt jälle tõusta. Ehk olen ma hoopis lihtne joodik, funktsioneeriv alkohoolik, kes suudab lihtsalt tööandjale müüdud ajaks muutuda normaalseks inimeseks. Ei, ma tõesti ei valetanud Katile selle kohta, et ma väsinud olen. Olen väsinud kahe äärmuse vahel edasi tagasi tormamisest. Võiksin leida mingisuguse tasakaalu, aga keskel ei ole mingit pidepunkti ja nii ma kõigungi inertsist nagu pendel, kartes hetke, mil hoog raugeb.
Eelmisel õhtul kohatud neiu, kelle nime ma unustanud olen küsis minult, et kui ma aru saan, mida ma valesti teen, siis miks ma midagi ei muuda. Loll neiu, kuidas sa aru ei saa, et ma ei suuda muutuda ja nii ma siis olengi nagu mingisuguse vaimse hälbega tüüp, kes ühel hetkel vingub selle üle, milline ta on ning tahab muutuda. Järgmisel hetkel aga ütleb, et ei tahagi muutuda. See kõik kokku tundub olevat lihtsalt mingi trip, mis on juba läinud nii kaugele, et nüüd tagasi keerata tundub kuidagi argpükslik alla vandumine. Pigem siis juba lõpuni välja, sest kui ei oska piiri pidada, siis keera üle võlli.
Õhtul kulistan esimese õlle ühe hooga alla, teen õllekrooksu, see järel mörisen veel korra ja ütlen kõva häälega: " Nahhui, litsid, raisk!" Ma ei tea ise ka kelle poole ma üksi kodus nii pöördun, äkki kõigi nende deemonite, kes mu peas elavad.
5.20.2014
Teesklus (3)
Kunagi kahe nädala jooksul
***
"Ah?"
"Ma küsisin," Kati lösutab kohviku nurgadiivanil, "et kas sa oled masenduses?"
Neelatan tühja, sest õlu on otsas. Ma vaatan talle üle laua otse silma ja üritan üpris nukralt naeratada, sellest peab vastuseks piisama. Arvaku, mida ise tahab. Masenduses või mitte, jututuju mul ei ole, õnneks tahabki ta ise rohkem rääkida. Samal ajal kui ta vatrab sellest, kuidas ta enda vennaga, kes pole lihtne gei vaid flaming homosexual, kuskil vastaval glam peol käis, mõtlen ma hoopis enda mõtteid. Meenub, kuidas ema naaber maalt, kes on natuke ning tõesti vaid pisut napakas, eelmisel nädalavahetusel rääkis, kuidas talle kord kits auto ette oli hüpanud. Oli talv olnud ja ta oli poodi kiirustanud enne, kui too kinni pannakse. Ja siis, algul kui eikuskilt, aga tegelikult teeäärsest õunapuuaiast hüppas talle noor kits auto ette. Esituli ja poritiib sodid, süüdlane ise veel vaevu seal samas auto kõrval maas vähkremas. Naabrimees oli nii vihane olnud, et oli auto tagaistmel olnud lumelabidaga lollil loomal kõri läbi raiunud, siis laiba pagasiruumi toppinud ning koju koerale vedanud. Poodi tookord ei jõudnudki.
"Ah?"
"Ma ütlesin," Kati ei lösuta enam. Ilmselgelt oli ta rääkinud midagi nii meelierutavat, et ta ise oli kohe põlema läinud selle peale.
"Sa ju ei kuula mind üldse."
"Anna andeks. Ma olen ..."
"Masenduses?"
Neelatan teist korda tühja, viipan ettekandjale ning tellin endale uue õlle. Ma ei ole masenduses, ma olen mina ise. Ma olengi selline. Mind ei huvita kellegi venna geipeod või kellegi sõbranna kassipojad või midagi veel kaugemat ja triviaalsemat. Mul on endalgi mõtteid küllalt. Isegi mitte muresid, neid on niikuinii kõigil, aga ma olen iseendalegi küllalt huvitav. Mulle piisab tihtipeale enda sisekosmosest. Kui ma midagi küsin, siis sellepärast, et ma tahan ka vastust ning kui ma vastust ei soovi, siis ma ei küsigi, aga miks nii paljud on nii pealetükkivalt õhinas kõigest rääkima. Kõigest peale selle, mis on tegelikult oluline. Kati vaikib koos minuga. Mulle tuuakse minu õlu ja ma võtan sellest esimese lonksu. Neelatan.
"Ei, ma ei ole masenduses."
"Aga miks sa nii tõsine ja kuri oled?"
Üritan naeratada, aga see ei tundu mulle endale siiras, õnneks Katile sellest vist piisab, ta naeratab vastu.
"Näe, ma ei ole kuri."
"Oled küll, vahepeal."
"Ma ei ole kuri, ma ei ole lihtsalt kogu aeg rõõmus nagu sina. Ma ei tea, kuidas sa seda suudad."
Ja ma ei tea, kuidas ta suudab kogu aeg nii palju kõigest rääkida, aga ma ei ütle seda välja. Ma ei taha, et ta solvuks. Teesklen, et kuulan, et talle mitte haiget teha ja ehk ma ei olegi nii väga sitapea, kui ma võtan vähemalt vaevaks teeselda.
"Mina ei ole ka kogu aeg rõõmus."
"Tundub küll."
Ma ei taha välja öelda, et vahel ajab mind selline ülevoolav asjatu positiivsus inimeste juures lausa oksele, aga tema ise ju ei aja. Mida ma mõtlen, tema ise ju ongi kõik see, mis ta on. Me ei saaks vist kunagi olla paar, sest mina olen masenduses ja kuri ning see on see, mis ma olen. Tema on aga jällegi liiga päikseline ja see ei sobi minu masendusele ja kurjusele. See ei ole kohane ja muuta ma teda ei saa ega tahagi.
***
"Ah?"
"Ma küsisin," Kati lösutab kohviku nurgadiivanil, "et kas sa oled masenduses?"
Neelatan tühja, sest õlu on otsas. Ma vaatan talle üle laua otse silma ja üritan üpris nukralt naeratada, sellest peab vastuseks piisama. Arvaku, mida ise tahab. Masenduses või mitte, jututuju mul ei ole, õnneks tahabki ta ise rohkem rääkida. Samal ajal kui ta vatrab sellest, kuidas ta enda vennaga, kes pole lihtne gei vaid flaming homosexual, kuskil vastaval glam peol käis, mõtlen ma hoopis enda mõtteid. Meenub, kuidas ema naaber maalt, kes on natuke ning tõesti vaid pisut napakas, eelmisel nädalavahetusel rääkis, kuidas talle kord kits auto ette oli hüpanud. Oli talv olnud ja ta oli poodi kiirustanud enne, kui too kinni pannakse. Ja siis, algul kui eikuskilt, aga tegelikult teeäärsest õunapuuaiast hüppas talle noor kits auto ette. Esituli ja poritiib sodid, süüdlane ise veel vaevu seal samas auto kõrval maas vähkremas. Naabrimees oli nii vihane olnud, et oli auto tagaistmel olnud lumelabidaga lollil loomal kõri läbi raiunud, siis laiba pagasiruumi toppinud ning koju koerale vedanud. Poodi tookord ei jõudnudki.
"Ah?"
"Ma ütlesin," Kati ei lösuta enam. Ilmselgelt oli ta rääkinud midagi nii meelierutavat, et ta ise oli kohe põlema läinud selle peale.
"Sa ju ei kuula mind üldse."
"Anna andeks. Ma olen ..."
"Masenduses?"
Neelatan teist korda tühja, viipan ettekandjale ning tellin endale uue õlle. Ma ei ole masenduses, ma olen mina ise. Ma olengi selline. Mind ei huvita kellegi venna geipeod või kellegi sõbranna kassipojad või midagi veel kaugemat ja triviaalsemat. Mul on endalgi mõtteid küllalt. Isegi mitte muresid, neid on niikuinii kõigil, aga ma olen iseendalegi küllalt huvitav. Mulle piisab tihtipeale enda sisekosmosest. Kui ma midagi küsin, siis sellepärast, et ma tahan ka vastust ning kui ma vastust ei soovi, siis ma ei küsigi, aga miks nii paljud on nii pealetükkivalt õhinas kõigest rääkima. Kõigest peale selle, mis on tegelikult oluline. Kati vaikib koos minuga. Mulle tuuakse minu õlu ja ma võtan sellest esimese lonksu. Neelatan.
"Ei, ma ei ole masenduses."
"Aga miks sa nii tõsine ja kuri oled?"
Üritan naeratada, aga see ei tundu mulle endale siiras, õnneks Katile sellest vist piisab, ta naeratab vastu.
"Näe, ma ei ole kuri."
"Oled küll, vahepeal."
"Ma ei ole kuri, ma ei ole lihtsalt kogu aeg rõõmus nagu sina. Ma ei tea, kuidas sa seda suudad."
Ja ma ei tea, kuidas ta suudab kogu aeg nii palju kõigest rääkida, aga ma ei ütle seda välja. Ma ei taha, et ta solvuks. Teesklen, et kuulan, et talle mitte haiget teha ja ehk ma ei olegi nii väga sitapea, kui ma võtan vähemalt vaevaks teeselda.
"Mina ei ole ka kogu aeg rõõmus."
"Tundub küll."
Ma ei taha välja öelda, et vahel ajab mind selline ülevoolav asjatu positiivsus inimeste juures lausa oksele, aga tema ise ju ei aja. Mida ma mõtlen, tema ise ju ongi kõik see, mis ta on. Me ei saaks vist kunagi olla paar, sest mina olen masenduses ja kuri ning see on see, mis ma olen. Tema on aga jällegi liiga päikseline ja see ei sobi minu masendusele ja kurjusele. See ei ole kohane ja muuta ma teda ei saa ega tahagi.
5.19.2014
Teesklus (2)
Kaks nädalat varem.
***
Elutoas on vaid kõrgete servadega nahkdiivan, selle ees puidust laud ja vastaseinas sektsioonkapp. Viimane remont on korteri siseviimistluse põhjal tehtud hilistel üheksakümnendatel. Muusika ei mängi ja korter tundub kõle. Võtan lonksu jahtuvat kohvi. Tassipõhja kolks kajab, kui uuesti lauda puutub. Igav päev ja tühi pilk. Minu telefonis on sõnum sinult või isegi kaks, millele ma vastanud ei ole. Ei teagi, kas lihtne "ei" oleks olnud piisav vastus. Miks ei võiks olla nii, et inimesed saavad ise aru, et kui ma ei vasta neile, siis ma teen seda selleks, et neile mitte halvasti öelda. Miks ei võiks olla nii, et kõik saaksid ise aru minu vaikusest, et mul on sitt tuju ja ma ei taha nendega suhelda vaid lihtsalt rahulikult oma ette olla. Üksi oma kõledas korteris jahtuvat kohvi juua ja mitte midagi teha. Ja nii terve nädalavahetuse kuni aasta. Uksekell. Sa ikkagi tulid siia.
***
Täiesti tuimalt ja märkamatult on möödunud terve ööpäev ja ma seisan aluspükste väel enda elutoa uksel, pilk läbi akna kõrvalmajade katuseid seiramas. Mu näol on teadmatuse ja ahastuse loor, nagu ma näeksin enda ees maailma lõppu. Paratamatult abitu, aga ega ma tegelikult ei hooligi maailmast, saaks endagagi hakkama. Lähened mulle selja tagant ja võtad ümbert kinni. Minus tekib meeleheide. Miks sa juba ära ei lähe? Mida sa minust veel tahad? Kuidas ma saaksin su lahkuma ilma, et sind päriselt solvaks? Mitte, et ma hooliks, aga me oleme ju siiski veel inimesed, käituks vastavalt.
Ma olen parem näitleja kui keegi arvata võiks. Muudan enda ilmet ja keeran end su käte vahel ümber. Sa ulatud mulle lõuani. Su pea on kuklas ja silmad suletud, võtan mõlema käega su kaela ümbert kinni ning surun enda huuled vastu sinu omi, aga vaid korraks.
"Nii," ütlen, "sa pidid ju minema."
Sinu suunurgad tõusevad vaevumärgatavaks naeratuseks. Ma ei saa aru, kuidas sa minust aru saad. Sa pead mõistma, et ma tahan, et sa lahkuksid. Sa pead mõistma, et kui siin keegi kedagi ära kasutab, siis oled see sina. Ma ei taha sinuga sitapea olla, sest olen seda kõigiga, aga palun sind, ära võta seda kui kiindumuse või veel hullem, armumise märki. Kui sitapea ma olla veel saan ilma, et liiga palju olla?
Võtan su õlgadest ja lükkan endast eemale. Lõpuks korjad enda asjad kokku ja äkitselt sulgub korteriuks ning läinud sa oledki. Tunnen kergendust, sest nüüd saan siin koridoris pesuväel seista, kuni lõpuks külm hakkab, mõlgutades mõtteid kadunud armastusest ja lahtunud usust armastusse ilma, et keegi pärima hakkaks, et mida ma siin passin.
Lõpuks loivan magamistuppa ja kukutan ennast kortsus linaga voodile, kus uinun koheselt ja näen unes, kuidas ma lendan ja Kirsten Dunstiga pilvelõhkuja katusel seksin.
Ja sõbrad küsivad homme, et miks nad Adeelet juba tükk aega näinud ei ole ning kas ma olen masenduses.
***
Elutoas on vaid kõrgete servadega nahkdiivan, selle ees puidust laud ja vastaseinas sektsioonkapp. Viimane remont on korteri siseviimistluse põhjal tehtud hilistel üheksakümnendatel. Muusika ei mängi ja korter tundub kõle. Võtan lonksu jahtuvat kohvi. Tassipõhja kolks kajab, kui uuesti lauda puutub. Igav päev ja tühi pilk. Minu telefonis on sõnum sinult või isegi kaks, millele ma vastanud ei ole. Ei teagi, kas lihtne "ei" oleks olnud piisav vastus. Miks ei võiks olla nii, et inimesed saavad ise aru, et kui ma ei vasta neile, siis ma teen seda selleks, et neile mitte halvasti öelda. Miks ei võiks olla nii, et kõik saaksid ise aru minu vaikusest, et mul on sitt tuju ja ma ei taha nendega suhelda vaid lihtsalt rahulikult oma ette olla. Üksi oma kõledas korteris jahtuvat kohvi juua ja mitte midagi teha. Ja nii terve nädalavahetuse kuni aasta. Uksekell. Sa ikkagi tulid siia.
***
Täiesti tuimalt ja märkamatult on möödunud terve ööpäev ja ma seisan aluspükste väel enda elutoa uksel, pilk läbi akna kõrvalmajade katuseid seiramas. Mu näol on teadmatuse ja ahastuse loor, nagu ma näeksin enda ees maailma lõppu. Paratamatult abitu, aga ega ma tegelikult ei hooligi maailmast, saaks endagagi hakkama. Lähened mulle selja tagant ja võtad ümbert kinni. Minus tekib meeleheide. Miks sa juba ära ei lähe? Mida sa minust veel tahad? Kuidas ma saaksin su lahkuma ilma, et sind päriselt solvaks? Mitte, et ma hooliks, aga me oleme ju siiski veel inimesed, käituks vastavalt.
Ma olen parem näitleja kui keegi arvata võiks. Muudan enda ilmet ja keeran end su käte vahel ümber. Sa ulatud mulle lõuani. Su pea on kuklas ja silmad suletud, võtan mõlema käega su kaela ümbert kinni ning surun enda huuled vastu sinu omi, aga vaid korraks.
"Nii," ütlen, "sa pidid ju minema."
Sinu suunurgad tõusevad vaevumärgatavaks naeratuseks. Ma ei saa aru, kuidas sa minust aru saad. Sa pead mõistma, et ma tahan, et sa lahkuksid. Sa pead mõistma, et kui siin keegi kedagi ära kasutab, siis oled see sina. Ma ei taha sinuga sitapea olla, sest olen seda kõigiga, aga palun sind, ära võta seda kui kiindumuse või veel hullem, armumise märki. Kui sitapea ma olla veel saan ilma, et liiga palju olla?
Võtan su õlgadest ja lükkan endast eemale. Lõpuks korjad enda asjad kokku ja äkitselt sulgub korteriuks ning läinud sa oledki. Tunnen kergendust, sest nüüd saan siin koridoris pesuväel seista, kuni lõpuks külm hakkab, mõlgutades mõtteid kadunud armastusest ja lahtunud usust armastusse ilma, et keegi pärima hakkaks, et mida ma siin passin.
Lõpuks loivan magamistuppa ja kukutan ennast kortsus linaga voodile, kus uinun koheselt ja näen unes, kuidas ma lendan ja Kirsten Dunstiga pilvelõhkuja katusel seksin.
Ja sõbrad küsivad homme, et miks nad Adeelet juba tükk aega näinud ei ole ning kas ma olen masenduses.
5.15.2014
Teesklus (1)
Salatiroheline kruus kirjaga "Aitäh!", mille Adeele doonoriks käimise eest sai, oma üüratust käekotist minu köögilauale tõstis ning sinna unustaski, jääb kukkudes terveks. Tema maandumist pehmendab ema kootud kaltsuvaiba nurk. Ise jään veel lauanurgale toetudes pidama, aga seekordne köhahoog on hullem kui ükski varasem. Kollane Cameli pakk seisab juba mitmendat päeva poolikuna külmikul, ma ei suuda suitsetada, sest valus on. Valus on ka kusta, tahkemat sööki neelata ja liiga kaua seista või istuda, kõndimisest rääkimata. Minu kõnnakust võiks arvata, et olen vana põllutööline Ma ei suuda ennast püsti tagasi lükata ja vajun teetassi kõrvale põrandale. Sulgen silmad. Ninna tungiv tolmune õhk ei ajagi mind uuesti köhima. Ma ei mõista, mis mind siis tegelikult maha murdmas on, kas haigus, kurnatus või hoopis lihtne soov surra. Arvan, et mõtlen enda hädad suuremaks, kui nad tegelikult on ning duubeldan neid ikka veel end pidevalt täis juues. Amfetamiini mõju all leian mõnel õhtul veel energiat end lähimasse baari vedada. Teekond hukatusse on vaevaline ja mu ainus lootus on see, et ma olen selle lõpule lähemal kui kunagi varem.
Kapral Nurk seletab, kuidas ta käis noorsõdurite kaitseliini ja nende omavahelist raadiosuhtlust kontrollimas. Ta on raadiokahina ning läbi selle kõlavate erinevate sõdurite häälte tegemises üllatavalt osav. Rühmaülem teadis, et ta esimese jao laskesektoris oli enne, kui Nurk selle kohta päringu teha jõudis, sama oli ka teise jaoga. Kolmanda jao vastus ei saabunud enne päringut, aga samuti ei lasknud end oodata. Kapral küsis, et miks siis kolmas jagu koheselt ei reageerinud. Vastuseks kõlab tema enda imiteeritud raadiohäälena: " Keskpärase viivitusega." Kõigil on naljakas, õppeklass täitub madalhäälse naeruga.
Avan uuesti silmad. Mulle vahib otsa rohelise kruusi ammuli suu. Mul ei ole enam nii valus kui enne ning mul ei ole aimugi kui kaua aega tagasi see enne oli. Tõusen käpukile, võtan ka tassi kätte, lükkan ennast tooli najal püsti ja alles siis märkan, et üle köögilauanurga istub Adeele. Kruusi lauale asetades küsin.
"Kaua sa siin oled olnud?"
"Umbes viis minutit. Miks sa enda köögi põrandal magad?"
"Kui see sinu arvates nii imelik või kahtlane on, miks sa siis mind äratada ei püüdnud?"
"See oled ju sina."
Pööran end seljaga tema poole ja sülitan kraanikaussi verd. Lasen klaasi vett, loputan suud ja sülitan uuesti, punasest on saanud roosa. Loputan veel, sülitan. Puhas. Võtan veel ühe lonksu, mille alla neelan. Pea kraanikausi kohale longu lastes küsin.
"Oli sul asja ka?"
"Kruusi järele tulin."
"Selge."
Pööran end uuesti tema poole. Ta näeb täna enda kohta üle keskmise hea välja, midagi, mida sirge näoga minu kohta öelda ei saaks, ma arvan. Ma vähemalt tunnen nii.
"Lihtsalt kruusi järele ja ei midagi muud?"
Teksadel ei ole rihma peal, need on isegi vajunud nii alla, et valgete bokserite värvel paistab. Avan nööbi ja tõmban luku pooleldi lahti. Teeseldud üllatusega ta küsib.
"Mida sa teed?"
"Küsimus on hoopis selles, et mida sina kohe tegema hakkad."
Ta teeskleb solvumist, tõuseb ja annab mulle kõrvakiilu. Vähemalt midagi on päriselt. Ma ei pööra pead tagasi vaid jään läbi köögiakna minu uinaku ajal saabunud videvikku vaatama. Tema lahkub teeseldes vaikimist. Põsk ei ole enam valus, kui keha näoga samas suunas keeran ja aknalauale toetun. Enam ei vaata ma hämarust vaid enda valge t-särgi ja avatud püksilukuga räsitud peegelpilti. Mu nägu on nukker. Filmides eelneb tavaliselt sellisele lõpukaadrile mõni mõtlemapanev lugu, aga kus minu oma on? Kas ma magasin selle maha?
Kapral Nurk minu unenäos. Mida veel? Meenub teenistus, muigan ja lausun.
"Heh, Nurga taha kusele..."
Kapral Nurk seletab, kuidas ta käis noorsõdurite kaitseliini ja nende omavahelist raadiosuhtlust kontrollimas. Ta on raadiokahina ning läbi selle kõlavate erinevate sõdurite häälte tegemises üllatavalt osav. Rühmaülem teadis, et ta esimese jao laskesektoris oli enne, kui Nurk selle kohta päringu teha jõudis, sama oli ka teise jaoga. Kolmanda jao vastus ei saabunud enne päringut, aga samuti ei lasknud end oodata. Kapral küsis, et miks siis kolmas jagu koheselt ei reageerinud. Vastuseks kõlab tema enda imiteeritud raadiohäälena: " Keskpärase viivitusega." Kõigil on naljakas, õppeklass täitub madalhäälse naeruga.
Avan uuesti silmad. Mulle vahib otsa rohelise kruusi ammuli suu. Mul ei ole enam nii valus kui enne ning mul ei ole aimugi kui kaua aega tagasi see enne oli. Tõusen käpukile, võtan ka tassi kätte, lükkan ennast tooli najal püsti ja alles siis märkan, et üle köögilauanurga istub Adeele. Kruusi lauale asetades küsin.
"Kaua sa siin oled olnud?"
"Umbes viis minutit. Miks sa enda köögi põrandal magad?"
"Kui see sinu arvates nii imelik või kahtlane on, miks sa siis mind äratada ei püüdnud?"
"See oled ju sina."
Pööran end seljaga tema poole ja sülitan kraanikaussi verd. Lasen klaasi vett, loputan suud ja sülitan uuesti, punasest on saanud roosa. Loputan veel, sülitan. Puhas. Võtan veel ühe lonksu, mille alla neelan. Pea kraanikausi kohale longu lastes küsin.
"Oli sul asja ka?"
"Kruusi järele tulin."
"Selge."
Pööran end uuesti tema poole. Ta näeb täna enda kohta üle keskmise hea välja, midagi, mida sirge näoga minu kohta öelda ei saaks, ma arvan. Ma vähemalt tunnen nii.
"Lihtsalt kruusi järele ja ei midagi muud?"
Teksadel ei ole rihma peal, need on isegi vajunud nii alla, et valgete bokserite värvel paistab. Avan nööbi ja tõmban luku pooleldi lahti. Teeseldud üllatusega ta küsib.
"Mida sa teed?"
"Küsimus on hoopis selles, et mida sina kohe tegema hakkad."
Ta teeskleb solvumist, tõuseb ja annab mulle kõrvakiilu. Vähemalt midagi on päriselt. Ma ei pööra pead tagasi vaid jään läbi köögiakna minu uinaku ajal saabunud videvikku vaatama. Tema lahkub teeseldes vaikimist. Põsk ei ole enam valus, kui keha näoga samas suunas keeran ja aknalauale toetun. Enam ei vaata ma hämarust vaid enda valge t-särgi ja avatud püksilukuga räsitud peegelpilti. Mu nägu on nukker. Filmides eelneb tavaliselt sellisele lõpukaadrile mõni mõtlemapanev lugu, aga kus minu oma on? Kas ma magasin selle maha?
Kapral Nurk minu unenäos. Mida veel? Meenub teenistus, muigan ja lausun.
"Heh, Nurga taha kusele..."
Subscribe to:
Comments (Atom)