Kuuehõlmad ja lips laperdavad tuules, mis vihiseb kõrvulukustavalt. Planeedi külgetõmbejõud kisub mind enda poole 9,8 meetrit sekundruudus. Näen vaid kosmosesina ning tundub nagu kukuksin läbi lõputu tühjuse.
***
Pilgutan silmi. Äkitselt näen vaid sinu omi enda ees. Sinu pilk on appikarjuv. Ma ei oska sind aidata. Anna mulle palun andeks. Ma ei saa sinust aru.
***
Sulen silmad. Pööran end ümber. Avan silmad.
Peatun mõned sentimeetrid enne asfaltpinda, millega on kaetud kogu planeet. Mäed on laiali kantud, mered on täidetud. Kõik on musta katte all.
Päike kuumab ning tõrv aurab mürgist vingu. Mina ei hinga.
Kõik, mida näen on teekattemust ning tundub, et olen suletud lõputusse tühjusesse.
***
Mulle meenub sinu segane meel ja vaid üks ainus ununev suudlus. Sinu huuled olid pehmed ja mõistus pehmem. Me ei olnud kokku loodud, aga siiski raiskasime teineteise aega.
Mäletan, et mõtlesin sulle mõned korrad enne uinumisi. Sinu naeratuse taga oli miski, mis mind võlus.
Raisatud aeg või mitte. Ma teeksin seda kõike uuesti. Alati.
***
Tõusen vertikaali ning asetan kingatallad asfaldile. Vajutan jäljed igaveseks siia paika. Teen sammu. King jääb oma pessa. Ja siis teine. Ja siis sokid kuni seisan paljajalu kõrvetavas tõrvas.
Enne mind ei olnud sellel alust ega lõppu.
Mina tähistasin mõlemad.
Olen esimene ja viimane teetähis.
Teetähis teel minuendani.
No comments:
Post a Comment