Ajateenija VI

Istun ka koridori põrandale. Minu vastas istub Parmo, kes loeb nagu ikka, raamatut. Omamoodi kaval on ta. Isegi kui keset metsa kuskil istume, võtab tema reietaskust raamatu ja hakkab lugema. Kasutab siinset passimist täielikult ära. Olen isegi siin rohkem lugema hakanud. Mõne kuuga üle kümne raamatu, kõige muu kõrvalt. Nõnda heitlik on see vaba aeg siin. Vahel saad mõne lühema raamatu ühe jutiga läbi lugeda, teine kord loed lausa lause kaupa. See on siis, kui mõni saamatu rühmavanema hakatis mitte kuidagi enda ülesannetega hakkama ei saa. Ja siis kogu rühma iga kolme minuti tagant kompanii peale rivvi käsutab, sest midagi jäi veel ütlemata. Midagi jäi veel küsimata. Seda kõike saaks palju paremini korraldada. Ma ei hakka aga vaeva nägema, et end päriselt ka kuuldavaks teha. See võtab liiga palju energiat, selle lollide armeega võidelda. Ei, ma ei arva, et kõik siin lollid on, aga mõned küll. Ja teadagi, et massil on jõudu palju. Kui ma sõna võtan siis ainult huumori ja meelelahutuse pärast rohkem. Äge on vaadata, kuidas sinu küsimuse peale rivi ees seisev töllerdis kinni kiilub. Täiesti hangub nii, et on kuulda, kuidas hammasrattad kriginaga seiskuvad. Täielikult. Lollid.

Parmo:"Ou, Lehtsaar, kes täna patikorrapidaja on üldse?"
"Kastan."
"Hehe," Parmo muigab ainult talle omapärasel moel. Parmo on üks normaalsematest tüüpidest siin. Loeb ja kui midagi ütleb, siis on see asja eest.
"...kuule, kas Kastan teile ka esimesel päeval statistikat tegi, kui tulite? Ja siis pärast pidite kõik mendiga juttu puhuma?"
"Jep. Ajas mingit statistika juttu jah, et tahavad näha, palju peaks narkootikumidest rääkima või midagi. Ja siis kõik need, kes ette astusid, saatis hoopis mendi juurde. Munn."
"Türa, selle sita peale olen ma kõige rohkem kettas. Sõna ei maksa siin midagi."
"Ülemuste oma sa mõtled? Sinu sõna küll maksab, aga maksad sina."
"Njah. Türa. Raisk."

Merilo ja Ojamaa saabuvad moonakastiga kasarmusse.

Merilo:" Kastan käskis Õunpuul saatjaga sinna jääda. Siis ei pea telefoni kasutama, kui vaja ühendust võtta. Moona käskis laiali jagada."
"Davai...ee.. ma ei tea, kas üks salv kõigile või kõik ära jagada..."
"Ma ka ei tea, teeb kaks salve. Üks on nagu narrimine ja kõike ei viitsi, pärast, nahhui, peab seda kõike uuesti üle lugema ja nussi kui palju."
"Jep. Davai..." pöördun nüüd juba teiste poole "...kõik laevad kaks salve täis, keegi salve alla ei pane."

Kõik reageerivad isegi, need, kes magalas, kutsutakse ka. Tundub, et enam iga mu sõna peale vastu ei möliseta. Tervamoon on kohal. Asi on tõsine.

"Kuhu sa ronid?" Oja seisab Postrovi ja moona vahele.
"Mis toimub?" küsin.
Postrov ei saa loomulikult aru, et milles probleem. Talle tõlgiti minu käsk, aga nüüd seistakse tal ees.
Oja selgitab ennast:" Nahhui, kui siin päriselt ka mingiks jamaks läheb, siis mina sellele diblale moona ei usalda. See ei räägi meie keelt ju. Ei räägi ju siis ei mõtle ka. Minu jaoks on siin kodu. Tema jaoks on see midagi muud. Ma ei teagi, et mis. Ei, mina sellele moona ei usaldaks."

Postrov on juba silmnähtavalt närvis. Ja mina olen dilemma ees. Mina pean otsustama. Olen varemgi mõelnud täpselt seda sama, mida Oja hetkel välja ütleb. Ma ei usalda neid, kes ei saa minust aru. Isegi, kui nad saaks minu keelest aru, ei saaks nad minu vaadetest aru. Nad ei ole meiega samas kambas. Nad ei pruugi olla vaenlased, aga nad ei ole ka omad. Jah, mina ka ei usalda neid. Aga mida vittu ma teen? Pingeid tekitada ka ei ole mõtet. Käsk on käsk.

"Oja, astu eest. Kõik saavad moona."
"Mida vittu, Lehtsaar!?" Oja muutub agressiivseks.
"Kuula mind. Tule siia." Võtan ta varukast ja tõmban endaga kaasa koridori pimedamasse nurka, teistest eemale. Räägin vaikselt, et teised ei kuuleks.

"Kuula, türa, ma ei saa siin mingit vahet praegu tegema hakata. Saa aru, mina ei ole selle ameti peal praegu omal valikul, mina ei otsusta midagi, aga kui midagi perse läheb, siis olen mina süüdi. Ja kui ei lähe midagi perse, siis ... siis kui see..." vaatan korraks Postrovi poole "...peaks siis hiljem midagi kellelegi seletama, siis pean mina vastust andma. Nii, et kõik saavad moona, aga sinule annan ülesande Postrovil silma peal hoida. Tema tundub eriti närviline. Türa, kes teab. Nii, et jah... hoia tal silma peal ja anna mulle teada, kui ta kahtlaseks peaks muutuma."

Oja tammub ühelt jalalt teisele, aga näen, et ta rahuneb.

"Okei, teeb nii."
"Väga hea."

Astun meeste vahelt läbi valvelaua juurde, kus seisavad Merilo ja Troon. Käsen Troonil ülejäänud moon relvalattu tõsta.

"Merilo.."
"Mis?"
"Ma tahan, et sa Ojal silma peal hoiad."
"Miks?"
"Lihtsalt."