WTF?: Esimene Missioon - "Kuri pardiema"

Laulan.

"Väiksed pardid puu otsas teevad blät-blät-blät."

Mu hääl kõlab trepikojas. Tõmban kuuli rauda.

"Teevad blät-blät-blät"

Astun korteriuksest sisse. Vinnastan relva.

"Aga siis tuleb kuri pardiema ja on oii blääääd."

Kaks venelast tõusevad. Lask. Lask. Müts. Müts. Venelaste kehad langevad üksteise järel parketile.

Vova jääb istuma. Vova on nutikas. Vova on pahane. Vova on segaduses. Kus Mjasõ on?

"Idioot. Sa tulistad ja politsei kohe siin. Kus Mjasõ on?"

"Surnud."



*************************************************************************


Pärast Tammelinnast põgenemist võtan Tähtvere kodumajutuses toa. Ei mingeid dokumente, ei mingeid küsimusi. Ainult sularaha. Loen kokku kotis olnud raha. 15 000. Käin Säästumarketis ja ostan endale viina, sigarette, välgumihkli. Saan kokku Andresega. Andresel on Raadil maja, naine ja laps. Bassein ja Jeep. Ma saan tema kaudu endale kokaiini. Sulgun enda tuppa. Koka võtab ärevuselt nurgad maha. Suitsetamine rahustab. Viin teeb tuimaks. Loen uuesti raha üle. Täpselt 15 000. Vova on valmis sellise raha eest laskma Mjasõl kellegi pea pussiga maha lõigata. Mjasõt ei ole enam. On ainult kaks suvakat venkut ja Vova ise. Koka võtab ärevuselt nurgad maha. Suitsetan ja mõtlen. Mul on veel viis padrunit. Rohkem kui küll. Ootan järgmise hommikuni.

Ma olen tapnud nüüd seitse inimest. Kas keegi neist puudust jääb tundma? Pätid, vägistajad, vargad, diilerid, tapjad. Voval on korteris veel raha ja padruneid. Mul on neid vaja.


*************************************************************************


"Mjasõ ei sure! Mjasõga ei lähe kunagi midagi persse!" Vova karjub. Ta ei mõista.
"See kord läks. Ta on surnud."
"Kes ta tappis?"
"Mina."
"Sina? Sina? Sa maksad selle eest! Kas sa tead, kelle jaoks me töötame? Kalamees..."
"Kes?"
"Ei midagi. Vahet pole. Sa oled juba surnud. Ma räägin surnuga."
"Okei. Mul on kiire." Lask. Otse silmade vahele.

Korjan korterist kokku raha, relvad ja laskemoona. Leian veel kokaiini ja marihuaanat. Mobiilid.

Enda Makarovi pühin sõrmejälgedest puhtaks ja jätan korterisse.

Las ballistikud seovad kõik kolm tulistamist omavahel. Park, Tammelinn, korter.

Las see olla pättide omavaheline teema. Mina olen sellest maailmast kaugel, kaugel. Onju.

WTF?: Esimene Missioon - "Mjasõga ei lähe kunagi midagi persse."

Vova ütles, et pean aitama Mjasõl ühe asja korda ajada. Andis mulle uue salve täie padruneid. Mjasõga koos polevat mul vaja midagi muretseda ka. Mjasõga ei lähe kunagi midagi persse. Sõidame kahekesi mustas BMW 750-s, Tammelinna äärde, silikaadist maja ette. Minu roll on lihtsalt turvamine. Suu pean kinni hoidma, sest mina ei tea ega tahagi teada, mis teemadel härrased vestelda soovivad. Lihtne.

Mina tahan uksekella lasta. Ei. Astu lihtsalt sisse. Ees. Elutoa diivanilt leian istumas dressides noore mehe. Umbes sama vana kui ma ise. Sihin talle püstolitoru näkku. Ta ei tõuse. Minu kaaslast nähes ta isegi ei ütle midagi. Arvatavasti ta teab, mis värk on.

"Noh, Madis, kus raha on?"
"Ma ütlesin Vovale, et mul läheb veidi kauem sellega."

Madis üritab enda positsiooni säilitada. Ei, ta ei kuse ennast täis praegu. Ta ei saa. Mis siis, et Mjasõl on puss vööl ja mina sihin talle otse silma. Ta ei saa endale seda lubada, et me hirmu haistaks. Aga ma tean, et ta kardab. Mina ei haista, mina tean, sest Mjasõ haistab nagu hagijas. Tema teab, et kui selline mees nagu tema su elutoas sinu käest raha nõuab, siis inimesed kardavad. Türa, isegi mina kardan seda värdjat, mis siis, et minul on relv ja ma nagu oleks siin koos temaga. Vittu, kes ütleb, et me Madisega mõlemad siin samas põrandal läbi lõigatud kõridega ei lõpeta? Järjekordne dilemma. Ma arvasin, et ma ei karda enam surma, et mul on ükskõik. Vist ikka ei olegi. Ma olen liiga inimene, et mitte hoolida. Ma olen liiga arg, et surra. Nüüd olen ma aga sellise sita sees, et ise ka ei usu. Türa!


******************************************************


Telefoni helin.
"Tervist, vanemuurija Hein siin, Lõuna prefektuurist. Härra Kroon, mul on tarvis teile mõned küsimused esitada. Kas te saate jaoskonda tulla?"

Alibi. 17.06.08 käisin mina sõbra sünnipäeval. Tunnistajate sõnul jäin ma seal juba varakult liiga purju, et pidutsemist jätkata. Mind viidi koju magama. Mina ise seda ei mäleta.

Uudis. 17-nda Juuni õhtul tapeti Tartus külmavereliselt laskudega rindkeresse ja pähe neli noormeest.



******************************************************


Elutuppa astub meie kahe üllatuseks veel üks noormees. Mjasõ haarab tollel kohe kraest, lööb põlvega makku ning paiskab põrandale. Võtab vöölt pussi.

"Nii, räägi kus raha on."

Surudes põlvega tundmatu noormehe rinnale ja pussiga ta kõrile, vaatab ta korraks minu poole. Talle vist meeldib, et ma jõhkrusele ei reageeri. Ta pöördub Madise poole. Tundmatu ei saa hingata. Näen, et ta kõrile tekib peenike verenire. Madis on sõnatu. Shokis vist. Mjasõle see ei meeldi.

"Kus raha on!?" karjub ta.

Tundmatu üritab end vabaks rabeleda, kuid tulutult. Madis vaatab mulle otsa. Küsin talt ise, rahulikult: "Kus raha on?"

"Sina ole vait!"

Mjasõ surub noale ja libistab selle üle tundmatu kõri. Tõuseb püsti ja sööstab Madise poole. Keeran toru tema poole ja tulistan. Taban meelekohta. Ta vajub elutult põrandale. Pisut vasakule küljele. Tundmatu on haaranud enda kõrist. Ta kaotab verd meeletu kiirusega. Madis vahib enda sõpra nagu hullunud. Kuid liigutada ta ei suuda.

"Ütle, kus raha on ja ma kaon. Sa saad kiirabi kutsuda ja enda sõpra veel aidata."

Ta ei reageeri. Tundmatu vähkreb põrandal.
Madis, kui elektrilöögist, liigutab. Keerab end ja tõstab diivani seljatoe tagant spordikoti.

Tõstan relva ja tulistan.
Ja veel korra.

Haaran koti ja kaon. Ropendades. Tagaaia kaudu.
Mjasõga ei lähe kunagi midagi persse!

WTF?: Esimene Missioon - "Ma oskan tappa."

Mujale ma minna ei osanud. Ma ei teadnud, kas mind ka keegi otsib. Motiiv mul on. Tulin siia, Annelinna korterisse, vist natuke paranoiliselt. Selleks, et need sitapead mind ka otsima ei hakkaks. Relva ma ju sain. Raha ei andnud. Hea tahte märgiks ei tohiks vist ära kaduda. Jalad on krambis, pingutan lihaseid, et jalad ei väriseks. Käed värisevad niikuinii.

Hirm? Ei.
Sõnulseletamatu ootusärevus. Aga mida ma ootan, seda ma ei tea.

"Püssi said, raha ei andnud."
"Sain aru, et saan muud moodi tasuda."
"Mis, võtad suhu?"

Korter on kolme toaga. Minu lugemist järgi on siin peale minu veel neli meest. Ja nad on kõik relvastatud. Dilemma, mis mu peas viimase lausega tekkis on äärmiselt keeruline. Suhu võtta ma ei taha. Pigem tapan. Kuid need siin ei ole pooljoobes poolsurnuks ehmatatud vaesossid, ilma bemarita see tähendab, poolpimedast pargist. Need siin on retsid ning tapmisest ei tuleks vist midagi välja. Pigem suremisest. Ja piinarikkalt, munn suus või perses või mõlemas korraga. Türa, mis neil retsidel meeste keppimisega on? Ahjaa, eksvangid. Makarovis ei ole ju kuule ka. See, kuldketiga Vova, ei mõista nalja kui seda tehakse ja ei mõista keegi ka tema nalja, kui ta seda teeb. Irve paljastab ühe kuldhamba. Klišee. Aga nad ei oska muudmoodi. Üritan jääda rahulikuks ka siis kui palja ülakehaga Mjasõ (Liha, vist) mulle toanurgas tugitoolist mulle enda Rambo-stiilis pussi demonstreerib.

"Ei."
"Mis sa siis teed? Mida sa oskad?"
"Ma oskan tappa."

Vova hakkab naerma. Ma saan aru, et tal on vist isegi kõhul valus. Mjasõ lihtsalt muigab.

Võtan taskust Makarovi. Mjasõ tõuseb tugitoolis, aga vajub uuesti seljatukke, kui näeb, et relval salve eemaldan ning kelgu tagasi tõmban. Salv ja raud on tühjad. Asetan mõlemad Vova ette ta hommikupraemunade, pooliku Laua Viina pudeli ja telekapuldi tagasihoidliku trinity keskele.

"Milleks sa arvad, et mul seda relva vaja oli?"

Naer katkeb.
Vova näha, et mõtleb.
Mul on sitahäda.

"Kus peldik on?"
Mjasõ osutab.


***

PS: Järg, mis kronoloogiliselt toimub hoopis enne eelmist WTF-i
Link: WTF?

haiku

me oleme torm
ja voodilina kortsud
me loodud luited