Kui üks korrumpeerunud, neurootiline ment nurgataguses parklas suure noaga kuklasse saab, siis see ei muuda suurt maailmapilti absoluutselt. Keegi ei hooli tegelikult. Naine leiab uue munni ja lapsed leiavad uue rahakoti, mida tühjaks pumbata. Ülemused leiavad uue etturi. Ment on ment. Kedagi ei koti.
Kalmeri tool vajub põrandale. Ta kaelast voolab tohutult verd, mis seguneb betooniklibu ja tolmuga. Võigas lõpp, mida enesele ei soovi. Mina ei kavatse niimoodi surra. Niimoodi pimeduses verekaotuses ja õhupuuduses. Ma ei tea, kas ta püsis veel elus pärast kõri lõhki lõikamist, aga kardan, et nii see oli. Ta huuled maigutasid veel nagu kalal, kes kuival. Imperaatori hääletu ja mõttetu lõpp kuskil mahajäetud kolhoosilauda põrandal.
Jah, maailmal on veel rohkem ükskõik suvalise narkodiileri surmas. Kalmer aga ei olnud lihtne diiler. Jah, imperaator langes mu enese verdtäisvalgunud silme ees, aga impeerium ei olnud veel lagunenud. Need juhmid sitapead ei teadnud, millesse end mässisid.
Ma ei mõistnud, mismoodi sellised juhmardid küll meid nii sita sisse suutsid vedada. Nad ei näinud välja nagu keegi oleks seda tegelikult organiseerinud. Nad tundusid nii juhuslikud. Kuidas me nende silmis küll selle ära teenisime?
Kas ma olin tapnud mõne nende sõbra? Ma ei tea. Tapmine oli minu jaoks juba igapäevane rutiin. Iga kord ei olnud nii graafiline nagu Ahmed ja tema sõbrad. Tihti peale oli mõni elu lõppenud tuimalt teele saadetud kuulist. Ja kuule jagus.
Nendel kahel sitapeal oli ilmselgelt juhuslikult vedanud. Kus oli Kalmeri ihukaitsja? Kui surnud, siis surnud, aga kui ei... siis ka tegelikult juba surnud. Ma tapan tolle raisa ise ära, kui tal siiani pole olnud oimu juba surra. Neil sitakottidel on aga tõsine õnn, et nad on saanud meid sellesse olukorda. Ma ei mäleta mitte midagi. Mul on olnud ka endal oma jagu seda õnnetut õnne - juhust. Ilma selleta ei oleks ma isegi elus. Kuid ma tean, et mingil hetkel õnn pöördub ja siis tuleb olla leidlik ja julm. Külm, kalkuleeriv ja julm. Otsekohene ja konkreetne. Need kaks - Suur Apelsin ja Maika - need ei olnud mitte midagi neist. Neil oli vaid nende õnn, mis oli pöördumas.
Venitamise, sikutamise ja tirimise ja hõõrumise peale hakkas mu randmete ümber olev kleeplint järele andma. See rebenes.
Maika kargles maas seotu ja veritseva Kalmeri ümber. Ta tulistas enda revolvrist temasse kaks lasku. Ka kolmanda. Lasud kõlasid ja kajasid valusalt, minu kõrvad olid jätkuvalt lukus. Olin kurt. Ma ei kuulnud nende sõnu. Lugesin nende huultelt vaid roppusi, kui nad sülitades Kalmeri ja ilmselgelt ka minu üle irvitasid.
Sain käed vabamaks ja liikuma. Tundsin, et mu vasaku randme ümber oli mu käekell alles.
No comments:
Post a Comment