Charles Tussunutsutaja: Mina olen Jumal.

Kord läks Charles minevikust pärit deemonitega kaklema. Oma peas ainult, loomulikult. Loomalikult, see-eest, seda enam. Tema võetud hinged ja nende mälestused ja kummitused panid teda mööda linna ekslema ja Jumalat otsima.

Kuna Jumalat ei olnud ei Zavoodis, käis Charles ka Krooksus ja Rüütli tänaval. Ja siis kui Jumalat ikka kuskil linna peal näha ei olnud, mõtles Charles, et päris turvaline panus oleks see, et Jumal on lihtsalt sel reede õhtal kodus.

Nii seadis Charles sammud Jumala koja poole. Kohale jõudes ronis kohe esiuksest sisse, saapaid ära ei võtnud. Kuna Jumalal on aga teenused tellitud ja arvedki makstud, jõudsid bomberites jõmmid kiirelt kohale ja vedasid Charlesi Jumala palge eest minema just täpselt enne palvet.

Nii ei lõpetanutki Charles Jumala ees põlvili vaid hoopis ta maja ees persili.

Charles Tussunutsutaja: Läbi pestud.

Charles tundis end pärast seda, kui talle sõbrad ja eriti Pets, aga mitte eriti Pets, sest Petsil polnud kunagi palju raha, talle viina välja tegid, sellepärast, et oli Petsi eest kätte maksnud, läbi pestuna ja tühjana. Mis võiks ju olla üpris hea stardiplatvorm uuele elule, aga ta tundis end kui selle sama relva looja, millega tema enda kurikuulsuse sai. See relv on tapnud rohkem, kui ükski teine. See on maailma kuulsaim relv. Üks üheksa aastat vana Sierra Leone poisiklutt ei tea mitte midagi A.Einsteinist, H.S.Trumanist ega Hiroshimast, aga ta teab täpselt, mis on AK-47.

M.Kalashnikov, kes aastal 47 relva välja töötas sai selle eest lugematul hulgal ordeneid ja kuulsuse natsisaksamaa tagasilöömise eest tänu enda loodud automaadile, mis siis, et selleks ajaks oli Teine Maailmasõda juba läbi. Kuid lõpuks on ta samamoodi läbi pestud vanamees, kes elab ots otsaga kokku enda sõjaväepensionist. Ise kahetsedes seda, et tema Isamaa kaitseks loodud relv oma kergelt ära tuntava salvekumerusega on nüüd hoopis terrorismi sümbol. Nagu Coca-Cola on diabeedi sümbol.

Charles teadis asjadest liiga palju. Ta mõtles alati üle. Tema ei suutnud huilates joosta järgmisesse öhe unustades kõik patud, mis hingel.

Kui ta juba kolmandat päeva ilma söögi ja joogita enda ühikatoa kušetil lamas ja mõtles, aina mõtles, tuli talle pähe vaid kõik see, mida oodata ei osanud.

Head mälestused kuskilt kaugelt iidse ajaloo sopist ja sellest arenenud lootused ja unistused, mis tundusid sürreaalsetena nagu mustad augud, mis endasse kisuvad, nagu saamata naised.

Sind tükkideks rebides.

Charles Tussunutsutaja: Isegi päris põhjas on suitsu.

4 kuud pärast viimast sissekannet.

Charles istub kõletühjas ühikatoas, kus on vaid koletunud kardin akna ees, tühi seinakapp ja tilluke kušett. Toa üüris ta enda viimase raha eest, nüüd on tal vähemalt kaks kuud voodi olemas. Ta loeb taskust leitud sendid kokku. Täpselt 0,08 eurot. Riided on põrandal. Tema nahktagi seljal lebavad punased stringid. Need kuuluvad veel väsitavast ööst voodil puhkavale noorele tudengineiule. Charles korjas ta lihtsalt üles, täis oli ta suutnud ennast ise juua.

Automaadi ostmine oli algul moraalselt õige tegu. Nii see vähemalt tundus. Nüüdseks aga oli Charles laostunud rahaliselt, moraalselt ja ta oli üpris kindel, et tema keha on samuti lagunemas. Püsti tõusta oli valus, potile istuda oli valus ja kustes tulid pisarad silma.

Ta ei lootis ainult sellele, et see on karma ning ei tapa teda päriselt. Oli see siis surmahirm või masohhism, mis teda vikatimehe eest põgenema sundis. Kuid samas mitte kunagi küllalt kaugele, et puhata saaks.

Charles vaatab noort valge nahaga naist. Ta on näoga seina poole seega ei ole tema nägu näha. Charlesil läheb süda pahaks. Ei. Tüdruk on reaalselt ilus. Ainult ilus, aga Charlesi ajab iiveldama tema ise.

Ta leiab tagitaskust pooleks murdunud punase Nexti sigareti ja üritab seda süüdata selle enda eelviimase tikuga. Tikk kustub enne. Ta võtab enda viimase tiku ja vaatab seda nagu oleks see maailma kõige viimane tikk. Kui see tikk seda sigaretti ei süüta, siis ta sööb ära selle tubaka.

Tikk töötab.

Ja samuti ka laes olev suitsuandur.

Charles Tussunutsutaja: rockstar.pornstar.douchebag

Charlesi "pilt" lööb selgemaks, kui ta baari uksest välja astub. Ta ei ole purjus. Ta on omadega täiesti perses. Ja ta mõistab, et ta on siin baaris täiesti üksi. Ja selline nagu tema on. Välimuselt ja käitumiselt. Sellisena ei ole eriti hea mõte võõras baaris üksi juua. Mis siis ikka. Tuleb vastu võtta, mis iganes väljakutsed elu esitab.

See kaklus siin sündis ainuüksi sellepärast, et Charles oli lihtsalt üksi ja vales kohas ja siiski, üksi. Ei mingit karistust kartmata võib talle lihtsalt tahtmise pärast peksa anda. Charles ei ole aga papist poiss. Õnneks ei ole tema vastas tervet kampa vaid lihtsalt suvaline kohalik töllmokk. Ja Charlesi "pilt" lõi just õigel hetkel selgeks. Ta suudab hoiduda paremsirge eest. Kas ta lihtsalt kõikus õigel hetkel õigele poole? Talle endale ei tundu, et ta kõiguks.Ta suudab hoopis ise ühe vasakhaagi vastase ribidesse lajatada. Väike löögike veel paremaga vastu põske ja purjus töllakas kukub. Charles on tehtud mees.

"Haha, kuule, kanepit tahad vä?"
"Las see olla, tule tõmbame ja siis lähme sisse ja joome edasi"

Charles tunneb, et see kõik, kaklus, kanep, veel juua. See kõik ei saa lõppeda hästi, aga tal on täiesti ükskõik. Ta on enesehävitusrežiimil.

Pidu viib paneelmaja korterisse.
Võõrad, kõik on võõrad.
Charles käitub nagu ta oleks Mike Tyson.
Saadab kõiki putsi. Ja siis naeratab. Nali!
Fakjee oli.

Ja see naine on minu.
Nüüd.
Homse hommikuni.

Drink like a rockstar.
Fuck like a pornstar.
Leave like a egoistical douchebag that you really are.

Charles Tussunutsutaja: Eleegia lõpp

Charles armastas seda õrnalt prõksuvat heli, mida teeb süttiv sigarett. Ta armastas sisinat, mis käib, kui avad õllepurgi. Ta armastas napalmi lõhna hommikuti. Ja ta armastas neid ohkeid, mida ei olnud küll igakord kõvasti kuulda, aga kui naisel ümber puusade kinni hoida, siis tundis nende võnkeid sinnani välja. Ülipisikesed hetked, mille nimel Charles elas. Ja naiste jaoks mitte just kõige väiksemad hetked, miks nemad Charlesi armastasid.

Charles ei olnud enam see, kes ta oli varem, aga enam ei olnud palju puudu. Sellest pidi lõpuks piisama, et edasi elada. Maailma lõpus on kohvik, kus kunagi kohtume kõik ja Charles tahtis sinna jõuda õiges konditsioonis. Ikka jälle ja veel kõikudes ühel jalal betoonserval, teadmata, kes on mis ja kuna on kes.

Charles oli sõdur. Võitleja. Ta oli seda tõestanud. Ta oli läinud kuhugi, kuhu enamus ei söanda. Ta oli tagasi.

siin loos on rebased jalus ja murravad kanu

Charles Tussunutsutaja: bullet in your belly

Charlesil ei olnud enam endalgi meeles kuhu ta oli automaadi jupid peitnud ja kus nad hävitanud. Möödas oli kolm nädalat ja Charles ei olnud kainet päeva näinud. Kas see oli südametunnistus või oli see enesehävitus? Charles ei jõudnud seda enda jaoks välja mõelda.

Seni oli ta vähemalt ise arvanud, et tal on põhimõtted, mida ei anna murda. Elu oli tema jaoks püha. Oli. Nüüd oli selle väärtus kukkunud mutta ja ta ei saanud enam sellestki aru, et miks peaks üldse keegi elama. Nahhui seda paska kõike vaja on?

Charlesi ei kahtlustanud keegi. Pets arvatavasti teadis, mis oli toimunud. Tema jaoks oli see, kui mitte ainuõige, siis vähemalt äärmiselt vastuvõetav. Ta oleks ise täpselt samamoodi käitunud. Võib olla ainult selle vahega, et tema oleks rämedalt vahele jäänud. Ta ei oleks mõelnud.

Charlesil ei olnudki kahju neist neljast ossist, parasiidist. Mis on ju eksole, irooniline, et punkar ütleb või arvab kellegi kohta, et too on parasiit. Punkar. 

Tal oli hoopis endast kahju. Ta oli ka osakese endast igaveseks tapnud. Enam ei saanud ta olla enda silmis see sama Charles, kelle kohta küsiti, et "what would Charles do"

He would fucking put a bullet in your belly!

Charles Tussunutsutaja: Reekviem

Charles teab, et ta ei sobi eriti kaarsilla Hesburgeri miljöösse. Tal on sellest ükskõik, tal on kõht tühi ja burger on kiire lahendus. Ta istub ja ootab oma einet ja üritab enda mõtteid võimalikult hajevil hoida. Ta vaatab mööduvat rahvast.

Üks äärmiselt seksikas tüdruk, üks pikajuukseline itimees, üks paks, suure habemega mees, üks kodutu, üks vanem naine, kes lausa õhkab naiselikkust, üks pensioniealine naine, kellel on seljas pikk hall turujope, täpselt selline, nagu kõigil tema sõbrannadel. Mõnel on ainult tuhmlilla. Boheem, välisüliõpilane. Oss. Puts. Ossid.

Tal on taskus nüüdseks juba vanakooli walkman. Seal sees on cd-plaat Mozarti kuulsamate paladega. Hetkel käib tema lemmik. "Reekviem". Hostias.

Küll punkar, aga tema ei ole seda pungi osa kunagi liiga tõsiselt võtnud.
Anarhia osa aga küll.
Tõsisemalt kui teised.

Tema saab aru, et loobudes kohustustest, loobud sa ka õigustest. Anarhia on täielik vabadus, aga vabadus. Mis see on? Täielik vabadus on nagu absoluutne tõde. Seda ei ole olemas. Kõik räägivad vabadusest, ülistavad seda ja mõni isegi arvab, et ta ongi vaba. Kuid tegelikult ei ole keegi päris vaba. Ainus vabadus mida inimene tegelikult tahab, on vabadus mugavalt (ära) elada.

Pets tuli teadvusele ja peaks varsti haiglast välja saama. Ta ei ole veel uudiseid näinud. Verine nelikmõrv Tartus.

Charles on juba ülekuulamisel käinud.
Ta on aga kui kivist.
Tal on alibi.
Relva ei ole.

Ta on süütu kuni keegi vastupidist tõestab.

Charles kallab enda einega kaasa tulnud coca-colasse viskit juurde.
Ja istub sõnatult ja mõtteitult edasi.

Reekviem.

Charles Tussunutsutaja: Charles the Punisher II

Kamp nahktagides, kiilakaid ja harjadega ja muidu juustega punkareid astub täpselt tund enne külastusaja lõppu haigla koridori, kus peaks asuma palat, kus asub Pets. Neid on viis või kuus. Või on neid seitse? Nad on lärmakad, nad ei püsi paigal. Nad tahavad Petsi näha!

Kõik korraga ei saa.
Ok, me ootame, käime ühe kaupa sees. Rahu.
Charles on ka siin. Vähemalt ütlevad kõik ühest suust seda, kui küsitakse. Isegi Pets.

Charles on nahktagi vahetanud mustavärvi kapuutsiga pusa vastu. Ta seisab telliskivi maja nurga taga pimeduses. Käes on tal raske, umbes kuue kilone relv. Laetud, vinnastatud. Maja ees seisab tuttav auto. Numbrimärk on järgi kontrollitud.

Türa, kas nad kõik neljakesi elavadki siin koos? Nagu mingid peded. Ossid, raisk. Täna teie kurikad ja raudtorud ja messingust nukid ja ketid ja mutrivõtmed ja foldernoad ja issi ostetud bemarid ja ema ostetud teksad ja naise ostetud võltsrolexid ja bullterjeri kutsikad ja soomes teenitud raha eest ostetud Peak Performance-i pusad ja kassikullast ketid ja lahjad rummikoksid ei aita.

40 padrunit. Kaks salve. Üks all, teine vahetuseks valmis tagataskus. Neist piisab, et teid kõiki päästa teie armetutest eksistentsidest.

Uks avaneb.
Charles ei kõhkle.
Charles teab kõigest kõike.

Charles on tegelikult Maarjamõisa haiglas Petsi vaatamas.
Ja seda relva ei ole tegelikult olemas.

Charles Tussunutsutaja: Charles the Punisher

Charles istus Krooksus ja sõi. Kolme päeva jooksul esimest korda, kui pähklid ja vedel leib välja arvata. Kellaaeg oli selline, et ta istus seal täiesti üksinda. Ajas ka teenindajaga paar sõna juttu. Tund või paar veel ja küll siis tuleb veel rahvast, aga Charlesi siis enam seal ei ole.

Pets lamab haiglas. Pets the Protector. Peapõrutus. Charlesil on ribi puruks, nägu pisut paistes ja sõrmenukid kanged ja valusad.

Kummalgi ei ole meeles. Meeles on, et nad hakkasid kahekesi jooma. Viina. Pets värvis juba üpris pikad juuksed roheliseks. Charles lasi veel ühe tätoveeringu teha. Ja siis nad tähistasid. Kahekesi üldiselt, aga nagu see ikka on, mitte päris kahekesi.

See neil aga meeles ei olnud, mis juhtus ja millest kõik alguse sai. Ainult mida politseis räägiti. Charles ja Pets ei olnud halvad inimesed. Läksid appi kellelegi. Pets, kui nende vastaste poolt ohtlikumaks berserkeriks arvatud, sai raudtoruga vastu pead.

Charles astub Krooksust välja ja läidab Cameli. Jah, Marlborot seekord ei ole. Pähkleid ka mitte. Ainult seekord. Suitsetada on raske. Hingata on raske. Valus.

Seekord on taskus hoopis kõik tema säästud.

Täpselt nii palju nagu ühe AK-47 ostmiseks vaja on.
Charles the Punisher.

Charles Tussunutsutaja: molotovi kokteil

ja kui emad on surnud ja isad ka
ja üksikud, üksikud me ööd
siis ei jää muud, kui õli tulle lisada
molotovid valgustavad ööd

Kui Charles esmaspäeva peaaegu südaööl paki pähklite, paki sigarettide ja kuuspaki "Sassiga" kaarsilla tipus istus, oli tuul külm ja öö pime. Siin oli üksik olla. Esmaspäeval siia üles keegi eriti ei kippunud. Siis oli see Charlesi päralt. Ja siin käis ta siis, kui tal oli vaja kõige rohkem mõelda.

Ta ei pidanud kunagi luba küsima, mitte millekski. Ja ta oli juba ammu aru saanud, et kui sul ei ole kedagi, kelle luba küsida, siis sul ei olegi mitte kedagi.

Charles teadis väga hästi Petsi kustuvatest unistustest. Ja ta teadis, et ta ei ajanud harja maha töövestluse jaoks, vaid vanaema matusteks. Selle vanaema, keda ta armastas. Ja ta teadis, et nüüd oli tema see, kes oli Petsile kõige lähedasim asi üldse, mis sai olla perekonnale.

Ja ta tundis ennast sitasti, et ta oli temast hoopis kaugenenud.
Ta ei tundnud end hästi kohustuste ees, isegi mitte moraalsete ees.

Pets oli ringkondades tuntud kui "kõva mees". Charles aga teadis. Teadis liiga palju.
Charles teadis alati liiga palju. Kõigest.

Charles Tussunutsutaja: kadunud põlvkond

Igal reedel linna öömelusse sukeldudes, nagu iga teine, õigustas Charles enda tegusid iseendale. See on ju nädalavahetus. Kõik teevad nii. Esmaspäeval ma luban olla korralikum. Ja kui saabus esmaspäev.

Esmaspäeva lõuna ajal ärkas Charles ja oli üle kolme päeva esimest korda kaine. Tema keha värises alkoholi ja muude droogide järelkajadest. Ja teda aitas ainult üks. Kangetelt alkohoolidelt ja droogidelt ei läinud ta üldse mitte tervislikumatele ainetele üle. Kanged kohvid ja erinevad energiajoogid koos ahelsuitsetamisega. See oli nagu äkkstart.

Ja seekord, kui ühes käes juba viies järjestikune sigarett ja teises kolmas Burn energiajook tundis ta, et ta elab ka järgmise nädalavahetuseni. Ainult õhtul tuleb umbes kuus "sassi" võtta, igaks juhuks. Ja ta nägi üle tänava lühikestes pükstes brünetti kaunitari. Need jalad. Need olid maailma kõige ilusamad.

Kuid Charles ei saanud kauem seista ja vahtida.

Isegi siin, veel värisevate kätega sigaretti kimudes, tänaval vaadates kõiki, kes olid millegi tähtsa eest väljas. Kõigil oli kiire. Isegi siin suutis Charles kõigile ikka ülalt alla vaadata. Ta oli neist kõigist üle.

"Te oleks kõik surnud juba..."

Charlesil oli tähtsam retk. Ta pidi kontrollima, kas ka tema sõber Pets oli nädalavahetuse üle elanud.

Esimeses Maailmasõjas muserdatud generatsiooni kutsus ajakirjandus "kadunud põlvkonnaks". Charles ei tundnud seda. Tema jaoks oli see generatsioon kõigis majades, äärekivides ja tema vabaduses kanda just nahktagi ja ringi sees "A" tähte. Tema vabadus juua ja laaberdada ja olla tema ise. See põlvkond ei olnud kadunud, see põlvkond oli ainus, kes oli midagi endast andnud.

Hoopis Charlesi põlvkond oli kadunud. Ja temast järgmine ei olnud olemaski olnud. Juba sündides kadunud nutitelefoni appsidesse. Võltsteadmistesse. IT. Fakk juu, te ei oska isegi manusega maili saata. Te ei oskaks nutitelefone ka kasutada, kui need poleks teist targemad ja kõike ette ei ütleks. Teie elu on automaatpiloodi peal. Ja teid on nii palju, et keegi ei saa aru, kes on kes. Ja kes on parem. Te ei ole kadunud. Teid ei olegi olemas.

Charles leidis Petsi Töllaka joomaurkast. Ta oli elus ja õnnelik. Tema juuksed olid hakanud juba tagasi kasvama. Pets oli peaaegu tagasi. Ja tema unistused. Need hakkasid jälle ununema.

Charles Tussunutsutaja: Igavene suvi ja Malle

Tartus, Rüütli tänaval on igavene suvi. Ja just on irooniline see, et sel tänaval on just sügis-kevad-talvel suurem melu kui suvel. Tudengid. Tudengineiud. Ja Charles oli igavene kuusepuu. Parajalt ehitud. Metalliga. Ja Rüütli tänav oli tema tänav. Tumeda Rüütli tänav.

Sel korral oli Charles üpris kaine ja seega oli naljakas vaadata kuidas noor ehitustudeng koos pudelikorjajaga Möku ees täiest kõrist Silveri laulu laulis. Või kuidas noored tudengineiud mingit Mallet otsisid. Umbisikuliselt.

Üpris kaine loomulikult tähendas seda, et Charles jõi lihtsalt ühe viina. Ainult. Möku ees talle meeldis, sees mitte. Seal polnud tema jaoks piisavalt õhku. Tegelikult ei olnud seal piisavalt ruumi, et ta saaks distantseeruda neist kõigist noortest, kes on Tartusse õppima pääsenud nagu ketikoerad oleks rihmad kõik puruks rebinud. Ei mingit halastust. Ja pudelikorjaja kukub talle kaela hüppanud tudengi raskuse all sillutisele pikali. Pea napilt kivist pegasusest mööda.

Charles võtab paar sammu tagasi ja jääb seinale nõjatuma.
Sigaretti suits.
Sammub hägus edasi.
Keegi on Raekoja platsi purskkaevu jälle pesuvahendit kallanud.
Igavene suvi.

Ja Malle.

Charles Tussunutsutaja: valged rebased

Charles ei suutnud välja mõelda, kas ta on paha inimene või ta lihtsalt tahab olla. Kas ta ongi tegelikult selline või on see mõne välise faktori vaevutuntav mõju, mis ta neile radadele ikka ja jälle tagasi lükkab.

Külm dušš peseb kõik maha, karastab. Enne sellest euroremonditud vannitoast välja astumist hingab ta korra sügavalt sisse, paneb mängunäo pähe ja teeb südame külmaks. Selle ukse taga lesib voodil üks ilusate suurte silmadega noor, seitsmeteistaastane, tüdruk. Silmad ei ole kõik, mis temas ilus või siis suured on. Ja seda raskem on seda teha, aga Charles on juba saanud, mille järgi ta tuli. Ta oli härrasmees ja lasi neiul enne pesema minna. Osakest temast endast maha pesema. Neiu lootis vist veel midagi. Kurvaks tõmbusid need silmad kui Charles enda raske nahktagi juba jälle selga ajas, nagu raske raudrüü. Mida see ka oli, mõnes mõttes.

Charles astus trepikoja uksest öösse. Ta teadis, et siia ta enam ei tule. Sellega on kõik. See oli korraks. Ja juba kohe hakkasid süümepiinad.

Charles leidis, et parim on lasta ööl end võtta. Nagu tema oli võtnud seda noort, süütut, ilusat. Tema ei olnud neist kolmest enam miskitki, aga midagi ta ju veel väärt oli.

Mõned tunnid hiljem ei saanud Charles aru mismoodi oli ta sattunud ööklubisse, tüdrukud olid nii purjus, et oksendasid. Ja muusika oli nii sitt, et Charles ei oleks imestanud, et ta ka ise oksele oleks hakanud. Joobega oli selline kaheotsaga seis. Ta oli staadiumis, kus sai aru, et alkohol on nagu vesi, enam ei mõju. Ühes mõttes hea. Tal oli kontroll enda seisundi üle ja samas oleks ta võinud veel juua nii palju, kui tahtis. Ükskõik, kelle laua alla juua. Ja samas oli see masendav. Ta tuju ei olnud kõige parem ja nüüd oli teada, et see ei muutu ka enam paremaks. Ja ta ei saa ennast mäluauku juua. Kui ainult alkoholilt millelegi muule üle ei liigu.

Homme ta luuletusi ei kirjutanud.

Charles Tussunutsutaja: vanaema matused

Charles vihkas tööinimesi. Pets, tema parim sõber vihkas tööinimesi. Elatist tuli aga teenida kuidagi. Õlu, Sass, mida nad mõlemad armastasid, ei olnud ikka veel supermarketites, ega väiksemates poodides, ega isegi Herne poes pärast kümmet tasuta jagatav. Charles ja Pets tegid juhutöid. Charles teenis veel erinevaid allikaid pidi, aga Pets sellest ei teadnud. Petsi ei huvitanud ka. Ja täpselt nii kaua ei oleks huvitanud, kui oleks teada saanud. Siis oleks kohe õhtul Pirogovi platsil hõisanud. Sellepärast ta ei teadnud ja ei huvitunudki.

Järjekordsele töövestlusele minnes oli Pets enda harja maha ajanud. Miks!? Seda teadis lõplikult vaid tema ise. Miks ta üldse üritas? Ja selga oli ta ka secondhandist saadud ülikonna ajanud. Charles heitis talle ühe pilgu ja ütles:
" Sa näed välja nagu sa oleks viieteistaastane puberteet, onupoja koolilõpu ülikonnaga vanaema matustel. Vanaema, keda sa vihkasid."

Pets ei teinud märkusest välja. Tõmbas korra käega veel üle kiila pea. Harja mälestuseks tõusis isegi korraks klomp kurku. Ja siis ta läks.

Tööd ta ei saanud.
Järgmisel hommikul ärkas ta Toomemäel suvalises põõsas. Ülikond oli transformeerunud millekski ebamääraseks, muda ja kuse seguks. Ja hommikupäikeses aurava viina seguks. Ja järjekordselt purunenud unistuste seguks. Unistuste, kus olid mõradel ka mõrad vahel. Unistuste, mida ei suutnud enam päriselt meenutadagi. Mis surid juba ammu. Koos vanaemaga. Sellega, keda ta vihkas.

Charles Tussunutsutaja: Pets the Protector

Charles ei olnud rassist. Teda aeti tema välimuse tõttu tihti segamini skinheadidega. Nad ise olid temaga väga sõbralikud. Vastikud maglad. Nad ei saanud kuidagi aru, kui suur on vahe enda tagi seljal kanda ringi sees "A"-d või haakristi. Anarhist ei saa kuidagi seletada enda rassistlikke vaateid. Kuidas sa seletad, et sul ei ole muidu mustade vastu midagi, ainult, et ärgu tulgu siia, meie maale, meie töökohti võtma. Anarhisti huvitab töötus?

Charles ei olnud rassist. Charles oli vaba hing. Kuid sellest ta küll aru ei saanud, kuidas vabas Eestis kasvanud inimest sõnagi eesti keelt ei osanud, vaid vene keel suus oli. Ja nii kord Pirogovi platsil tequilat juues viiski see arusaamatus käeraudadeni.

Tequilast, Charlist, käeraudadest ja Petsist on veel vähemalt üks jutt, aga jäägu see mõneks teiseks. Kasvõi siis järgmiseks korraks.

Seekord aga läks tequilane Charles vene keelt kõnelevatelt kiilakatelt küsima, täie tõsidusega, et kurat, raisk, miks nad eesti keelt ei räägi? Olukord oleks võinud lõppeda teistmoodi, kui Pets poleks ka seda olukorda väga diskreetselt ja otsekoheselt lahendanud.

Enne kui Charles üldse aru sai, et teda rusikatega, tema tülikate küsimuste eest karistada tahetakse.

Veel väikse peraga tequila pudel vastu pead ja raske kirsa munadesse.

Charles Tussunutsutaja: mõttepuue

Charles nägi Konsumi kassajärjekorras ilmselgelt kerge vaimupuudega inimest ostmas seepi. Sellist, kohe karbi sees seepi. Ta ostis ainult ühe, karbis seebi. Ja ta tundus selle üle nii elevil kuidagi. Charles ei osanud sellest mitte midagi arvata. Kas ta peaks seda kuidagi takistama? Kas see inimene saab üldse aru, mida ta teeb? Mis seepi? Äkki oli tal mingisugune kinnisidee, ta ostiski endale seepe kokku. Ja tema eestkostja oli temaga suures hädas, sest korteris oli iga tuba rämedalt seepe täis. Neid polnud enam kuhugi panna.

Siis tundis Charles end natuke süüdi, sest kuidas sa ütled või mõtled, et keegi on ilmselgelt vaimse puudega?
Tema peas kõlas näägutava naise hääl: " Kuidas sa saad niimoodi öelda? Keegi ei näe teistsugune välja, me oleme kõik ilusad. Millest sa üldse räägid?"

Siis aga Charlesi pea veidi selgines ja ta mõtles, et noo mida kuradit. Tema ei hoolinud kellegi tunnetest. Ja kui need inimesed ei ole vaimse puudega, siis on nende endi süü, kui nad on nii enesekesksed, et neid üldse mõni kommentaar puudutab. Ja kui on vaimse puudega, kurat, siis ei saa nad niikuinii midagi aru.
Aga saab ju näkku vaadates aru, ju. Saab!

Lõpuks ei meeldinud enam Charlesile neid mõtteid peas keerutada. Mitte, et ta süüd oleks tundnud või hukkamõistu kartnud. Teda ei saa niikuinii keegi hukka mõista, sest pole kedagi, kelle arvamusest ta hooliks.

Charles Tussunutsutaja: draakoni õhtud

Charles avastas, et tema ei tundnud reede õhtute üle sellist rõõmu nagu tema paar tuttavat, kes veel või juba suutsid hoida töökohta. Veel siis need, kes olid temaga hiljem tuttavaks saanud, kes olid jäänud ilma naistest, majadest, autodest. Need, kes leidsid alles nüüd, et neile meeldib ööelu. Ja see hakkas neid endasse tõmbama. Neid nahka riietama, neid augustama ja värvima. Tumeda tindiga. Ja juba need, kes olid kalkarid olnud juba enne Charlesi. Need, kelle olid korralikud naised maast üles korjanud, puhtaks rapsinud, vaadanud, et õlle aroomi ja kulunud nahktagi seest tuleb välja üpris aksepteeritav meesolevus ja siis ära endale võtnud. Tööle pannud, süüa tegema hakanud. Elu pakkunud, ühe sõnaga. Ja need mehed harjusid sellega ära. Neile meeldis see. Kõik ju väsivad kord igavesest peost.

Ainult Charles mitte. Tema oli kindel, et tema jääb surmani, hingeni punkariks. Ainus, mida tema ei mõistnud, et ka need sõbrad jäid. Seesmiselt kõik.

Kuna tema ei näinud seda sama võlu reede õhtutel, mida kõik esmaspäevast reedeni ja kaheksast viieni tööl käivad inimesed, pidi tema enda reede õhtud kuidagi teistmoodi eriliseks muutma.

Ta ei joonud "sassi". Ta ei joonud viskit. Ta ei joonud üldse.
Ta pesi ennast puhtaks, pani enda kõige ägedamad riided selga ja läks Illegaardi.
Kus ta rääkis tudengineiudele enda filosoofiateooriaid, mille ta loomulikult oli kõik kuskilt internetist või raamatust meelde jätnud. Kuid, mitte alati. Igasugustes erinevate meeleseisundites tundus talle, et ka tema ise võiks olla mõne uue teooria looja.

Või oli see lihtsalt alkohol või mis iganes muu meelemürk, mis temas rääkis.

Illegaardis, reede õhtuti neid aga ei olnud. Oli selge mõistus, mis rääkis täpselt õigeid asju ja õigel hetkel.

Ja tudengineiud sulasid.

Charles Tussunutsutaja: kõrge kontrast

Charles teadis, et elu koosneb halltoonidest. Ei ole ainult nahktagi ja ülikonnad. Või lakutud juuksed ja harjaspead. Või tanksaapad ja lakkkingad. Seal vahel on palju muud. Palju muud, mis muudab kõik keerulisemaks. Keerulisemaks, kui tema sõbrad maailma nägid. Ja Charles ei olnud kade. Temale meeldis luua kontraste. Igal pool.

Ta näiteks käis õhtuti umbes poole seitsme paiku Tamme staadionil. Istus platsi äärde, kus noored harrastusatleedid korvpalli mängisid ja sõi. Midagi täiesti spordivõõrast. Burgerit. Loomulikult! Ja ta jõi sinna kõrvale enda lemmik jooki. Sassi.Ja siis ta suitsetas punast marlborot. Seljas kandis ta ikka teksasid ja nahktagi. Ja vaatas paar korda isegi pallimängu, aga tegelikult otsisid tema silmad ümber staadioni jooksvate neidude prinke pepusid. Ja tema jäi sinna kauemakski kui sportijad. Murus oli tal iga suve lõpuks lausa oma enda lohk. Jäi, kuni burger oli juba unustatud, plekkpurgid tühjad ja viimane suits hambus. Tõusis ja läks. 

Ta teadis, et on samasugune tume rüütel nagu Saatan. Ta andis inimestele lootust. Ta andis inimestele indu. Ta näitas, et tegelikult on ka olemas väga lihtne must-valge. Kõik need sportijad nägid tema mustust ja said aru, et nemad on valge. Nad unustasid hetkeks enda halluse ja olid paremad inimesed. Nad pingutasid rohkem ja suutsid rohkem, sest neid, just neid, valguse esindajaid, oli siis loodud selleks, et maailmas oleks tasakaal. Selleks, et mööduja saaks aru, kes või mis on paha ja kes on hea. Ja neid oli rohkem. 

See haisev punkar seal muru künkal oli tume, nii tume. 

Ja nemad olid vaid sellevõrra heledamad.

Charles Tussunutsutaja: Tume Rüütel

Charles uskus paljusid asju, aga ta ei uskunud Jumalat. Tema meelest oli Jumal lihtsalt liiga uskumatu. Ja mitte uskumatu heas mõttes. Ülim olend, kel on väga selged ja sügavad probleemid enesehinnanguga? No kuulge. Miks peaks Jumal. Jah, Jumal nõudma enda ülistamist. Kui ta on inimestest niivõrd üle. Ta lõi meid. Ta andis meile elu ja maailma. Me oleme tema jaoks vähem kui sipelgad. Miks peaks tal vaja olema meie palveid ja igapühapäevaseid kirikus käike? Milleks? Just selleks, et kui ta on olemas, siis on ta üks kibestunud ja hääbuv olend, kes võib küll olla mõnes mõttes ülevam kui inimene, aga mitte parem. Heakskiitu ja kiitust ja ülistamist ja tunnustamist tahetakse ju just endast parematelt. Näe, mina olen ka siin! Inimene ju ei hooli, kas sipelgas teda tunnustab. Ta ei hooli isegi teise inimese tunnustusest. Kui see inimene on tema silmis alam. Idioot ja lombakas.


Charles uskus hoopis Saatanat. Piiblis tappis Saatan umbes kümme inimest. Jumal aga enam vähem 2,3 miljonit. Saatan aksepteerib inimesi nii, nagu nad on. Jumal ilmselgelt, tema järgijate sõnade järgi vihkab kõiki, kes mõtlevad teisiti või on erinevad. Saatan andis vaid ühe lausega inimestele tagasi vabatahte ja mõtte. Selle, mille Jumal oli selge sõnaga keelanud. Saatan on kangelane. Mitte selline, keda me tahame. Vaid selline, keda me väärime.

Tume rüütel.


Charles istus enda lemmikpingil Emajõe ääres ja vahtis mootorpaatide poolt tekitatud laineid ja parte. Ta mõtiskles väga argistel teemadel. Tal olid jälle näpud põhjas. Petsist polnud neil teemadel kunagi abi. Charlesil olid jälle väga mustad mõtted. Nagu alati neil hetkedeil.

Aga alati oli Saatan aidanud.
Kunagi.
Lõpuks.
Õigel hetkel.

Charles Tussunutsutaja: ja kust tuli.

Charles suitsetas Marlborot. Ta suitsetas ka kõike muud, mis tuld võttis ja piipu mahtus, aga tavainimese keeles ta suitsetas Marlborot. Punast. Ja üpris tihti. Seda te juba kõik teate, et sinna kõrvale käisid alati ka pähklid.

Kord küsis keegi temalt, et mis siis oleks kui ta oleks pähklitele allergiline. Charles ei vaevunud isegi vastama. See inimene ei mõistnud teda. Ilmselgelt. Kui ta oleks pähklitele allergiline. Kui sa poleks sündinud. Siis. Siis. Ma ei peaks vastama lollidele küsimustele. Oleks. Kui.

Ta mõtles hoopis kuidas inimesed võivad ikka teisi nurka suruda. Näiteks heategevuseks raha korjates. Enam ei oota nad kuskil teleri või interneti kauguses. Enam ei oota nad kaubanduskeskuses RIMI sisse- ja väljapääsude juures. Vabandage, kas teil on hetk aega? Isegi kui sul on aega ja tegelikult ka paar eurot üle, siis on sul väga lihtne valetada. Ei ole!

Paar eurot üle. Pigem ikka paarsada puudu alati. Vähemalt õlle jaoks ikka jätkub. Tavaliselt.

Nüüd koputavad heategijad juba sul uksele. Astuvad sisse nagu oma koju. Räägivad enda härda loo. Noh, mitte enda vaid kellegi teise. Ja siis küsivad raha. Ja kuidas sa ütled, et sul ei ole vanemateta lastele või nälgivatele koertele raha anda. Endal on 52 tolline telekas, seal kõik tasulised pornokanalid ja laual selline "patarei", et Viive sünnipäev on 46.

Charlesil sellist muret loomulikult ei olnud. Et kuidas sa annad. Tal polnudki anda midagi. Ja sellised küsimised, need paar üksikut on lõpetanud Pets. Küllatki efektiivselt. Ükskord oli ta lihtsalt sigalakku täis, et lasi raha küsija ees seistes endal püksid täis.

Charles ei saanud midagi ka vabanduseks öelda. Ta ei saanud hingata. Ta naeris nii kõvasti.
Lapsed pääsesid teatrisse ikka. Charles kunagi hiljem raadiost kuulis.