Sügan valge t-särgi all karvast kõhtu ja keerutan puumõõka, kui juhtumisi peeglist möödun. Astun sammu tagasi ja vaatan enda peegelpilti. Nägu on habetunud, aga puhanud. Mu silmad on selged ning meeldivad mulle. Juuksed on pesemata juba mitu päeva, nad on omamoodi ilusasti soengus isegi. Ilme on emotsioonitu ja samas nagu midagi ütlev. Hehe. Henry Chinaski poeg. Ma olen Chinaski poeg. Heh. Dressipüksid on vajunud peaaegu poole kannikani. Nende alt paistavad valged bokserid. Ei mäleta kuna ma neid vahetasin. Kummardun peeglile lähemale. Mul on tõesti ilusad silmad. On nad siis rohelised? Ju vist on. Kas Henry Chinaskil on poeg? Ma ei tea, aga imestaksin, kui ei oleks. Muigan ühe suu poolega. Tekib põselohk. Muudan enda näoilmet kord nurjatuks, kord vihaseks, kord rõõmsaks. Mul on ilmekad põsesarnad. Ilmekad silmad. Peavadki olema. Kirjutada ma ei oska. Chinaski poeg. Mismoodi ma nii ilus olen?
***
Seisan. Pimedus. Täielik pilkane pimedus. Sosistan:"I am the son of God." Sosin põrkub nähtamatutelt seintelt tagasi mu enda kõrvu. See on pehme, aga terav heli. "I am the son of God." Ma ei liiguta, kardan end ära lüüa. Pilgutan silmi, et kontrollida, ega need kinni juhuslikult ei ole. Ei ole. "I am the son of God." Kas ma sosistan ikka ise? Mis hääl see oli? Kus ma olen?
Kes ma olen?
"I am the son of God."
***
Puumõõga vestsin ma kaitseväes olles. Oli lumetu varatalv, väljas oli karge. Noorsõdurid lasksid lasketiirus, kogu ümbritsev mets kajas vastu. Hoidsin lõket elavana ja vestsin puumõõka.
No comments:
Post a Comment