inimene on kustuv tuli
isegi ei tea kust ta tuli
iga hetk kui saad aru kes oled
on hetk kui sa olemas pole
sel kõigel on kuskil piir
aga su silmist vaid kiir
välgatab stalaktiitidel
mis virguvad öös
milles triivime
kutsuv tuli see inimene
igaviku sinimeres
hoovustes hulpites hüüdes ära kõhkle
sest on ju õnn kui lainte kohal kohtuvad me mõtted
et piir on vaid meil
ja sellelt ju laskuda võib
isegi võidukalt
uude öösse
mis tuttavgi näib
