Ajateenija III

Lasen ilusast unenäost vastu tahtmist lahti ja avan silmad. Mind äratab üks päevnikest. Togib: "Ljehtsaar...Ljehtsaar..." "Mida vittu?" "Tjelefon." Ta lahkub. Magala on pime, avatud uksest kumab valgust. Tundub, et kõik magavad. Ei hakka arutlema, nagu tsiviilile kombeks on. Ronin narist välja. Kisun jalga vaid vormipüksid. Paljajalu ukse poole kõndides märkan ühes voodis valgusvihku. Keegi suhtleb veel. Merilo vist. Kell pole väga palju. 23:34.

Välisukse esises koridorisopis põlev päevavalguslamp pimestab mind. "Mis kuradi päevniku laud? See on korrapidaja laud." Tunnen päevniku ära, nimi ei tule meelde. Üks venelastest. Nimi ei olegi tähtis. "Näe, telefon." Võtan lauale asetatud toru kõrva äärde:"Siin reamees Lehtsaar."

Teisel pool kostab:"Siin kapten Kastan, pataljoni korrapidaja." Kuuldes nime tõmban selja automaatselt sirgu. Nagu ta näeks. Aga näebki. Laes on kaamera. "Kuulan." "Viie minuti pärast minu juurde." Klõps. "Just nii," ütlen juba rohkem iseendale.

Kui mul hetkel ei lasuks valvekorraüksuse ülema abi kohustusi, oleksin päevniku putsi saatnud nind edasi maganud. Ta oleks võinud mind ka kolm korda äratamas käia, aga kuna tema on umbkeelne jorss ja mina ei kuula umbkeelseid jorsse, siis oleks see ainult tema süü olnud, et mind üles ei suuda äratada. Vaid tema süü. Praegu aga hiilin tagasi magalasse, et mitte kedagi häirida. Kraban riided kaenlasse. Riietun koridoris, kus on ka rohkem valgust.

Umbkeelne jorss on istunud ja tukub juba. "Valvel, raisk!" Ta hüppab ehmunult püsti. Väljun muiates kasarmust.

Vahtkonnamaja ukse taha jõudes ei pea isegi kella laskma, kaitseliitlane avab mulle koheselt ukse. Ootas mind. Miks? Mis toimub? Korrapidaja ruumi uks on avatud, koputan uksepiidale. "Lehtsaar? Tule sisse!" Toonist ja žestidest loen välja, et ei pea jätkama formaalse enese-esitlusega. Väga imelik sellise kapteni kohta, kes muidu eeskirjades näpuga rida ajab. Kapteni kohta, kes inimesi, kes ei suuda iga formaalset sõnavõttu sõna-sõnalt esitada ei suuda, muidusööjateks, varasteks ja lollpeadeks nimetab. Tõesti imelik. Väga imelik.

"Jõudsite siia kolme minutiga. Kas kogu üksus nii kiiresti reageerib?"
"Just nii."
"Uudiseid vaatasite, eksole."
Aktuaalse Kaamera vaatamine on päevakorras ja see, mis seal kirjas on, see on kohustuslik.
"Kui aus olla, siis olin kohal, aga ei jälginud."
"Ei jälginud? Kurat, meil on siin väga ärevad ajad käimas ja teie ei jälgi. Mis te olete? Laisk?"
"Mitte rohkem kui mõni teine."
"Loll siis?"
"Loll kohe kindlasti mitte. Ma ei seisaks siin, kui oleksin."
"Tõsi. Keegi arvas, et te peaksite sellele kohale sobima. Kas või ajutiselt siis.

Kohmetu vaikus, mille käigus üritan meelde tuletada uudiseid. Midagi seal oli jälle sellest, et Venemaa koondab piiri äärde kahtlaselt palju sõdureid ja tehnikat. Ei midagi uut. Ei midagi ärevat. Minu meelest.

"Minule on siin tulnud käsud. Enam ei ole tavaline rutiin. Kui täna öösel häire tuleb, siis ei ole see õppehäire. Ei ole mõtet kõiki kohe üles ajada, aga teie peaksite seda teadma. Nii saate enda mehi häire ajal juhendada. See tähendab, et mida te teete?"

"Ma ei lase esimesel vahimeeste vahetusel postidele joosta. Kõik tulevad esiteks selle maja ette, kus neile jagatakse kätte teravmoon."

"Õige."

Laual hakkab telefon helisema.

"Võite minna."

Tõstan parema käe tervitusasendisse, keeran kanna pealt ringi ja lahkun ruumist, vahtkonnamajast ning enda mugavstsoonist. Perse on majas, noh.