Esimene
Teine
Kolmas
Neljas
...
___________________________________________________________________________
"Mis asi see on?" on Tarmo hämmingus.
"See... see on kompleksne arvutiprogramm, programmeeritud võtma üle servereid üle maailma."
"Viirus?"
"Lihtlabaselt küll, aga... vaata, see... see viirus on teistele viirustele nagu lohe vihmaussile, nagu Päike lutsukivile. See, see muudab kõike."
"Mis mõttes kõike?"
"Kujutad sa ette, mis saab kui Facebooki enam ei ole?"
"Jah..."
"Oled sa kindel?"
"Ma arvan küll. Kõik Facebooki kasutajad oleksid hämmingus."
"Jah, segadus oleks. Kujutad sa aga ette, et pole ka Youtube-i, Twitterit, Blogspotti, Tumblri, Orkutit, Ratet. Mitte ühtegi suhtlusportaali?"
"Hmm... ausalt öeldes ei kujuta."
"Aga kujutad sa ette, et internetti pole üldse?"
"Kõik seisaks."
"Just, aga mitte päris. Kujuta ette, et pole ka satelliitühendusi, telefonid ei tööta. Elektrit ei ole. Mitte miski ei tööta."
"See oleks kaos. See ei saa hästi lõppeda. Inimesed läheksid lolliks."
"Inimesed on niikuinii juba lollid."
"Jah, aga..."
"Aga mis?"
"Kas see ... viirus teeb seda?"
"Veel mitte, ta valmistub. Ta võtab vaikselt ja salaja kõik vajaliku enda kontrolli alla ja siis annab korraga kõigele surmava hoobi. Natuke läheb veel aega."
"Miks?"
"Mis miks?"
"Miks sa selle tegid?"
***
Lõpuks ometi saab Triinu vabamalt hingata ja liigutada, kui ta Tallinna bussijaama perroonile astub. Tudeng kaob tema elust sel hetkel nii, et temast ei jää alles mälestuseraasu. Ainus, mida Triinu mäletab on ängistus, mille tekitas peale sunnitud pärismaailm ning ühenduse puudumine. Rahutus püsib veel nüüdki, sest nutitelefoni aku on ju siiani tühi.
Äkki keegi soovib temaga ühendust saada just nüüd, kui tema alles kuskil linnas kodu poole seikleb. Ja mis siis, kui see soov on tähtis ja kiire? Mis siis, kui see ei anna oodata? See tunne närib tüdrukut, aga seda vaikselt ja väikeste ampsudega. Peaaegu märkamatult. Ta ise ei tunnistaks seda tunnet.
***
Vaikselt tiksub aeg. Nii vaikselt. Ja sa ei märka kui kiirelt, mis siis, et tempo on tal alati sama ja selleks ta ka jääb. Sa vaatad kella ja juba on ta "nii palju" või on ta alles "nii vähe". Tiksub aga järjekindlalt ja tundub nagu mitte millegi suunas. Nagu koha peal tammuks kuid kas ongi sinule mõeldud seda aru saada, kuhu ja milleks ta tiksub.
Kas on sinule mõeldud aru saada, miks sa oled ja milleks on sulle antud aeg?
