Telefoniekraanid kumavad vaevu. Need on kõigil vastavate applicationitega tuhmimaks muudetud. Selleks, et valgust poleks aknast või esmaspilgul uksest sisse astudes näha. Üks võitluskaaslastest räägib tasasel toonil enda viimasest linnaloast, seiklustest, telefoni kaotamisest. Üks idioot üritab temaga möliseda:"Oja, sa ikka ei õpi ka." Tahan juba ise suu avada, sest lollid on minu lemmiksihtmärgid, aga reamees Oja vastab ise:"Sul muidugi ei kao kunagi midagi ära. Su ainsad sõbrad kellega linnaloal pidutseda on su ema ja õde." Mina üritan Skaipi teel seletada, et miks mulle see tüdruk meeldib, kellega vestlen. Miks? Ega ma ise ka ei tea. Meeldib. Lihtsalt. Või on see sellepärast, et mina olen siin ja tema kuskil mujal? Mind ei huvitagi. Tahan vaid enda unetut öörahu täita muusuguse suhtlemisega, kui siin valitseb. Tahan vaid põgeneda mingilgi moel. Ja tema ei saa sellest aru. Tema tahab põhjuseid. Põhjuseid, mida mul anda ei ole.
Laman kõhuli, toetades küünarnukkidele, näoga ukse poole. Ma olen alati valvel. Igaks juhuks, kui keegi sisse peaks astuma. Ei ole ebatavaline, et pataljoni korrapidaja käib öösiti mööda magalaid ringi. Kontrollib öörahu reeglitest kinni pidamist. Ei ole ebatavaline ka see, et kogu kompanii keset ööd üles aetakse vaid sellepärast, et ühel meist pole riided toolile õiges järjekorras asetatud või pole õigesti volditud. Ja siis me seisame, kissis silmadega, aluspesus, sirges reas, kui mõni leitnant või kapten meile loengut peab. Aga me ju teame. Miks siis ei tee nii? Selge, tuleb üle korrata.
Ja samuti ei ole absoluutselt ebatavaline see, et öise kontrolli ajal ei suuda kompanii korrapidaja esitada korrektseid andmeid. Siis tuleb kõik mehed üle lugeda. Hea oleks, kui nad selleks jälle koridoris rivis seisaks.
Ukselink teeb õrna klõpsu, seda ei kuule vist keegi. Igatahes need mitte, kes räägivad. Uks avaneb ja kaugelt paistev korrapidajalaua valgus teeb ukse ümber heleda joone. Märkan seda, lülitan telefoni täitsa pimedaks ja libistan sujuvalt padjapüüri sisse. Langetan pea, aga jään ust valvama. Need, kes ei ole ukse liikumist märganud räägivad edasi. Tume kontuur ilmub ukseavasse, nüüd jäävad veel mõned vait. Mõned ekraanid lähevad pimedaks. L-kujulise magala kaugem nurk aga ei vaibu. Tuli pannakse põlema. Pärast paari korda vilkumist jäävad halogeenlambid surisedes põlema. Hoian silmi vidukil, et näha. Õnneks on tegu meie enda kompanii rühmavanemaga, kes täna öösel on pataljoni korrapidaja abi.
"Kõik, kelle telefon ei ole kapis ja väljalülitatud, tuleb nüüd kohe, minu silme all, lülitab selle välja ja paneb kappi."
Toas on nihelevat kõhklust.
"Teine võimalus on see, et ajan kogu kompanii jalule."
Enamus ajateenijatest ronib vooditest välja. Rostov vist magab päriselt. Norskab nagu Belarus. Kõik viivad telefonid kappidesse. Kõik peale minu. Ma teesklen magamist. Keegi ei hakka isegi kahtlustama mitte. Kedagi ei huvitagi.
Kui kõik on tagasi voodites kustutab seersant tuled ja lahkub ruumist sõnadega: "Ja nüüd vaikust."
Ukse jätab pilukile.
Pärast seda, kui enam tema samme ei kuule, otsin padjapüürist telefoni ja jätkan enda vestlust.
No comments:
Post a Comment