Aga mis see miski oli, mis mind ei lasknud ennast ära tappa?
Noorena juba mõtlesin enda tapmisele... aga kunagi ei jõudnud need ühegi konkreetse teoni. Isegi mitte konkreetse plaanini mitte. Juba enne mingisuguseid teisi mõjutajaid takistas mind üks mõte. Ma ei tahtnud teha seda nii, et see tuleks kõigile üllatusena. Välja arvatud vennale... võib olla ka emale, sest ma ei ole siiani aru saanud, et kas ta ise mõistab ka, kuidas ta meie elusid ja vaimsust nu**inud on. Ma ei tahtnud olla üks neist, kellest kuskil ajalehe nupukeses kirjutatakse, et tegu oli igati toreda ja asjaliku ja misiganes-veel noormehega ja sellist tegu ei oodanud mitte keegi. Ma sain aru, kui irratsionaalne on end ära tappa selleks, et mind märgataks. Muidugi oleks emale vähemalt ehk kohale jõudnud... Ma ei otsinud ka enese lõikumise või muudel viisidel säärast tähelepanu. Alles need viimased aastad enne kadumist muutusin ma eriti enesehävitajaks ja elupõletajaks.
Ma tegin tegusid, millel oleksid võinud olla väga drastilised tagajärjed. Panin palju pidu Tartus, tuttavatega, aga mitmeid kordi sattusin ka üksinda, võõrasse kohta, purjus/pilves/laksu all. Sebisin võõraid naisi, norisin tüli... aga ma ei saanud mitte kunagi isegi peksa mitte. Naisi küll, aga ka neid kasutasin ma lihtsalt enda (moraalseks) hävituseks. Tegin kõike ülevõlli ja ikka piisavalt, et kui kunagi üks kaine hetk jälle saabus - siis oli, mille üle end sitasti tunda. Või sitta ja väärastunud uhkust tunda. Ma turnisin sildadel ja majade katustel, aga üle serva siiski ei hüpanud. Seda nii otseses kui kaudses mõttes.
Minu enesetapu idee kadus PEAAEGU täielikult siis, kui onupoeg end üles poos. Ilmselt ei saanud ta ise arugi, kui tähtis ta paljudele inimestele oli. Loomulikult enda lastele, naisele, perele, aga ka minule. Me polnud üldse palju suhelnud, ainult kaks aastat enne tema surma. Ta oli minust 11 aastat vanem ja varem oli meie vanusevahe olnud see, mille pärast me polnud ka palju kokku puutunud. Siis sain ma suureks. Ja tal oli suveks töölist vaja, moodulmaju ehitama. Ma läksin ja me klappisime. Tema nägi, et ma ei ole mingi laisk teismeline vaid töökas ja ajudega noormees. Ja meie koostöö jätkus ka teisel suvel. Sel samal suvel, kui kutsusin tema ka maale appi sauna ehitama. Selle sama suve lõpus, kui meil oli uus maja valmis ja mina Tartusse läksin, et inseneriõppe esimest kursust alustada... poos tema end üles.
Ta oli saanud mulle kui vanemaks vennaks. Ka temal olid rasked taagad, depressioon, alkoholism, mille kõigega ta üritas võidelda... kahjuks on mul tunne, et tema pere teda selles piisavalt ei toetanud. Pigem süüditati teda ... ei teagi milles... ei saadud aru, et ta ei ole süüdi. Ja tema igapäevane eemale tõukamine viiski lõpuks selleni, milleni see viis. Ja ta teadis piisavalt hästi mu isa ja nägi tol sauna ehitamise suvel ka mu ema. Nägi milline ta oli.
Mäletan üht hilist suveõhtut. Väljas oli juba pime. Mina istusin ema maja eest kõnniteel. Ei nutnud. Vahtisin tühjusesse ja kuulasin, kuidas mu ema köögis karjub ja mind sõimab. Sest sauna ehitamine ei olnud läinud nii kiiresti, kui ta ootas. Mis siis, et ehitustöödes kogenud naabrimees ehitas enda sauna kolme (3) AASTAGA, pidin mina, just keskkooli lõpetanuna, suutma seda kolme (3) KUUGA. (Lõpuks, onupoja suure abiga, seda ka suutsin mõnede mööndustega... aga pärast seda ei ole ma kodus mitte ühtegi säärast tööd ette võtnud... enda vaimse tervise huvides). Ema ei saanud mitte kuidagi aru, et sauna ehitamine ei ole suvakas tapeediremont. Vaja oli ehitada vee-, kanalisatsiooni-, ja elektrivarustus. Vaja oli ehitada küttesüsteem. Mina sain aga sõimata, et ma liiga aeglane ja laisk olen. Et ma ei hooligi! Ja siis ta karjus seal toas, et ta EI ANDESTA mulle MITTE KUNAGI. Seda, et ma olin julgenud talle ka öelda, et tema ootused on ebareaalsed. Onupoeg üritas teda rahustada, aga hiljem sain ma aru, kui ehmunud võis tema olla, et sellisesse olukorda sattus... lootes ilmselt meile tulles, et saab enda probleemidest eemale ja rahu. Astus aga ühest sitapotist teise. Onupoeg oli ainus inimene tol hetkel, kellega ma sain sellest kõigest ausalt rääkida. Isegi enda tüdruksõbraga ma ei saanud... jah, mul oli tol hetkel tüdruksõber (see sama, kellega hiljem veel mitu aastat koos elasin), keda ma sellest kõigest eemale hoidsin. Ja kui sain teada, et onupoeg on endalt elu võtnud, ei suutnud ma tol päeval enam sõnagi rääkida.
Ma ei olnud kõige viimase hetkeni mõtelnud sellele, et mida ma teen pärast keskkooli. Mu energia oli läinud hetkes hakkama saamisele ja ma polnud suutnud mõelda tulevikule. Aga tundsin endal mingisugust ootust, et ma PEAN ülikooli minema. See tundus ainus võimalus. Ma tundsin, et kõik muu oleks teisi pettuma pannud. Eriti mu ema - ja teda ma kartsin... ja ma siiani sõltusin temast. Ja kellegagi neid asju arutada mul ei olnud.
Miks ma kodust ära ei läinud lõplikult? Miks ma emast lahti ei öelnud? Aga selleks hetkeks, kui mina täisealiseks sain, oli seda teinud juba kolm inimest, ainult mina ja mu vend olime alles. Ja seni kuni vend veel seal oli, ei olnud mul südant teda täiesti üksi jätta. Mis siis, et ega ma keskkooli ajal nautisin ka enda saavutatud osalist vabadust - käisin koolis kodust kaugel ja maal käisin nädalavahetustel. Sinna kooli saamine ei olnud mingi hetkeajeline otsus. Ma nägin selleks aastaid vaeva - ema ei saanud ilmselt ISE KA ARU, kui hästi ma tema pealt manipuleerimist õppinud olin. Teadsin, et kui ma tahan põhikooli lõpuks sealt põrgust minema saada, pean ma selle ideeseemne külvama juba varakult ja siis hoolikalt-hoolikalt seda kastma ja kasvatama. See õnneks töötas, aga see oli ka see, kuhu ma kõik enda mahhineerimise oskuse mängu panin.
Kooli nädala sees oli mul vähemalt normaalne elu, ilma pideva hirmuta, et mis mind kodus ees ootab. Siis, kui vend täisealiseks sai, kadus ta kodust KOHE! Ja ma saan aru ka, sest tema igapäev sel ajal, kui mind enam nädala sees kodus ei olnud, oli veel jubedam, sest nüüd sadas kõik pask kohe ja ainult tema kraesse. Isegi, kui ma üritasin teda kuidagi aidata, siis see suhteliselt alati andis tagajärgi, mis olid tema jaoks veel halvemad. Ta ei näinud muud võimalust. Tundmatu maailm oli nagu roosamanna selle kõrval, mida ta kodus tundma õppinud oli. Ja siis olin järel ainult mina ning siis KUJUTA ETTE, ei olnud minul südant jätta üksinda enda ema. Seda sama ema, kellest ma siin juba juttu olen teinud ja teen veel... jah, seda sama.
Tagantjärele tarkus on mõttetu, aga hiljem olen mõelnud, et ma oleksin pidanud pärast keskkooli hoopis kaitseväkke minema. See oleks hoidnud ära nii mõnegi halva asja ja andnud aega ka rahulikumalt mõtelda, et mis edasi teha. (loomulikult annan enesele aru, et siis oleks saanud asjad hoopis teistmoodi sitasti minna) Alles aastaid hiljem käisin kaitseväes ... ja ütleme nii, et kui noored mehed vinguvad selle ajunu**i ja range korra üle, mis seal on... siis minu jaoks oli koduse eluga võrreldes nagu puhkelaager! Jah, oli karme ja raskeid hetki nii füüsiliselt kui vaimselt, aga vähemalt jäeti su isiksus üheks tükiks. Keegi ei osanudki sind niimoodi väänata ja alandada nagu su oma ema seda oskaks. Kaitseväes võivad asjad sind küll stressi ja närvi ajada... aga mitte lootusetusse ahastusse ja nuga kõril tühjusesse vahtima.
Onupoeg täiesti tahtmatult inspireeris mind ehitust õppima minema. Kui emale seda telefonis ütlesin, et tahan minna Maaülikooli ehitusinseneriks õppima, mis oli tema esimene vastus? Kahtlus, loomulikult! Kas sa oled ikka kindel, et sa sellega hakkama saad? TÜ*RA! Ma olin juba siis ja olen praegu veel rohkem VÄHEMALT peajagu üle temast vaimses võimekuses. Ma EI USU EALES, et tema oleks kunagi võimeline läbima mingil moel (veel vähem aru saama) kõrgemast matemaatikast, advanced diferentsiaalarvutustest. Ja sügavast filosoofiast ei ole ta ka võimeline rääkima. Aga minu plaane hakkas ta esimesest hetkest ussitama. Oeh... ja siis, kui olin JUST alustanud enda äsja leitud uut õppeteed... poos see inimene, kes mind inspireeris, end üles. Päris pu**is värk, või mis!? Ma olin leidnud mingi pidepunkti ja siis kadus see ka praktilist kohe.
Ja mismoodi oleks see ülikooli elu siis pidanud muudmoodi minema? See oli sama hea, kui jõuda maratonijooksu starti juba kurnatud ja janusena... ja lisaks murrad stardipaugu ajal ka enda jalaluu.
No comments:
Post a Comment