Ma elasin siin!

Väristan jalgu. Lükkan sõrmed läbi pehmete juuste. Näpistan huult.
Ohkan. Hingan sügavalt sisse. Ringutan.

Matan näo peopesadesse.
Suletud laugude taga näen ilutsemas mustreid.

***

Sa sätid enda asjad toas korda, virna, hunnikusse. Ühte nurka. Teed endale ruumi. Rahutult keerutad end akna ja ukse vahel, suutmata valida, kust kaudu lahkuda. Kas on juba hilja?

Kaua sa siin olnud oled?

Kas nad tulevad sulle järele?
Tulevad nad aknast? Või uksest?

***

Tõusen. Lükkan mõlema käe sõrmed läbi tuka ja üle pea kuklale. Pigistan. Ringutan. Selgroolülid ragisevad. Sõrmed ragisevad.

Toaseinad tõmbuvad kokku. Panen käed laiali ja surun vastu. Ragiseb.

Ma ei saa aru, kas seinad või mina.

***

Lased lõpuks käed sorgu. Annad alla. Ilma tegelikult võitlemata. Keegi ei tulegi. Ja sina ei lähegi.
Nii uks kui aken jäävad suletuks. Vajud kössi. Selg kumeraks.

Vajud ja vajud, kuni sõrmeotsad puudutavad põrandat.
Siis puudutavad parketti põlved, küünarnukid, laup.

Ja siis vajud sa põrandast läbi.

***

Seinad purunevad. Käed ragisevad neist läbi. Käed kaovad aukudesse. Kannan enda puuri nagu särki. Uhkusega.

Siin elasin mina!