Esimene
...
___________________________________________________________________________
Meenub kohv, mille keetsin juba mõnda aega tagasi. Nüüdseks on kruus juba jahe ja kohv külm ja mulle vastik. Sellest pole aga hullu, sest uni, mille tõrjumiseks kofeiini vajasin annab endast märku vaid hetkeil, kui silmadki enda kuivusest. Arvutiekraan väreleb rohkem kui tavaliselt. Koodiread muutuvad vahel siblivateks sipelgateks kuid ma siiski mõistan neid ja trükin edasi. Ma ei tea, mitu tundi ma samas asendis juba istun. Tuharad on tundetud.
Stardiribal vilgub märge Facebooki ilmunud uutest sõnumitest. Neid oleks aega küll lugeda, aga mitte neisse süveneda. Minu peas võtab enda looklevat kuju kilomeetrite pikkune kood, mis peab lõpuks jõudma enda loogilise lõpuni. Ning siis.
Siis peab ta hakkama tööle täpselt nii ja sellisena nagu ta mõeldud on. Ta peab muutma maailma.
***
Triinu on vajunud nii sügavale bussiistmesse, kui vähegi võimalik. Ta väldib silmkontakti enda kõrval istuva noore tudengiga. Nad mõlemad sõidavad koju - Tallinna. Tudeng näib rahulik ja "khuul", aga tegelikult tunneb ta end pisut närvilisena. Tartusse maha jäi tüdruk, kes tema teadmata külastab erinevaid suhtlusportaale. Neiu ei ole enam nii avatud kui suhte alguses. Ta ei saa enam tema suust sõnagi välja ning kui neid siiski midagi ütleb, kinnitab ta, et kõik on korras. Noormees aga teab, et ei ole. Ta tunneb seda.
Triinu nutitelefoni aku saab tühjaks. Tüdruk ei näita seda välja, aga tunneb end ebamugavalt. Äkitselt ei ole tal enam ekraani, millesse enda pilku peita. Järsku on langenud tema nähtamatu kaitsekilp ja maailm on otse tema vastas. Ja see tudeng ka, raisk, laiutab enda küünarnukiga. Ta ei märka, et noormees on tegelikult kena. Ta ei märka pärisinimesi või pärismaailma bussiakna taga ja kui ei taha, siis ei hakkagi märkama.
***
Maa kihutab tohutu kiirusega mööda juba ette teada trajektoori ümber Päikese. Ja juba on ka ette teada, kuna ja kus on kõik teised planeedid. On teada, millistel hetkedel, mismoodi asuvad tavakehad üksteise suhtes ning mismoodi nad teineteist mõjutavad. Meie jaoks on see mõju niivõrd tajumatu ja samas niivõrd ülevoolav, et märgata on seda raske kuid siiski.
Siiski oleme mõjutatud enda ja teiste tujudest, soovidest, uitmõtteist, aga.
Aga seda vaid vähem ja vähem iga Maakera tiiruga ümber Päikese. Varsti oleme vaid tuimalt ja kaootiliselt üksteise pihta põrkuvad kuulikesed. Pealtnäha suunata, aga lähemal jälgimisel kindlate marsuutide, trajektooridega objektid, kel pole tujusid, soove ega uitmõtteidki. Me elame teistsuguseid elusid. Teistmoodi maailmas.
Kui on minu teha, siis ma peatan selle protsessi. Kui on minu teha, siis ma muudan maailma.
Keegi ju peab seda tegema.
