Charles Tussunutsutaja: bullet in your belly

Charlesil ei olnud enam endalgi meeles kuhu ta oli automaadi jupid peitnud ja kus nad hävitanud. Möödas oli kolm nädalat ja Charles ei olnud kainet päeva näinud. Kas see oli südametunnistus või oli see enesehävitus? Charles ei jõudnud seda enda jaoks välja mõelda.

Seni oli ta vähemalt ise arvanud, et tal on põhimõtted, mida ei anna murda. Elu oli tema jaoks püha. Oli. Nüüd oli selle väärtus kukkunud mutta ja ta ei saanud enam sellestki aru, et miks peaks üldse keegi elama. Nahhui seda paska kõike vaja on?

Charlesi ei kahtlustanud keegi. Pets arvatavasti teadis, mis oli toimunud. Tema jaoks oli see, kui mitte ainuõige, siis vähemalt äärmiselt vastuvõetav. Ta oleks ise täpselt samamoodi käitunud. Võib olla ainult selle vahega, et tema oleks rämedalt vahele jäänud. Ta ei oleks mõelnud.

Charlesil ei olnudki kahju neist neljast ossist, parasiidist. Mis on ju eksole, irooniline, et punkar ütleb või arvab kellegi kohta, et too on parasiit. Punkar. 

Tal oli hoopis endast kahju. Ta oli ka osakese endast igaveseks tapnud. Enam ei saanud ta olla enda silmis see sama Charles, kelle kohta küsiti, et "what would Charles do"

He would fucking put a bullet in your belly!

me oleme lihtsalt kivikesed

oleme lihtsalt kivikesed asfaldil
hiinaketside taldade all
oleme lihtsalt suvalised kõrred kokteilides,
mille tõelised mehed kohe minema viskavad
oleme vaid armumised vinguses baaris,
mis lõpevad, kui uut jooki lähen võtma
oleme vaid esimesed hommikused sigaretid
betoonmaja viienda korruse rõdudel

oleme siin vaid hetkeks
ei ole olemas varasemat või tulevat õnne
on hetked
kõik korraga,
millest tuleb vaid läbi langeda

oleme kirglikud suudlused baari ukse kõrval
ja naljad, mis ununevad peaaegu kohe
oleme hommikused taksosõidud, sest
öiseid me ei mäleta

oleme sõnad, mis ei tähenda midagi
ja must südametunnistus
oleme kõik see, mida mäletada ei taha,
aga siiski kogema peab

Charles Tussunutsutaja: Reekviem

Charles teab, et ta ei sobi eriti kaarsilla Hesburgeri miljöösse. Tal on sellest ükskõik, tal on kõht tühi ja burger on kiire lahendus. Ta istub ja ootab oma einet ja üritab enda mõtteid võimalikult hajevil hoida. Ta vaatab mööduvat rahvast.

Üks äärmiselt seksikas tüdruk, üks pikajuukseline itimees, üks paks, suure habemega mees, üks kodutu, üks vanem naine, kes lausa õhkab naiselikkust, üks pensioniealine naine, kellel on seljas pikk hall turujope, täpselt selline, nagu kõigil tema sõbrannadel. Mõnel on ainult tuhmlilla. Boheem, välisüliõpilane. Oss. Puts. Ossid.

Tal on taskus nüüdseks juba vanakooli walkman. Seal sees on cd-plaat Mozarti kuulsamate paladega. Hetkel käib tema lemmik. "Reekviem". Hostias.

Küll punkar, aga tema ei ole seda pungi osa kunagi liiga tõsiselt võtnud.
Anarhia osa aga küll.
Tõsisemalt kui teised.

Tema saab aru, et loobudes kohustustest, loobud sa ka õigustest. Anarhia on täielik vabadus, aga vabadus. Mis see on? Täielik vabadus on nagu absoluutne tõde. Seda ei ole olemas. Kõik räägivad vabadusest, ülistavad seda ja mõni isegi arvab, et ta ongi vaba. Kuid tegelikult ei ole keegi päris vaba. Ainus vabadus mida inimene tegelikult tahab, on vabadus mugavalt (ära) elada.

Pets tuli teadvusele ja peaks varsti haiglast välja saama. Ta ei ole veel uudiseid näinud. Verine nelikmõrv Tartus.

Charles on juba ülekuulamisel käinud.
Ta on aga kui kivist.
Tal on alibi.
Relva ei ole.

Ta on süütu kuni keegi vastupidist tõestab.

Charles kallab enda einega kaasa tulnud coca-colasse viskit juurde.
Ja istub sõnatult ja mõtteitult edasi.

Reekviem.

Charles Tussunutsutaja: Charles the Punisher II

Kamp nahktagides, kiilakaid ja harjadega ja muidu juustega punkareid astub täpselt tund enne külastusaja lõppu haigla koridori, kus peaks asuma palat, kus asub Pets. Neid on viis või kuus. Või on neid seitse? Nad on lärmakad, nad ei püsi paigal. Nad tahavad Petsi näha!

Kõik korraga ei saa.
Ok, me ootame, käime ühe kaupa sees. Rahu.
Charles on ka siin. Vähemalt ütlevad kõik ühest suust seda, kui küsitakse. Isegi Pets.

Charles on nahktagi vahetanud mustavärvi kapuutsiga pusa vastu. Ta seisab telliskivi maja nurga taga pimeduses. Käes on tal raske, umbes kuue kilone relv. Laetud, vinnastatud. Maja ees seisab tuttav auto. Numbrimärk on järgi kontrollitud.

Türa, kas nad kõik neljakesi elavadki siin koos? Nagu mingid peded. Ossid, raisk. Täna teie kurikad ja raudtorud ja messingust nukid ja ketid ja mutrivõtmed ja foldernoad ja issi ostetud bemarid ja ema ostetud teksad ja naise ostetud võltsrolexid ja bullterjeri kutsikad ja soomes teenitud raha eest ostetud Peak Performance-i pusad ja kassikullast ketid ja lahjad rummikoksid ei aita.

40 padrunit. Kaks salve. Üks all, teine vahetuseks valmis tagataskus. Neist piisab, et teid kõiki päästa teie armetutest eksistentsidest.

Uks avaneb.
Charles ei kõhkle.
Charles teab kõigest kõike.

Charles on tegelikult Maarjamõisa haiglas Petsi vaatamas.
Ja seda relva ei ole tegelikult olemas.

Charles Tussunutsutaja: Charles the Punisher

Charles istus Krooksus ja sõi. Kolme päeva jooksul esimest korda, kui pähklid ja vedel leib välja arvata. Kellaaeg oli selline, et ta istus seal täiesti üksinda. Ajas ka teenindajaga paar sõna juttu. Tund või paar veel ja küll siis tuleb veel rahvast, aga Charlesi siis enam seal ei ole.

Pets lamab haiglas. Pets the Protector. Peapõrutus. Charlesil on ribi puruks, nägu pisut paistes ja sõrmenukid kanged ja valusad.

Kummalgi ei ole meeles. Meeles on, et nad hakkasid kahekesi jooma. Viina. Pets värvis juba üpris pikad juuksed roheliseks. Charles lasi veel ühe tätoveeringu teha. Ja siis nad tähistasid. Kahekesi üldiselt, aga nagu see ikka on, mitte päris kahekesi.

See neil aga meeles ei olnud, mis juhtus ja millest kõik alguse sai. Ainult mida politseis räägiti. Charles ja Pets ei olnud halvad inimesed. Läksid appi kellelegi. Pets, kui nende vastaste poolt ohtlikumaks berserkeriks arvatud, sai raudtoruga vastu pead.

Charles astub Krooksust välja ja läidab Cameli. Jah, Marlborot seekord ei ole. Pähkleid ka mitte. Ainult seekord. Suitsetada on raske. Hingata on raske. Valus.

Seekord on taskus hoopis kõik tema säästud.

Täpselt nii palju nagu ühe AK-47 ostmiseks vaja on.
Charles the Punisher.

Charles Tussunutsutaja: molotovi kokteil

ja kui emad on surnud ja isad ka
ja üksikud, üksikud me ööd
siis ei jää muud, kui õli tulle lisada
molotovid valgustavad ööd

Kui Charles esmaspäeva peaaegu südaööl paki pähklite, paki sigarettide ja kuuspaki "Sassiga" kaarsilla tipus istus, oli tuul külm ja öö pime. Siin oli üksik olla. Esmaspäeval siia üles keegi eriti ei kippunud. Siis oli see Charlesi päralt. Ja siin käis ta siis, kui tal oli vaja kõige rohkem mõelda.

Ta ei pidanud kunagi luba küsima, mitte millekski. Ja ta oli juba ammu aru saanud, et kui sul ei ole kedagi, kelle luba küsida, siis sul ei olegi mitte kedagi.

Charles teadis väga hästi Petsi kustuvatest unistustest. Ja ta teadis, et ta ei ajanud harja maha töövestluse jaoks, vaid vanaema matusteks. Selle vanaema, keda ta armastas. Ja ta teadis, et nüüd oli tema see, kes oli Petsile kõige lähedasim asi üldse, mis sai olla perekonnale.

Ja ta tundis ennast sitasti, et ta oli temast hoopis kaugenenud.
Ta ei tundnud end hästi kohustuste ees, isegi mitte moraalsete ees.

Pets oli ringkondades tuntud kui "kõva mees". Charles aga teadis. Teadis liiga palju.
Charles teadis alati liiga palju. Kõigest.

Charles Tussunutsutaja: kadunud põlvkond

Igal reedel linna öömelusse sukeldudes, nagu iga teine, õigustas Charles enda tegusid iseendale. See on ju nädalavahetus. Kõik teevad nii. Esmaspäeval ma luban olla korralikum. Ja kui saabus esmaspäev.

Esmaspäeva lõuna ajal ärkas Charles ja oli üle kolme päeva esimest korda kaine. Tema keha värises alkoholi ja muude droogide järelkajadest. Ja teda aitas ainult üks. Kangetelt alkohoolidelt ja droogidelt ei läinud ta üldse mitte tervislikumatele ainetele üle. Kanged kohvid ja erinevad energiajoogid koos ahelsuitsetamisega. See oli nagu äkkstart.

Ja seekord, kui ühes käes juba viies järjestikune sigarett ja teises kolmas Burn energiajook tundis ta, et ta elab ka järgmise nädalavahetuseni. Ainult õhtul tuleb umbes kuus "sassi" võtta, igaks juhuks. Ja ta nägi üle tänava lühikestes pükstes brünetti kaunitari. Need jalad. Need olid maailma kõige ilusamad.

Kuid Charles ei saanud kauem seista ja vahtida.

Isegi siin, veel värisevate kätega sigaretti kimudes, tänaval vaadates kõiki, kes olid millegi tähtsa eest väljas. Kõigil oli kiire. Isegi siin suutis Charles kõigile ikka ülalt alla vaadata. Ta oli neist kõigist üle.

"Te oleks kõik surnud juba..."

Charlesil oli tähtsam retk. Ta pidi kontrollima, kas ka tema sõber Pets oli nädalavahetuse üle elanud.

Esimeses Maailmasõjas muserdatud generatsiooni kutsus ajakirjandus "kadunud põlvkonnaks". Charles ei tundnud seda. Tema jaoks oli see generatsioon kõigis majades, äärekivides ja tema vabaduses kanda just nahktagi ja ringi sees "A" tähte. Tema vabadus juua ja laaberdada ja olla tema ise. See põlvkond ei olnud kadunud, see põlvkond oli ainus, kes oli midagi endast andnud.

Hoopis Charlesi põlvkond oli kadunud. Ja temast järgmine ei olnud olemaski olnud. Juba sündides kadunud nutitelefoni appsidesse. Võltsteadmistesse. IT. Fakk juu, te ei oska isegi manusega maili saata. Te ei oskaks nutitelefone ka kasutada, kui need poleks teist targemad ja kõike ette ei ütleks. Teie elu on automaatpiloodi peal. Ja teid on nii palju, et keegi ei saa aru, kes on kes. Ja kes on parem. Te ei ole kadunud. Teid ei olegi olemas.

Charles leidis Petsi Töllaka joomaurkast. Ta oli elus ja õnnelik. Tema juuksed olid hakanud juba tagasi kasvama. Pets oli peaaegu tagasi. Ja tema unistused. Need hakkasid jälle ununema.

Charles Tussunutsutaja: Igavene suvi ja Malle

Tartus, Rüütli tänaval on igavene suvi. Ja just on irooniline see, et sel tänaval on just sügis-kevad-talvel suurem melu kui suvel. Tudengid. Tudengineiud. Ja Charles oli igavene kuusepuu. Parajalt ehitud. Metalliga. Ja Rüütli tänav oli tema tänav. Tumeda Rüütli tänav.

Sel korral oli Charles üpris kaine ja seega oli naljakas vaadata kuidas noor ehitustudeng koos pudelikorjajaga Möku ees täiest kõrist Silveri laulu laulis. Või kuidas noored tudengineiud mingit Mallet otsisid. Umbisikuliselt.

Üpris kaine loomulikult tähendas seda, et Charles jõi lihtsalt ühe viina. Ainult. Möku ees talle meeldis, sees mitte. Seal polnud tema jaoks piisavalt õhku. Tegelikult ei olnud seal piisavalt ruumi, et ta saaks distantseeruda neist kõigist noortest, kes on Tartusse õppima pääsenud nagu ketikoerad oleks rihmad kõik puruks rebinud. Ei mingit halastust. Ja pudelikorjaja kukub talle kaela hüppanud tudengi raskuse all sillutisele pikali. Pea napilt kivist pegasusest mööda.

Charles võtab paar sammu tagasi ja jääb seinale nõjatuma.
Sigaretti suits.
Sammub hägus edasi.
Keegi on Raekoja platsi purskkaevu jälle pesuvahendit kallanud.
Igavene suvi.

Ja Malle.

Charles Tussunutsutaja: valged rebased

Charles ei suutnud välja mõelda, kas ta on paha inimene või ta lihtsalt tahab olla. Kas ta ongi tegelikult selline või on see mõne välise faktori vaevutuntav mõju, mis ta neile radadele ikka ja jälle tagasi lükkab.

Külm dušš peseb kõik maha, karastab. Enne sellest euroremonditud vannitoast välja astumist hingab ta korra sügavalt sisse, paneb mängunäo pähe ja teeb südame külmaks. Selle ukse taga lesib voodil üks ilusate suurte silmadega noor, seitsmeteistaastane, tüdruk. Silmad ei ole kõik, mis temas ilus või siis suured on. Ja seda raskem on seda teha, aga Charles on juba saanud, mille järgi ta tuli. Ta oli härrasmees ja lasi neiul enne pesema minna. Osakest temast endast maha pesema. Neiu lootis vist veel midagi. Kurvaks tõmbusid need silmad kui Charles enda raske nahktagi juba jälle selga ajas, nagu raske raudrüü. Mida see ka oli, mõnes mõttes.

Charles astus trepikoja uksest öösse. Ta teadis, et siia ta enam ei tule. Sellega on kõik. See oli korraks. Ja juba kohe hakkasid süümepiinad.

Charles leidis, et parim on lasta ööl end võtta. Nagu tema oli võtnud seda noort, süütut, ilusat. Tema ei olnud neist kolmest enam miskitki, aga midagi ta ju veel väärt oli.

Mõned tunnid hiljem ei saanud Charles aru mismoodi oli ta sattunud ööklubisse, tüdrukud olid nii purjus, et oksendasid. Ja muusika oli nii sitt, et Charles ei oleks imestanud, et ta ka ise oksele oleks hakanud. Joobega oli selline kaheotsaga seis. Ta oli staadiumis, kus sai aru, et alkohol on nagu vesi, enam ei mõju. Ühes mõttes hea. Tal oli kontroll enda seisundi üle ja samas oleks ta võinud veel juua nii palju, kui tahtis. Ükskõik, kelle laua alla juua. Ja samas oli see masendav. Ta tuju ei olnud kõige parem ja nüüd oli teada, et see ei muutu ka enam paremaks. Ja ta ei saa ennast mäluauku juua. Kui ainult alkoholilt millelegi muule üle ei liigu.

Homme ta luuletusi ei kirjutanud.