Maailmamuutja 3

Maailmamuutja kõik osad:
Esimene
Teine
Kolmas
...
___________________________________________________________________________

Näen unes, kuidas helendav ja kiiskavat tulejuga sülitav pikk lohe lõikab läbi pimeduse nagu valgussaabel. Ta ei hävita. Ta ei loo. Ei saa luua midagi, mis on juba ammu olemas, aga lihtsalt unustatud. Nagu puul on alles juured, on meil alles inimlikkus. Me pole veel päris androidid. Me pole veel pärismasinad. Kaamerad, mis fokuseerimata millelegi tuimalt üle horisondi kerivad, silmade asemel. Protsessorid, mis ei tee vahet sõbra ja vaenlase vahel, aju ja südame asemel. Meil on veel alles ürgne võime vaadata teise silmi ja näha seal tema hinge. Ja hingetust.

Ta rebib sõrmedega mu silmalaud lahti. Valgust on liiga palju. Kardinad on eest tõmmatud. Üle pika aja saan ma aru, kas väljas on päev või öö. Kindlasti päev.

"Ärka üles!"
"mmmh..."
"Kus sa olnud oled? Sa ei vasta telefonile, facebookis ei vasta."
"Mis on?"
"Ma olin sinu pärast mures! Sorry, ma lõin su ukseluku puruks, ma pidin teada saama ega sa surnud ei ole."
"Pole hullu. Minuga on kõik korras. Ma.."
"Mida sa teinud oled? Kus sa olnud oled?"
"Siin samas."
"Siin? Miks sa ei vastanud?"
"Mul oli kiire."
"Millega?"
"Sellega..."

Mu silmad on valgusega pisut harjunud. Sirutan käe ja osutan kolmele reas seisvale arvutikuvarile, millel kahel jookseb kiirelt temale tundmatu kood, ühel on fikseerunud juba mitmedki andmeribad. Need on kinni püütud ja lahtimurtud süsteemid. Nad ootavad järjekorras kuni kõik on otsitud ja murtud. Siis.

***

Triinu sätib kindad kätte ja salli ümber kaela. Ta on kärsitu lõppjaamas peatunud bussist väljuma. Jõuaks kiiresti koju, kus on sülearvuti ja internet, siis pole telefoni enam vajagi, see võib rahulikult nurgas laadida. Tüdruk tahab enda sõbrannadega suhelda. Ja selleks on tal vaja vahendeid. Masinaid. Pärismaailm on teda niigi juba loksutanud ja kloppinud ja väsitanud. Aitab.

Tudengil on aga aega küll. Vahet pole, kas enda muremõtteid mõlgutada siin istudes või kodu poole jalutades. Tema laseb enda seljatagant väljuvaid inimesi mööda ega kibele üldsegi kellelegi vahele ronima.

Mobiiltelefon teeb piiksu ja väriseb. Poiss arvab, et teab kindlalt, kellelt sõnum tuli. See on mingisugune igatsust väljendav tähtederida Tartusse jäänud girlfriendilt. Selle lugemiseks puudub tahtmine. Miks väljendada end vaid kaugelt ja läbi vahendite. Vahendajate. Vahelesegajate.

***

Aga ühel hetkel, kui arvestada, et ka kaoses võib esineda hetkeline ja koheselt kaduv kord ning arvestada, et igaüks võib ise kaoses korda näha, juhtub midagi erakordset. Planeedid, tähed, meteoriidid, komeedid, satelliidid ja kõik muu väiksem kosmorämps jõuab joonele. Tekitab mustri. Loob korra. Ja siis. Siis märkab ka kõige väiksem ja pimedam inimene, et ta ei ole siin maailmas üksi. Märkab, et teised olendid ei ole vaid pikslid valgel taustal. Näeb ja mõistab, et ka tema ise on vaid lihast ja luust ning tal on rohkem võimalusi, kui end lihtsalt peita.

Kui me kõik peidust välja tuleme. Mis siis saab? Kas meile jätkub ruumi pärismaailmas?

Maailmamuutja 2

Maailmamuutja kõik osad:
Esimene
Teine
...

___________________________________________________________________________

Avan silmad ja ehmun, sest arvutiekraan kuvab tervet leheküljetäit tühjust. Kuhu kõik kadus? Kerin pilti üles ja leian enda koodi siiski üles. Olin magama jäänud, sõrm tühikuklahvil. Viimased read koodi on katkendlikud ja seega kõlbmatud ning tegelikult üldse ebavajalikud - kustutan need. Lõpetan enda meistriteose ja salvestan. Nüüd pistan internetikaabli enda arvuti külge. Käivitan programmi ja jätan selle enda eesmärgi poole libisema. Pika ja lookleva maona.

Ise tõusen toolilt, üle unustatult pika aja. Jalad surisevad, pea käib ringi, silmad valutavad ja kurk kuivab. Mis siis. Ma olen ülesandega valmis. Joon enda tillukeses köögis kraanist lonksu vett enne kui tagasi tuppa lohisen ja voodile heidan. Uni peaks tulema pikk. Ärgates peaksin juba tulemusi nägema.

***

Triinu üritab uinuda - ei õnnestu. Muusikat ei ole, on ainult bussimootori mürin. Keegi võõras istub ta kõrval ja ta on kui lõksus sellel aknapoolsel istmel. Õhku on vähe. Palav. Enne ei pannud ta seda kõike tähele. Pärismaailm on ahistav. Ahistav ja igav. Nõme. Miks see aku tühjaks pidi saama? Praegu kirjutaks Twitterisse sellest nõmedusest. Mis siis, et ligipääsul internetile ja seega ka Twitterile ei oleks seda nõmedust tähelegi pannud.

Triinu üritab rahuneda - ei õnnestu. Ta hõõrub enda käsi, tal on palav. Õhku on vähe. See võõras kutt ka laiutab. Liikuda ei saa. Kitsas on. Raske on hingata. Närvi ajab. Mis asi see on? See pärismaailm.

Tudeng ei märka Triinu rahutust. Tüdrukul ei ole ei soovi ega isegi oskust enda meeleolu väljendada. Kehakeel puudub, neid istub liikumatult, tühi pilk vuhisemas teepeenral. Noormees mõtleb ikka enda, mis tundub, karidele jooksvale suhtele. Kontakt puudub või ei ole enam sama. Mida teha? Rääkida ka ei saa. Neiu kirjutab Facebooki sõnumites, et igatseb ja armastab ja tahab ja ootab ja mõtleb, aga päriselus on külm ja vaikne ning kauge.

***

Kui elekter kaob, märkame seda kohe. Meie ekraan kustub, tuli kustub, akud tühjenevad andmata mingitki lootust, süüa ei saa valmistada, kohvi ei saa keeta, sooja vett ei ole.

Mõistus on nii kinni omadel radadel, et elektrikatkestuse ajal küünlavalgel passides ei oska millelegi muule mõelda kui "ah, ma lähen vaatan telek..."

Kas me märkaks sama kiirelt ka Päikese kustumist? Kui Kuud enam üks öö taevas poleks, kas me saaksime aru, et midagi on teisiti? Kui eemal me juba oleme üksteisest ja iseendist?

Maailmamuutja 1

Maailmamuutja kõik osad:
Esimene
...

___________________________________________________________________________

Meenub kohv, mille keetsin juba mõnda aega tagasi. Nüüdseks on kruus juba jahe ja kohv külm ja mulle vastik. Sellest pole aga hullu, sest uni, mille tõrjumiseks kofeiini vajasin annab endast märku vaid hetkeil, kui silmadki enda kuivusest. Arvutiekraan väreleb rohkem kui tavaliselt. Koodiread muutuvad vahel siblivateks sipelgateks kuid ma siiski mõistan neid ja trükin edasi. Ma ei tea, mitu tundi ma samas asendis juba istun. Tuharad on tundetud.

Stardiribal vilgub märge Facebooki ilmunud uutest sõnumitest. Neid oleks aega küll lugeda, aga mitte neisse süveneda. Minu peas võtab enda looklevat kuju kilomeetrite pikkune kood, mis peab lõpuks jõudma enda loogilise lõpuni. Ning siis.

Siis peab ta hakkama tööle täpselt nii ja sellisena nagu ta mõeldud on. Ta peab muutma maailma.

***

Triinu on vajunud nii sügavale bussiistmesse, kui vähegi võimalik. Ta väldib silmkontakti enda kõrval istuva noore tudengiga. Nad mõlemad sõidavad koju - Tallinna. Tudeng näib rahulik ja "khuul", aga tegelikult tunneb ta end pisut närvilisena. Tartusse maha jäi tüdruk, kes tema teadmata külastab erinevaid suhtlusportaale. Neiu ei ole enam nii avatud kui suhte alguses. Ta ei saa enam tema suust sõnagi välja ning kui neid siiski midagi ütleb, kinnitab ta, et kõik on korras. Noormees aga teab, et ei ole. Ta tunneb seda.

Triinu nutitelefoni aku saab tühjaks. Tüdruk ei näita seda välja, aga tunneb end ebamugavalt. Äkitselt ei ole tal enam ekraani, millesse enda pilku peita. Järsku on langenud tema nähtamatu kaitsekilp ja maailm on otse tema vastas. Ja see tudeng ka, raisk, laiutab enda küünarnukiga. Ta ei märka, et noormees on tegelikult kena. Ta ei märka pärisinimesi või pärismaailma bussiakna taga ja kui ei taha, siis ei hakkagi märkama.

***

Maa kihutab tohutu kiirusega mööda juba ette teada trajektoori ümber Päikese. Ja juba on ka ette teada, kuna ja kus on kõik teised planeedid. On teada, millistel hetkedel, mismoodi asuvad tavakehad üksteise suhtes ning mismoodi nad teineteist mõjutavad. Meie jaoks on see mõju niivõrd tajumatu ja samas niivõrd ülevoolav, et märgata on seda raske kuid siiski.

Siiski oleme mõjutatud enda ja teiste tujudest, soovidest, uitmõtteist, aga.

Aga seda vaid vähem ja vähem iga Maakera tiiruga ümber Päikese. Varsti oleme vaid tuimalt ja kaootiliselt üksteise pihta põrkuvad kuulikesed. Pealtnäha suunata, aga lähemal jälgimisel kindlate marsuutide, trajektooridega objektid, kel pole tujusid, soove ega uitmõtteidki. Me elame teistsuguseid elusid. Teistmoodi maailmas.

Kui on minu teha, siis ma peatan selle protsessi. Kui on minu teha, siis ma muudan maailma.

Keegi ju peab seda tegema.