kas keegi kuulnud on sinu saladust
et hinges peidad põrgu palavust
su silmis paistab imeline aas
aga sellel lasub ainult pimedus
kust peaksid teadma mis on jäine tuul
kui astud tuppa, tuled kustuvad
sest sina
oled
Kuu
sind ootajad ei märka ajakulgu
tervituseks kuuled hundiulgu
allakäigu spiraal
on su elutee
kust peaksid teadma mis on jäine tuul
kui astud tuppa, tuled kustuvad
sest sina
oled
Kuu
2.25.2019
2.15.2019
Kurat, liiga aus? SEITSMES
Juba mõnda aega kirjas olnud tekst. Ei suutnud otsustada, kas avaldada või mitte.
Lõpuks mõtlesin, et fuck it.
***
Üks minu esimesi mälestusi on nutmine. Koolis ma veel ei käinud.
Meil maamajas, kus kõik muud toad on avarad ja kõrged, oli tilluke köök ja selle kõrval veel väiksem toake. Isa lõikas kunagi mootorsaega köögi ja toakese vahelise seina maha ja nii tekkis majale väärilise suurusega köök. Mäletan bensiinihaisu ja õlitossu siiani kuigi olin ise siis veel väga väike. Mu vanemad vist ei arvanud, et ma nii hästi kõike mäletama hakkan. Nad ei oleks uskunud, kui keegi oleks öelnud, et ma olin juba siis mina ise.
Ma ei mäleta kõike täpselt, see on loomulik. Kuid mu vanemate suhted polnud korras, seda ma mäletan. Ma ei teadnud seda vaid tundsin. Olen praeguseks õppinud peaaegu perfektselt lugema inimeste olekuid. Nende näo- ja kehailmeid, meeleolusid ja tundeid. Anna mulle vaid hetk ümbritsevaga kohaneda ja juba ma ühendun su lainega.
Nüüd, kui köögis oli rohkem ruumi, tõsteti sinna suur vanaisa tehtud laud. Paksu lauaplaadi ja massiivsete jalgadega laud seisab samal kohal kahe akna vahel seina ääres siiani. Nüüd on tagumises seinas tabureti asemel tugitool, kus ma tänaseni vahel maal olles hommikukohvi joon. Ei, mul ei meenu too nutmine iga kord, aga vahest...
Isa oli teist või kolmandat päeva kodust ära. Mina ei teadnud, kus ta on, aga ema arvatavasti teadis. Minu pakkumine on, et ta jõi koos onu Leoga, kes elas teisel pool küla paneelmajade rajoonis ühes kolmetoalises korteris. Tal oli naine ja poeg, kes oli voodihaige. Ma ei tea, mis haigus tal oli, aga ta ei suutnud ise liikuda ja tema ema toitis teda. Poeg oli tol ajal umbes nii vana kui mina praegu. Mul pole aimugi, mis neist kõigist nüüdseks saanud on. Emalt ka ei taha küsida.
Ma ei mäleta, et miks kõik nii läks, aga meenub see hetk, kui istun köögilaua taga taburetil, näoga ukse poole. Mis hetkel ma kõva häälega nutma hakkasin? Kas juba varem, sest õhus olnud emotsioonid olid talumatud või siis, kui ema enda kuluhalli jope selga tõmbas ja uksest välja astus. Lausudes üle õla midagi sellist, et tema läheb nüüd ka. Enese oksatõmbamine oli korduv lubadus. Midagi, mida ta enam ei tihka öelda.
Nägin köögiaknast, kuidas ta välisuksest väljus ja majanurga taha kadus. Mul ei ole helisid meeles. Ju mu enese nutt kattis uksepaugud. Ei tea, kaua ma seal lauavakstut kortsutades lohutamatult pisaraid valasin, aga ühel hetkel tuli ta tagasi. (Kas peaksin talle selle eest tänulik olema?)
"Mida sa ulud?!" - on kõik, mis mul meenub, et ta ütles.
Lõpuks mõtlesin, et fuck it.
***
Üks minu esimesi mälestusi on nutmine. Koolis ma veel ei käinud.
Meil maamajas, kus kõik muud toad on avarad ja kõrged, oli tilluke köök ja selle kõrval veel väiksem toake. Isa lõikas kunagi mootorsaega köögi ja toakese vahelise seina maha ja nii tekkis majale väärilise suurusega köök. Mäletan bensiinihaisu ja õlitossu siiani kuigi olin ise siis veel väga väike. Mu vanemad vist ei arvanud, et ma nii hästi kõike mäletama hakkan. Nad ei oleks uskunud, kui keegi oleks öelnud, et ma olin juba siis mina ise.
Ma ei mäleta kõike täpselt, see on loomulik. Kuid mu vanemate suhted polnud korras, seda ma mäletan. Ma ei teadnud seda vaid tundsin. Olen praeguseks õppinud peaaegu perfektselt lugema inimeste olekuid. Nende näo- ja kehailmeid, meeleolusid ja tundeid. Anna mulle vaid hetk ümbritsevaga kohaneda ja juba ma ühendun su lainega.
Nüüd, kui köögis oli rohkem ruumi, tõsteti sinna suur vanaisa tehtud laud. Paksu lauaplaadi ja massiivsete jalgadega laud seisab samal kohal kahe akna vahel seina ääres siiani. Nüüd on tagumises seinas tabureti asemel tugitool, kus ma tänaseni vahel maal olles hommikukohvi joon. Ei, mul ei meenu too nutmine iga kord, aga vahest...
Isa oli teist või kolmandat päeva kodust ära. Mina ei teadnud, kus ta on, aga ema arvatavasti teadis. Minu pakkumine on, et ta jõi koos onu Leoga, kes elas teisel pool küla paneelmajade rajoonis ühes kolmetoalises korteris. Tal oli naine ja poeg, kes oli voodihaige. Ma ei tea, mis haigus tal oli, aga ta ei suutnud ise liikuda ja tema ema toitis teda. Poeg oli tol ajal umbes nii vana kui mina praegu. Mul pole aimugi, mis neist kõigist nüüdseks saanud on. Emalt ka ei taha küsida.
Ma ei mäleta, et miks kõik nii läks, aga meenub see hetk, kui istun köögilaua taga taburetil, näoga ukse poole. Mis hetkel ma kõva häälega nutma hakkasin? Kas juba varem, sest õhus olnud emotsioonid olid talumatud või siis, kui ema enda kuluhalli jope selga tõmbas ja uksest välja astus. Lausudes üle õla midagi sellist, et tema läheb nüüd ka. Enese oksatõmbamine oli korduv lubadus. Midagi, mida ta enam ei tihka öelda.
Nägin köögiaknast, kuidas ta välisuksest väljus ja majanurga taha kadus. Mul ei ole helisid meeles. Ju mu enese nutt kattis uksepaugud. Ei tea, kaua ma seal lauavakstut kortsutades lohutamatult pisaraid valasin, aga ühel hetkel tuli ta tagasi. (Kas peaksin talle selle eest tänulik olema?)
"Mida sa ulud?!" - on kõik, mis mul meenub, et ta ütles.
2.08.2019
somewhere between God and Man
there is understanding, appreciation and
hard hard work for your soul to exceed in
but most of all
there will be countless arrivals
to the state of mind you are becoming
and of course
recognition of yourself in the idea
that you reach for
and beyond
somewhere between God and Man
there will be high water to slow you down
and heavy winds that crack your bones
and of course horror before the cosmos
that stretches ahead
but fear not because behind all that may come
you wait for yourself
Subscribe to:
Comments (Atom)