kas sulle meeldib elu
kus ühel on tiivad
aga teisel on väikene palk
vendlus või veri
meid kokku viivad
aga ühendab patt
11.16.2017
10.09.2017
Ma usuksin Jumalasse.
Udu massid looklesid mäe jalamil kõrguvate kuusikute vahel kui X uniselt rõdule astus.
"Hommik," paotas ta laisalt rõdupiirdel kanepit jahvatavale tüdrukule.
Ilus ainult mõmises ja naeratas vastuseks. Ta hoidis huulte vahel filtrit, mida kavatses kasutada kanepisuitsul, mida juba osavalt sõrmede vahel ühtlaseks rullis.
Samal hetkel, kui Ilus suitsu süütas ehmatas kuskil kuusikus miski vareseid, linnud tõusid karjudes udu kohale ja lärm summutas poisi mõtted ning jälle võttis ta pakutu vastu mõtlemata.
Pärast vaikuses kimutud pikkasid kõsse lausus tüdruk enda esimesed sõnad sel hommikul.
"Tead, ma usuksin Jumalasse," alustas ta ja X üritas kogu hingest kuulata, "kui tal oleks parem PR."
Poiss muigas.
"Hommik," paotas ta laisalt rõdupiirdel kanepit jahvatavale tüdrukule.
Ilus ainult mõmises ja naeratas vastuseks. Ta hoidis huulte vahel filtrit, mida kavatses kasutada kanepisuitsul, mida juba osavalt sõrmede vahel ühtlaseks rullis.
Samal hetkel, kui Ilus suitsu süütas ehmatas kuskil kuusikus miski vareseid, linnud tõusid karjudes udu kohale ja lärm summutas poisi mõtted ning jälle võttis ta pakutu vastu mõtlemata.
Pärast vaikuses kimutud pikkasid kõsse lausus tüdruk enda esimesed sõnad sel hommikul.
"Tead, ma usuksin Jumalasse," alustas ta ja X üritas kogu hingest kuulata, "kui tal oleks parem PR."
Poiss muigas.
Ma uskusin Jumalasse.
Udu massid looklesid mäe jalamil kõrguvate kuusikute vahel kui X uniselt rõdule astus.
"Sina ka juba ärkvel?"
Alles nüüd, kui Ilus häält tegi, märkas X, et tüdruk rõdunurgas kükitades päeva esimest sigaretti oli lõpetamas.
"Ma nägin väga imelikku und."
Ilus kustutas sigareti, võttis pusa kõhutaskust paki ning läitis uue. Ta oli valmis kuulama, aga ei öelnud midagi. Ta lihtsalt ootas kuni X ringutades kõik jäsemed sirgu ajas ja siis rõduservale toetades udu vaatama jäi.
Hetkeks tekkinud vaikuse täitis kajaka karje, kui see kuskil vaateväljast kõrgemal tiibadega udu lõigates üle aiamaade liugles. Ja siis veel üks hõik.
"Mäletan, et ma olin kodus, siinsamas," lausus poiss ikka udu vaale kaedes, "kõik oli nagu sama, sind polnud kodus küll, aga kõik oli nii nagu päriselt, aga samas ka mitte."
"Mis teistmoodi oli?"
"Ma uskusin Jumalasse."
Tüdruk turtsatas.
Kajaka kolmas hõik pilkas poisi unenägu.
"Ma tean ise ka, et see on naljakas, sellepärast ma ütlesingi, et see oli imelik unenägu."
"Sina ka juba ärkvel?"
Alles nüüd, kui Ilus häält tegi, märkas X, et tüdruk rõdunurgas kükitades päeva esimest sigaretti oli lõpetamas.
"Ma nägin väga imelikku und."
Ilus kustutas sigareti, võttis pusa kõhutaskust paki ning läitis uue. Ta oli valmis kuulama, aga ei öelnud midagi. Ta lihtsalt ootas kuni X ringutades kõik jäsemed sirgu ajas ja siis rõduservale toetades udu vaatama jäi.
Hetkeks tekkinud vaikuse täitis kajaka karje, kui see kuskil vaateväljast kõrgemal tiibadega udu lõigates üle aiamaade liugles. Ja siis veel üks hõik.
"Mäletan, et ma olin kodus, siinsamas," lausus poiss ikka udu vaale kaedes, "kõik oli nagu sama, sind polnud kodus küll, aga kõik oli nii nagu päriselt, aga samas ka mitte."
"Mis teistmoodi oli?"
"Ma uskusin Jumalasse."
Tüdruk turtsatas.
Kajaka kolmas hõik pilkas poisi unenägu.
"Ma tean ise ka, et see on naljakas, sellepärast ma ütlesingi, et see oli imelik unenägu."
7.10.2017
6.13.2017
Albumi arvustus: Iah - Iah (2017)
Album
Iah - Iah (2017)
Bänd: Iah
Žanr: psychedelic instrumental stoner rock
Loodud: 2016?
Kodu: Argentiina
Liikmeid: 3 (bass, kitarr, trummid)
Varasemad albumid: tegu on debüüdiga!
Nimetan kaks bändi, mida kõik instrumentaalroki austajad peaksid kuulama: My Sleeping Karma, ja Colour Haze. Viimasel tuli 2017 aasta alguses ka uus plaat välja. Need kaks on ühed tuntumad enda alal, mõlemal on enda stiil, aga ühtseks iseloomustuseks on professionaalne kõla. My Sleeping Karma puhul on tegemist pisut leebema ja õhulisema soundiga, Coulor Haze on raskem ja karvasem. Kumbki peaks täitma ka kõige nõudlikuma kuulaja isu.
Iah enda debüüdi esimese looga täidab su toa ilusa ja voolava meloodiaga, mis tundub sind lausa kallistavat. Raske on ette kujutada, et sellise stellaarse atmosfääri suudavad luua kolm kutti kümne pillikeele ja trummikomplektiga. Kõik tundub rahulik ja ülimalt sisekaemuslik. Muusika võtab sind enda rüppe, hoiab sind kuulamas ja paneb sind unustama... See on sarnane (aga ainult olemuselt) esimese bändiga eelnimetatutest.
Kui sa oled end täielikult usaldanud lendleva meloodia rüppe, ei saa sa kohe arugi, kui tantsisklevad trummipõksud muutuvad lähenevaks kõuemürinaks ja kitarril astutakse overdrive pedaalile. Progressiivsest rokist saab doom metali sugemetega heavy stoner, aga intelligentsus ei kao kuhugi. Keerdudega riffid, progressioon üha tuumakama kulminatsiooni poole. Siin tuleb meelde teine eelnimetatud bänd.
Albumil on neli pala, mis käituvad sinuga igaüks väga viisakalt. Kordagi ei tunne sa, et midagi oleks juhtunud äkki või liialt kiirustades, aga sa võid end ootamatult avastada kogu mõnust kaasa kõikumas. Lühike EP (26 minutit) jätab igatsema rohkemat.
Jah, ma kasutasin võrdluseks vanemaid juba tuntust kogunud bände, aga Iah ei ole neist kumbki (tahan kummastki mainitud bändist kunagi ka pikemalt kirjutada). Bändil on oma nägu ja nende looming on niivõrd nüansirikas ja detailne, et avastamise rõõmu jagub ka kümnendal ja rohkemal kuulamisel.
YOUTUBE: https://www.youtube.com/watch?v=wVZuDS1C5e0
BANDCAMP: https://iahbanda.bandcamp.com/album/iah
14.06.17! Kaks boonus tracki: https://iahbanda.bandcamp.com/album/iah-2-bonus-tracks
Iah - Iah (2017)
Bänd: Iah
Žanr: psychedelic instrumental stoner rock
Loodud: 2016?
Kodu: Argentiina
Liikmeid: 3 (bass, kitarr, trummid)
Varasemad albumid: tegu on debüüdiga!
Nimetan kaks bändi, mida kõik instrumentaalroki austajad peaksid kuulama: My Sleeping Karma, ja Colour Haze. Viimasel tuli 2017 aasta alguses ka uus plaat välja. Need kaks on ühed tuntumad enda alal, mõlemal on enda stiil, aga ühtseks iseloomustuseks on professionaalne kõla. My Sleeping Karma puhul on tegemist pisut leebema ja õhulisema soundiga, Coulor Haze on raskem ja karvasem. Kumbki peaks täitma ka kõige nõudlikuma kuulaja isu.
Iah enda debüüdi esimese looga täidab su toa ilusa ja voolava meloodiaga, mis tundub sind lausa kallistavat. Raske on ette kujutada, et sellise stellaarse atmosfääri suudavad luua kolm kutti kümne pillikeele ja trummikomplektiga. Kõik tundub rahulik ja ülimalt sisekaemuslik. Muusika võtab sind enda rüppe, hoiab sind kuulamas ja paneb sind unustama... See on sarnane (aga ainult olemuselt) esimese bändiga eelnimetatutest.
Kui sa oled end täielikult usaldanud lendleva meloodia rüppe, ei saa sa kohe arugi, kui tantsisklevad trummipõksud muutuvad lähenevaks kõuemürinaks ja kitarril astutakse overdrive pedaalile. Progressiivsest rokist saab doom metali sugemetega heavy stoner, aga intelligentsus ei kao kuhugi. Keerdudega riffid, progressioon üha tuumakama kulminatsiooni poole. Siin tuleb meelde teine eelnimetatud bänd.
Albumil on neli pala, mis käituvad sinuga igaüks väga viisakalt. Kordagi ei tunne sa, et midagi oleks juhtunud äkki või liialt kiirustades, aga sa võid end ootamatult avastada kogu mõnust kaasa kõikumas. Lühike EP (26 minutit) jätab igatsema rohkemat.
Jah, ma kasutasin võrdluseks vanemaid juba tuntust kogunud bände, aga Iah ei ole neist kumbki (tahan kummastki mainitud bändist kunagi ka pikemalt kirjutada). Bändil on oma nägu ja nende looming on niivõrd nüansirikas ja detailne, et avastamise rõõmu jagub ka kümnendal ja rohkemal kuulamisel.
YOUTUBE: https://www.youtube.com/watch?v=wVZuDS1C5e0
BANDCAMP: https://iahbanda.bandcamp.com/album/iah
14.06.17! Kaks boonus tracki: https://iahbanda.bandcamp.com/album/iah-2-bonus-tracks
Albumi arvustus: 1000mods - Repeated exposure to... (2016)
Album
1000mods - Repeated exposure to... (2016)
Bänd: 1000mods
Žanr: psychedelic stoner rock, heavy rock
Loodud: 2006
Kodu: Chiliomodi,
Kreeka (hetkel Ateena)
Liikmeid: 4 (bass-vokaal, kitarr x2, trummid)
Varasemad albumid (kauamängivad):
2011 Super Van Vacation
2014 Vultures
Ja nüüd kõva kütet eelmisest, kahetuhande
kuueteistkümnendast aastast. Kui eelmine (ja esimene) bänd Humulus, millest
kirjutasin, pakkus kogu raju keskel kuulajale ka väga rahulikke oaase, siis
1000mods sellega ei hellita. Autos seda albumit kuulata on ohtlik, sest you can not bang head ja jalg
gaasipedaalil muutub kuidagi eriti raskeks.
Esimene lugu "Above179" annab kohe mõista, kui
käredaks on aetud kitarrid, kui konkreetne on trumm ja kui selgelt kogu
massiivsest soundist läbi kostev on vokaal. Tempot päris üles ei aeta, sellega
alguses natukene õrritatakse, aga see kõik muutub järgmise looga
"Loose", milles bänd loob heavy atmosfääri, kuhu sisse paigutavad
seekord väga edasikandva truumibiidi ja sellele lisandub koheselt veidi veniv ja mõnus vokaal. Selles loos saab kuulda eriti tuntavalt seda soundi, mis mind
seda albumit armastama paneb. Raskelt, aga teravalt astuv taust, kuhu sulandub
väänlev kitarr. Kogu kompott on väga-väga mahlakas.
Ja siis. Kui teiste lugude pikkused jäävad vahemikku neli
kuni kaheksa ja pool minutit, siis kolmas track "Electric Carve" on
kestvusega 3:37. Rohkem pole vaja? Rohkem sa ei suuda, sest siin kallatakse
bensiiniga üle (kõik...õhk...kõik) ja antakse tuld. Samas, lüürika ja vokaal on salmides coolimad,
kui su isa lühkarid.
Et mitte liiga pikalt jaurata, mainin, et lood "The
Son", "A.W.", "On a Stone" ja "Groundhog
day" hoiavad albumi kvaliteedilippu kõrgel. Iga lugu on omanäoline, aga
tüübid hoiavad kogu albumi vältel ühtlast kruuvi, milles sa kogu kehaga kaasa
voolad. Seda kõike kuulamise valjususest hoolimata, see on professionaalsuse
märk.
Albumi lõpetab "Into The Spell", mis paistab
teiste hulgast eriliselt kõrva. Siin on mõnus raju ja väänlev sound saavutanud
perfektsed proportsioonid nagu küps, parimas eas naine ja sina, kuulaja, oled
lummatud. See on kõik. Pane album otsast peale mängima, aga ära unusta, et
"Repeated exposure to..." … high sound levels (more than 80 decibels)
might cause permanent impairment of hearing.
5.30.2017
Albumi arvustus: Humulus - Reverently Heading Into Nowhere (2017)
Album
Humulus - Reverently Heading Into Nowhere (2017)
Bänd: Humulus
Žanr: stoner, rock, doom
Loodud: 2009
Kodu: Bergamo, Itaalia
Liikmeid: 3 (kitarr-vokaal, bass, trummid)
Varasemad albumid:
2012 Humulus
2015 Electric Walrus EP
2017. aasta kevadeks olen žanri(te)ga (stoner, doom, sludge) saanud sõbraks. Otsisin aastaid seda madalat ja rasket helikeelt, tegelikult isegi teadmata, et mis on selles kõiges puudu, mida varasemalt kuulanud olin. Nüüd tean, et miski polnud piisavalt heavy. Ja siis kuulsin ma Electric Wizardit ja Kyussi. Nimed, mis peaksid riffirocki austajatele olema tuttavad. Kyuss ja stoner rock ning Electric Wizard ja doom metal on samasugused paarid nagu Nirvana ja grunge või Pink Floyd ja progressiivne rock.
Hetkeks, mil kuulsin esimest korda Reverently Heading Into Nowhere-i, oli mul hakanud tekkima juba eelnimetatud žanrites omad eelistused. Ma olin jõudnud esmase avastamise etapist juba mingite ootusteni iga kord, kui uut albumit kuulama hakkasin. Ma olin hakanud üha täpsemalt aru saama, milline sound mulle meeldib. Albumi esimest lugu kuulates venis mu naeratus kõrvuni. See, mida kuulsin, tundus olevat liiga hea, et olla tõsi.
Massivne, aga väljapeetud bass, tumeda õllene vokaal, puhtalt lõikav kitarr ja kindlal ning raskel sammul astuv trummirütm. Millegagi pole üle pingutatud ja kõik riffid kestavad täpselt õige aja. Sound on kord kui tuult murdes traaviv ninasarvik - jõuline ja higine - ning siis jälle õhuline ja chill. Lasknud albumit ka sõpradel kuulata, tean, et kõigile vokalisti hääl peale ei lähe, aga instrumentaali on kiitnud seni kõik. Eks see ole ka arusaadav, sest lauluhääle puhul on rohkem ruumi subjektiivsusele, aga meisterlikku ja puhast pillimängu ei saa eirata mitte keegi. Antud bändi loomingu puhul pole vaja ka seda meisterlikkust otsida liigse hägu (fuzz) või moonutuse (distortion) tagant.
Album on ühtne tervik ja iga kord, kui jälle seda kuulan, saab see kuidagi liiga kiiresti otsa. Samas on lood erinevad ja arengud lugude sees niivõrd mitmekülgsed, et saab aimu ka suuremas plaanis, et milline "see muusika" olla saab. Humuluse eelnevate albumitega võrreldes tundub bänd igati enesekindlam ja rohkem "koju jõudnud". Ütleks siis nii, et seda albumit usaldaks olema teerajajaks neile, kellele heavy on seni olnud võõras.
YOUTUBE: https://www.youtube.com/watch?v=1nRO159GzEA
BANDCAMP: https://humulus.bandcamp.com/album/reverently-heading-into-nowhere
Humulus - Reverently Heading Into Nowhere (2017)
Bänd: Humulus
Žanr: stoner, rock, doom
Loodud: 2009
Kodu: Bergamo, Itaalia
Liikmeid: 3 (kitarr-vokaal, bass, trummid)
Varasemad albumid:
2012 Humulus
2015 Electric Walrus EP
2017. aasta kevadeks olen žanri(te)ga (stoner, doom, sludge) saanud sõbraks. Otsisin aastaid seda madalat ja rasket helikeelt, tegelikult isegi teadmata, et mis on selles kõiges puudu, mida varasemalt kuulanud olin. Nüüd tean, et miski polnud piisavalt heavy. Ja siis kuulsin ma Electric Wizardit ja Kyussi. Nimed, mis peaksid riffirocki austajatele olema tuttavad. Kyuss ja stoner rock ning Electric Wizard ja doom metal on samasugused paarid nagu Nirvana ja grunge või Pink Floyd ja progressiivne rock.
Hetkeks, mil kuulsin esimest korda Reverently Heading Into Nowhere-i, oli mul hakanud tekkima juba eelnimetatud žanrites omad eelistused. Ma olin jõudnud esmase avastamise etapist juba mingite ootusteni iga kord, kui uut albumit kuulama hakkasin. Ma olin hakanud üha täpsemalt aru saama, milline sound mulle meeldib. Albumi esimest lugu kuulates venis mu naeratus kõrvuni. See, mida kuulsin, tundus olevat liiga hea, et olla tõsi.
Massivne, aga väljapeetud bass, tumeda õllene vokaal, puhtalt lõikav kitarr ja kindlal ning raskel sammul astuv trummirütm. Millegagi pole üle pingutatud ja kõik riffid kestavad täpselt õige aja. Sound on kord kui tuult murdes traaviv ninasarvik - jõuline ja higine - ning siis jälle õhuline ja chill. Lasknud albumit ka sõpradel kuulata, tean, et kõigile vokalisti hääl peale ei lähe, aga instrumentaali on kiitnud seni kõik. Eks see ole ka arusaadav, sest lauluhääle puhul on rohkem ruumi subjektiivsusele, aga meisterlikku ja puhast pillimängu ei saa eirata mitte keegi. Antud bändi loomingu puhul pole vaja ka seda meisterlikkust otsida liigse hägu (fuzz) või moonutuse (distortion) tagant.
Album on ühtne tervik ja iga kord, kui jälle seda kuulan, saab see kuidagi liiga kiiresti otsa. Samas on lood erinevad ja arengud lugude sees niivõrd mitmekülgsed, et saab aimu ka suuremas plaanis, et milline "see muusika" olla saab. Humuluse eelnevate albumitega võrreldes tundub bänd igati enesekindlam ja rohkem "koju jõudnud". Ütleks siis nii, et seda albumit usaldaks olema teerajajaks neile, kellele heavy on seni olnud võõras.
YOUTUBE: https://www.youtube.com/watch?v=1nRO159GzEA
BANDCAMP: https://humulus.bandcamp.com/album/reverently-heading-into-nowhere
3.23.2017
exchange
oh,
what have you gone and done
sent everyone running in circles around you
I found you in the middle of everything
bent the rules of physics to reach you
and I know you see yourself in my eyes
scared like the rest
fearing what`s next
there is no shine to thine lies no more
and all that there is
is there no thanks to you, but in spite
the honesty of the wind will take your breath
and you will die basking in the reflection of yourself
all that I have to say to your consolation
is that I know that when it`s my turn
I will kiss the face
of my destruction
2.04.2017
Muskaadisõltlane
Ma sõin muskaati esimest korda. Doseerisin 1,5-kordse soovitatud koguse, sest olin küll lugenud, et muskaat võib paljudel inimestel tekitada peavalusid, aga arvasin, et kuna ma kunagi varem polnud olnud "esimest-korda-mingit-meelemürki-proovides-hakkab-sellest-halb"-olukorras, siis arvasin, et ma suudan kõigest üle olla, mis ta mulle teha võib. Mõtlesin siis, et see on statistika, mis mind aitab niipidi mõelda, aga tegelikult lootsin enda õnnele, kuigi sellest vinklist oli minu õnn juba otsakorral.
Umbes kaks ja pool tundi pärast tööpäeva lõppu kirjutasin ma üles midagi sellist, mille tähendusest ma järgmisel päeval enam aru ei saanud. Lausa üldse mitte, aga samas praegu mäletan end seda hetke läbi elamas, aga mitte minuna vaid kellenagi minu sees, kes polnud tegelikult päris mina, aga võib olla oli küll. Siis möödus minu jaoks täiesti määramatu aeg, kuni mul meenub järgmine arenguetapp, kus reaalsus tundus olevat kui hõõgniit.
Esmalt hakkasid lambipirnid eredamalt särama, kuulsin nende särinat. Ma kuulsin kogu kortermaja lambipirnide särisemist. Siis keerati kõik värvid tugevamaks ja tuba hakkas voolama nagu oleks see kuuma plastiliiniga maalitud. Värvid hakkasid kumama nagu vitraaž ja tundus, et maja kõigi pirnide särin oli muutunud väga kuumaks tundeks minu kuklal. Võiks öelda, et kui minu aju oleks elektrooniline seade, siis mul tekkis justkui lühis ning reaalsus, taju või ehk isegi teadvus lülitus lihtsalt välja, aga teadlikkus jäi tööle.
... to be continued
Umbes kaks ja pool tundi pärast tööpäeva lõppu kirjutasin ma üles midagi sellist, mille tähendusest ma järgmisel päeval enam aru ei saanud. Lausa üldse mitte, aga samas praegu mäletan end seda hetke läbi elamas, aga mitte minuna vaid kellenagi minu sees, kes polnud tegelikult päris mina, aga võib olla oli küll. Siis möödus minu jaoks täiesti määramatu aeg, kuni mul meenub järgmine arenguetapp, kus reaalsus tundus olevat kui hõõgniit.
Esmalt hakkasid lambipirnid eredamalt särama, kuulsin nende särinat. Ma kuulsin kogu kortermaja lambipirnide särisemist. Siis keerati kõik värvid tugevamaks ja tuba hakkas voolama nagu oleks see kuuma plastiliiniga maalitud. Värvid hakkasid kumama nagu vitraaž ja tundus, et maja kõigi pirnide särin oli muutunud väga kuumaks tundeks minu kuklal. Võiks öelda, et kui minu aju oleks elektrooniline seade, siis mul tekkis justkui lühis ning reaalsus, taju või ehk isegi teadvus lülitus lihtsalt välja, aga teadlikkus jäi tööle.
... to be continued
Subscribe to:
Comments (Atom)