ümbersünd

kõik,
mis ma olla tahtsin,
olin ju lihtsalt mina.
ma ei tahtnud sinult ega kelleltki
teiselt midagi ära võtta. veel vähem
oleks mulle meeldinud olukord, kus
oleksin ainult mina.
üksinda.
seega. ma loon enda ümber maailma.
koon ja nikerdan, sest alati on miski,
mis vajab rohkem detaile,
keegi,
kes vajab karakterit.
nii ma siis kompromissidele minnes kompromiteerin
ja üritan mitte muxx olla.
see pole lihtne.
tunnistan.
sina oled mu parim väljamõeldis. olen
sinule andnud enda parimad omadused ja
õpetanud sind tegude, mitte sõnadega.
oled õppinud hästi.
ehk liigagi.
kui loed seda teksti,
oled saanud minuks

Sõnatu..

Togin ketsininaga laternaposti ja üks kuivanud tammeleht krõbiseb mu talla all, kui end jälle selles suunas keeran, kust poolt sind tulemas näha loodan. Pilk jätab kõik ebaolulise registreerimata ja otsib vaid sinu siluetti, aga sind pole veel näha.

Neelatan närviliselt ja vaatan otsitud huviga kõnniteesillutist. Mõtted on sama tühjad kui tänavanurk, millel sind ootan, kuid ärevalt pungis ootusest sinu järele. Kiire pilk üles. Sind ei ole ikka veel näha, aga ega ma jõudsingi natuke vara.

On ebatavaline, et mul ei ole valmis mõeldud mitte ühtki vestluse katket. Usun, et tean täpselt, mida öelda kohe, kui sulle otsa vaatan. Jah, ma usun, et sõnad tulevad siis ise.

Ma seisan mõned hetked liikumatult. Ainult sääred surisevad. Mõtlen, et nüüd tundub küll, et kui juba siis juba täiesti lootusetult ja lõpuni välja. Enam ei mõtle liigselt sellele, mis olnud ega ka sellele, mis tuleb. Olen aus ja ootan sama.

Ma ei märganud, kui ilmusid vaatevälja ja juba, nõnda oodatult, aga siiski ootamatult, seisadki sa minu ees. Silmad suured ja ilusad.

Ei tea, kuhu need sõnad küll jäid?

pead end dalai laamaks

teed korra peale pead end kohe dalai laamaks
tean et pea sees tahad enda mõtted saada vabaks
kuid mis kasu priiusest kui sisult jäävad samaks
ära enam kimu võta kätte hoopis raamat
sest taim pole eales muutnud ühtki lolli targaks
su subkultuuril puudu on kultuuriruumi tavad
sest kultuuris mõttetöö on tavaliselt tavaks
kui näeksid ennast kõrvalt peaksid vaatemängu draamaks
ja naerad sest et kurbmäng pööratud on naljaks
liugled ära kaugusesse leiad üksinda end lavalt

tean mida tunned
ka minul polnud enda peasse kadumine kavas

universumi loomus

kunagi teadsin, mida tunda võid
kuid polnud aimugi, mil moel su mõtted
said sõnadeks

igatsusel on väga isemoodi võim,
sest tunnen sinust puudust
nagu inimkond sõdadest

see, kuis tahan sind mäletada
muutub iga hetkega, mil muutun ise -
üha tuhmimaks

on päevi, kui olen nukker
isegi teadvustamata, et võiks olla
mõni teine versioon endast -
keegi, kes unistaks


meile tuttava universumi loomuses
on laiali valguda
ja surra

mis siis, et elad siin samas
üsna lähedal
ümber nurga

redefine my love

i`ve seen anger rise from a word left unsaid
and people drown in tears that they never shed
i thought everything you said was just a lie
until i learned to read between the lines

the sensation of the collapse of my dreams
makes me wonder if you were ever real
your touch feels the same in my memories
so i dwell in past, `cause there`s my remedy

and every time I look out from the windows
that i feel i should be unworthy of
i see you again passing by below
and suddenly I redefine my love

***

näinud viha, mis tõuseb vaikusest
ja uputust, mis valamata pisaraist
ei arvanud, et sind eales usaldan
kuni õppisin ridade vahel lugema

unistuste varingu alla jäädes
kahtlen, kas olid üldse päriselt
mälestustes veel saan tunda sind
elan minevikus, sest seal on minu ravim

ja iga kord kui vaatan aknaist tänavaile
ei usu, et võiks miskit väärida
ja näen sind jälle möödumas
pean armastuse ümbermõtlema

enesepõletus

"enesepõletus"

elu kui
päevavanune hommik
mil mõistad kui vähe valgust alles
ning jääb üle vaid nautida

sõber küsib
et kuhu me jäimegi

vastad, et suvi alles ees
ja jõuab kohale ka ootamatagi
sama ootamatult kui koperdad kurbuse otsa
igal sammul enda sees

nagu lõkkesse
mis üks sadadest tuhandetest
valgustamas väljasid su ärkamise öös

hing

palju maailmasid
milles elatud
ja reaalsusi
mis eal ei kattu

arvan ei saa kunagi
lõpuni aru
millest vormitud
mida ei näe

igast mõttest
saab kinnisidee
mis peaks päästma
vabaduse õndsusest

aga hing ronib öösiti aknast välja
nagu mässav pubekas
ära arva, et tal kuhugi minna pole

the way that we rust

it`s a joke
the way that we rust
thinking there`s space
that there`s time to look back on

it`s a joke
the way that we rust
and fall to the wind

unease in our minds
worrying about having
no way back

it`s a joke
the way that we rust

***

it`s a joke
the way that we rust
thinking there`s space
or time to look back on

it`s a joke
the way that we rust
and fall to the wind
unease in our minds
and worry about
having no way back

it`s a joke
the way that we rust
forgetting our lessons learned
thinking we can teach
anyone but ourselves
assuring that honesty
is about timing
when it should be about truth

it really is a joke

the way that we rust.

***

kuis roostetame
lootes
et alles tuldud tee
kuhu visata pilku

nali
kuis roostetame
ning tuul viib meist rahu
tulevase ees

nali
kuis roostetame
ja unustame õpitu
arvates, et suudame
õigel hetkel ausad olla
kuigi tõde ei vaja ajastust

see on tõesti nali
kuis roostetame

kõikide asjade allikas

olen käinud kõikide asjade allikal
ma ei saa seda kirjeldada
sest seda ei kuule ega näe
just nagu hingetut vaikushetke
pärast pikka karjet
selles saab vaid osaks olla
nagu kaks jalga mudas
või lõputult rahulik ookean sinu sees

nad ütlevad
järgi enda südant
selle šamanistlik trummeldamine
uputab sind sinu tuleviku
ja mineviku minade unenägudesse
kui sa lased lahti enda individuaalsusest
ja egost
siis kisub keeris sindki allikani

kõige lärmakamate kogunemiste keskel
ja hirmsaimate hetkede haripunktis
leiad sa rahu
sest tead, et ringil pole lõppu
ning surma ei ole olemas
ainult õnnistuse idee
millega sa mängid ja tiirled kui
kass ümber palava pudru

kuni sa ootamatult sinna sisse kukud
nagu esimesse armastusse
esimesse suudlusesse
esimesse kaklusesse
ja esimesse pimedasse juhusesse
kui koperdad millegi otsa, millest sul
aimugi ei olnud, et sinu sees olemas on

olen käinud kõikide asjade allikal
aga ma ei saa seda kirjeldada
selles saab vaid osaks olla
just nagu ses palavas ja kärarikkas laadas
mida me kutsume eluks

rebirth

all that I wanted to be was just myself I did not want to take anything from you or anyone else and being all alone I would have liked even less so I create the world around me carve and chisel because there is always something in need of detail and someone in need of character and then I commit to compromise and try not to be a dick I admit It is not easy you are my best creation i have given you my top qualities i have taught you with deeds not words you have learned well maybe even too well if you are reading this you have become me

source of all things

i have been to the source of all things
i can not describe it
as it is not to be seen or heard
just like a breathless moment of silence
after a long scream
only to be part of
like two feet in the ground
or an endlessly calm ocean inside

they always say
follow your heart
its rhythm of shamanic drumming
will immerse you in dreams
of each of your past and future self
and if you let go of your individuality
and ego
the spiral will bring you too to the source

in the midst of the loudest gatherings
and in the peak of the most frightening moments
you will find peace
because you know there is no end
there is no death
only the idea of bliss that you play with and circle
like a cat around hot mash

until you fall in without even noticing
like your first love
your first kiss
the first fight
and the first draw of blind luck
when you stumble upon something
that you had no idea was in you

i have been to the source of all things
but i can not describe it
as it is only to be part of
just like the hot and noisy bazaar
we call life

tuumafüüsik droog surematu saatus

näen materiaalseid idealiste /
kes selgema mõttega / kui mina eales ilmselt /
eluaeg kogud raha kuldse dildo jaoks /
ning siis istud selle sisse /
kui usud kristust / ei usu endasse/
vaid õndsalt suremisse / võin sind sellega aidata /
kui astun tuppa juba su ego ei suudagi hingata /
sest olen surematu / ei mängi surmaga peitust /
vaid kannan teda taskus /
keha on vaid vahend / ainult ideed on õige narko /
ja päris diiler ei võta miskit vahelt /
pole vaja kutsudagi / olen must auk ilma /
et sa peaks minusse uskumagi /
pärast kõiki kaotusi / olen tuumafüüsik /
ja su ajus poolitan aatomi /
sinu koljus universumi loon / ma polegi inimene /
ma olen droog /
kui su pähe puurin - karjud / ja pärast karjet /
ma võtan sul õhu ära - vaakum /
päev, mil kohtad mind -  oma saatust /
on su taassünni daatum /

EXIT plafoonid

kujuta end ette
pimedas ruumis
see on sinu
tilluke elu
sa ei näe väljapääse
ega seda
kas ruumis on veel midagi
või kedagi peale sinu
õhku oleks nagu piisavalt
aga võiks olla rohkem
igav ka ei ole
sest ei oskagi enamat tahta
sa oled pimedusega harjunud

äkitselt käivitub kuskil
varugeneraator
ja toast väljuvate uste kohal
süttivad rohelised
EXIT plafoonid
sa polegi vaid seintega ümbritsetud

ehk on kuskil ka
lamp ja lüliti
ja nende uste taga on
teised ruumid
pimedad või valgustatud
tühjad või kola täis
suured ja kõledaid
või väiksed ja õdusad
ning neiski on inimesed

head luuleread on kui
EXIT plafoonid