Lou hakkab neidudele järjest lähemale nihkudes, vaid vahel nagu pisut paranoiliselt ringi vahtides, aga sellegi poolest lähenevaid mundreid märkamata, neile lugema luuletust. See räägib anaalist. Ja siiani täiesti keelemõistmatud tüdrukud kuulevad sõna, mida nad tunnevad. Mõned ehk tunnevad liigagi hästi. Noorus on ju hukas! Nüüd ei ole enam Lou-l asu. Tüdrukud hakkavad karjuma ja teda lööma ja veel kõvemini karjuma.
Ega need mundripoisid tulnudki ju päriselt meie pärast. Võib olla nad märkasid Eliase õlle avamist, aga see on ka kõik. Tartu on mõistlik linn tudengite suhtes. Ja meie näeme välja, jah, küll natuke teistmoodi tudengid, aga studendid siiski. Kahtlusteta.
Omar kuvab näkku ilme, et tema ei tunnegi meist mitte kedagi ja lausa tundub, et ta lihtsalt hõljub veidi eemale. Jäädes siiski ohutus kauguses kohe algavat etendust jälgima.
Lou kaitseb käega enda nägu. Mõned tüdrukud on tema peksmiseks isegi jalast kingad appi võtnud. Valus võib tal olla, aga ära ka ei tule. Üritab aga seletada.
"Neiud, mis teil hakkas?"
Mundrid jõuavad meieni. Mina vahin neid liigagi intensiivselt vist. Ise mõtlen, et kas mu pupillid on liiga suured. Kas nad märkavad? Nahhui, ma vahin neid? Endalgi on imelik, aga nemad ei tee märkama. Elias peidab juba tühjaks kummutatud õllepudeli kotti. Temaga mentidel probleemi pole. Lou see vastu.
Lou seletab suuril silmil, kuidas tema üritas lastele selgeks teha, et kui ilus linn on Tartu. Kui ilus maa on Eesti. Ja et kui ilus on tema ise. Noh, seda ta ei ütle tegelikult. Ta ütleb lihtsalt väga palju kordi "ilus". Ta liigutused muutuvad kärsituks. Ta ei saa aru, et miks talle nüüd nii palju tähelepanu pööratakse. Ekskursioonigrupp liigub minema. Kui pilgud tapaksid, siis Lou põleks juba nagu vampiir päikese käes.
Politseinikud ikka kiusavad Loud. Meie lihtsalt jälgime kõik vaikides: mina, Tauri, Vic, Elias ja paar sammu eemal ka Omar.
Situatsioon hakkab mulle järjest koomilisem tunduma. Mu lihased on pingul ja tõmbavad kohati krampi. Vaatan veel ainusilmi ühte inspektoritest. See tähendab, et teiste arvates. Tegelikult olen enda kehast väljunud ja hõljun ringiratast meie ümber. See on pisut linnulennult võetud stopp-kaader ühest tragikomöödiast.
Omar, heledas pintsakus ja reitelt lühikeseks rebitud teksadega, pahvib suitsu ja muigab enda kassivurrude all. Elias, pikkade, aga samuti rebitud ja värvitud teksade ja palja ülakehaga, jälgib küll vaidlust, aga samas üritab ka salaja ikka järgmist õlut avada. Vic, seisab käed dressipükste taskus ja vahib suu ammuli. Tauri, ainus, kel on triiksärk ja kel on tahtmist, tõuseb, et vist midagi öelda. Tal ei lasta.
Mina lolli irvega vahtimas. T-särk läbi higistatud. Surfaripüksid poole perse peal.
Aga õnnelik.
Nii õnnelik.
Lou seletab ja vehib kätega.
Politseinikud on tõsised.
Pööran pilgu meie ümbrusele. Mitte keegi ei märka mitte midagi. Kõik on pimedad. Me oleme enda sisemaailmas üksi. Ainult meie teame meid. Ja siis oleme me ka igaüks oma sisemaailmas üksi. Igaüks meist ise teab, mis või kes ta on.
No comments:
Post a Comment