Kurat, liiga aus? KUUES

Mis tekitas minu peas revolutsiooni?

Tunnen, et pean rääkima narkootikumidest, täpsemalt psühhedeelikumidest. Aga ma tahan kohe alguses öelda, et ma ei taha propageerida ühegi mõnuaine kasutamist. Ma ei taha väita, et miski on "hea" või "halb". Minu eesmärk ei ole rääkida narkost, aga ma räägin narkootikumidest enda elus.

Kanepit proovisin ma keskkoolis paar korda, aga nii see asi jäi kauaks ajaks. Arvan, et kui marihuaana kunagi Eestis peaks legaliseeritama, siis peaks selle kättesaamise vanus olema kindlasti suurem kui 18. Ehk 21? Või isegi 25? Kui alla 25-aastane ei saa rendifirmast endale kõige võimsamat masinat rentida, siis ehk ei peaks ta ka kanepit suitsetama? Praeguseks olen ma kanepiga tuttavam, aga see lähem tutvus algaski juba umbes 25ndal eluaastal.

Esmase vaimse "plahvatuse" minu peas tõi esile tol samal 2013.aasta kevadel kogetud esimene "happetripp". Ma proovisin LSD-d pärast aastaid rasket joomist. Kaua otsisin alkoholist tuge ja abi, aga see auk kaevus üha sügavamaks. Mõtted olid üha raskemad ja tumedamad, sest nad püsisid samadel radadel ja mallides. Mu mõistus sõi iseennast. Ma enam ei näinudki mitte midagi uut. Ainult seda sopaauku, kuhu ma ennast elanud olin. Ühtegi alternatiivset mõttekäiku ma genereerida ei suutnud. Mu enesehinnangust ei ole mõtet rääkida, ma isegi ei teadnud enam, et kes ma üldse olen. Peale selle, mida mu nõiaringis aju mulle korrutas. Mõttetu pask olin. Ja siis asetasin ma ühel õhtul enda keele alla tuttavalt saadud värvilise tüki paberit, millel "tavapärane" doos LSD-d.

Kas esimene kord tõi kohesed märgatavad muutused? Nii ja naa.

Esimene "trip" oli veel enne mu kadumist ja loomulikult ei saanud LSD maagiliselt lahendada minu probleeme. Aga lumepall oli veerema lükatud, sest tol õhtul nägin ma, et maailma ja ennast on võimalik näha ka teisiti. Settinud arusaamad, kinnismõtted ja sissetallatud rajad mu ajus löödi korraks üksteisest lahti, laiali ja pea peale. Ma nägin, et mis võiks olla. Ma nägin korraks enda sisemist kõikumatut väärtust ja jõudu.

Mingisugusel perioodil vahepealsete aastate jooksul ma kasutasin kanepit  (ja muid psühhedeelikume) enese raviks. (niiöelda) Regulaarselt pilves olemine aitas mul enda mõtteid paremini jälgida ja analüüsida. Samuti teiste käitumist, situatsioone, mõisteid ja ajalugu. Pärast mõnda aega enda aju järeleandmatut "pommitamist" juhtus lõpuks nii, et ma enam ei pidanud olema pilves (ja veel vähem purjus), et enda probleemidele mõtelda ja neile lahendusi otsida. Ma saavutasin selle, et ma sain KOGU AEG olla vaba enda setetest. Et ma sain ALATI mõtelda kõigest ja kõigele erinevate nurkade alt. Olla ausam ja seega tegelikult õiglasem eelkõige enese vastu ja samuti teiste vastu. Ma nägin nüüd ka kainena, mis on päris, mis on tähtis... ja kuidas kõik olla võiks.

Olin ühe perioodi pärast pommitamist ka täiesti kaine. See oli nii öelda kontrollperiood. See töötas. Ma olin muutnud enda sätteid ja ma sain lõpuks hakata looma uut ennast. Selle kontrollperioodi üks suur pluss oli ka see, et ma sain endale tõestatud, et alkoholi vajadusest (et mitte öelda sõltuvusest) olin ma ka lahti saanud. Vähemalt oli alkoholi haare märgatavalt lõdvenenud.

Selle enese aju regulaarse lahti muukimisega ma tagasi ei hoidnud. Mitte, et see oleks midagi, mille üle uhkust tunda, aga ma saavutasin säärase suutlikkuse "trippida", mida enamus inimesi ei oska ettegi kujutada. Ma ei näe ammu enam maailma sellisena nagu need, kes pole muud teinud kui end alkoholiga tuimestanud. Kui sedagi. Seda võib võrrelda nii. Kui sa oled joonud alkoholi ja olnud purjus, siis sa tegelikult ei oska inimesele, kes alkoholi tarbinud ei ole, seletada, mis tunne on olla purjus. Sa saad seda kirjeldada, loomulikult, aga sa ei saa seda tunnet edasi anda. Inimene peab seda ise kogema. Ja täiesti ausalt öeldes, siis samamoodi nagu karsklasel ei ole aimugi, mis tunne on olla purjus... ei ole ka purjus olnud inimesel AIMUGI, mis tunne on olla kanepist pilves. Ja LSD, psilotsübiini (seened) või mõne muu tugevama psühhedeelikumi mõju ei saa ta mitte kuidagi aimama hakatagi. See on unknown unknown!

Samas, ma ei soovita kellelgi käia minu jälgedes. See, et mina olen jõudnud paremasse kohta, kui ma olin enne enda esimest trippi, ei tähenda suures plaanis mitte midagi. Ma ei igatse tagasi nii öelda tavaliseks inimeseks, kes end vahel (või tihemini) lihtsalt purju joob. Või end nikotiini või kofeiiniga ergastab. AGA see on uks, millest läbi astudes/piir, millest üle astudes, sa enam tagasi ei saa. Kahjuks teevad paljud selle sammu (ka alkohol ja tubakas loevad, tegelikult) enne, kui nad arugi saavad...

Kui ma midagi kõige selle juures kahetsen/igatsen, on see hoopis see, et mul oleks olnud mõistust/võimalust/valikut jääda karskeks. Aga meie kultuuris on see äärmiselt raske. Muidugi mitte võimatu, sest ma tean... ÜHTE! inimest kogu enda tutvusringkonnas, kes pole KUNAGI purjus olnud. MITTE KUNAGI ja ta on pisut vanem kui mina. Ma kadestan teda...

Kordan veel kord, et ma ei taha kuidagi propageerida ühtki ainet, aga minu ellu tulid psühhedeelikumid õigel hetkel ja neist oli abi. Ilma nendeta ma ei tea, kui kaua oleks ma veel elanud "pimeduses"... või kas ma üldse oleks sellest mudast enda pead kõrgemale osanud/teadnud/suutnud tõsta.

enesetapud Eestis

Kurat, liiga aus? VIIES

Aga mis see miski oli, mis mind ei lasknud ennast ära tappa?

Noorena juba mõtlesin enda tapmisele... aga kunagi ei jõudnud need ühegi konkreetse teoni. Isegi mitte konkreetse plaanini mitte. Juba enne mingisuguseid teisi mõjutajaid takistas mind üks mõte. Ma ei tahtnud teha seda nii, et see tuleks kõigile üllatusena. Välja arvatud vennale... võib olla ka emale, sest ma ei ole siiani aru saanud, et kas ta ise mõistab ka, kuidas ta meie elusid ja vaimsust nu**inud on. Ma ei tahtnud olla üks neist, kellest kuskil ajalehe nupukeses kirjutatakse, et tegu oli igati toreda ja asjaliku ja misiganes-veel noormehega ja sellist tegu ei oodanud mitte keegi. Ma sain aru, kui irratsionaalne on end ära tappa selleks, et mind märgataks. Muidugi oleks emale vähemalt ehk kohale jõudnud... Ma ei otsinud ka enese lõikumise või muudel viisidel säärast tähelepanu. Alles need viimased aastad enne kadumist muutusin ma eriti enesehävitajaks ja elupõletajaks.

Ma tegin tegusid, millel oleksid võinud olla väga drastilised tagajärjed. Panin palju pidu Tartus, tuttavatega, aga mitmeid kordi sattusin ka üksinda, võõrasse kohta, purjus/pilves/laksu all. Sebisin võõraid naisi, norisin tüli... aga ma ei saanud mitte kunagi isegi peksa mitte. Naisi küll, aga ka neid kasutasin ma lihtsalt enda (moraalseks) hävituseks. Tegin kõike ülevõlli ja ikka piisavalt, et kui kunagi üks kaine hetk jälle saabus - siis oli, mille üle end sitasti tunda. Või sitta ja väärastunud uhkust tunda. Ma turnisin sildadel ja majade katustel, aga üle serva siiski ei hüpanud. Seda nii otseses kui kaudses mõttes.

Minu enesetapu idee kadus PEAAEGU täielikult siis, kui onupoeg end üles poos. Ilmselt ei saanud ta ise arugi, kui tähtis ta paljudele inimestele oli. Loomulikult enda lastele, naisele, perele, aga ka minule. Me polnud üldse palju suhelnud, ainult kaks aastat enne tema surma. Ta oli minust 11 aastat vanem ja varem oli meie vanusevahe olnud see, mille pärast me polnud ka palju kokku puutunud. Siis sain ma suureks. Ja tal oli suveks töölist vaja, moodulmaju ehitama. Ma läksin ja me klappisime. Tema nägi, et ma ei ole mingi laisk teismeline vaid töökas ja ajudega noormees. Ja meie koostöö jätkus ka teisel suvel. Sel samal suvel, kui kutsusin tema ka maale appi sauna ehitama. Selle sama suve lõpus, kui meil oli uus maja valmis ja mina Tartusse läksin, et inseneriõppe esimest kursust alustada... poos tema end üles.

Ta oli saanud mulle kui vanemaks vennaks. Ka temal olid rasked taagad, depressioon, alkoholism, mille kõigega ta üritas võidelda... kahjuks on mul tunne, et tema pere teda selles piisavalt ei toetanud. Pigem süüditati teda ... ei teagi milles... ei saadud aru, et ta ei ole süüdi. Ja tema igapäevane eemale tõukamine viiski lõpuks selleni, milleni see viis. Ja ta teadis piisavalt hästi mu isa ja nägi tol sauna ehitamise suvel ka mu ema. Nägi milline ta oli.

Mäletan üht hilist suveõhtut. Väljas oli juba pime. Mina istusin ema maja eest kõnniteel. Ei nutnud. Vahtisin tühjusesse ja kuulasin, kuidas mu ema köögis karjub ja mind sõimab. Sest sauna ehitamine ei olnud läinud nii kiiresti, kui ta ootas. Mis siis, et ehitustöödes kogenud naabrimees ehitas enda sauna kolme (3) AASTAGA, pidin mina, just keskkooli lõpetanuna, suutma seda kolme (3) KUUGA. (Lõpuks, onupoja suure abiga, seda ka suutsin mõnede mööndustega... aga pärast seda ei ole ma kodus mitte ühtegi säärast tööd ette võtnud... enda vaimse tervise huvides). Ema ei saanud mitte kuidagi aru, et sauna ehitamine ei ole suvakas tapeediremont. Vaja oli ehitada vee-, kanalisatsiooni-, ja elektrivarustus. Vaja oli ehitada küttesüsteem. Mina sain aga sõimata, et ma liiga aeglane ja laisk olen. Et ma ei hooligi! Ja siis ta karjus seal toas, et ta EI ANDESTA mulle MITTE KUNAGI. Seda, et ma olin julgenud talle ka öelda, et tema ootused on ebareaalsed. Onupoeg üritas teda rahustada, aga hiljem sain ma aru, kui ehmunud võis tema olla, et sellisesse olukorda sattus... lootes ilmselt meile tulles, et saab enda probleemidest eemale ja rahu. Astus aga ühest sitapotist teise. Onupoeg oli ainus inimene tol hetkel, kellega ma sain sellest kõigest ausalt rääkida. Isegi enda tüdruksõbraga ma ei saanud... jah, mul oli tol hetkel tüdruksõber (see sama, kellega hiljem veel mitu aastat koos elasin), keda ma sellest kõigest eemale hoidsin. Ja kui sain teada, et onupoeg on endalt elu võtnud, ei suutnud ma tol päeval enam sõnagi rääkida.

Ma ei olnud kõige viimase hetkeni mõtelnud sellele, et mida ma teen pärast keskkooli. Mu energia oli läinud hetkes hakkama saamisele ja ma polnud suutnud mõelda tulevikule. Aga tundsin endal mingisugust ootust, et ma PEAN ülikooli minema. See tundus ainus võimalus. Ma tundsin, et kõik muu oleks teisi pettuma pannud. Eriti mu ema - ja teda ma kartsin... ja ma siiani sõltusin temast. Ja kellegagi neid asju arutada mul ei olnud.

Miks ma kodust ära ei läinud lõplikult? Miks ma emast lahti ei öelnud? Aga selleks hetkeks, kui mina täisealiseks sain, oli seda teinud juba kolm inimest, ainult mina ja mu vend olime alles. Ja seni kuni vend veel seal oli, ei olnud mul südant teda täiesti üksi jätta. Mis siis, et ega ma keskkooli ajal nautisin ka enda saavutatud osalist vabadust - käisin koolis kodust kaugel ja maal käisin nädalavahetustel. Sinna kooli saamine ei olnud mingi hetkeajeline otsus. Ma nägin selleks aastaid vaeva - ema ei saanud ilmselt ISE KA ARU, kui hästi ma tema pealt manipuleerimist õppinud olin. Teadsin, et kui ma tahan põhikooli lõpuks sealt põrgust minema saada, pean ma selle ideeseemne külvama juba varakult ja siis hoolikalt-hoolikalt seda kastma ja kasvatama. See õnneks töötas, aga see oli ka see, kuhu ma kõik enda mahhineerimise oskuse mängu panin.

Kooli nädala sees oli mul vähemalt normaalne elu, ilma pideva hirmuta, et mis mind kodus ees ootab. Siis, kui vend täisealiseks sai, kadus ta kodust KOHE! Ja ma saan aru ka, sest tema igapäev sel ajal, kui mind enam nädala sees kodus ei olnud, oli veel jubedam, sest nüüd sadas kõik pask kohe ja ainult tema kraesse. Isegi, kui ma üritasin teda kuidagi aidata, siis see suhteliselt alati andis tagajärgi, mis olid tema jaoks veel halvemad. Ta ei näinud muud võimalust. Tundmatu maailm oli nagu roosamanna selle kõrval, mida ta kodus tundma õppinud oli. Ja siis olin järel ainult mina ning siis KUJUTA ETTE, ei olnud minul südant jätta üksinda enda ema. Seda sama ema, kellest ma siin juba juttu olen teinud ja teen veel... jah, seda sama.

Tagantjärele tarkus on mõttetu, aga hiljem olen mõelnud, et ma oleksin pidanud pärast keskkooli hoopis kaitseväkke minema. See oleks hoidnud ära nii mõnegi halva asja ja andnud aega ka rahulikumalt mõtelda, et mis edasi teha. (loomulikult annan enesele aru, et siis oleks saanud asjad hoopis teistmoodi sitasti minna) Alles aastaid hiljem käisin kaitseväes ... ja ütleme nii, et kui noored mehed vinguvad selle ajunu**i ja range korra üle, mis seal on... siis minu jaoks oli koduse eluga võrreldes nagu puhkelaager! Jah, oli karme ja raskeid hetki nii füüsiliselt kui vaimselt, aga vähemalt jäeti su isiksus üheks tükiks. Keegi ei osanudki sind niimoodi väänata ja alandada nagu su oma ema seda oskaks. Kaitseväes võivad asjad sind küll stressi ja närvi ajada... aga mitte lootusetusse ahastusse ja nuga kõril tühjusesse vahtima.

Onupoeg täiesti tahtmatult inspireeris mind ehitust õppima minema. Kui emale seda telefonis ütlesin, et tahan minna Maaülikooli ehitusinseneriks õppima, mis oli tema esimene vastus? Kahtlus, loomulikult! Kas sa oled ikka kindel, et sa sellega hakkama saad? TÜ*RA! Ma olin juba siis ja olen praegu veel rohkem VÄHEMALT peajagu üle temast vaimses võimekuses. Ma EI USU EALES, et tema oleks kunagi võimeline läbima mingil moel (veel vähem aru saama) kõrgemast matemaatikast, advanced diferentsiaalarvutustest. Ja sügavast filosoofiast ei ole ta ka võimeline rääkima. Aga minu plaane hakkas ta esimesest hetkest ussitama. Oeh... ja siis, kui olin JUST alustanud enda äsja leitud uut õppeteed... poos see inimene, kes mind inspireeris, end üles. Päris pu**is värk, või mis!? Ma olin leidnud mingi pidepunkti ja siis kadus see ka praktilist kohe.

Ja mismoodi oleks see ülikooli elu siis pidanud muudmoodi minema? See oli sama hea, kui jõuda maratonijooksu starti juba kurnatud ja janusena... ja lisaks murrad stardipaugu ajal ka enda jalaluu.

Kurat, liiga aus? NELJAS

Aga milline mu isa oli?

Jah, oli. Ta suri 2016 alguses, mõned kuud pärast seda, kui ma olin enda peas jõudnud mõtteni, et ma pean temaga kokku saama ja rääkima. Ma olin ühel hetkel ise temaga suhtlemise täielikult lõpetanud. See juhtus üks aasta jõulude paiku, kui ta mulle purjus peaga helistas ja hakkas jaurama. Hakkas jaurama midagi ema kohta, midagi minu kohta. Juttu, mis oligi purjus inimese jauramine, mida ta oli ajanud iga kord, kui ta mulle helistas. Korra aastas. Ja siis ma lihtsalt ütlesingi, et ma ei taha seda enam kuulata ja lõpetasin kõne. Rohkem ta mulle ei helistanud. Välja arvatud üks kord... Ma arvasin, et tegin õigesti. Lõikasin enda elust vähemalt ühe osa välja, mil polnud mulle pakkuda mitte midagi head. Ju oli seda mul ka tol hetkel vaja. Ma ei mõtelnud sellele, et aeg võib otsa saada.

Ma ei mäleta palju sellest ajast, enne seda, kui ta ära läks. Enne ära minekut oli tema ja ema vahelised suhted nii sapised, pingelised ja tülgastavad, et see mõjutas kogu kodust õhkkonda. Ja meie ei saanud ka enam omavahel hästi läbi. Ju see tegi talle haiget ja mõjutas teda ka ära minemise poolt otsustama. Ma ei saanud ise siis hästi arugi, kui edukalt ema minuga manipuleeris. Ta lõi konkreetse pildi, et isa on halb inimene, mõttetu joodik, saamatu isa, sitt mees. Ja minul on kindlasti targem hoida ema poole, sest tema on see, kes on võimeline mind ÕIGESTI kasvatama. Perest väljastpoolt ei tulnud mulle kuskilt ka teistsuguseid signaale. Ma ei tea, kas ema oli ka sellele kaasa aidanud... aga nii oli, et perest jäi üsna ühekülgne pilt ka teistele. Isa oli "lihtlabane" veoautojuht. Aga ema oli ikkagi vallavalitsuses väga "auväärsel" kohal. Ja see kõik... ütleme nii, et ma ei suuda seda päris hästi sõnadesse pannagi, kurbus ja viha tõusevad südamepõhjast ja varjutavad mu selget mõtlemist. Aga pärast pikki aastaid saan lõpuks aru enda isast ega süüdista enam teda. Kahjuks tema jaoks liiga hilja. Vähemalt on minu rinnus vahetunud üks vihakivi hoopis kahetsuse vastu.

Aga varasemalt meil oli ikkagi lõbus. Ma sain väiksena enda isaga vabalt suhelda, kartmata seda, kuidas ta reageerib, kui ma väljendan midagi, mis talle ei meeldi. Me tegime omavahel nalja. Me käisime koos ujumas ja kalal. Ta õpetas mind nii traktori kui autoga sõitma juba väga varakult. Me tegime koos tööd ka, aga see oli ka fun. Eriti meeldis mulle koos isaga metsas küttepuid langetamas ja koju vedamas käia. Jah, ma olin veel vara-varateismeline, kui ma oskasin juba käsitseda traktoreid, autosid, mootorsaage... muud käsitööriistad olid juba lapsemäng ;) Enda emaga ei mäleta ma ÜHTEGI hetke, mis oleks olnud siiralt toredasti koos veedetud. Mitte mingit fun-i (isegi mitte sünnipäevade või pühade ajal). Ainult tööd saime koos teha ja seda ka rangelt tema taktikepi järgi, pidevas pinges, et midagi valesti ei teeks ega ütleks.

Mu isa oli hingelt hea inimene, aga oli palju, mis teda vaevas. Ja ta ei suutnud olla parem ei mulle ega endale. Pärast tema matuseid lõpuks OMETI lõppes ka see, et teda igast küljest rünnati. Sest surnutest ei räägita halba.* Loomulikult iga kord, kui ema tema kohta sõna võttis, tuli sealt ainult negatiivset rant-i. Lisaks veel ta enda vennad, minu onud, ja nende naised/lapsed. (selle eest mingu nad kõik, raisk...). Ma siis küsisin, et mida per**t!? Kas teil MITTE KELLELGI ei olegi mitte midagi head või vähemalt normaalset tema kohta öelda? Ja ALLES SIIS, kui ta juba tuhk oli, öeldi moka otsast, et "ega ta siis üdini halb ka ei olnud". MIDA VI**U???


* Sest surnutest ei räägita halba - see on nii fucked up lähenemine. Surnutel on POHHUI, kuidas neist räägitakse! Aga elaval inimesel ei ole. Ja kui KÕIK sinu lähedased sind ainult ründavad (ka need, kes ise paremini ei tea - su laps(ed) - on sinu vastu üles ässitatud), siis mismoodi sa saadki olla parem? Mismoodi sa saad end avada, kui sind eludest välja heidetakse? Nägin seda rõvedust nii enda isa kui onupoja puhul, et seni kui inimene elus oli, siis valati ainult pasaga üle... ja siis, kui inimene oli juba surnud, leiti endas see "armulikkus" kuidagi mainida, et tegelikult oli tema ka ikkagi (hea) inimene.

See suhtumine on sitt, vale ja idiootne lollus. Räägi surnutest, kuidas tahad... neil ei ole vahet, aga elavatel on!

Kurat, liiga aus? KOLMAS

Aga millised olid need pasatormid, mida ma lapse ja noorena igapäevaselt hirmsalt kartsin?

Enne seda, kui isa kodust minema läks, oli minu ja mu venna ("vend" on tegelikult mu poolõepoeg, kes ka meie juures kasvas) elu pisut rahulikum. Ilmselt oli mu isa see kilp või luupainajapüüdja, kes meid kaht nende tormide eest hoidis. Mitte, et need meid üldse poleks mõjutanud, suurema rahe võttis lihtsalt isa enda peale. Ilmselt ei suutnud ta ühel päeval enam lihtsalt hakkama saada ja läks. Ta polnud kaugeltki ainus, kes mu ema elust päeva pealt minema oli/on kõndinud. Minu teada on seda teinud veel neli inimest: minu isa, minu poolõe isa, mu poolõde ja mu poolõepoeg. Mina olin aga mõjutatav ja SÕLTUV. Ma olin harjunud ja õppinud enda ema kartma ja seega läkski nii, et minu ja mu isa suhtlemine muutus olematuks. Mingil hetkel suutsin ma vähemalt seda väljendada, et mulle ei meeldi kahe tule vahel olla. Küsisin, et kas nad ise ka aru saavad, millisesse väärakasse olukorda nad mind panevad, kui vaid läbi minu suhtlevad. Kui seda, et sa enda lapsele tema teisest vanemast ainult SITTA räägid ja seda SITTA ka edastada käsed, suhtlemiseks saab nimetada. Ja siis jäi isa üldse vait, helistas aastas ehk korra. Ja ma põlgasin teda enda hülgamise pärast. Ja kui ma enda vaimses arengus nii kaugele jõudsin, et ka tema seisukohti näha ja hinnata... oli juba liiga hilja.

Meie igapäev ei olnud kunagi positiivne, soe, hell, armastust ja hoolivust täis. Hea tähendas seda, et oli hetkeline neutraalsus ja miski polnud hetkel väga sitasti. Hea hetk oli lihtsalt see, kus mingi KRIIS kuskil silmapiiril ei terendanud. See oli see hetk, kus kõik oli nii öelda iseenesest mõistetav. Täiesti loomulikult oli ilma ütlematagi selge, et koolis tuleb olla KÕIGE eeskujulikum ja kodus KÕIGE töökam. Mis siis, et sa oled laps või teismeline, kel on ka omad soovid. Mis siis, et sa oled INIMENE, kes ei suuda olla 24/7 ideaalne. Aga kui sa ideaalne ei olnud, tekkis probleem. 

Probleem võis tekkida sellest, et sa said koolis kolme, rääkimata kahest. Võis tekkida sellest, et sul ei olnud ahjud köetud selleks ajaks, kui ema töölt koju jõudis. Mitte, et ahjudesse polnud tuld tehtud - vaid, et see tuli oli tehtud LIIGA HILJA ja ahjude kütmine polnud veel lõpetatud. Probleem võis tekkida loomulikult sellest, et ema sel päeval arvas, et sa oled liiga kaua arvuti ees istunud. Võis tekkida tegelikult igast asjast. Ja minu lähenemine oli selline, et ma PÜÜDSIN teha kõik nii nagu vaja, lihtsalt selleks, et saaks järjekordse päeva rahulikult õhtusse. See tihtipeale ei õnnestunud.

Ma olin alaealine, kui minu õlule pandi üpriski suuri töösid. Pidin näiteks rekonstrueerima vana sauna. Pidin rekonstrueerima vana lauda. Pidin majja ehitama UUE sauna (seda küll juba napilt täiesealiseks saanuna, täpselt keskkooli ja ülikooli vahel). Ja pidin neid töösid tegema üksinda, käepäraste koduste vahenditega. Ja kui miski võttis kauem aega, kui ema arvas, et peaks, oli probleem. SUUR probleem. Ma võisin olla päev otsa olla tööd rabanud, teinud pause AINULT söömiseks ja vee joomiseks. Ei lasknud end häirida peavalust, seljavalust, nina veritsusest ja ammugi mitte väsimusest ja dare I even say it - mitte viitsimisest. Aga sagedasti juhtus saabuma päevi, kui see kõik ei lugenud. Minu pingutustest ei sõltunud tegelikult mitte midagi, kui ema saabus koju lihtsalt sita tujuga.

(Vahemärkusena: et kus siis vend oli, et ma üksi pidin tegema? Vend oli 6 aastat noorem - see tähendab, et kui ma olin 12-13, siis tema oli 6-7... MINA SAIN ARU, et kuueaastane ei olegi võimeline mind sellistes asjades abistama... Ja keskkooli ja ülikooli vahelisel suvel tuli mulle appi ka mu onupoeg... )

Selle sita tuju suutsin ma ära tunda hetkega juba läbi autoklaasi, kui ema tööpäeva lõpus hoovi sõitis. Ma üldse muutusin inimeste näoilmete, kehakeele, hääletooni ja muude väikeste märkide suhtes väga tähelepanelikuks. Siiani on mul oskus olukordi hästi lugeda, see oli mu esmane kaitse. Pidev teadlikkus kõigi tujudest oli vajalik. See oli nagu miinivälja ületamine... miiniväli oli aga nii suur ja lai, et sellest üle saamine võttis kogu mu lapsepõlve- ja teismeliseaastad. 

Ja kui oli probleem või sitt tuju emal, oli KÕIGIL sitt. Kõik OLI siis sitt. Meie olime laisad, lollid, hoolimatud värdjad, kes MEELEGA tema elu raskeks teevad ja kõik ära situvad. Meid vennaga tambiti madalamaks kui muru, porri. Nägu ees! Meid ähvardati kõigega, millega sai. Meile räägiti tuima rahuga kuidas nüüdsest on KÕIGEL HEAL (naer!) lõpp. Aga ainuke, mis meilt reaalselt ära võtta sai oli näiteks arvuti kasutamise õigus, toitu ta meile otsesõnu ei keelanud - aga tühja kõhtu kannatad sa ikka, kui sa enda toas hiirvaikselt värised ega julge kööki minnagi. Sõpru meilt ära võtta ei saanud. Miks? Sest meil EI OLNUD neid! Meie suhted olid ainult koolis. Ma ei kutsunud peaaegu mitte kunagi kedagi külla, ka sünnipäevadele või muudele sündmustele, sest ma kartsin, mis juhtuda võib, kui peaks mingigi probleem tekkima. Ja ise klassivennale külla minek oli väga PROBLEMAATILINE. Me vennaga vist tegime seda viimast mõlemad salaja... selleks oli väike aken koolipäeva ja tööpäeva lõppude vahel.

Venna olukord oli muidugi teistsugune... tema ei olnud tegelikult selle ema poeg... ja kui ta veel piisavalt väike oli, et mitte maailma asjadest lõpuni aru saada, sai teda hirmutada millegi täiesti sõnul seletamatult JUBEDAGA! Teda sai ähvardada sellega, et kui ta hea (loe: ideaalne) laps ei ole, siis saadetakse ta lastekodusse.

Meid rebiti regulaarselt vaimselt ribadeks... aga sellele ei järgnenud mitte kunagi midagi tasakaalustavat. Seda ei üritatud mitte kunagi kuidagi tasa teha. Selle koha pealt lihtsalt oldi järgmisel hommikul VAIT. Kui endal sitt tuju üle läks, siis ununes ka kõik SEE sitt, mida pritsitud sai. Ja teeseldi, et kõik on okei. Saabus uus neutraalne hetk. Ja tasapisi kasvas hirmust hoopis... -üllatus-üllatus- põlgus.

Kurat, liiga aus? TEINE

Aga mis konkreetne päev see siis oli, mille hommikul ma Tartu-Valga bussile istusin enda peaaegu viimase raha eest?

See oli päev, mil kõigi arvates pidi toimuma minu ülikooli lõpuaktus. Ma oleks pidanud sel päeval saama kätte ehitusinseneri eriala diplomi. Mis oli loomulikult võimatu, sest ma olin  aastatega tasapisi muutunud võimetuks üleüldse millegi sisukaga tegelemiseks. Ehitusinseneriõppe läbimine ei olnud tol hetkel reaalne! Ma olin ära kasutanud kõik viisid akadeemilise puhkuse saamiseks, aga minu ema ja isa, elukaaslane (kellega me enne neid joomise aastaid, kaitseväe alguses, lahku läksime), sõbrad, tuttavad ja sugulased teadsid ainult kaitseväes käimise pausist... ja vist ühest veel? Mul pole endal enam meeleski, et mida ma olin teistele rääkinud ja mida mitte. Põhiline on aga ikkagi see, et KÕIGILE olin ma suutnud maalida pildi edukast kooliteest ja enesekindlast insenerihakatisest.

Saate aru! Ma suutsin JÄTTA MULJE, et ma olen põhimõtteliselt ehitusinsener. Ise olin enne kadumist viimased kaks aastat praktiliselt ainult joonud ja pidu pannud. Ja kõik uskusid! Täiesti lõpp... ma ei tea, kas ma siis tõesti olin nii osav või on inimesed pimedad. Või on kõigil enda probleemidegagi nii palju tegemist, et lihtsalt ei märka, et miski nagu ei klapi. Ei tea. Ja enam pole sel ka tähtsust.

Ei, asi ei olnud selles, et ma ei oleks olnud võimeline ülikoolis hakkama saama. Kui oleksin olnud terve, mitte katki. Ma olin olnud põhikoolis musterõpilane. Tean, et mind peeti väga arukaks ja varaküpseks lapseks - ei jäänud muud üle sellises keskkonnas kasvades! Keskkooli läbisin ma neljade-viite ja üksikute kolmedega (vene keel ja keemia) nii, et ma ei õppinud kodus PEAAEGU kunagi. See kõik oli nii labaselt lihtne. Ainult siis korra mu hinded langesid, kui mul see breakdown oli. See oli ka ainuke indikaator, mis klassijuhatajale silma jäi ja mille pärast ta emale helistas. Tema arvas, et ema ehk räägib minuga ja noh, asjad saavad rahumeelselt korda, nagu ikka. Emad ju peaksid oskama enda lastega suhelda ja neile toeks olla? Ega tema ei teadnud, et esimese asjana helistab mu ema mulle KOHE, et mind läbi sõimata. Öelda mulle muuseas, et ma olen nii sitt poeg, keda ei tahaks enda vaenlastele ka mitte. Mhmh. Noo seekord siis sellepärast konkreetselt, et tal oli NII HÄBI saada klassijuhatajalt seda kõnet. Ja siis seda, et MINA olen tema elu ära rikkunud, tema enam ei jõua... Aastate jooksul erinevate sõimuhoogude ajal jõudis ta lisaks kõigele muule ka selleni, et ähvardas ennast oksa tõmmata. See muutus mingil hetkel juba standardiks. Ja mina muutusin ähvardustele tuimaks - kuidas muudmoodi ma oleks pidanud seda taluma? Need ähvardused lõppesid, kui minu onupoeg, kes oli paari aastaga mulle saanud kui suureks vennaks, ennast minu ülikooli esimese nädala aegu üles poos. Ilma ühegi ähvarduseta!

Ma mõtlesin kadumisele ka enne seda konkreetset päeva. Nii naljakas on mõtelda, et ma lükkasin seda edasi näiteks selle pärast, et ma tahtsin veel mingit filmi kinos näha enne, aga see polnud veel Eesti kinodesse jõudnud. Üks Ironmani filmidest oli, ma mäletan. :D

Jah, mu ema ja vist ka isa sõitsid Tartusse, et sinna aktusele minna. Ema veel koos enda kahe õega. Ma ei tea, kas keegi veel... ja lõpuks mind ei huvitanud ka. Aktuse ajaks olin ma juba vist Riia külje all. Ma saan aru küll, et see oli suhteliselt sitt asi mida teha, sitt viis käituda, aga ... nagu ma ütlesin. Ma ei näinud teisi võimalusi. Ma tundsin end kui nurka surutud peni. Ma nägin avaust, kust kaudu plehku panna ja ma tegin seda.

Ma olin seni igatsenud tulutult tunnustust, respekteerimist, armastust, hoolivust, hellust. Seda, et mind NÄHTAKS! Aga lõpuks olin muutunud enda peitmises nii meisterlikuks, et töötasin ise neile soovidele vastu. Ma ei saa isegi enda kunagist elukaaslast, kellega keskkoolis käima hakkasime, milleski süüdistada. Ta kohtaski algusest peale kedagi, keda polnud tegelikult olemas. Võinoh. Ta kohtas ainult osa minust. Kõike halba ja koledat enda perest ja endast ma kartsin ja häbenesin näidata. Mis siis, et oli hetki, kui ta ikkagi midagi nägi, aga mina ei osanud rääkida. Ja tema, nagu kõik teised, ei osanud küsida.

Tollel päeval siis lõhkes suur illusioonimull. Kõik said teada, et ma olin neile kõigile juba aastaid valetanud. Ma ei tea, mida keegi tundis. Ma ei küsinud, sest keegi ei küsinud minult ka. Nagu ma ütlesin, isegi need, kes ütlesid, et kuule, räägime... ei ole selle rääkimiseni siiani jõudnud. Mina olen leidnud uue(d) inimese(d), kellega rääkida - ja rääkida PÄRISELT JA OLULISEST!


Mull lõhkes. Mina jõudsin paar päeva seigelda ja kuskil kaugel olles lõi mul pea selgeks. Ma sain aru, et kõik. ABSOLUUTSELT KÕIK võivad mu m***i imeda! Kõik võivad pea peal Türisalu pangast alla põrgatada. Kõik võivad kriisates enda päid 360 kraadi keerutada ja sitaraketina taevasse tõusta. Siis, kui neil mulle midagi ette heita on. Või kui neile ei sobi, kes või mis ma olen. Mida ütlen, kuidas käitun. Minu silmelt langesid klapid, mu turjalt haihtus koorem. Ma olin enda halvavast hirmust üle saanud. Ja taakadest lahti saanud. Ma olin vaba.

Vaba selleks, et ennast tükk tüki haaval uuesti inimeseks vormima hakata.

Kurat, liiga aus? ESIMENE

Kurat, aga kuskilt kunagi tuleb ju alustada.

Nüüd juba pisut rohkem kui viis aastat tagasi - 2013. a kevadel - tõmbasin ma kellelegi sõnagi ütlemata Eestist minema. Ma kaalusin ka palju drastilisemat lahendust, enesetappu, aga miski hoidis mind seda tegemast. Ma planeerisin aga ette enda kadumise, ei lasknud kellelgi sellest aimu saada. Kogusin kokku varustuse: seljakoti, tillukese telgi, toidu ja kõik muu, mis matkal/reisil vaja võib minna, aga liiga raske kaasas tassida poleks ning ühel konkreetsel hommikul tõusin ma enese jaoks ebaharilikult vara, panin riidesse, tarisin seljakoti selga ja läksin. Miks?

Sellepärast, et samal päeval lõhkes illusioonimull, mida ma juba aastaid manageerinud olin. Millal algasid suuremad ja kaalukamad valed, ma täpselt ei mäletagi, aga enda oskust tõega mängida ja tõelist ennast peita olin ma saanud õppida ja arendada juba väikesest peale. Seda oli vaja, sest kasvasin üles kodus, kus mitte hakkama saamine ja selle tunnistamine ei toonud sulle mitte tuge ja abi vaid sõimu, alandust, karistusi ja ähvardusi. Kergem oli luisata, vassida, mitte rääkida - ja ma sain selles aastatega üliosavaks. Alguse sai kõik kindlasti täiesti süütutest tõe varjamistest ja väänamistest juba lapsena. Seda selleks, et niigi kestvalt pinevat kodust õhkkonda mitte häirida. Selleks, et vähemalt ei oleks järjekordse pasatormi põhjuseks mina.

Õhkkond, mis kodus valitses mõjus mu vaimsele tervisele laastavalt. Mina muidugi teesklesin tugev olemist. Ja kõik jäid uskuma. Üks breakdown mul siiski keskkooli ajal oli. Kas reageering sellele oli toetav, muretsev, abistav? Vastupidi! Esmalt ikka sõimati, siis saadeti psühholoogi jutule... ja see oligi kõik. Pärast kahte korda ma ütlesin, et ma selle psühholoogi juurde enam ei lähe, sest see inimene oli mu ema tuttav ning ilmselgelt perele liiga lähedal ning polnud absoluutselt erapooletu. Samuti olen ma kindel, et ta poleks olnud ka konfidentsiaalne ja ma ei saanud talle rääkida enda emast. See oleks toonud teismelisele minule kaela suuri jamasid, aga mingit abi poleks ma saanud. Ja pärast neid kaht korda ei saanud ma võimalust ka mõne teise psühholoogi juurde minna. MITTE KEEGI ei küsinud enam nädal hiljem, et kuidas mul läheb. Ma pakkisin end kokku, muutusin julmemaks ja kalgimaks. Enam ei tundnud ma ennast üldse süüdi üheski vales. Arvan, et pärast seda suutsin ÜKSKÕIK kellele ilma väiksemagi värinata ja süümekata silma vaadata ja täielikku valet rääkida. Ma olin korra appi karjunud ja mitte kedagi ei huvitanud. Nüüd ei huvitanud enam mind ka, aga tagantjärele saan aru, et haiget tegin lõpuks ikka ainult endale.

Ja selle kogemuse tõttu ei üllatanud mind ka see, kuidas reageeriti minu kadumisele aastal 2013. Kui kadusin, oli muidugi paanikat. Kui nädalapäevad hiljem välja ilmusin, oli ikka neid, kes näitasid välja, et hoolisid - ütlesid, et kuule, ma ei teadnud/ei näinud, aga nüüd küll räägime... möödunud on viis aastat, aga keegi pole siiani rääkinud. Emaga oli ÜKS vestlus vahetult koju jõudmise järel, köögilaua taga. Ja tema esimene küsimus mulle oli: "Kas ma olen tõesti sinu arvates sellist kohtlemist väärt?"

Kas. Ma. Arvasin. Et. TEMA. On. Sellist. Kohtlemist. Väärt?

Ma olin end elanud täielikku ummikusse, sest ma olin katki. Väga katki. Ja katki olin ma olnud nii kaua, kui mäletan. Minu enda vanemad olid need, kes mind katki tegid - ja parandada ei püüdnudki. Ma olin elanud nõiaringis ja mõtete labürindis - valetades, et minuga on kõik hästi. Isegi inimene, kellega ma VIIS AASTAT koos elasin, ei näinud seda. Vähemalt ei teinud sellest kunagi juttu. Ju ma olingi nii fucking osav varjamises ja valetamises. Viimased kaks aastat enne kadumise päeva ma isegi ei üritanud enam reaalset elu elada. Ma jõin ohjeldamatult. Ma ei käitunud sitasti - ma olin sitt! Ja kui saabus päev, mil enam valetada ei saanud, kaalusin ma enesetappu. Midagi, millele olin korduvalt ka varasematel aastatel mõtelnud, aga kunagi ma selleni ÕNNEKS ei jõudnud. Nüüd olin ma aga nurka surutud. Ma ei plaaninud naasta. Ma ei näinud seda võimalust. Ma lihtsalt valisin enda ära tapmise asemel selle, et ma jätan selle pasa kõik maha. Et ma "tapan" end hoopis sedasi, et ma ütlen lahti kõigest... ja lähen vastu täielikule tundmatusele. Sest see hirmutas mind vähem.

Ma "tapsin" ennast ära ja ta küsib, et kas ma arvasin, et tema on sellist kohtlemist väärt? Aga seda, et kuidas see kõik selleni jõudis? Miks ma nii tegin? Kuidas ta mind aidata saaks?

Ei.

Hea, et ma end jälle ise püsti tõstsin ja edasi lükkasin.
Kui ma oleks jäänud lootma ükskõik kellele teisele, ei oleks ma tollest august välja tulnud.