Lambad, Sitt ja Droogid 5

Lou hakkab neidudele järjest lähemale nihkudes, vaid vahel nagu pisut paranoiliselt ringi vahtides, aga sellegi poolest lähenevaid mundreid märkamata, neile lugema luuletust. See räägib anaalist. Ja siiani täiesti keelemõistmatud tüdrukud kuulevad sõna, mida nad tunnevad. Mõned ehk tunnevad liigagi hästi. Noorus on ju hukas! Nüüd ei ole enam Lou-l asu. Tüdrukud hakkavad karjuma ja teda lööma ja veel kõvemini karjuma.

Ega need mundripoisid tulnudki ju päriselt meie pärast. Võib olla nad märkasid Eliase õlle avamist, aga see on ka kõik. Tartu on mõistlik linn tudengite suhtes. Ja meie näeme välja, jah, küll natuke teistmoodi tudengid, aga studendid siiski. Kahtlusteta.

Omar kuvab näkku ilme, et tema ei tunnegi meist mitte kedagi ja lausa tundub, et ta lihtsalt hõljub veidi eemale. Jäädes siiski ohutus kauguses kohe algavat etendust jälgima.

Lou kaitseb käega enda nägu. Mõned tüdrukud on tema peksmiseks isegi jalast kingad appi võtnud. Valus võib tal olla, aga ära ka ei tule. Üritab aga seletada.

"Neiud, mis teil hakkas?"

Mundrid jõuavad meieni. Mina vahin neid liigagi intensiivselt vist. Ise mõtlen, et kas mu pupillid on liiga suured. Kas nad märkavad? Nahhui, ma vahin neid? Endalgi on imelik, aga nemad ei tee märkama. Elias peidab juba tühjaks kummutatud õllepudeli kotti. Temaga mentidel probleemi pole. Lou see vastu.

Lou seletab suuril silmil, kuidas tema üritas lastele selgeks teha, et kui ilus linn on Tartu. Kui ilus maa on Eesti. Ja et kui ilus on tema ise. Noh, seda ta ei ütle tegelikult. Ta ütleb lihtsalt väga palju kordi "ilus". Ta liigutused muutuvad kärsituks. Ta ei saa aru, et miks talle nüüd nii palju tähelepanu pööratakse. Ekskursioonigrupp liigub minema. Kui pilgud tapaksid, siis Lou põleks juba nagu vampiir päikese käes.

Politseinikud ikka kiusavad Loud. Meie lihtsalt jälgime kõik vaikides: mina, Tauri, Vic, Elias ja paar sammu eemal ka Omar.

Situatsioon hakkab mulle järjest koomilisem tunduma. Mu lihased on pingul ja tõmbavad kohati krampi. Vaatan veel ainusilmi ühte inspektoritest. See tähendab, et teiste arvates. Tegelikult olen enda kehast väljunud ja hõljun ringiratast meie ümber. See on pisut linnulennult võetud stopp-kaader ühest tragikomöödiast.

Omar, heledas pintsakus ja reitelt lühikeseks rebitud teksadega, pahvib suitsu ja muigab enda kassivurrude all. Elias, pikkade, aga samuti rebitud ja värvitud teksade ja palja ülakehaga, jälgib küll vaidlust, aga samas üritab ka salaja ikka järgmist õlut avada. Vic, seisab käed dressipükste taskus ja vahib suu ammuli. Tauri, ainus, kel on triiksärk ja kel on tahtmist, tõuseb, et vist midagi öelda. Tal ei lasta.

Mina lolli irvega vahtimas. T-särk läbi higistatud. Surfaripüksid poole perse peal.

Aga õnnelik.

Nii õnnelik.

Lou seletab ja vehib kätega.
Politseinikud on tõsised.

Pööran pilgu meie ümbrusele. Mitte keegi ei märka mitte midagi. Kõik on pimedad. Me oleme enda sisemaailmas üksi. Ainult meie teame meid. Ja siis oleme me ka igaüks oma sisemaailmas üksi. Igaüks meist ise teab, mis või kes ta on.

Lambad, Sitt ja Droogid 4

Lou pea keerab äkitselt nagu lindudel. Ta nohistab nina nagu tal oleks nohu, aga tal ei ole. Ma tean. Ta käis vetsus loputuskasti kaane pealt triipe nuusutamas. Nüüd üritab ta juttu teha meist mööduva laste ekskursioonigrupi tüdrukutega. Maksimaalselt 15. Kenad ja peenikesed. Ja lollid.

"Tüdrukud, tahate ma loen teile luuletusi? Aga enne pean kindlasti mainima, et narkootikumid on pahad. Kahjustavad teie munarakke..."

Kaks asja, mida ta ei ole veel märganud. Omar tilgutas ta veepudelisse GHB-d ja tüdrukud on vist Saksamaalt või Taanist või kuskilt sealt. Eesti keelest nad igatahes aru ei saa. Nende jaoks on Lou lihtne pervert, mitte luuletaja.

Purskkaevu serval, minu kõrval istub Tauri, meie noornäitlejast sõber. Tema ainus droog on lihtne alkohol. Õlu. Viin. Muidugi ka sigaretid, vaheti kanep, võõrad naised. Nagu ikka. Praegu ta seletabki teda tuima kuid huvitatud ilmega kuulavale Vicile, kuidas naine, kellega ta eelmine öö magas, kõigist eelmistest erines. See tahtis peal olla ja ise tööd teha.

Ma muigan. Vaatan Omarile otsa. Ta suitsetab kurjakuulutava irvega. Tilluke topsike tema käes on kui kolmhark kuradi käes.

Lou muutub tüdrukutega veel nilbemaks. Juba katsub neid. GHB ja kokaiin teevad oma tööd. Varsti võib jamaks kiskuda. Raekoja platsil paistab kuum päike.

Elias saabub alkoholipoest. Kotis kõlisemas vähemalt pool kasti õlut. Ma ei saagi aru, kas ta on midagi muud ka juba tarbinud.

Tauri naerab kõva häälega ja laulab veel kõvemini: "Kahekesi kokku puusad liidame..."

Tunnen, et mul on palju palavam olla kui teistel. Kuigi ka nemad ju on päikese käes. Kätest voolab üle sume surin.

"Noh, kas mõjub juba?" küsib Elias.

"Jah. Kohe" Naeratan.

Lükkan pea kuklasse ja hoides servast kinni kallutan end selja taha. Juuksed puudutavad peaaegu vett. Punane raekoja katus valgub taevasse ja muudab kõik punaseks. Katusekivi mustriliseks. End tagasi üles tõmmates jookseb muster kaasa. Kõigele. Tauri ajamata habemele ja naerule, mis muutub värvimänguks. Vici tuimale pilgule, mis moondub lõputuks. Eliase esimesele avatud õllele, mis aurab kuldselt. Omari kuradisarvedele. Lou närvilisele ninale. Segaduses välismaa neiudele.

Lähenevatele sinimundritele.

Ajateenija VI

Istun ka koridori põrandale. Minu vastas istub Parmo, kes loeb nagu ikka, raamatut. Omamoodi kaval on ta. Isegi kui keset metsa kuskil istume, võtab tema reietaskust raamatu ja hakkab lugema. Kasutab siinset passimist täielikult ära. Olen isegi siin rohkem lugema hakanud. Mõne kuuga üle kümne raamatu, kõige muu kõrvalt. Nõnda heitlik on see vaba aeg siin. Vahel saad mõne lühema raamatu ühe jutiga läbi lugeda, teine kord loed lausa lause kaupa. See on siis, kui mõni saamatu rühmavanema hakatis mitte kuidagi enda ülesannetega hakkama ei saa. Ja siis kogu rühma iga kolme minuti tagant kompanii peale rivvi käsutab, sest midagi jäi veel ütlemata. Midagi jäi veel küsimata. Seda kõike saaks palju paremini korraldada. Ma ei hakka aga vaeva nägema, et end päriselt ka kuuldavaks teha. See võtab liiga palju energiat, selle lollide armeega võidelda. Ei, ma ei arva, et kõik siin lollid on, aga mõned küll. Ja teadagi, et massil on jõudu palju. Kui ma sõna võtan siis ainult huumori ja meelelahutuse pärast rohkem. Äge on vaadata, kuidas sinu küsimuse peale rivi ees seisev töllerdis kinni kiilub. Täiesti hangub nii, et on kuulda, kuidas hammasrattad kriginaga seiskuvad. Täielikult. Lollid.

Parmo:"Ou, Lehtsaar, kes täna patikorrapidaja on üldse?"
"Kastan."
"Hehe," Parmo muigab ainult talle omapärasel moel. Parmo on üks normaalsematest tüüpidest siin. Loeb ja kui midagi ütleb, siis on see asja eest.
"...kuule, kas Kastan teile ka esimesel päeval statistikat tegi, kui tulite? Ja siis pärast pidite kõik mendiga juttu puhuma?"
"Jep. Ajas mingit statistika juttu jah, et tahavad näha, palju peaks narkootikumidest rääkima või midagi. Ja siis kõik need, kes ette astusid, saatis hoopis mendi juurde. Munn."
"Türa, selle sita peale olen ma kõige rohkem kettas. Sõna ei maksa siin midagi."
"Ülemuste oma sa mõtled? Sinu sõna küll maksab, aga maksad sina."
"Njah. Türa. Raisk."

Merilo ja Ojamaa saabuvad moonakastiga kasarmusse.

Merilo:" Kastan käskis Õunpuul saatjaga sinna jääda. Siis ei pea telefoni kasutama, kui vaja ühendust võtta. Moona käskis laiali jagada."
"Davai...ee.. ma ei tea, kas üks salv kõigile või kõik ära jagada..."
"Ma ka ei tea, teeb kaks salve. Üks on nagu narrimine ja kõike ei viitsi, pärast, nahhui, peab seda kõike uuesti üle lugema ja nussi kui palju."
"Jep. Davai..." pöördun nüüd juba teiste poole "...kõik laevad kaks salve täis, keegi salve alla ei pane."

Kõik reageerivad isegi, need, kes magalas, kutsutakse ka. Tundub, et enam iga mu sõna peale vastu ei möliseta. Tervamoon on kohal. Asi on tõsine.

"Kuhu sa ronid?" Oja seisab Postrovi ja moona vahele.
"Mis toimub?" küsin.
Postrov ei saa loomulikult aru, et milles probleem. Talle tõlgiti minu käsk, aga nüüd seistakse tal ees.
Oja selgitab ennast:" Nahhui, kui siin päriselt ka mingiks jamaks läheb, siis mina sellele diblale moona ei usalda. See ei räägi meie keelt ju. Ei räägi ju siis ei mõtle ka. Minu jaoks on siin kodu. Tema jaoks on see midagi muud. Ma ei teagi, et mis. Ei, mina sellele moona ei usaldaks."

Postrov on juba silmnähtavalt närvis. Ja mina olen dilemma ees. Mina pean otsustama. Olen varemgi mõelnud täpselt seda sama, mida Oja hetkel välja ütleb. Ma ei usalda neid, kes ei saa minust aru. Isegi, kui nad saaks minu keelest aru, ei saaks nad minu vaadetest aru. Nad ei ole meiega samas kambas. Nad ei pruugi olla vaenlased, aga nad ei ole ka omad. Jah, mina ka ei usalda neid. Aga mida vittu ma teen? Pingeid tekitada ka ei ole mõtet. Käsk on käsk.

"Oja, astu eest. Kõik saavad moona."
"Mida vittu, Lehtsaar!?" Oja muutub agressiivseks.
"Kuula mind. Tule siia." Võtan ta varukast ja tõmban endaga kaasa koridori pimedamasse nurka, teistest eemale. Räägin vaikselt, et teised ei kuuleks.

"Kuula, türa, ma ei saa siin mingit vahet praegu tegema hakata. Saa aru, mina ei ole selle ameti peal praegu omal valikul, mina ei otsusta midagi, aga kui midagi perse läheb, siis olen mina süüdi. Ja kui ei lähe midagi perse, siis ... siis kui see..." vaatan korraks Postrovi poole "...peaks siis hiljem midagi kellelegi seletama, siis pean mina vastust andma. Nii, et kõik saavad moona, aga sinule annan ülesande Postrovil silma peal hoida. Tema tundub eriti närviline. Türa, kes teab. Nii, et jah... hoia tal silma peal ja anna mulle teada, kui ta kahtlaseks peaks muutuma."

Oja tammub ühelt jalalt teisele, aga näen, et ta rahuneb.

"Okei, teeb nii."
"Väga hea."

Astun meeste vahelt läbi valvelaua juurde, kus seisavad Merilo ja Troon. Käsen Troonil ülejäänud moon relvalattu tõsta.

"Merilo.."
"Mis?"
"Ma tahan, et sa Ojal silma peal hoiad."
"Miks?"
"Lihtsalt."

Ajateenija V

"Tegelikult ka, mis toimub?" on Troon segaduses.
"Mina ka täpselt ei tea, aga mingi päris jama on lahti. Kastan võttis relvalao signa maha. Ajage teine päevnik ka üles ja tehke uks lahti. Vahtkond võtab relvad välja ja teie ka. Üks jääb siis lao ust valvama."
"Mida perset. Nojah..."
Siis pöördub ta umbkeelse jorsi poole:"Türa, kuulsid ka või?"
"Mida?" on too hämmingus.
"Sa Säärsoo ajasid üles või?"
"Net."
"Nahhui, sa siin siis passid? Liiguta!"

Päevnik läheb teisele korrusele.

"Putsi, iga kord satun ma sellistega toimkonda."
"Räägi mulle sellest. Okei, võta võti ja tee uks lahti, ma ajan kõik siia."

Mehed uimerdavad hanereas relvalao ukse juurde. Mingit süsteemi ei hakka tegema, lihtsalt, nii paljukesi kui korraga ruumi mahub, toovad kõik relvad välja. Jagan kätte ka raadiosaatjad. Teeme sidekontrolli. Ja siis astub valvelauast mööda üks teise rühma võitleja. Lühikeste pükste ja plätude väel. Kõik jälgivad teda vaikselt, kui ta jalgu lohistades ja käega silmi nühkides ja samas neid ka valvelaua ereda valguse eest kaitsta üritades, peldiku poole jalutab. Ta ei märka meid. Mitte ühtegi kolmekümnest lahingvarustuses sõdurist. Mitte ühtegi. Keegi ei ütle ka midagi. Huumor, raisk.

Kõik saavad relvad kätte. Sidekontroll on tehtud. Seisame kõik nõutult korrapidaja laua ees puntras. Mida nüüd? Mina ei tea. Kuselkäija tuleb tagasi. Jälle hoiab kätt silme ees.

Ojamaa mõtleb nalja teha:" Buu!"
Sõdur võpatab, siis kissitab meie poole silmi: "Nahhui, magada ei oska või?"

Meie naerame. Mina pigem muigan.

Sõdur loivab tagasi enda magala poole:"Püssid, nahhui, piu-piu, raisk, äge... türa... raisk... minge magama..."
Edasist sonimist ma ei kuule.

Päevnikud jõuavad teiselt korruselt tagasi.
Troon:"Türa, te jäite keppima sinna või? Nii relvad välja!"
Näpuga venelase poole näidates:"Sina jääd lao ust valvama." ja Säärsoo poole vaadates:"Ja sina jääd laua juurde."

Lükkame teiste rühmade magalate uksed kinni, enda oma jätame pärani, tuled põlema. Relvad ja rakmed koridori põrandale ja kes viskab sinna samasse betoonile pikali, kes reeglite vastaselt kogu riietuses enda voodile. Praegu on kõigil ükskõik. Keegi ei tea, mis toimub. Keegi ei küsi ka. Ju nad saavad aru, et mina tean sama palju kui nemad.

Heliseb telefon. Saadan Ojamaa, Merilo ja Õunpuu ühe raadiosaatjaga vahtkonnamajja. Kaks neist peaksid sealt tagasi tulema kastitäie laskemoonaga. Tore, tore...

Ajateenija IV

Kohe, kui kasarmusse jõuan, heliseb valvelauas telefon. Aiman kes see olla võib ja jään ootama. Päevnik vastab:"Jjalavjae kompani, reamies (nimi ei ole tähtis), kjuuleb." Sõnagi lausumata vaatab ta mulle otsa ja ulatab toru mulle. "Reamees Lehtsaar."

Astun meie rühma magalasse. Sulgen ukse enda järel, et koridori kuulda ei oleks. Lülitan tule põlema. Ere valgus äratab juba mõned. "Mida vittu?" "Kustuta ära, nahhui!"

"Äratus! Kõik püsti!"
"Nahhui, sa karjud," keerab Läks külge.
"Kõik püsti, ma ütlesin!"
"Türa, mis on? Häire või?" küsib Merilo.
"Ei ole häire..."
"...nahhui sa lõugad siis?"
"...türa küll, püsti, raisk!"
"Käi putsi!" lõugab üks venelastest.
"Käi ise putsi, türapea. Davai, kõik püsti! Pataljoni korrapidaja käsk!"
"Kus ta ise on?"
"Pole siin. Käsud on otse temalt. Kõik püsti! Riidesse ja relvalao ukse taha..."

Võitlejad hakkavad vaikselt siiski sirguma. Oleks pidanud kohe "Häire!" karjuma. Küll siis oleks püsti saanud, poleks sellist ajunussi. Enam pole mõtet. Nüüd tuleb lõpuni nussida.

"...aga vaikselt, ilma lärmita."
"Türa, on siis häire või ei ole?"
"Okei, kõik püsti! Sina ka, türapea!" Tõmban Potrovil teki pealt. See kukub vene keeles mölisema. Tahab peksa anda. Vähemalt hüppab püsti.
"Rahune maha!"
"Nu sto?"
Keeran lihtsalt selja ja astun keset ruumi. "Hea küll, kõik on püsti. Vaikust ja tähelepanu siia."

Kõik jäävad unistel pilkudel minu poole vahtima. Osadel on vorm juba seljas. Mõni sügab alles aluspükste väel mune. Nii on, kui pead magavatele munnidele ülemuste käske edastama. Kes sind kuulab? Mitte keegi. Ise ka ei kuulaks. Eriti mingit umbkeelset jorssi. Potrovi jaoks olen ma just see, eksole. Teda ei huvita, mis riigis ta elab. Teda ei huvita mitte miski. Meenub üks tormine öö metsalaagrist, kus pidin sidetelgi valve üle andma just temale. Aga kuidas? Kuidas anda üle sidetelgi ülesandeid inimesele, kes ei räägi sõnagi riigikeelt? Ta ei saaks mitte midagi aru.

"Patikorrapidaja kutsus mind enda juurde ja kui sealt tagasi jõudsin, siis juba helistas. Tundub, et olukord muutub iga hetkega ärevamaks. Igatahes täna öösel võib tulla reaalne häire. Kordan, kui täna keegi karjub "häire!", siis jooksevad kõik algul moona järgi. Ei mingit suvakat drilli. Praegu on mul käsk teile koos meie korrapidajaga relvad ja raadiosaatjad kätte jagada. Ja siis ootame. Võib olla ootame hommikuni võib olla valib kapten Kastan juba praegu numbrit. Teiste kompaniide toimkonnad on ka kõik üles pekstud. Enivei. Ma ei oska hetkel midagi rohkemat öelda. Riidesse ja relvalao ukse taha. Vaikselt. Kõiki ei ole mõtet veel üles ajada. Okei, liigutab. Ma lähen teen relvalao ukse lahti."

Jõuan päevnikult just kompanii korrapidaja kohta küsida, kui juba näen teda silmi nühkides trepist alla tulemas. Reamees Troon.

"Mis toimub?"
"Kuule, mis siin ikka, perse on majas, noh."

Ajateenija III

Lasen ilusast unenäost vastu tahtmist lahti ja avan silmad. Mind äratab üks päevnikest. Togib: "Ljehtsaar...Ljehtsaar..." "Mida vittu?" "Tjelefon." Ta lahkub. Magala on pime, avatud uksest kumab valgust. Tundub, et kõik magavad. Ei hakka arutlema, nagu tsiviilile kombeks on. Ronin narist välja. Kisun jalga vaid vormipüksid. Paljajalu ukse poole kõndides märkan ühes voodis valgusvihku. Keegi suhtleb veel. Merilo vist. Kell pole väga palju. 23:34.

Välisukse esises koridorisopis põlev päevavalguslamp pimestab mind. "Mis kuradi päevniku laud? See on korrapidaja laud." Tunnen päevniku ära, nimi ei tule meelde. Üks venelastest. Nimi ei olegi tähtis. "Näe, telefon." Võtan lauale asetatud toru kõrva äärde:"Siin reamees Lehtsaar."

Teisel pool kostab:"Siin kapten Kastan, pataljoni korrapidaja." Kuuldes nime tõmban selja automaatselt sirgu. Nagu ta näeks. Aga näebki. Laes on kaamera. "Kuulan." "Viie minuti pärast minu juurde." Klõps. "Just nii," ütlen juba rohkem iseendale.

Kui mul hetkel ei lasuks valvekorraüksuse ülema abi kohustusi, oleksin päevniku putsi saatnud nind edasi maganud. Ta oleks võinud mind ka kolm korda äratamas käia, aga kuna tema on umbkeelne jorss ja mina ei kuula umbkeelseid jorsse, siis oleks see ainult tema süü olnud, et mind üles ei suuda äratada. Vaid tema süü. Praegu aga hiilin tagasi magalasse, et mitte kedagi häirida. Kraban riided kaenlasse. Riietun koridoris, kus on ka rohkem valgust.

Umbkeelne jorss on istunud ja tukub juba. "Valvel, raisk!" Ta hüppab ehmunult püsti. Väljun muiates kasarmust.

Vahtkonnamaja ukse taha jõudes ei pea isegi kella laskma, kaitseliitlane avab mulle koheselt ukse. Ootas mind. Miks? Mis toimub? Korrapidaja ruumi uks on avatud, koputan uksepiidale. "Lehtsaar? Tule sisse!" Toonist ja žestidest loen välja, et ei pea jätkama formaalse enese-esitlusega. Väga imelik sellise kapteni kohta, kes muidu eeskirjades näpuga rida ajab. Kapteni kohta, kes inimesi, kes ei suuda iga formaalset sõnavõttu sõna-sõnalt esitada ei suuda, muidusööjateks, varasteks ja lollpeadeks nimetab. Tõesti imelik. Väga imelik.

"Jõudsite siia kolme minutiga. Kas kogu üksus nii kiiresti reageerib?"
"Just nii."
"Uudiseid vaatasite, eksole."
Aktuaalse Kaamera vaatamine on päevakorras ja see, mis seal kirjas on, see on kohustuslik.
"Kui aus olla, siis olin kohal, aga ei jälginud."
"Ei jälginud? Kurat, meil on siin väga ärevad ajad käimas ja teie ei jälgi. Mis te olete? Laisk?"
"Mitte rohkem kui mõni teine."
"Loll siis?"
"Loll kohe kindlasti mitte. Ma ei seisaks siin, kui oleksin."
"Tõsi. Keegi arvas, et te peaksite sellele kohale sobima. Kas või ajutiselt siis.

Kohmetu vaikus, mille käigus üritan meelde tuletada uudiseid. Midagi seal oli jälle sellest, et Venemaa koondab piiri äärde kahtlaselt palju sõdureid ja tehnikat. Ei midagi uut. Ei midagi ärevat. Minu meelest.

"Minule on siin tulnud käsud. Enam ei ole tavaline rutiin. Kui täna öösel häire tuleb, siis ei ole see õppehäire. Ei ole mõtet kõiki kohe üles ajada, aga teie peaksite seda teadma. Nii saate enda mehi häire ajal juhendada. See tähendab, et mida te teete?"

"Ma ei lase esimesel vahimeeste vahetusel postidele joosta. Kõik tulevad esiteks selle maja ette, kus neile jagatakse kätte teravmoon."

"Õige."

Laual hakkab telefon helisema.

"Võite minna."

Tõstan parema käe tervitusasendisse, keeran kanna pealt ringi ja lahkun ruumist, vahtkonnamajast ning enda mugavstsoonist. Perse on majas, noh.

Ajateenija II

Ärkan juba sisemise kella järgi. Käekell näitab 05:58. Kuulen koridoris samme. Toauksed on pärani tõmmatud, vilkudes süttivad koridori laes pikad lambid. Kohe kõlab vile ja hõige "Äratus!"

Mõned meist peavad veel erinevatest reeglitest kinni. Pooled veel jooksevad esimese vile peale hooga koridori. Püksid vaid jalas, sest juba SBK ajal keelati aluspükste väel "kompanii peale" joosta. Ja siis rabistavad seal riideid selga. Mis siis, et keegi ei jälgi enam ammu neid hommikusi toimetusi. Mis siis, et kedagi enam ei huvita, et mina olin siis, kui veel tarvis, alati kõige esimene, kes uksest välja jõudis. Tegelikult ei ole lubatud ka enne vilet voodist tõusta ja riietuma hakata. Keda kotib? Ronin enda ülemiselt narikorruselt alla ja panen pimedas sinised dressid selga, tossud jalga. Mütsi võtan kätte.

Kõlab vile. Hakkab kahin, mis kostab kogu kasarmus. 30 sekundi pärast peaks kostma järgmine vile, siis peaks keegi ajateenijad üle lugema, et kas on olemas kõik. Kedagi ei huvita, teist vilet ei kosta. Kõik uimerdavad riidesse, lähevad kusele. Kogu segaduses ei pane keegi üldse tähelegi, et ma võtan kapist raamatu, Stieg Larssen "Lohetätoveeringuga tüdruk", ja astun loomulikul sammul peldikusse.

Väljas on sitt ilm. Mina ei lähe täna jooksma. Istun kinnisele potile ja hakkan hoopis raamatut lugema. Ühe peatüki jõuan läbi lugeda, järgmistki alustada. Kui teised naasevad, kasutan uut üldist segadust ja sagimist selleks, et raamat kappi tagasi viia. Siis asun hügieeni tegema. Linnaloalt tulles ma juukseid maha ei ajanud. Ega nad ei ole pikad, aga tean, et märkuse ma saan niikuinii. Jällegi. Mis siis?

Pesen hambad. Raseerin habeme. Kuni vileni, mis teatab hommikusöögile minekust, kasutan telefoni, et Facebooki ja Skaipi külastada. Mõlemast leian uusi teateid. Ikka tahetakse minult põhjuseid. Kuidas ma tean, et just see tüdruk on see hea ja ilus? Milline siis veel? Tean. Lihtsalt tean. Õnneks ma oskan laveerida. Küll ta rahule jääb.

Kõlab vile ja hõige "Hommikusöök!"

Kõik astuvad rahuliku sammuga kasarmu ette, kui kogu kompanii rühmade kaupa rivisse langeb. Kõigil on oma koht juba ammu teada. Või vähemalt peaks olema. Idioodist laskur saab jälle laksu vastu kukalt.

"Tõmba oma kohale, tont."
"Ime kõrva! See ongi minu koht."
"Ei tea, kus Pruus siis seisma peaks?"

Malend nihkub mõminal ropendades koha võrra vasakule.

"VAIKUST RIVIS!"

"KOMPANII, VALVEL! VASAK-POOL!"

Muidu marssis kogu kompanii sööklasse ringiga, keerasime parema poole ja kõmpisime ümber kõigi kasarmute. Kuskil 700 meetrit vist. Sööklani on meie kasarmu eest vaevalt 100 meetrit. Hetkel on kõik teisiti, minnakse otse. Kui just keegi lollakas rivis üldse käituda ei oska ja mõni sel päeval ülemustelt suhu saanud seersant ära ei keera ning sööklasse üldse ümber pataljoni ei saada. 3 kilomeetrit.

"SÖÖKLA ETTE, KOMPANIILAULUGA, TAKT-SAMMU-MARSS!"

"Enne veel, kui kustub eha, lähen võitlusesse ma..."

Mina ei laula. Liigutan huuli. Uni on. Laul ei jõua niikuinii alatagi, kui me juba söökla ees oleme.

Ajateenija I

Telefoniekraanid kumavad vaevu. Need on kõigil vastavate applicationitega tuhmimaks muudetud. Selleks, et valgust poleks aknast või esmaspilgul uksest sisse astudes näha. Üks võitluskaaslastest räägib tasasel toonil enda viimasest linnaloast, seiklustest, telefoni kaotamisest. Üks idioot üritab temaga möliseda:"Oja, sa ikka ei õpi ka." Tahan juba ise suu avada, sest lollid on minu lemmiksihtmärgid, aga reamees Oja vastab ise:"Sul muidugi ei kao kunagi midagi ära. Su ainsad sõbrad kellega linnaloal pidutseda on su ema ja õde." Mina üritan Skaipi teel seletada, et miks mulle see tüdruk meeldib, kellega vestlen. Miks? Ega ma ise ka ei tea. Meeldib. Lihtsalt. Või on see sellepärast, et mina olen siin ja tema kuskil mujal? Mind ei huvitagi. Tahan vaid enda unetut öörahu täita muusuguse suhtlemisega, kui siin valitseb. Tahan vaid põgeneda mingilgi moel. Ja tema ei saa sellest aru. Tema tahab põhjuseid. Põhjuseid, mida mul anda ei ole.

Laman kõhuli, toetades küünarnukkidele, näoga ukse poole. Ma olen alati valvel. Igaks juhuks, kui keegi sisse peaks astuma. Ei ole ebatavaline, et pataljoni korrapidaja käib öösiti mööda magalaid ringi. Kontrollib öörahu reeglitest kinni pidamist. Ei ole ebatavaline ka see, et kogu kompanii keset ööd üles aetakse vaid sellepärast, et ühel meist pole riided toolile õiges järjekorras asetatud või pole õigesti volditud. Ja siis me seisame, kissis silmadega, aluspesus, sirges reas, kui mõni leitnant või kapten meile loengut peab. Aga me ju teame. Miks siis ei tee nii? Selge, tuleb üle korrata.

Ja samuti ei ole absoluutselt ebatavaline see, et öise kontrolli ajal ei suuda kompanii korrapidaja esitada korrektseid andmeid. Siis tuleb kõik mehed üle lugeda. Hea oleks, kui nad selleks jälle koridoris rivis seisaks.

Ukselink teeb õrna klõpsu, seda ei kuule vist keegi. Igatahes need mitte, kes räägivad. Uks avaneb ja kaugelt paistev korrapidajalaua valgus teeb ukse ümber heleda joone. Märkan seda, lülitan telefoni täitsa pimedaks ja libistan sujuvalt padjapüüri sisse. Langetan pea, aga jään ust valvama. Need, kes ei ole ukse liikumist märganud räägivad edasi. Tume kontuur ilmub ukseavasse, nüüd jäävad veel mõned vait. Mõned ekraanid lähevad pimedaks. L-kujulise magala kaugem nurk aga ei vaibu. Tuli pannakse põlema. Pärast paari korda vilkumist jäävad halogeenlambid surisedes põlema. Hoian silmi vidukil, et näha. Õnneks on tegu meie enda kompanii rühmavanemaga, kes täna öösel on pataljoni korrapidaja abi.

"Kõik, kelle telefon ei ole kapis ja väljalülitatud, tuleb nüüd kohe, minu silme all, lülitab selle välja ja paneb kappi."

Toas on nihelevat kõhklust.

"Teine võimalus on see, et ajan kogu kompanii jalule."

Enamus ajateenijatest ronib vooditest välja. Rostov vist magab päriselt. Norskab nagu Belarus. Kõik viivad telefonid kappidesse. Kõik peale minu. Ma teesklen magamist. Keegi ei hakka isegi kahtlustama mitte. Kedagi ei huvitagi.

Kui kõik on tagasi voodites kustutab seersant tuled ja lahkub ruumist sõnadega: "Ja nüüd vaikust."
Ukse jätab pilukile.

Pärast seda, kui enam tema samme ei kuule, otsin padjapüürist telefoni ja jätkan enda vestlust.

Lambad, sitt ja droogid. 3

Lõuna ajal ärgates ja kööki minnes leian Omari ja Eliase laua taga kohvi joomas. Omari silmavaade on selge aga arusaamatu nagu alati. Elias itsitab vahet pidamata.

"Hommik"

Vastuseks kuulen vaid mõminat. Pärast paari vaikushetke küsib Elias.

"Kus Vic on?"
"Ma arvan, et äkki haiglas või Lou juures. Ta ju eile tulistas endal skalbi maha."
"Mii-daa?"

Eliasel ei ole midagi meeles. Omari näol on õnnis muie.

"Ei midagi eluohtlikku. Imelik, et tulistamise peale keegi ukse taha ei tulnud."

"Käis küll," ütleb vaikselt Omar.
"Kes?"
"Politsei."
"Mis asja? Kuna?"
"Hommikul. Ma ärkasin uksekella peale üles, katsin koridoris vereloigu rätikuga kinni ja läksin vastu. Ju ma suutsin küllalt usutavalt mängida, et ma olen lihtsalt unine ega tea mingitest paukudest mitte midagi. Sain nad minema saadetud ilma, et sisse oleks tahtnud tulla. Siis oleks küll putsis vist olnud. Elias magas elutoa põrandal paljalt ja sina magasid magamistoas, püstol näpus, telekas puruks."

Omar muigab, Elias itsitab.
Mina jään tõsiseks.

"Teate, ma arvan, et peaks natuke asju muutma. Natuke rahulikumalt võtma."
"Mida sa seletad?" ärritub Elias pisut.
"Ei, müüme ikka edasi ja kõik, aga ise äkki tripiks vähem ja ei laseks suvakatel siinsamas alla lükata. Liiga suured riskid on sellega."
"Mida sa riskidest tead? Sina ei telli, sina ei müü. Sina ainult mölised ja passid. Türa, raisk sa mölised? Ah?"

Saan aru, et Elias ei mõtle seda kõike päris tõsiselt.

"Mina ainult mölisen? Putsi, sa oled kogu aeg laksu all, mis kuradi tellija või müüja sa oled? Omar teeb kõik need asjad ära. Kui mind poleks siis sa oleks juba kas nälga surnud või oma okse kätte ära lämbunud. Türa, mina hoian teid elus. Nagu sitta, raisk, pilpa peal. Eile kah. Tra, kust Vic selle relva üldse sai? Sain sellelt märkamatult salve alt ära, aga tal oli üks padrun juba rauda tõmmatud, kuidas ma seda teadma pidin? Aga relva kätte ka poleks saanud, teate küll milline idioot ta olla võib."

"Teame, teame." Elias rahuneb ja jääb küünarnukkidele toetudes lauaplaati vahtima. Ma tean küll, mida ta seal näha võib. Hape mõjub talle veel isegi kõrvalnähtavalt.

"Aga päriselt ka, tuleb natuke reegleid luua. Ise tripime ikkagi klientidest eraldi. Mul on pohhui, muidu, aga ma ei viitsi vahtida, kuidas mingid ise veel süütud tattnokad endale mõtlemata kõike tundmatut kohe keele alla topivad. Kui peavad seda tegema, siis ma ei tea, vähemalt tehku seda kuskil mujal, silma alt ära. Nagu kodu poleks. Nagu siin oleks mingi tasuta hotell."

"Vist küll jah," nõustub minuga Omar.
"Mida iganes," leebub ka Elias. Talle pakub ikka veel lauaplaadi muster rohkem pinget kui vestlus.

Siis hakkab aga Omar seletama.

"Aga see, mis sa eile tegid. See let the bodies hit the floor ja tere tulemast põrgusse.."
"Mis asi?" on Elias hämmingus.
"Sa loomulikult ei mäleta, ole vait ja kuula. Igatahes, türa, see oli nii kuradi äge. Intensiivne. Ma ei tea, need noored, nüüd on kaks võimalust. Kas nad lasid end hirmust täis ja siis hüppasid kõik koos kuskilt sillalt alla või nad lasid end hirmust täis ja tulevad varsti uue tripi järgi, sest nii kuradi awesome oli!"

Omar naerab.
Mina naeran.
Elias on. Veel vist olemas.

Siis Elias tõuseb ja ma näen, et tal pole ainult ülakeha paljas.
"Putsi, pane riidesse."
"Käi vittu."
"Maga kaineks."
"Käi vittu."
Elias lahkub köögist. Omar muigab ja keerutab vuntsi otsa.

Lambad, sitt ja droogid. 2

Vic liigutab. Tõmbleb vist. Oigab ka. Raisk, ta on elus. Kummardun tema kohale. Tüdruk vaatab õndsa näoga nii teda kui mind. Ta ei saa aru, et see kõik toimub päriselt. Võtan relva ja panen selle taskusse. Aitan Vici istuli. Ta ei suutnud isegi ennast näkku korralikult sihtida. Kuul ainult riivas koljut paremalt. Sealt jookseb läbi lühikeste juuste veritsev jutt.

"Mu pea põleb. Mis heli see on? Kes tulistas? Miks kõik viliseb?"

Ilmselt kajab Vicil meeltes veel lask ja samal ajal ta kõrvad juba vilisevad. Haava tuleks vist õmmelda. Toon vannitoast märja rätiku, surun selle Vici pea vastu ning teise käega valin mobiilist numbrit. Helistan Lou`le. Tema on võib olla kaine. Ikkagi esmaspäeva öö.

Tüdruk nõjatub Vicile lähemale ja suudleb teda. Rähman käega ta eemale nii, et ta kukub kolksuga koridoripõrandale. Ta käitub nagu väike laps. Nähes, et keegi ei pannud tähele, et ta pisut haiget sai, tekib ta suu ümber nutuvõru ja ta hakkab töinama. Õnneks mitte liiga häälekalt. Sorry, tibu, tekitasin sulle just praegu bad tripi. Nagu ma hooliks. Kogu see kuradi korter ongi üks bad trip.

"Hallo! Lou! Tule siia! Mis mõttes, kuhu?! Türa, tule siia, Vic tulistas ennast! Elus on! Õmmelda on vaja. Oled sa kaine? Väga hea. Tule siia ja ruttu. Vii ta siit minema. Siin on kõik perses. Ma ei tea. Kaua? Okei. Türa, kui sa kiiresti ei tule siis ma lasen kõik teised ka maha. Mis mõttes millega? Sa ei kuulnud või? Vic tulistas ennast, türa, kust ma tean, kust ta relva sai. Igatahes. Liiguta!"

Tõmban nutva plika enda juurde. Asetan ta käe rätikule.

"Suru siia peale ja kui ma tagasi tulen ja sa enam ei suru, siis... siis ma lasen su maha."

Viimaste sõnade saatel võtan taskust relva ja salve. Lükkan salve relva ja vinnastan. Mulle aitab, raisk! Bad trip master on kohal!

Astun elutuppa. Elias loomulikult ei ole koridorist kuuldud helidest midagi arvanud. Seisab jalgu pidi selles samas pappkastis, kuhu enne oksendas ning vahib lage. Kõlaritest kostab Pink Floydi "The Wall". Üks tüdruk istub kägaras diivanil.

Kõrvakiil. Toru näkku. "Tõmba nahhui!"

Laptopist valin uue loo. Album kinni. Youtube. Drowning Pool "Let The Bodies Hit The Floor". Heli põhja. Tüdruk on kadunud, kui uuesti toa poole keeran. Elias keerab aeglaselt pead. Vaatab mulle otsa psühhopaadi naeratusega. Talle meeldib see lugu.

"...let the bodies hit the floor..."

Naeratan talle vastu ja lahkun toast. Koridoris näen silmanurgast ühte tüdrukut korteriuksest väljumas. Teine hoiab Vici haaval rätikut. Ise väriseb üle kere. Astun magamistuppa. Kakun laelambilt punase varju, erevalge valgus teeb silmadele haiget.

"...let the bodies hit the floor..."

"Nonii, reisijad! Lõpp-peatus! Tere tulemast põrgusse!"

"...let the bodies hit the ... FLOO-OOR!"

Tulistan kolm lasku, kaks seina, üks tabab vana kineskooptelekat. See teeb omakorda veel suure paugu. Kõik, peale Omari, kargavad püsti. Nende silmis on puhas hirm. Ma ainult naeran.

"Kaduge kõik väljaaa-AAAAAAAAAAA!"

Tulistan põrandasse.

Omar tõuseb voodile püsti ja naerab sama kuratlikult kui mina. Talle teeb see kõik nalja. Ta saab minust aru.

Ajan külalised kõik korterist välja. Ainult värisev tüdruk hoiab rätikut Vici haava kohal. Lähen tagasi Omari juurde. Lugu lõpeb. Vaikus. Elias hüppab elutoas diivanil. Omar vaatab mind äkitselt väga selgel pilgul.

"Äge. Mine perse, kui äge sa oled. Kus Elias on?"
"Elutoas."
"Kus Vic on?"
"Surnud."
"Kas Lou tuleb siia?"
"Jah."
"Vic ei ole surnud. Ma tunnen ta energiat. Sa ei saa mulle valetada."

Omar muigab ja vajub voodile pikali.

Lou jõuab kohale. Silub juukseid. See on märk, et ta on närvis. See omakorda on märk, et talle ei meeldi see, mida ta näeb. Sügaks ta lahtise triiksärgi hõlmade vahelt välja punnitavad karvast kõhtu, oleks kõik korras, aga ei ole.

"Vot nii!"
"Mis kuradi vot nii, raisk, mis siin toimub, Sam, mis siin toimub?"
"Ei midagi erilist. Täiesti tavaline esmaspäeva õhtu."
"Mida vittu! Nägin nelja noorukit just maja ees, ma söön enda mütsi ära, kui nad just siit ei tulnud. Mida sa tegid nendega? Nad lähevad ju hulluks. Nad olid juba hulluks läinud. Nad kartsid mind nagu kuradit."
"Sa ju oledki. Ja sul ei ole mütsi."
"Ära targuta!"
"Näe, võta vii Vic traumasse, ütle, et sai raudlatiga vastu pead või midagi. Ja võta hooldusõde ka kaasa. Teda ära igaks juhuks seal sisse kaasa võta. Tal on pupillid nii suured, et silmavärvi ei ole võimalik tuvastada."
"Nahhui..."
"Ära ropenda, Lou, kõik on viisakas ja kontrolli all."
"Viisakas ja kontrolli all?"
"Jah. Hakka nüüd liigutama. Ma teen siin kõik korda."

Lou aitab soniva Vici püsti. Tüdruk hoiab kohusetundlikult rätikut ilusti paigal.
Mulle täna ei mõju.
Lähen magamistuppa ja kukutan end voodile.

Hommik, tule ruttu.

Lambad, sitt ja droogid. 1

Istun tuppa veetud pargipingil juba tükimat aega. Laudis soonib läbi õhukeste pükste tagumikku. Ma toetan selga ja üritan enda jaoks selgeks mõelda vaatepilti enda ees. Mul on käekell käe peal. Heidan sellele iga paari minuti tagant pilgu. Tean täpselt, mis kell on, aga ei oska selle teadmisega mitte midagi peale hakata. 01:00

Mu vastas diivanil istub palja ülakehaga Elias. Ta naerab ja oksendab ja seletab. Kui ta mulle otsa vaatab, ei suuda ma märkamata jätta tema lõua otsast maa poole venivat tatiniret. Tema ise seda ei märka. Ma ei tea, mitu plotterit tal täna all üldse on. Uued kõhukrambid, aga enam pole midagi välja tulemas. Ta sülitab ka huule all olnud ruudukese kogemata pappkasti, kuhu ta ämbri puudumisel otsustas end kergendada.

"Ma ei saa aru, seda pole kunagi varem juhtunud."
"Võib olla on see sellest halvaks läinud kartulisalatist, mille sa leidsid nii isuäratav olema."
"Ei, see salat oli korralik. Ma ei tea, mis viga on."

Ta öögib jälle. Vaatepilt on nukker, aga mitte tema jaoks. Ta kõkutab naerda ja oksendada segamini. Kõik on naljakas. Meile kõigile on see kõik nii kuradima naljakas. Kogu see sitt! Me võiks omaenda okse kätte lämbumas olla, aga see teeks meile kõigile vaid nalja. Üledoos on võimatu.

Üks tüdruk räägib mulle, kuidas ta võttis vastu kalkuleeritud ja täiskasvanuliku otsuse tarbida LSD-d. Ega see ju kahjusta sind jäädavalt, see ei ole nagu alkohol. Ja kui kahjustabki, eks ma siis tulevikus tegelen sellega. Isegi, noh, kui lapsi ei saa. Ma võin ju lapsendada ka. Ühesõnaga, on tal pohhui, vähemalt väliselt. Ta üritab mulle kuidagi õigustada seda, et ta on kõigi teiste noorte vittudega siia, meie juurde, sattunud.

Ja neist noortest neidudest ja peidudest ongi kõige rohkem kahju. Neist naiivsetest tatikatest, kes end juba täiskasvanuks peavad. Neist lollpeadest, kes näevad meis muretu elu sümboleid. Nad ei saa aru, et meie muretus saab elada vaid nende muretusest. Me saame olla muretud vaid nende muretust ära võttes. Neid lõa otsa püüdes. Nad ei saa ise ka aru, kuidas nad endid grammide ja mikrogrammide kaupa meile orjaks müüvad. Võta suhu, libu.

Mul ei lähe kõvaks. Nii on mõnel nende sünteesitud ainetega. Vaid paar korda olen ma selles vallas valgest pulbrist tugevam olnud. Vaid paar korda. Ja viimane kord oli kunagi mitu mitu kuud tagasi, kui ma olin ise samasugune lollpea ja ori. Mul ei olnudki seltskonda, mul oli vaid üks hea sõber, kes mahtus ilusasti tillukesse kilekotti. Lollid õpivad ikka oma vigadest. Ja siis ma sain aru, siis, kui ma kolm päeva verd kusesin ja Jumalat palusin, siis ma sain aru, et tuleb teha lõpp. Selle kraamiga. Nüüd olen ma järgmise reha otsas. Koos kõigi nende noorte naiivitaridega. Vähemalt mina tean, et ja kus ma olen. Neil pole LSD-d vajagi, et illusioneerida.

Üks neiu räägib, kuidas ta tahab ainult korra või paar proovida. Kuidas ta siis enam mitte kunagi ei tee ja kuidas ta siis arstiks õpib. Ja inimesi aitama hakkab. Ma tean täpselt, kuidas see ühe korra proovimine välja näeb.

Sülitan enda keele alt plotteri prügikasti ja võtan seinariiulist, mustast karbist uue. Mis siis, et ma tean, et need mulle täna ei mõjugi. Mis siis, et ma tean, et ma peaksin siit hoopis nelja tuule poole pagema.

Elias on enda kõhuhädast võitu saamas ja otsib suitsu. Ta peksab põrandal lamavat Vici. Vic vahib juba tund aega vähemalt õndsa näoga tühja lage. Teadagi.

"Täna ei ole üldse visuaale. Ma ei tea, see ei mõju üldse. Eile ka ei mõjunud."
"Mine putsi, anna suitsu."

Visuaale pole. Türa, visioone pole teil. Tulevikku pole. On vaid see. See, millele minagi ei oska nime ega kohta ega aega anda. Praegu.

Omar on kõrvaltoas suure voodi peal ja tema ümber lamab mitu meie tänast külalist. Noored neiud ja mingi ülitüütu kutt, kes enne tähtsa näo ja rõhutatult madala häälega rääkis ja üritas meile mõista anda, et ta teab, mida teeb. Sittagi, me isegi ei tea, mis aine see on, mida me teile sisse söödame. Ja sina tead. Türa. Sa ei tea mitte midagi. Mitte midagi. Ma olin kogu tema esitluse aja vait ning muigasin ainult. Nüüd on ta vähemalt vait. Omar on nende nii öelda teejuht. Teejuht? Oeh, nagu see oleks mingisugune teekond.

Jah, esimene kord arvasin mina ka, et see on midagi sügavamat. Midagi, millest ma võin midagi võita ja õppida. Kuid üks tõsiasi, mida keegi ei taha tunnistada on see, et inimene jääb ikka iseendaks. Sinust ei saa mõne maagilise aine abil Salvador Dali, Mark Twain või John Lennon. Nemad oleks nemad ise olnud ka ilma aineteta ja sina oled sina ise ka ainetega.

Vic tõuseb püsti ja astub kirjutuslaua juurde. Ma ei jälgi teda.

"Nad tulevad."
"Kes tulevad?"

Vic hoiab käes Makarov püstolit. Türa, kust ta selle sai? Mina olen seltskonnast ainus, kes eales tulirelva käes on hoidnud. Ja hetkel ainus, kes üldse millestki aru saab.

"Nad tulevad mulle järele."
"Rahu, Vic, rahu..."

Astun tema juurde. Ta vaatab tumeda riidega kinni kaetud akna poole nii, nagu ta näeks sellest läbi. Ta näeb neid tulemas. Selge. Libistan käe relvale ja eemaldan kiirelt ja sujuva liigutusega padrunisalve. Ehk jääme täna veel ellu.

Kõrvaltoas räägib Omar vaiksel ja rahulikul toonil sellest, kuidas me kõik oleme kõigega üks. Ta teeb seda iga kord, kui külas on keegi uus, kes tripib. Talle meeldib fakt, et mõju all olles on nad kõik nii mõjutatavad. Kõik käivad igal pool ära ja saavad Pink Floydi muusikast aru.

Lähen rõdule värsket õhku hingama. Kell on 02:00. Naabrid magavad. Tuled on kustus. Täna mulle ei mõju. Kõigutan end rõdu serval ja sulen silmad. Näen vaimusilmas tüdrukut, kellest olen ilma jäänud ja sündimata last, kes oleks pidanud minu olema. Näen, kuidas ma vajun põhjatusse sohu. Kuidas ma...

Avan silmad. Ei. Täna mulle ei mõju. Teel kööki peatab Vic mind koridoris.

"Kus Sam on?"
"Sam pandi kinni."

Näen, et ta siiani hoiab kramplikult relva.

"Mille eest?"
"Ei, Sam ei pandud kinni."
"Kus ta siis on?"
"Sam on surnud."
"Mis? Kuidas?"
"Sa lasid ta maha. Selle sama relvaga."

Näitan tühja käepidemega relva poole. Laetud salv on minu taskus. Midagi ei saa juhtuda. Lähen kööki, et külmikust õlut võtta. Joon end siis purju, sest täna mulle ei mõju. Purk avaneb pauguga. Lausa nagu püssipauguga.

Koridori astudes näen, et see tüdruk, kellest pidi arst saama silitab maas lamavat Vici. Vici pea all on punane laik.

Mu nägu on emotsioonitu.

Türa, üks oli rauas.