on kive ses jões
mis kulgeb mu sees
ja kalu, kes teel vastuvoolu

jah, minus on läte
kuid vee, mis langeb mu huulilt ja kätelt
kusagilt saama ta peab

tal on oma rada
mis ajab tühjust taga
ja ärevaks teeb tema tung

ta rahu servalt
lõpuks end heidab
ja ehk leiab allika kelleski teises

su peos mu munad oleks hoitud lauahõbe kuid jään pikalt öösse ja sina oled tõre

ma ei tule õigeks ajaks koju ja asemele heidab hoopis pisar põselohus

mis on minu hirmude allikas kus on mu süda miks ootan vastuseid nagu keegi vaataks ülalt

mis on minu hirmude allikas kus on mu süda miks on mu suuna viidaks pooles mastis türa

igavus

igavus on me kurat
ära võtnud nagu külm
ja elu on läbi
põimunud surmaga
liiga vara
su silmis tuhmub
mu pilgu peegeldus
ja arvad, et oled jäänud üksi
me oleme kõik
ju ühest puust vestud
ühes jões pestud
ühel ristil rippudes
me hülgasime hirmu
ja rumal laps
läbi lolli juhuse sai jumalaks
kord iga droog saab igavaks
ja igavus on me kurat

weight of the soul

songs to be played
but never to be heared
written down prayers
for the endless herd
to me it conveys
a question to contemplate
is my soul weighing down me?

is this the reign of beauty
is freedom to be seized
shall i look back on the time
and realize I believed after all?

poems on canvas
your gaze
thoughts like stars in the night
a deity I try to outrun

I ask again
is my soul weighing down on me?
is it the cause of my restraint
oh, how i fear it to be the shackle to
drag me to blaze

but how could I brake the spell
I could not replicate?
I seek to address the entity inside
behind which curve do you hide?
too long have I let you slip by
hear me, as I ask again!

Is my soul weighing down on me?

peab olema

olen täpsuslaskur
lasen täpselt õigel hetkel
olen jumala suuvooder
ja tumm
ma olen rocknroll
must räpp ja
bass ja trumm
mul on taskud narksi täis
ja tühi pilk
ma ei tunne ennast
mu enesetunne on
ülisitt

peab saama
peab välja nägema
ei
peab käega lööma
peab nutma
nagu eit
ära solvu aga
su sõnad pole eales nii valusad
kui need mis mina ütlemata jätan
aga isegi mitte tahtlikult
vaid sest, et olen käpard

olen täpsuslaskur
ja lastes augustikuu musta taevast
saan pihta põhjanaelale
ja nagu vannilt oleks punn eest tiritud
jään tühjalt jalgele
linnud situvad mu astraalajju
mu silmad kattuvad samblaga
aga ikka ma ei sure
ma olen sinilinnu puur ilma laeta
luule, mida sa kirjutada ei suuda
täitmata pudel
joodiku painaja
sõltlase küündimatus
uskuja kõhklus
olen näinud kõigist kihtidest läbi
ja nende taga näinud mitte ühtegi põhjust

peab olema
peab
olema

again, I

i feel like i am descending into quiet madness
an abyss that is I
i feel like i`ve let go of the walls i was meant to climb
meant to breach and meant to leave behind
and i feel like i am trapped now

i guess
though i thought i did
it turns out that before this summer i did not know what loneliness was
and i thought i did not know myself, but i did
there was a glimmer of a hope for a chance in my mind before
for that i thought more of myself, but this is sinking in now

i am a mere mortal, no more

i have no purpose beyond the borders of my fragile skin
i am no more or less than I
experience of my inner workings is not unique
neither is it extraordinary
it is a simple truth that I realize over the last passing days that feel longer than the life I lived before
I feel like I am closing in on a massive black hole
the light seems locked in place
and i seem not to move

but i know
i know that I am already at the other side of the line between here and there
but i am not yet to recognize it as my surroundings
it must feel similar to birth
it must be the everlasting moment before my first scream for oxygen in this next world

i feel like the Universe itself imploded and collapsed into my nothingness
i feel like I should feel like when there is nothing to feel
i feel that there is just I that i am with no past or future that are concepts more empty than my belief that i had in something that i thought existed outside of the walls i thought i was meant to overcome
but now

i only know that again i am just becoming I

kui ma kuulan

oleks kui kuskil, kuhu kuulun
mu äng laseb hingata ja ma
naudin suuri värske õhu sõõme
kui ma kuulan Zeppelini
ja lasen juhthoobadest lahti
kõik põõsad põlevad mu ümber
ja mulle lendab tuhka silma
kui ma kuulan Zeppelini

kord kodu aiast üle kaedes
üle lagedate põldude, sinna,
Päikse loojumise suunda
tundsin kuidas Maa mu jalge all hingab
ma tundsin end nii paratamatult eksisteerivana,
et mul hakkas endast kahju
ma tunnen, et mul on algus ja lõpp
kui ma kuulan Zeppelini

ise

ise pole iseloom
on ise loom
-igaüks ju see
kes keegi pole-
näeb kiirustades ennast nurga taha kadumas
ja peatub aeg ta mälestustel

vaikselt enda ette karjudes
aksepteerib absoluutset tõde
et ta üksik hing pole loodud ülal
hoopis all

äng

äng
see mind-ei-huvita-mis-ilm-õues-on äng
see hingemattev ja sind rinnust kui särki kuivaks väänav, krussi keerav äng
jah, see ma-ei-tea-kes-ma-olen äng
su mõtteid tummaks muutev ja sind kurdistav, su silmi märgav äng
su lootustest tühjas elutoas laest alla pressiv äng
sind enda raskes embuses hoidev äng
sind enda omaks nõudev
sinu soove mitte kuuldev mitte eales sind maha jättev
sinuga surmani kui siiami kaksik kokku nõelutud
ja liimitud ja klammerdatud
su lähedasi kaugele lükkav ja sind tuimaks muutev äng
su raskes ja pealispindses hingetõmbes ennast avalikult peitev
ja su kõri poov
sind jälitav kui luuredroon
sinuga kui üheks saanud äng
sind ribadeks rebiv
karjuma ajav, ahastusse uputav
ja üksi jättev äng
su domina ja kinnisidee
su ainus, kelle tulekusse usku on
su droogide droog
su olemise oletatuse
ja kindla teadmise, et oled olemas äng

südame B-pool

kustumatu vool
uskumatu hool
mis pandud varna hoiule
et saaks rahu
ja vältida liigkiire
valamise vahtu

see pole mu süda
vaid selle B-pool
kust pärit irvega unenäod
sarkasmi mõiste
lapsepõlvemälestused

on kujuteldamatu võime
mu leidlikkus armastada
armastuse võimalikkuse
teooriat

see pole mu süda
vaid selle B-pool


diktaator võiks mu mõtted
endale jätta
kui vaid hipil oleks mulle
mõni uus

mees, olen endale tuttav
aga mitte sõber

see pole mu süda
vaid selle B-pool
antihoor
ja päris kristlane
pole keegi olnud

koolnud kuulvad aga
elavad ei taha kuulda midagi
mis pole mida juba teavad
vaid selle B-pool

mu süda vaoline
ja aeglane vinüül
elu mu`sse tilgutab
jumalik kanüül

whisper

Algul tundub, et arvuti või internetiühendusega on midagi valesti. Pilt hangub, hiir ei tööta. Siis pööran pea paremale ja märkan aknast tänavale vaadates, et ka inimesed on poolel sammul tardunud. Hingan tugevalt sisse ja värisen. See juhtub jälle.

Linna kohale ujuvad tumedad pilved ja toas läheb hämaraks. Ma ei julge pead tagasi pöörata, sest tean, et see on siin. Hõljub vaikuses mu kohal. Tagurpidi vari, hingetu toss, tume udu, mis täidab kogu mu kõrge toa laeni ja surub end läbi sellegi.

Varasemalt olen ma talle otsa vaadanud. Otse tema silmadesse, mis on kui põhjatud, mustad kaevud. Ma olen seal nii mõndagi näinud. Ka meeleheitlikku ja appi karjuvat mind. See on vaatepilt, mis võtab seest õõnsaks. Midagi, mis sind paneb kahtlema kõiges, mis sa arvasid, et sa saad pidada endaks.

On olnud aegu, kui olen talle vastu astunud. Olen end tema raskuse all siiski püsti ajanud. Parematel hetkedel temaga võrdselt seisnud. Parimatel temast lausa suurem ja tugevam olnud ja tema jõudu enda omana kasutanud. Täna ei ole üks noist kordadest.

Täna ma ei julge. Täna mul ei ole jõudu temaga rinda pista. Ma teesklen, et olen tardunud nagu inimesed tänaval, aga ma tean, et ta teab, et ma tegelikult tunnen ta kuuma hingeõhku enda kuklal. Ta sosistab. Nii vaikselt, et ma peaaegu ei kuulegi, aga ma ju tean isegi, mis tal öelda on.

Ta ütleb: "Argpüks!"

Koerahv!

Täna on töönädala viimane päev - reede. Sel ei ole tähtsust, mis päev on, peale selle, et ajatunnetus saab jälle natuke aega olla sisemine, minu enda mitte minu kella järgi tiksuda. Homme hommikul ei ole vaja äratuse peale reageerida ning võib juhtuda isegi nii, et ma ei saagi hommikul ärgata, sest ma ei lähegi magama.

Ma ei mäleta, millal ma viimast korda alkoholi jõin või sigaretti suitsetasin. Mürkidest vabanenuna on isegi õhul nüüd maitse. Või on see meie linnakese õhureostus, mis igale hingetõmbele omapärase, kaduvkibeda meki annab. Või on see seks. Nuss, mis siin linnas paratamatult igal sekundil käib. Sadatuhat karvutut, kiimas ahvi, kelle ainukesed eesmärgid on süüa ja keppida. Keppida, et oleks veel rohkem ahve, muudkui rohkem ja rohkem. Veel ja veel ja veel, kui ainult teisest otsast vanu ahve eest ära ei sureks.

Sel seksil ei ole piire ega reegleid, mis siis, et neid reegleid ju mängitakse ja näideldakse ja mõeldakse muudkui juurde. Poos number see ja see, Cosmopolitan annab nippe ja tabud on sama kiired tekkima kui kaduma. Kõigil peale sinu enda on millegi pärast probleem sellega, et kellega sa seksid. Sind küll ei huvita kellega teised peolt koju komberdavad. Tihti pole tähtis isegi see, kelle kõrval ise järgmisel hommikul ärkad. Piinlik hommik on kergem katsumus kui lõputu üksik öö.

Neid öid on ikka ka omajagu olnud, kui üksildase hundina on ulutud, aga mitte üldse häälekalt. Uluvad hoopis selged silmad, mis peegeldavad tulesärades Küüni tänaval pidutsevate neidude fluoriidseid naeratusi. Need neiud on kauged ning kalgilt kajavad nende kilked, naerupahvakud ja mööda lauldud lauluread. Nad oleks kerge saak, kui vaid ulguda ei oleks vaja. Koerahv, raisk.

Genialistide Klubi seinal on luuleread plaadist ja nõelast ja muusikast ja ööst. Tuletab meelde aega, mil isegi veel luuletusi kirjutasin, aga ei lugenud. Mitte ühtegi ei lugenud ning ma ei saanud aru, kui teised rääkisid luulest nagu millestki, mida tuleb õppida ja kirjutada nagu mingit matemaatikat. Mismoodi need inimesed võisid teada, mida mina tunnen ja mismoodi oli neil õigus öelda, kuidas mina enda sõnu kirja pean panema. Ei, ainsad luuletused, mis ma nüüd kirjutan, kirjutan ma täispeaga kusega Vanemuise ette lumme või Raekoja platsi äärse kangialuse asfaldile. Kerigu kõik kuradile, Türademaa luuletajad, mina ise olengi luule.

Ja siin ma seisan! Türademaa väikeses puust linnas, kus türapead käivad ülikoolis ja kepivad armutult, ühe luuletajate kogunemiskoha ukse ees, kus jälle mängitakse alternatiivset muusikat, pom-pom, nahhui. Mu musta mantli taskud on üsna suured, nii mõndagi mahub neisse. Rauda ja tinarasket surma ka, aga armu mitte ealeski. Täna öösel olen ma universumi kõikehaarava ükskõiksuse kehastus. Täielik randomaalsus ja kaos, värvipime ja numbrioskamatu ruletikuul.

Siin urkas ei ole enam leida kedagi, keda ma tunneks või kes tunneks mind. Aastaid pole ma selle rahvaga sõber. Kindlal, matkasaapa tummil sammul, suundun suitsuruumi poole. Küll seal on keegi, kes seletab kellelegi elumõtet või räägib mingit suvalist lugu. On seal üldse vahet? Iga lugu on elumõte. Kõik suured kunstnikud, kirjutagu nad romaane, maaligu maale või vändaku filme või vändaku mõnele persse, kõik nad tahavad rääkida lugusid. Igasuguseid häid, aga tihti ka halbu ja lausa sittasid, aga lood on lood. Lood on need, mis on meie essents, kogu enda ebakorrektsuse ja juhuslikkusega. Üks lugu, ükskõik milline, kätkeb endas kogu elu lugu.

Ja siin ongi üks inimene rääkimas lugu. Teised inimesed on kuulamas kas teeseldud või reaalse huviga, see mind ei huvita. Mitte millelgi ei ole põhjust ega tagajärge. Millelgi ei ole eesmärki. Kõik lihtsalt on. Ma tahan teada, mis tunne on midagi lõpetada. Tahan teada, mis tunne on kui ühe niidi elupuntras lihtsalt läbi lõikad. Ma tahan teada, mis tunne siis on, kui ühe loo vägivaldselt katkestad. Kas siis lõpevad kõik lood või algab lihtsalt uus.

Seisatan paari sammu kaugusel kõnelejast, tõmban taskust püstoli, sihin otse oimukohta ning vajutan koheselt päästikule. Lasukaja hajudes vaikib ka muusika. Šokiseisund halvab kõiki kõneleja kuulajaid, kui ta kolbast verd pritsides põrandale vajub. Nad ei tea, kas see on päris. Üks vist näpistab end, et unest ärgata, aga seda ei juhtu.

Laen relva tühjaks ja asetan lauale. Istun tühjale tugitoolile ja vaatan seda niiti, mille ma katki lõikasin.

Istun ja ei lausu mitte ühtegi sõna.
Mitte kunagi.

Pikseootus!

Pikas mantlis ta värskel kalmul seistes lootsin, et kohe kärgatab pikne ning hakkab kallama kui oavarrest. Ilm oli aga tüüpiliselt eestilik, vaikiv sombune kevad, ei mingit hollywoodi romantikat. Inimesi tuli vähe ja mõned ei toonud lilligi. Paar neist püüdis mind lohutada ise mõistmata, et mulle polnud nende punnitatud sõnu vaja. Ma teadsin ja teadvustasin täpselt, kes oli kes ja kuidas maailmas asjad olid. Aastad vaikitud mõtteid ei muutunud äkitselt minu jaoks oluliseks siis, kui ta lõpuks mulla all oli. Eriti just siis.

Too viimane hetk veel, kui üksi seal mannetus surnuaias seisin, tõdesin ma järjekordselt ja jätkuvalt lõpliku tundega, et elu on kibe kui lepakoor, mille närimist lapsepõlvest mäletan. Ma ei saanud aru, miks keegi teine ei suutnud seda maitsta või siis seda tunnistada. Iga kord oli jube ehmatus isegi vanadele memmedele, kui suhkrutükk ära sulas ja jälle roosaudu lahtus. Elu on rõve ja valet täis ning sellepärast ongi ta nii kuradima ilus enda sadistlikul moel. Pean tunnistama, et armastan elu selle võrra aina rohkem, mida teravamalt ja sügavamale ta enda kihvasid minusse surub.

Vanade memmede naeratuses näen tihti ma elu tõelise pale eitamist. Sageli nad ignoreerivad tõelisust, nende naeratused on mõrud ja neile ei meeldi need - sellest on aru saada. Nad usuvad Jumalat ja Taevast, aga unustavad täielikult Põrgu, kui lohutavad enda nooremaid õdesid ja tütreid. Loodavad lõpuni, et kõik saab kunagi korda ja kõik jälle hästi, eirates fakti, et kunagi pole miski tegelikult hästi olnudki. Kõik on olnud alati täpselt samasuguses igaveses võitluses. Jää sulab igal kevadel ja tekib jälle igal sügisel. Sügis ja talv aga näivad eriti nukrad ja tuhmid ja külmad, kui tekkidesse mässituna vaid vindudes kevadet ootad.

Vanade meeste silmade ümber kogunenud naerukortsudes on aga tunda juba kaugelt elu täielikku ja valikuta embamist. Nad mõistavad, et Põrgu ja Taevas on mõlemad su enda sees ja sina ise oled see, kes peab otsustama, kummas neist sa enda igaviku veeta soovid. Nad armastavad elu kõige koledamaid hetki sama palju kui ilusamaid, sest hea pole hea ja kole ei ole kole.

See mees aga oli üks eriti vana eit. Mees, kes põgenes elu eest nagu Põrgupõhja Jürka äikse eest. Ta ei õpetanud mulle mitte midagi ja samas õppisin just temalt elu kohta äärmiselt palju. Minu lepakoor on mälestustes magusam kui tema otsitud kuid leidmata jäänud suhkrukott. Tema kangekaelne elueitus ajas ta lõpuks hulluks ja üksikuks vanaks eideks.

Ja see, et ma sellest kõigest aru saan on eriti kuradi kibe, sest mõistan, et lepakoor või suhkur, vahet pole, sest üks kord olen mina samamoodi mulla all või tuhana tuules. Ainus mida loota saan on see, et keegi siis minu kohal seistes pikset ei oota.