Vic liigutab. Tõmbleb vist. Oigab ka. Raisk, ta on elus. Kummardun tema kohale. Tüdruk vaatab õndsa näoga nii teda kui mind. Ta ei saa aru, et see kõik toimub päriselt. Võtan relva ja panen selle taskusse. Aitan Vici istuli. Ta ei suutnud isegi ennast näkku korralikult sihtida. Kuul ainult riivas koljut paremalt. Sealt jookseb läbi lühikeste juuste veritsev jutt.
"Mu pea põleb. Mis heli see on? Kes tulistas? Miks kõik viliseb?"
Ilmselt kajab Vicil meeltes veel lask ja samal ajal ta kõrvad juba vilisevad. Haava tuleks vist õmmelda. Toon vannitoast märja rätiku, surun selle Vici pea vastu ning teise käega valin mobiilist numbrit. Helistan Lou`le. Tema on võib olla kaine. Ikkagi esmaspäeva öö.
Tüdruk nõjatub Vicile lähemale ja suudleb teda. Rähman käega ta eemale nii, et ta kukub kolksuga koridoripõrandale. Ta käitub nagu väike laps. Nähes, et keegi ei pannud tähele, et ta pisut haiget sai, tekib ta suu ümber nutuvõru ja ta hakkab töinama. Õnneks mitte liiga häälekalt. Sorry, tibu, tekitasin sulle just praegu bad tripi. Nagu ma hooliks. Kogu see kuradi korter ongi üks bad trip.
"Hallo! Lou! Tule siia! Mis mõttes, kuhu?! Türa, tule siia, Vic tulistas ennast! Elus on! Õmmelda on vaja. Oled sa kaine? Väga hea. Tule siia ja ruttu. Vii ta siit minema. Siin on kõik perses. Ma ei tea. Kaua? Okei. Türa, kui sa kiiresti ei tule siis ma lasen kõik teised ka maha. Mis mõttes millega? Sa ei kuulnud või? Vic tulistas ennast, türa, kust ma tean, kust ta relva sai. Igatahes. Liiguta!"
Tõmban nutva plika enda juurde. Asetan ta käe rätikule.
"Suru siia peale ja kui ma tagasi tulen ja sa enam ei suru, siis... siis ma lasen su maha."
Viimaste sõnade saatel võtan taskust relva ja salve. Lükkan salve relva ja vinnastan. Mulle aitab, raisk! Bad trip master on kohal!
Astun elutuppa. Elias loomulikult ei ole koridorist kuuldud helidest midagi arvanud. Seisab jalgu pidi selles samas pappkastis, kuhu enne oksendas ning vahib lage. Kõlaritest kostab Pink Floydi "The Wall". Üks tüdruk istub kägaras diivanil.
Kõrvakiil. Toru näkku. "Tõmba nahhui!"
Laptopist valin uue loo. Album kinni. Youtube. Drowning Pool "Let The Bodies Hit The Floor". Heli põhja. Tüdruk on kadunud, kui uuesti toa poole keeran. Elias keerab aeglaselt pead. Vaatab mulle otsa psühhopaadi naeratusega. Talle meeldib see lugu.
"...let the bodies hit the floor..."
Naeratan talle vastu ja lahkun toast. Koridoris näen silmanurgast ühte tüdrukut korteriuksest väljumas. Teine hoiab Vici haaval rätikut. Ise väriseb üle kere. Astun magamistuppa. Kakun laelambilt punase varju, erevalge valgus teeb silmadele haiget.
"...let the bodies hit the floor..."
"Nonii, reisijad! Lõpp-peatus! Tere tulemast põrgusse!"
"...let the bodies hit the ... FLOO-OOR!"
Tulistan kolm lasku, kaks seina, üks tabab vana kineskooptelekat. See teeb omakorda veel suure paugu. Kõik, peale Omari, kargavad püsti. Nende silmis on puhas hirm. Ma ainult naeran.
"Kaduge kõik väljaaa-AAAAAAAAAAA!"
Tulistan põrandasse.
Omar tõuseb voodile püsti ja naerab sama kuratlikult kui mina. Talle teeb see kõik nalja. Ta saab minust aru.
Ajan külalised kõik korterist välja. Ainult värisev tüdruk hoiab rätikut Vici haava kohal. Lähen tagasi Omari juurde. Lugu lõpeb. Vaikus. Elias hüppab elutoas diivanil. Omar vaatab mind äkitselt väga selgel pilgul.
"Äge. Mine perse, kui äge sa oled. Kus Elias on?"
"Elutoas."
"Kus Vic on?"
"Surnud."
"Kas Lou tuleb siia?"
"Jah."
"Vic ei ole surnud. Ma tunnen ta energiat. Sa ei saa mulle valetada."
Omar muigab ja vajub voodile pikali.
Lou jõuab kohale. Silub juukseid. See on märk, et ta on närvis. See omakorda on märk, et talle ei meeldi see, mida ta näeb. Sügaks ta lahtise triiksärgi hõlmade vahelt välja punnitavad karvast kõhtu, oleks kõik korras, aga ei ole.
"Vot nii!"
"Mis kuradi vot nii, raisk, mis siin toimub, Sam, mis siin toimub?"
"Ei midagi erilist. Täiesti tavaline esmaspäeva õhtu."
"Mida vittu! Nägin nelja noorukit just maja ees, ma söön enda mütsi ära, kui nad just siit ei tulnud. Mida sa tegid nendega? Nad lähevad ju hulluks. Nad olid juba hulluks läinud. Nad kartsid mind nagu kuradit."
"Sa ju oledki. Ja sul ei ole mütsi."
"Ära targuta!"
"Näe, võta vii Vic traumasse, ütle, et sai raudlatiga vastu pead või midagi. Ja võta hooldusõde ka kaasa. Teda ära igaks juhuks seal sisse kaasa võta. Tal on pupillid nii suured, et silmavärvi ei ole võimalik tuvastada."
"Nahhui..."
"Ära ropenda, Lou, kõik on viisakas ja kontrolli all."
"Viisakas ja kontrolli all?"
"Jah. Hakka nüüd liigutama. Ma teen siin kõik korda."
Lou aitab soniva Vici püsti. Tüdruk hoiab kohusetundlikult rätikut ilusti paigal.
Mulle täna ei mõju.
Lähen magamistuppa ja kukutan end voodile.
Hommik, tule ruttu.
No comments:
Post a Comment