Ajateenija V

"Tegelikult ka, mis toimub?" on Troon segaduses.
"Mina ka täpselt ei tea, aga mingi päris jama on lahti. Kastan võttis relvalao signa maha. Ajage teine päevnik ka üles ja tehke uks lahti. Vahtkond võtab relvad välja ja teie ka. Üks jääb siis lao ust valvama."
"Mida perset. Nojah..."
Siis pöördub ta umbkeelse jorsi poole:"Türa, kuulsid ka või?"
"Mida?" on too hämmingus.
"Sa Säärsoo ajasid üles või?"
"Net."
"Nahhui, sa siin siis passid? Liiguta!"

Päevnik läheb teisele korrusele.

"Putsi, iga kord satun ma sellistega toimkonda."
"Räägi mulle sellest. Okei, võta võti ja tee uks lahti, ma ajan kõik siia."

Mehed uimerdavad hanereas relvalao ukse juurde. Mingit süsteemi ei hakka tegema, lihtsalt, nii paljukesi kui korraga ruumi mahub, toovad kõik relvad välja. Jagan kätte ka raadiosaatjad. Teeme sidekontrolli. Ja siis astub valvelauast mööda üks teise rühma võitleja. Lühikeste pükste ja plätude väel. Kõik jälgivad teda vaikselt, kui ta jalgu lohistades ja käega silmi nühkides ja samas neid ka valvelaua ereda valguse eest kaitsta üritades, peldiku poole jalutab. Ta ei märka meid. Mitte ühtegi kolmekümnest lahingvarustuses sõdurist. Mitte ühtegi. Keegi ei ütle ka midagi. Huumor, raisk.

Kõik saavad relvad kätte. Sidekontroll on tehtud. Seisame kõik nõutult korrapidaja laua ees puntras. Mida nüüd? Mina ei tea. Kuselkäija tuleb tagasi. Jälle hoiab kätt silme ees.

Ojamaa mõtleb nalja teha:" Buu!"
Sõdur võpatab, siis kissitab meie poole silmi: "Nahhui, magada ei oska või?"

Meie naerame. Mina pigem muigan.

Sõdur loivab tagasi enda magala poole:"Püssid, nahhui, piu-piu, raisk, äge... türa... raisk... minge magama..."
Edasist sonimist ma ei kuule.

Päevnikud jõuavad teiselt korruselt tagasi.
Troon:"Türa, te jäite keppima sinna või? Nii relvad välja!"
Näpuga venelase poole näidates:"Sina jääd lao ust valvama." ja Säärsoo poole vaadates:"Ja sina jääd laua juurde."

Lükkame teiste rühmade magalate uksed kinni, enda oma jätame pärani, tuled põlema. Relvad ja rakmed koridori põrandale ja kes viskab sinna samasse betoonile pikali, kes reeglite vastaselt kogu riietuses enda voodile. Praegu on kõigil ükskõik. Keegi ei tea, mis toimub. Keegi ei küsi ka. Ju nad saavad aru, et mina tean sama palju kui nemad.

Heliseb telefon. Saadan Ojamaa, Merilo ja Õunpuu ühe raadiosaatjaga vahtkonnamajja. Kaks neist peaksid sealt tagasi tulema kastitäie laskemoonaga. Tore, tore...