Kurat, liiga aus? TEINE

Aga mis konkreetne päev see siis oli, mille hommikul ma Tartu-Valga bussile istusin enda peaaegu viimase raha eest?

See oli päev, mil kõigi arvates pidi toimuma minu ülikooli lõpuaktus. Ma oleks pidanud sel päeval saama kätte ehitusinseneri eriala diplomi. Mis oli loomulikult võimatu, sest ma olin  aastatega tasapisi muutunud võimetuks üleüldse millegi sisukaga tegelemiseks. Ehitusinseneriõppe läbimine ei olnud tol hetkel reaalne! Ma olin ära kasutanud kõik viisid akadeemilise puhkuse saamiseks, aga minu ema ja isa, elukaaslane (kellega me enne neid joomise aastaid, kaitseväe alguses, lahku läksime), sõbrad, tuttavad ja sugulased teadsid ainult kaitseväes käimise pausist... ja vist ühest veel? Mul pole endal enam meeleski, et mida ma olin teistele rääkinud ja mida mitte. Põhiline on aga ikkagi see, et KÕIGILE olin ma suutnud maalida pildi edukast kooliteest ja enesekindlast insenerihakatisest.

Saate aru! Ma suutsin JÄTTA MULJE, et ma olen põhimõtteliselt ehitusinsener. Ise olin enne kadumist viimased kaks aastat praktiliselt ainult joonud ja pidu pannud. Ja kõik uskusid! Täiesti lõpp... ma ei tea, kas ma siis tõesti olin nii osav või on inimesed pimedad. Või on kõigil enda probleemidegagi nii palju tegemist, et lihtsalt ei märka, et miski nagu ei klapi. Ei tea. Ja enam pole sel ka tähtsust.

Ei, asi ei olnud selles, et ma ei oleks olnud võimeline ülikoolis hakkama saama. Kui oleksin olnud terve, mitte katki. Ma olin olnud põhikoolis musterõpilane. Tean, et mind peeti väga arukaks ja varaküpseks lapseks - ei jäänud muud üle sellises keskkonnas kasvades! Keskkooli läbisin ma neljade-viite ja üksikute kolmedega (vene keel ja keemia) nii, et ma ei õppinud kodus PEAAEGU kunagi. See kõik oli nii labaselt lihtne. Ainult siis korra mu hinded langesid, kui mul see breakdown oli. See oli ka ainuke indikaator, mis klassijuhatajale silma jäi ja mille pärast ta emale helistas. Tema arvas, et ema ehk räägib minuga ja noh, asjad saavad rahumeelselt korda, nagu ikka. Emad ju peaksid oskama enda lastega suhelda ja neile toeks olla? Ega tema ei teadnud, et esimese asjana helistab mu ema mulle KOHE, et mind läbi sõimata. Öelda mulle muuseas, et ma olen nii sitt poeg, keda ei tahaks enda vaenlastele ka mitte. Mhmh. Noo seekord siis sellepärast konkreetselt, et tal oli NII HÄBI saada klassijuhatajalt seda kõnet. Ja siis seda, et MINA olen tema elu ära rikkunud, tema enam ei jõua... Aastate jooksul erinevate sõimuhoogude ajal jõudis ta lisaks kõigele muule ka selleni, et ähvardas ennast oksa tõmmata. See muutus mingil hetkel juba standardiks. Ja mina muutusin ähvardustele tuimaks - kuidas muudmoodi ma oleks pidanud seda taluma? Need ähvardused lõppesid, kui minu onupoeg, kes oli paari aastaga mulle saanud kui suureks vennaks, ennast minu ülikooli esimese nädala aegu üles poos. Ilma ühegi ähvarduseta!

Ma mõtlesin kadumisele ka enne seda konkreetset päeva. Nii naljakas on mõtelda, et ma lükkasin seda edasi näiteks selle pärast, et ma tahtsin veel mingit filmi kinos näha enne, aga see polnud veel Eesti kinodesse jõudnud. Üks Ironmani filmidest oli, ma mäletan. :D

Jah, mu ema ja vist ka isa sõitsid Tartusse, et sinna aktusele minna. Ema veel koos enda kahe õega. Ma ei tea, kas keegi veel... ja lõpuks mind ei huvitanud ka. Aktuse ajaks olin ma juba vist Riia külje all. Ma saan aru küll, et see oli suhteliselt sitt asi mida teha, sitt viis käituda, aga ... nagu ma ütlesin. Ma ei näinud teisi võimalusi. Ma tundsin end kui nurka surutud peni. Ma nägin avaust, kust kaudu plehku panna ja ma tegin seda.

Ma olin seni igatsenud tulutult tunnustust, respekteerimist, armastust, hoolivust, hellust. Seda, et mind NÄHTAKS! Aga lõpuks olin muutunud enda peitmises nii meisterlikuks, et töötasin ise neile soovidele vastu. Ma ei saa isegi enda kunagist elukaaslast, kellega keskkoolis käima hakkasime, milleski süüdistada. Ta kohtaski algusest peale kedagi, keda polnud tegelikult olemas. Võinoh. Ta kohtas ainult osa minust. Kõike halba ja koledat enda perest ja endast ma kartsin ja häbenesin näidata. Mis siis, et oli hetki, kui ta ikkagi midagi nägi, aga mina ei osanud rääkida. Ja tema, nagu kõik teised, ei osanud küsida.

Tollel päeval siis lõhkes suur illusioonimull. Kõik said teada, et ma olin neile kõigile juba aastaid valetanud. Ma ei tea, mida keegi tundis. Ma ei küsinud, sest keegi ei küsinud minult ka. Nagu ma ütlesin, isegi need, kes ütlesid, et kuule, räägime... ei ole selle rääkimiseni siiani jõudnud. Mina olen leidnud uue(d) inimese(d), kellega rääkida - ja rääkida PÄRISELT JA OLULISEST!


Mull lõhkes. Mina jõudsin paar päeva seigelda ja kuskil kaugel olles lõi mul pea selgeks. Ma sain aru, et kõik. ABSOLUUTSELT KÕIK võivad mu m***i imeda! Kõik võivad pea peal Türisalu pangast alla põrgatada. Kõik võivad kriisates enda päid 360 kraadi keerutada ja sitaraketina taevasse tõusta. Siis, kui neil mulle midagi ette heita on. Või kui neile ei sobi, kes või mis ma olen. Mida ütlen, kuidas käitun. Minu silmelt langesid klapid, mu turjalt haihtus koorem. Ma olin enda halvavast hirmust üle saanud. Ja taakadest lahti saanud. Ma olin vaba.

Vaba selleks, et ennast tükk tüki haaval uuesti inimeseks vormima hakata.