Koerahv!

Täna on töönädala viimane päev - reede. Sel ei ole tähtsust, mis päev on, peale selle, et ajatunnetus saab jälle natuke aega olla sisemine, minu enda mitte minu kella järgi tiksuda. Homme hommikul ei ole vaja äratuse peale reageerida ning võib juhtuda isegi nii, et ma ei saagi hommikul ärgata, sest ma ei lähegi magama.

Ma ei mäleta, millal ma viimast korda alkoholi jõin või sigaretti suitsetasin. Mürkidest vabanenuna on isegi õhul nüüd maitse. Või on see meie linnakese õhureostus, mis igale hingetõmbele omapärase, kaduvkibeda meki annab. Või on see seks. Nuss, mis siin linnas paratamatult igal sekundil käib. Sadatuhat karvutut, kiimas ahvi, kelle ainukesed eesmärgid on süüa ja keppida. Keppida, et oleks veel rohkem ahve, muudkui rohkem ja rohkem. Veel ja veel ja veel, kui ainult teisest otsast vanu ahve eest ära ei sureks.

Sel seksil ei ole piire ega reegleid, mis siis, et neid reegleid ju mängitakse ja näideldakse ja mõeldakse muudkui juurde. Poos number see ja see, Cosmopolitan annab nippe ja tabud on sama kiired tekkima kui kaduma. Kõigil peale sinu enda on millegi pärast probleem sellega, et kellega sa seksid. Sind küll ei huvita kellega teised peolt koju komberdavad. Tihti pole tähtis isegi see, kelle kõrval ise järgmisel hommikul ärkad. Piinlik hommik on kergem katsumus kui lõputu üksik öö.

Neid öid on ikka ka omajagu olnud, kui üksildase hundina on ulutud, aga mitte üldse häälekalt. Uluvad hoopis selged silmad, mis peegeldavad tulesärades Küüni tänaval pidutsevate neidude fluoriidseid naeratusi. Need neiud on kauged ning kalgilt kajavad nende kilked, naerupahvakud ja mööda lauldud lauluread. Nad oleks kerge saak, kui vaid ulguda ei oleks vaja. Koerahv, raisk.

Genialistide Klubi seinal on luuleread plaadist ja nõelast ja muusikast ja ööst. Tuletab meelde aega, mil isegi veel luuletusi kirjutasin, aga ei lugenud. Mitte ühtegi ei lugenud ning ma ei saanud aru, kui teised rääkisid luulest nagu millestki, mida tuleb õppida ja kirjutada nagu mingit matemaatikat. Mismoodi need inimesed võisid teada, mida mina tunnen ja mismoodi oli neil õigus öelda, kuidas mina enda sõnu kirja pean panema. Ei, ainsad luuletused, mis ma nüüd kirjutan, kirjutan ma täispeaga kusega Vanemuise ette lumme või Raekoja platsi äärse kangialuse asfaldile. Kerigu kõik kuradile, Türademaa luuletajad, mina ise olengi luule.

Ja siin ma seisan! Türademaa väikeses puust linnas, kus türapead käivad ülikoolis ja kepivad armutult, ühe luuletajate kogunemiskoha ukse ees, kus jälle mängitakse alternatiivset muusikat, pom-pom, nahhui. Mu musta mantli taskud on üsna suured, nii mõndagi mahub neisse. Rauda ja tinarasket surma ka, aga armu mitte ealeski. Täna öösel olen ma universumi kõikehaarava ükskõiksuse kehastus. Täielik randomaalsus ja kaos, värvipime ja numbrioskamatu ruletikuul.

Siin urkas ei ole enam leida kedagi, keda ma tunneks või kes tunneks mind. Aastaid pole ma selle rahvaga sõber. Kindlal, matkasaapa tummil sammul, suundun suitsuruumi poole. Küll seal on keegi, kes seletab kellelegi elumõtet või räägib mingit suvalist lugu. On seal üldse vahet? Iga lugu on elumõte. Kõik suured kunstnikud, kirjutagu nad romaane, maaligu maale või vändaku filme või vändaku mõnele persse, kõik nad tahavad rääkida lugusid. Igasuguseid häid, aga tihti ka halbu ja lausa sittasid, aga lood on lood. Lood on need, mis on meie essents, kogu enda ebakorrektsuse ja juhuslikkusega. Üks lugu, ükskõik milline, kätkeb endas kogu elu lugu.

Ja siin ongi üks inimene rääkimas lugu. Teised inimesed on kuulamas kas teeseldud või reaalse huviga, see mind ei huvita. Mitte millelgi ei ole põhjust ega tagajärge. Millelgi ei ole eesmärki. Kõik lihtsalt on. Ma tahan teada, mis tunne on midagi lõpetada. Tahan teada, mis tunne on kui ühe niidi elupuntras lihtsalt läbi lõikad. Ma tahan teada, mis tunne siis on, kui ühe loo vägivaldselt katkestad. Kas siis lõpevad kõik lood või algab lihtsalt uus.

Seisatan paari sammu kaugusel kõnelejast, tõmban taskust püstoli, sihin otse oimukohta ning vajutan koheselt päästikule. Lasukaja hajudes vaikib ka muusika. Šokiseisund halvab kõiki kõneleja kuulajaid, kui ta kolbast verd pritsides põrandale vajub. Nad ei tea, kas see on päris. Üks vist näpistab end, et unest ärgata, aga seda ei juhtu.

Laen relva tühjaks ja asetan lauale. Istun tühjale tugitoolile ja vaatan seda niiti, mille ma katki lõikasin.

Istun ja ei lausu mitte ühtegi sõna.
Mitte kunagi.

Pikseootus!

Pikas mantlis ta värskel kalmul seistes lootsin, et kohe kärgatab pikne ning hakkab kallama kui oavarrest. Ilm oli aga tüüpiliselt eestilik, vaikiv sombune kevad, ei mingit hollywoodi romantikat. Inimesi tuli vähe ja mõned ei toonud lilligi. Paar neist püüdis mind lohutada ise mõistmata, et mulle polnud nende punnitatud sõnu vaja. Ma teadsin ja teadvustasin täpselt, kes oli kes ja kuidas maailmas asjad olid. Aastad vaikitud mõtteid ei muutunud äkitselt minu jaoks oluliseks siis, kui ta lõpuks mulla all oli. Eriti just siis.

Too viimane hetk veel, kui üksi seal mannetus surnuaias seisin, tõdesin ma järjekordselt ja jätkuvalt lõpliku tundega, et elu on kibe kui lepakoor, mille närimist lapsepõlvest mäletan. Ma ei saanud aru, miks keegi teine ei suutnud seda maitsta või siis seda tunnistada. Iga kord oli jube ehmatus isegi vanadele memmedele, kui suhkrutükk ära sulas ja jälle roosaudu lahtus. Elu on rõve ja valet täis ning sellepärast ongi ta nii kuradima ilus enda sadistlikul moel. Pean tunnistama, et armastan elu selle võrra aina rohkem, mida teravamalt ja sügavamale ta enda kihvasid minusse surub.

Vanade memmede naeratuses näen tihti ma elu tõelise pale eitamist. Sageli nad ignoreerivad tõelisust, nende naeratused on mõrud ja neile ei meeldi need - sellest on aru saada. Nad usuvad Jumalat ja Taevast, aga unustavad täielikult Põrgu, kui lohutavad enda nooremaid õdesid ja tütreid. Loodavad lõpuni, et kõik saab kunagi korda ja kõik jälle hästi, eirates fakti, et kunagi pole miski tegelikult hästi olnudki. Kõik on olnud alati täpselt samasuguses igaveses võitluses. Jää sulab igal kevadel ja tekib jälle igal sügisel. Sügis ja talv aga näivad eriti nukrad ja tuhmid ja külmad, kui tekkidesse mässituna vaid vindudes kevadet ootad.

Vanade meeste silmade ümber kogunenud naerukortsudes on aga tunda juba kaugelt elu täielikku ja valikuta embamist. Nad mõistavad, et Põrgu ja Taevas on mõlemad su enda sees ja sina ise oled see, kes peab otsustama, kummas neist sa enda igaviku veeta soovid. Nad armastavad elu kõige koledamaid hetki sama palju kui ilusamaid, sest hea pole hea ja kole ei ole kole.

See mees aga oli üks eriti vana eit. Mees, kes põgenes elu eest nagu Põrgupõhja Jürka äikse eest. Ta ei õpetanud mulle mitte midagi ja samas õppisin just temalt elu kohta äärmiselt palju. Minu lepakoor on mälestustes magusam kui tema otsitud kuid leidmata jäänud suhkrukott. Tema kangekaelne elueitus ajas ta lõpuks hulluks ja üksikuks vanaks eideks.

Ja see, et ma sellest kõigest aru saan on eriti kuradi kibe, sest mõistan, et lepakoor või suhkur, vahet pole, sest üks kord olen mina samamoodi mulla all või tuhana tuules. Ainus mida loota saan on see, et keegi siis minu kohal seistes pikset ei oota.