Tunnen rõske betooni lõhna. See on raske ja rusuv tunne. Mu silmad on kinni seotud ja ma ei suuda leida enda kehal kohta, mis ei valutaks. Surun hambad kokku. Valu. Tõmban keelega üle hammaste. Need on terved. Huuled on kinni kuivanud, arvatavasti verised ja katkised. Hingan aeglaselt ja pikalt veel rusuvat õhku kopsudesse. Üks nina pool on samuti kinni. Kuulen samme. Need liiguvad kuskil minust vasakul. Keegi liigutab end veel minu selja taga. Ma olen istukil, ilmselt tooli külge kinni seotud. Teibiga, sest kui üritan end pisut nihutada siis kakub miski mu käekarvu.
Kolmas hääl, mida eraldan, on valuoie, mis kõlab minust eespool, pisut paremal. Ma kahtlustan, et see on Kalmer. Tundub tuttav. Eeldan, et ka tal on oma tool ja oma teip. Viimane mälestus on košmaarne bläkkout. Matšeete. Hingan raskelt välja, rinnakorv on valus. Türa, mis juhtus?
***
Unenäod. Need on imelikud. Ühed, mida nägid kauges lapsepõlves, võivad sind kummitada terve elu. Mäletan und, kus oli mingi raskus. Just nimelt, defineerimatu raskus, mis surus ja hoidis mind kinni. See oli vaid uni, aga see oli liigagi reaalne prepubeka jaoks. See mõjutas minu mõttemaailma.
Teine õudusunenägu oli veel jubedam. Miski või keegi ajas mind taga, aga ma ei jõudnud eest joosta. Mu jalad ei liikunud, olin kui tõrva vajunud. See saamatuse ja jõuetuse tunne hoidis end minus ka siis, kui ma tegelikult suutsin joosta. Kiirelt, kaua, kaugele - see ei muutnud painajaid.
Ja ma ei mäleta mitte ühtegi head unenägu. Need hajuvad kõik kohe pärast seda, kui silmad avan.
See siin ei ole unenägu. Neist olen ma ammu üle ja jagu saanud.
See siin on reaalsem kui sinu sitane töö, frigiidne naine ja luuserist laps.
***
Kõrvakiil. Valu ei eristu. Vaid teravus - see äratab ja ergutab. Silmaside kisutakse ära. Silmi avada ei ole liiga valus, sest valgus on piisavalt hämar. Mu silme ees avaneb pilt, mis on tuttav briti gängsteri filmidest. Valges maikas ja sinistes, valge triibuga dressides, habetunud mees seisab minust vasakul. Ta vasakus käes on kuuelasuline revolver. Minust vasakul ongi toolil kinni seotud Kalmer. Tema silmaside on veel peal.
"Noh, polegi enam nii kõvad vennad, mis?"
"Kes sa oled?" kohiseb Kalmer. On tunda, et tal on valus rääkida.
Maikas mees võtab hoogu ja lööb jalaga Kalmerile makku. Tool vajub tahapoole betoonpõrandale. Minu selja tagant astub välja teine dressides mees. Tema habe on heledam, seljas on tal t-särk kirjaga "Go big orange". See ajab mind muigama. Kohatu on muiata, aga kui kohatu on kanda piinamisele mingit kuradi totrat särki. Raisk. Vittu.
Suur Apelsin tõstab Kalmeri uuesti püsti. Avan suu ja korisen.
"Ou... sitapead... "
Saan mõlema sitapea tähelepanu.
"Minge vittu!"
Mõlemad sitapead muigavad.
"Muiake, muiake... ma tapan ära teid..."
See teeb neile loomulikult nalja.
***
Siiski on unenägusid, mis ei ole painajad. Paljudes unenägudes ma olen sõdur. Mul on relv ja ma sõdin. Mille eest? Mille jaoks? Seda ma ei tea.
Ja teises ma lendan.
Ja kolmandas ma kepin kedagi.
Kas vittu, näkku või otse ajudesse.
***
Varem ma ei märganud, et maikas sitapeal on matšeete. See on see sama, mida mina mäletan. Kuidas ta selle sai? Kuidas ma ikkagi siia sain? Mõlemad sitapead naeravad. Maika võtab hoogu ja lööb käepidemega Kalmerile lagipähe. Valu arvatavasti ei eristu, sest karjet ei järgne. Mu vererõhk tõuseb, kõrvad lähevad lukku, minu jaoks toimub kõik vaikuses ja vaakumis.
Maika astub sammu tagasi. Lööb Kalmerile jalaga näkku nii, et K pea vajub kuklasse. Ja siis lõikab maikas sitakott Kalmeril matšeetega kõri läbi.
Ma muigan.
No comments:
Post a Comment