Istun tuppa veetud pargipingil juba tükimat aega. Laudis soonib läbi õhukeste pükste tagumikku. Ma toetan selga ja üritan enda jaoks selgeks mõelda vaatepilti enda ees. Mul on käekell käe peal. Heidan sellele iga paari minuti tagant pilgu. Tean täpselt, mis kell on, aga ei oska selle teadmisega mitte midagi peale hakata. 01:00
Mu vastas diivanil istub palja ülakehaga Elias. Ta naerab ja oksendab ja seletab. Kui ta mulle otsa vaatab, ei suuda ma märkamata jätta tema lõua otsast maa poole venivat tatiniret. Tema ise seda ei märka. Ma ei tea, mitu plotterit tal täna all üldse on. Uued kõhukrambid, aga enam pole midagi välja tulemas. Ta sülitab ka huule all olnud ruudukese kogemata pappkasti, kuhu ta ämbri puudumisel otsustas end kergendada.
"Ma ei saa aru, seda pole kunagi varem juhtunud."
"Võib olla on see sellest halvaks läinud kartulisalatist, mille sa leidsid nii isuäratav olema."
"Ei, see salat oli korralik. Ma ei tea, mis viga on."
Ta öögib jälle. Vaatepilt on nukker, aga mitte tema jaoks. Ta kõkutab naerda ja oksendada segamini. Kõik on naljakas. Meile kõigile on see kõik nii kuradima naljakas. Kogu see sitt! Me võiks omaenda okse kätte lämbumas olla, aga see teeks meile kõigile vaid nalja. Üledoos on võimatu.
Üks tüdruk räägib mulle, kuidas ta võttis vastu kalkuleeritud ja täiskasvanuliku otsuse tarbida LSD-d. Ega see ju kahjusta sind jäädavalt, see ei ole nagu alkohol. Ja kui kahjustabki, eks ma siis tulevikus tegelen sellega. Isegi, noh, kui lapsi ei saa. Ma võin ju lapsendada ka. Ühesõnaga, on tal pohhui, vähemalt väliselt. Ta üritab mulle kuidagi õigustada seda, et ta on kõigi teiste noorte vittudega siia, meie juurde, sattunud.
Ja neist noortest neidudest ja peidudest ongi kõige rohkem kahju. Neist naiivsetest tatikatest, kes end juba täiskasvanuks peavad. Neist lollpeadest, kes näevad meis muretu elu sümboleid. Nad ei saa aru, et meie muretus saab elada vaid nende muretusest. Me saame olla muretud vaid nende muretust ära võttes. Neid lõa otsa püüdes. Nad ei saa ise ka aru, kuidas nad endid grammide ja mikrogrammide kaupa meile orjaks müüvad. Võta suhu, libu.
Mul ei lähe kõvaks. Nii on mõnel nende sünteesitud ainetega. Vaid paar korda olen ma selles vallas valgest pulbrist tugevam olnud. Vaid paar korda. Ja viimane kord oli kunagi mitu mitu kuud tagasi, kui ma olin ise samasugune lollpea ja ori. Mul ei olnudki seltskonda, mul oli vaid üks hea sõber, kes mahtus ilusasti tillukesse kilekotti. Lollid õpivad ikka oma vigadest. Ja siis ma sain aru, siis, kui ma kolm päeva verd kusesin ja Jumalat palusin, siis ma sain aru, et tuleb teha lõpp. Selle kraamiga. Nüüd olen ma järgmise reha otsas. Koos kõigi nende noorte naiivitaridega. Vähemalt mina tean, et ja kus ma olen. Neil pole LSD-d vajagi, et illusioneerida.
Üks neiu räägib, kuidas ta tahab ainult korra või paar proovida. Kuidas ta siis enam mitte kunagi ei tee ja kuidas ta siis arstiks õpib. Ja inimesi aitama hakkab. Ma tean täpselt, kuidas see ühe korra proovimine välja näeb.
Sülitan enda keele alt plotteri prügikasti ja võtan seinariiulist, mustast karbist uue. Mis siis, et ma tean, et need mulle täna ei mõjugi. Mis siis, et ma tean, et ma peaksin siit hoopis nelja tuule poole pagema.
Elias on enda kõhuhädast võitu saamas ja otsib suitsu. Ta peksab põrandal lamavat Vici. Vic vahib juba tund aega vähemalt õndsa näoga tühja lage. Teadagi.
"Täna ei ole üldse visuaale. Ma ei tea, see ei mõju üldse. Eile ka ei mõjunud."
"Mine putsi, anna suitsu."
Visuaale pole. Türa, visioone pole teil. Tulevikku pole. On vaid see. See, millele minagi ei oska nime ega kohta ega aega anda. Praegu.
Omar on kõrvaltoas suure voodi peal ja tema ümber lamab mitu meie tänast külalist. Noored neiud ja mingi ülitüütu kutt, kes enne tähtsa näo ja rõhutatult madala häälega rääkis ja üritas meile mõista anda, et ta teab, mida teeb. Sittagi, me isegi ei tea, mis aine see on, mida me teile sisse söödame. Ja sina tead. Türa. Sa ei tea mitte midagi. Mitte midagi. Ma olin kogu tema esitluse aja vait ning muigasin ainult. Nüüd on ta vähemalt vait. Omar on nende nii öelda teejuht. Teejuht? Oeh, nagu see oleks mingisugune teekond.
Jah, esimene kord arvasin mina ka, et see on midagi sügavamat. Midagi, millest ma võin midagi võita ja õppida. Kuid üks tõsiasi, mida keegi ei taha tunnistada on see, et inimene jääb ikka iseendaks. Sinust ei saa mõne maagilise aine abil Salvador Dali, Mark Twain või John Lennon. Nemad oleks nemad ise olnud ka ilma aineteta ja sina oled sina ise ka ainetega.
Vic tõuseb püsti ja astub kirjutuslaua juurde. Ma ei jälgi teda.
"Nad tulevad."
"Kes tulevad?"
Vic hoiab käes Makarov püstolit. Türa, kust ta selle sai? Mina olen seltskonnast ainus, kes eales tulirelva käes on hoidnud. Ja hetkel ainus, kes üldse millestki aru saab.
"Nad tulevad mulle järele."
"Rahu, Vic, rahu..."
Astun tema juurde. Ta vaatab tumeda riidega kinni kaetud akna poole nii, nagu ta näeks sellest läbi. Ta näeb neid tulemas. Selge. Libistan käe relvale ja eemaldan kiirelt ja sujuva liigutusega padrunisalve. Ehk jääme täna veel ellu.
Kõrvaltoas räägib Omar vaiksel ja rahulikul toonil sellest, kuidas me kõik oleme kõigega üks. Ta teeb seda iga kord, kui külas on keegi uus, kes tripib. Talle meeldib fakt, et mõju all olles on nad kõik nii mõjutatavad. Kõik käivad igal pool ära ja saavad Pink Floydi muusikast aru.
Lähen rõdule värsket õhku hingama. Kell on 02:00. Naabrid magavad. Tuled on kustus. Täna mulle ei mõju. Kõigutan end rõdu serval ja sulen silmad. Näen vaimusilmas tüdrukut, kellest olen ilma jäänud ja sündimata last, kes oleks pidanud minu olema. Näen, kuidas ma vajun põhjatusse sohu. Kuidas ma...
Avan silmad. Ei. Täna mulle ei mõju. Teel kööki peatab Vic mind koridoris.
"Kus Sam on?"
"Sam pandi kinni."
Näen, et ta siiani hoiab kramplikult relva.
"Mille eest?"
"Ei, Sam ei pandud kinni."
"Kus ta siis on?"
"Sam on surnud."
"Mis? Kuidas?"
"Sa lasid ta maha. Selle sama relvaga."
Näitan tühja käepidemega relva poole. Laetud salv on minu taskus. Midagi ei saa juhtuda. Lähen kööki, et külmikust õlut võtta. Joon end siis purju, sest täna mulle ei mõju. Purk avaneb pauguga. Lausa nagu püssipauguga.
Koridori astudes näen, et see tüdruk, kellest pidi arst saama silitab maas lamavat Vici. Vici pea all on punane laik.
Mu nägu on emotsioonitu.
Türa, üks oli rauas.
No comments:
Post a Comment