Esimene
Teine
Kolmas
...
___________________________________________________________________________
Näen unes, kuidas helendav ja kiiskavat tulejuga sülitav pikk lohe lõikab läbi pimeduse nagu valgussaabel. Ta ei hävita. Ta ei loo. Ei saa luua midagi, mis on juba ammu olemas, aga lihtsalt unustatud. Nagu puul on alles juured, on meil alles inimlikkus. Me pole veel päris androidid. Me pole veel pärismasinad. Kaamerad, mis fokuseerimata millelegi tuimalt üle horisondi kerivad, silmade asemel. Protsessorid, mis ei tee vahet sõbra ja vaenlase vahel, aju ja südame asemel. Meil on veel alles ürgne võime vaadata teise silmi ja näha seal tema hinge. Ja hingetust.
Ta rebib sõrmedega mu silmalaud lahti. Valgust on liiga palju. Kardinad on eest tõmmatud. Üle pika aja saan ma aru, kas väljas on päev või öö. Kindlasti päev.
"Ärka üles!"
"mmmh..."
"Kus sa olnud oled? Sa ei vasta telefonile, facebookis ei vasta."
"Mis on?"
"Ma olin sinu pärast mures! Sorry, ma lõin su ukseluku puruks, ma pidin teada saama ega sa surnud ei ole."
"Pole hullu. Minuga on kõik korras. Ma.."
"Mida sa teinud oled? Kus sa olnud oled?"
"Siin samas."
"Siin? Miks sa ei vastanud?"
"Mul oli kiire."
"Millega?"
"Sellega..."
Mu silmad on valgusega pisut harjunud. Sirutan käe ja osutan kolmele reas seisvale arvutikuvarile, millel kahel jookseb kiirelt temale tundmatu kood, ühel on fikseerunud juba mitmedki andmeribad. Need on kinni püütud ja lahtimurtud süsteemid. Nad ootavad järjekorras kuni kõik on otsitud ja murtud. Siis.
***
Triinu sätib kindad kätte ja salli ümber kaela. Ta on kärsitu lõppjaamas peatunud bussist väljuma. Jõuaks kiiresti koju, kus on sülearvuti ja internet, siis pole telefoni enam vajagi, see võib rahulikult nurgas laadida. Tüdruk tahab enda sõbrannadega suhelda. Ja selleks on tal vaja vahendeid. Masinaid. Pärismaailm on teda niigi juba loksutanud ja kloppinud ja väsitanud. Aitab.
Tudengil on aga aega küll. Vahet pole, kas enda muremõtteid mõlgutada siin istudes või kodu poole jalutades. Tema laseb enda seljatagant väljuvaid inimesi mööda ega kibele üldsegi kellelegi vahele ronima.
Mobiiltelefon teeb piiksu ja väriseb. Poiss arvab, et teab kindlalt, kellelt sõnum tuli. See on mingisugune igatsust väljendav tähtederida Tartusse jäänud girlfriendilt. Selle lugemiseks puudub tahtmine. Miks väljendada end vaid kaugelt ja läbi vahendite. Vahendajate. Vahelesegajate.
***
Aga ühel hetkel, kui arvestada, et ka kaoses võib esineda hetkeline ja koheselt kaduv kord ning arvestada, et igaüks võib ise kaoses korda näha, juhtub midagi erakordset. Planeedid, tähed, meteoriidid, komeedid, satelliidid ja kõik muu väiksem kosmorämps jõuab joonele. Tekitab mustri. Loob korra. Ja siis. Siis märkab ka kõige väiksem ja pimedam inimene, et ta ei ole siin maailmas üksi. Märkab, et teised olendid ei ole vaid pikslid valgel taustal. Näeb ja mõistab, et ka tema ise on vaid lihast ja luust ning tal on rohkem võimalusi, kui end lihtsalt peita.
Kui me kõik peidust välja tuleme. Mis siis saab? Kas meile jätkub ruumi pärismaailmas?
