Kurat, liiga aus? KUUES

Mis tekitas minu peas revolutsiooni?

Tunnen, et pean rääkima narkootikumidest, täpsemalt psühhedeelikumidest. Aga ma tahan kohe alguses öelda, et ma ei taha propageerida ühegi mõnuaine kasutamist. Ma ei taha väita, et miski on "hea" või "halb". Minu eesmärk ei ole rääkida narkost, aga ma räägin narkootikumidest enda elus.

Kanepit proovisin ma keskkoolis paar korda, aga nii see asi jäi kauaks ajaks. Arvan, et kui marihuaana kunagi Eestis peaks legaliseeritama, siis peaks selle kättesaamise vanus olema kindlasti suurem kui 18. Ehk 21? Või isegi 25? Kui alla 25-aastane ei saa rendifirmast endale kõige võimsamat masinat rentida, siis ehk ei peaks ta ka kanepit suitsetama? Praeguseks olen ma kanepiga tuttavam, aga see lähem tutvus algaski juba umbes 25ndal eluaastal.

Esmase vaimse "plahvatuse" minu peas tõi esile tol samal 2013.aasta kevadel kogetud esimene "happetripp". Ma proovisin LSD-d pärast aastaid rasket joomist. Kaua otsisin alkoholist tuge ja abi, aga see auk kaevus üha sügavamaks. Mõtted olid üha raskemad ja tumedamad, sest nad püsisid samadel radadel ja mallides. Mu mõistus sõi iseennast. Ma enam ei näinudki mitte midagi uut. Ainult seda sopaauku, kuhu ma ennast elanud olin. Ühtegi alternatiivset mõttekäiku ma genereerida ei suutnud. Mu enesehinnangust ei ole mõtet rääkida, ma isegi ei teadnud enam, et kes ma üldse olen. Peale selle, mida mu nõiaringis aju mulle korrutas. Mõttetu pask olin. Ja siis asetasin ma ühel õhtul enda keele alla tuttavalt saadud värvilise tüki paberit, millel "tavapärane" doos LSD-d.

Kas esimene kord tõi kohesed märgatavad muutused? Nii ja naa.

Esimene "trip" oli veel enne mu kadumist ja loomulikult ei saanud LSD maagiliselt lahendada minu probleeme. Aga lumepall oli veerema lükatud, sest tol õhtul nägin ma, et maailma ja ennast on võimalik näha ka teisiti. Settinud arusaamad, kinnismõtted ja sissetallatud rajad mu ajus löödi korraks üksteisest lahti, laiali ja pea peale. Ma nägin, et mis võiks olla. Ma nägin korraks enda sisemist kõikumatut väärtust ja jõudu.

Mingisugusel perioodil vahepealsete aastate jooksul ma kasutasin kanepit  (ja muid psühhedeelikume) enese raviks. (niiöelda) Regulaarselt pilves olemine aitas mul enda mõtteid paremini jälgida ja analüüsida. Samuti teiste käitumist, situatsioone, mõisteid ja ajalugu. Pärast mõnda aega enda aju järeleandmatut "pommitamist" juhtus lõpuks nii, et ma enam ei pidanud olema pilves (ja veel vähem purjus), et enda probleemidele mõtelda ja neile lahendusi otsida. Ma saavutasin selle, et ma sain KOGU AEG olla vaba enda setetest. Et ma sain ALATI mõtelda kõigest ja kõigele erinevate nurkade alt. Olla ausam ja seega tegelikult õiglasem eelkõige enese vastu ja samuti teiste vastu. Ma nägin nüüd ka kainena, mis on päris, mis on tähtis... ja kuidas kõik olla võiks.

Olin ühe perioodi pärast pommitamist ka täiesti kaine. See oli nii öelda kontrollperiood. See töötas. Ma olin muutnud enda sätteid ja ma sain lõpuks hakata looma uut ennast. Selle kontrollperioodi üks suur pluss oli ka see, et ma sain endale tõestatud, et alkoholi vajadusest (et mitte öelda sõltuvusest) olin ma ka lahti saanud. Vähemalt oli alkoholi haare märgatavalt lõdvenenud.

Selle enese aju regulaarse lahti muukimisega ma tagasi ei hoidnud. Mitte, et see oleks midagi, mille üle uhkust tunda, aga ma saavutasin säärase suutlikkuse "trippida", mida enamus inimesi ei oska ettegi kujutada. Ma ei näe ammu enam maailma sellisena nagu need, kes pole muud teinud kui end alkoholiga tuimestanud. Kui sedagi. Seda võib võrrelda nii. Kui sa oled joonud alkoholi ja olnud purjus, siis sa tegelikult ei oska inimesele, kes alkoholi tarbinud ei ole, seletada, mis tunne on olla purjus. Sa saad seda kirjeldada, loomulikult, aga sa ei saa seda tunnet edasi anda. Inimene peab seda ise kogema. Ja täiesti ausalt öeldes, siis samamoodi nagu karsklasel ei ole aimugi, mis tunne on olla purjus... ei ole ka purjus olnud inimesel AIMUGI, mis tunne on olla kanepist pilves. Ja LSD, psilotsübiini (seened) või mõne muu tugevama psühhedeelikumi mõju ei saa ta mitte kuidagi aimama hakatagi. See on unknown unknown!

Samas, ma ei soovita kellelgi käia minu jälgedes. See, et mina olen jõudnud paremasse kohta, kui ma olin enne enda esimest trippi, ei tähenda suures plaanis mitte midagi. Ma ei igatse tagasi nii öelda tavaliseks inimeseks, kes end vahel (või tihemini) lihtsalt purju joob. Või end nikotiini või kofeiiniga ergastab. AGA see on uks, millest läbi astudes/piir, millest üle astudes, sa enam tagasi ei saa. Kahjuks teevad paljud selle sammu (ka alkohol ja tubakas loevad, tegelikult) enne, kui nad arugi saavad...

Kui ma midagi kõige selle juures kahetsen/igatsen, on see hoopis see, et mul oleks olnud mõistust/võimalust/valikut jääda karskeks. Aga meie kultuuris on see äärmiselt raske. Muidugi mitte võimatu, sest ma tean... ÜHTE! inimest kogu enda tutvusringkonnas, kes pole KUNAGI purjus olnud. MITTE KUNAGI ja ta on pisut vanem kui mina. Ma kadestan teda...

Kordan veel kord, et ma ei taha kuidagi propageerida ühtki ainet, aga minu ellu tulid psühhedeelikumid õigel hetkel ja neist oli abi. Ilma nendeta ma ei tea, kui kaua oleks ma veel elanud "pimeduses"... või kas ma üldse oleks sellest mudast enda pead kõrgemale osanud/teadnud/suutnud tõsta.