me oleme lihtsalt kivikesed

oleme lihtsalt kivikesed asfaldil
hiinaketside taldade all
oleme lihtsalt suvalised kõrred kokteilides,
mille tõelised mehed kohe minema viskavad
oleme vaid armumised vinguses baaris,
mis lõpevad, kui uut jooki lähen võtma
oleme vaid esimesed hommikused sigaretid
betoonmaja viienda korruse rõdudel

oleme siin vaid hetkeks
ei ole olemas varasemat või tulevat õnne
on hetked
kõik korraga,
millest tuleb vaid läbi langeda

oleme kirglikud suudlused baari ukse kõrval
ja naljad, mis ununevad peaaegu kohe
oleme hommikused taksosõidud, sest
öiseid me ei mäleta

oleme sõnad, mis ei tähenda midagi
ja must südametunnistus
oleme kõik see, mida mäletada ei taha,
aga siiski kogema peab

Ezigbo Nwoke*

EDIT:
2013 avaldatud netiväljaandes Poogna Kratt
2014 avaldatud ajakirjas Värske Rõhk
2015 Friedebert Tuglase novellipreemia nominent!

Värske Rõhk 2015: "Taaskord nominatsioonidest. Kaarel Lehtsalu on Tuglase auhinna nominent novelliga "Ezigbo Nwoke", mis ilmus Värske Rõhu 39. numbris (sügis 2014). Tegu on Lehtsalu debüüdiga ja tundub, et selle puhul loodi lausa uus alamkategooria preemiale, nimelt parim uustulnuk. Palju õnne!"

***

Juba enne sõjaväge kirjutatud. Avaldatud netiväljaandes Poogna Kratt. Mõtlesin, et väärib meeldetuletamist.



Siinne Päike ei ole võrreldav kodusega. Eesti Päike on kui selle kidur kaksikvend, poole nõrgem ja poole vähema aruga. See siin lausa puurib läbi mu kõrbemustris kuue ja teeb seda kahekordse jõuga. Ma ei ole ikka veel täielikult aklimatiseerunud, higistan nagu siga keset augusti läppet südapäeva. Vee joomine ei paista aitavat, aga teen seda ikkagi. Mõistus käseb. Väikeste lonksudega. Tean, et kui seda ei tee hakkab mu päästikusõrm esimesena värisema ja seda ma ei taha.

Ma ei tea ikka veel miks kurat meid siia saadeti. "Do not engage! Wait for further instructions." Kolmandat ööpäeva istume siin võsas ja vahime viit savihütti, mis meie ees tolmusel lagendikul päikse käes aina pragulisemaks kuivavad. Millega me siin ikka nii väga engeidzime? Ootamine on aga vahel sõdurile veel kurnavam kui lahing.

Kaasavõetud vesi on otsas ja Bravo-Kaks on pool kilomeetrit lõunas asuvas ojas meie plaskusid täitnud. Vesi maitseb kahtlaselt, aga tänu Chlor-Floc veepuhastus tablettidele tean vähemalt, et ära ma ei sure.Küla elanikud joovad seda sama vett ju ilma tablettideta. Ju siis kõlbab ikka. Nad askeldavad oma igapäevaseid tegemisi juba kolm päeva aimamata, et neid viis meest võsast jälgivad.

Vaatan läbi oma M468 automaadi optilise sihiku kuidas naised suuri potte peakohal balanseerides jõest vett toovad. Mehi ei ole peale ühe, kes minu hinnangul võib olla vabalt kakssada aastat vana, aga võttes arvesse, et see siin on Kesk-Aafrika, võib ta vabalt ka ainult kolmkümmend olla. Lisaks mõned lapsed, vaevalt kümneaastased. Ülejäänud on kodusõtta värvatud. Või tapetud.

Bravo-Kolm lamab minust viis meetrit paremal. Kasutan ikkagi Crypt-Talk seadet enda kaela ümber,"Anything?" "Nothing." kõlab vastuseks. Me ei tea ikka veel mis selles külas, mille sarnaseid olen siin näinud sadu kui mitte tuhandeid, nii erilist on. Mille kuradi pärast me siin kükitame?


Neljanda päeva koidikul pigistan foolium kotikesest endale hommikusööki. Öö oli rahulik. Kogu rühm on sellega juba ammu harjunud, et magame keset savanni või dzunglit, kus liiguvad maailma kõige ohtlikumad elukad. Pärast seda, kui oled näinud kui jõhkralt kohalikud omavahel sõdivad, ei tundugi lõvid enam kõige hirmsamad.

Katkestan söömise poole mälumise pealt, kui kuulen enda ees samme. Kuidas keegi meile märkamatult nii lähedale sai? Libistan käe relvale ja sõrme päästikule, pöidla riivile. Ja siis jälle kohe eemale neist. Lapsed. Üks poiss seisab nüüd minust kõigest meetri kaugusel ja tundub, et ta vaatab otse minu poole. Ta ei näe mind. Kamuflaaz ülikond sulandab mind täielikult võsaga.

See poiss on külalastest kõige vanem, nii vähemalt tundub. Ta on kõige pikem ja teised käivad tal kannul kui pardipojad ema järel. Alles nüüd märkan midagi, mida kaugemalt ei olnud varem tähele pannud. See poiss on teistest veel millegi poolest erinev. Tema riided on puhtad ja uued võrreldes teiste omadega ning tal on tennised jalas. See on kahtlane. Väga kahtlane. Närin vinnutatud liha edasi. Aeglaselt. Vaikselt. Ja vaatan poisile otsa. Ta ei näe mind.

Teiselt poolt küla kostab vist mootorimüra, ma näen vaid ,et miski keerutab tolmu üles. Arvan, et ka teised ei näe midagi rohkemat. Poiss vaatab küla poole, aga jääb paigale. Siis kõlavad lasud. Ilma pikemalt mõtlemata tõusen istukile ja haaran kahe käega poisist kinni nii, et üks käsi ümber tema ja teine tema suul. Viskun külili ikka teda kinni hoides. Ei teagi mille peale ta rohkem ehmus, kas laskude või selle peale, et keegi ta pikali rabas.

Kuulen kuidas Bravo-Kolm raadio teel baasiga ühendust võtab. Meil ei lubata sekkuda ilma, et oleksime kindlaks teinud, et sihtmärk on kohal. Andmed saadetakse kohe välilaptopi. Külas kõlab uusi laske. Näen nüüd hüttide tagant välja astumas relvastatud mehi. Vorme pole. Mässajad.

Poiss üritab tulemusteta lahti rabeleda. Ta ei saa aru, mis toimub. Üritan teda rahustada:"It`s OK, it`s OK," aga sellest ei ole kasu. Ta karjub, õnneks summutan peoga tema kisa küllalt, et külasse seda kuulda ei ole.

Siis meenub mulle kuidas kaks kuud tagasi me üht mässajate laagrit ründasime ja ma ühest hütist läbi hiilisin. Seal istus üks ema koos lapsega ühes nurgas, ta hoidis tal ümbert kinni ja korrutas kohalikus keeles üht sõna. Näidates näpuga minu poole.


Selle peale too laps rahunes. Mis see oli, mida naine korrutas? Egibo noke? Zegibo? Ei. "ezigbo nwoke"*. kordan veel kord:"ezigbo nwoke". Poiss ei rabele enam. Mõjus. Väga hea.

Andmed ei ole veel laptopile jõudnud kui näeme külale lähenemas veel masinaid. Need on kohaliku armee värvidega. Demokraatlikud Tiigrid või mis iganes nad olid. Vahet ei ole, mässajad kutsuvad end Vabariiklasteks. Olgu kasvõi Ema Theresa Jüngrid lõppude lõpuks võitlevad omavahel lihtsalt kaks diktaatorit. Ja mille pärast? Tükikese kõrbe pärast.

Külas toimub tulevahetus. Mässajad on vähemuses ja olen kindel, et kui kõlab viimane lask on nad kõik manala teel. Ja kui kõik on rahunenud hoian ma hinge kinni, et paremini kuulda, mis külas toimub. Ka poiss ei ürita enam karjuda. Hoian tema ümbert siiski igaks juhuks kinni. Vaatan läbi optilise küla poole. "Thats weird," kuulen Bravo-Ühe häält läbi Crypt-Talki. Hüttide vahel, keset sõdureid seisab ka Demokraatlike Tiigrite juht, Omburo Shaare. Suhteliselt väikest kasvu mees.

"I got the data," ütleb Bravo-Kolm. Omburo on meie sihtmärk. Ja tema naine ja tema laps, kes luureandmeil selles samas külas peidus olid. Selge, miks me siin konutanud oleme. Mässajad ilmselt said samuti haisu ninna ja sellepärast siia kihutasidki. Ilmselt mõtlesid, et pühivad külakese maapealt, aga Omburo jõudis napilt kohale. Meie missioon on selge. Elimineerida Omburo, Bravo-Kolm on kindlaks teinud, et mees külas on tema. Elimineerida tema naine, Bravo-Kolm on kindlaks teinud, et tema on see sama naine, kellega Omburo hetkel kõneleb. Millest, ei tea. Kõige häirivam osa aga missioonist - elimineerida Omburo poeg. Näib, et ülemused ei taha korrata viga, mis tehti kord Somaalias. Tapeti mässajate liider, aga rühmitus hingitses edasi. Paari aasta pärast tuli välja, et liidri poeg, tol hetkel vaid 14 aastat vana, päris isa positsiooni.

Bravo-Viis, meie snaiper, teatab läbi Crypt-Talki:"I got visual on two targets, got a clear shot, do i shoot?" "Wait, where`s the kid?" küsib Bravo-Üks "Bravo-Three, do you have a visual?"

Bravo-Kolm:"Yes."
Ta vaatab mulle otsa.
"That`s the kid."

* Kesk-Aafrika Igbo keeles "hea mees" (good guy)

Teine ründeretk.

Istun enda musta Audi A4-ja ja hakkan maja eest välja manööverdama. Pean vist Tartusse sõitma. Tagurdades puruneb piduritross ning ma põrutan ema tuttuue Nissani ninasse. Paanikahoog tuleb peale. Mõlemad autod on sodid. Ma jään hiljaks...

Ärkan. Vaatan kella. 02:59
See oli vaid uni.
Kell 03:00 on äratus.

TEINE RÜNDERETK!

Täna pole lund, seega oleme kõik rohelises. Täna pole lumekrudinat. Vaid pori lirtsub saabaste all, kui veel äärelinna kruustänaval kõnnime. Seekord koer ei haugu. On palju pimedam ja minu ees olev sõdurite kolonn justkui haihtub öhe, kui metsa vahelisele teele lookleb.

Mul pole prille peas ja surnuaia tulukesed on seekord tuhmid ja udused.

Täna olime meie see rühm, mis pidi esmasest tõkkest läbi murdma ja nii looma võimaluse teistel rühmadel edasi rünnata. Seega, rohkem actionit.
Mina, rühmaülema sidemehena, ei saanud tulistada, polnud aega. Samas, keset püssirohu vingu ja paugutamist veel kaste märjas metsas ringi joostes tuleb tõdeda, et adrenaliinilaks on märgatav.

***

Luuregrupiga kohale jõudnuna istume kadettidega üheskoos ja suitsetame. Hommikune niiske metsaõhk on nii raske, et meie tubakasuits ei haju vaid tekitab seal samas meie peade kohal paksu, valge pilve.

***

Vastik on see, et jalad püsivad kuivad kogu rännaku, aga 10 minutit lahingut ja jalad on läbimärjad.

Saapad muutuvad tagasirännakuks raskeks.

***

Täna jõuame varem pataljoni tagasi. Teine kord ikkagi, kõik sujus veidi paremini.

Ma olen ikka väsinud, füüsiliselt ja vaimselt.

Mu tallanahk on nagu vakstu, see on vist jalaväelase tunnusmärk.

***

Kärdu üritab väita, et oleks minuga kestvuskõndimises konkurentsivõimeline. Ma ei vaidle väga innukalt. Muigan. Ja lasen sel minna. Viin saapad kuivama ja lähen kuuma dushi alla.

Esimene ründeretk.

27.märts

Ärkan hommikul kell kolm. Eelmise päeva päikselise ja kuiva ilma asemel tõotab tulla midagi hoopis vastupidist. Maha on sadanud umbes 5 cm lund. Tähendab, ikka läheb selga ka valge maskeerimis ülikond ehk "pelmeeni kostüüm". Ja see lumi hakkab ka kohe sulama. Üks sõna - läbimärg.
Kiire hommikuamps, varustus selga, moon laadida. Väljumine väeosast kell 04:00.
Tänaval haugub meie peale üksik koer, kui 30 meest lumekrudisedes ja vaikides astuvad.
Metsa vahele jõudes märkan äkki paremal metsa all tulukesi. Omamoodi ilus. See on surnuaed.
Ma olen rühmaülema sidemees. See tähendab, et olen kui ühe raadiojaama jalad, pean ülemal nagu takjas sabas püsima.
Etteruttavalt võin öelda, et kui rühmaülemateks on kolm sõjakooli kadetti, kes kordamööda vastutust üle võtavad, on nende kannul püsimine üpriski kurnav. Seda vist ei saagi päriselt sõnades edasi anda.

Kssh "Kolm null siin Bravo üheksa, kuuldel" kssh.
Kssh "Kolm null kuuldel" kssh.
Kssh "alustame liikumist" kssh
Kssh "sain, kolm null alustab liikumist"

Meie rühm on turmiüksus, ehk siis põhiline ründav üksus. Ja me jääme hiljaks, eksime ära. Jookseme, jookseme....

Lõpuks kui kohale jõuame on toetavad üksused juba kurnatud, kandnud kaotusi, nende moon on otsakorral. Kuid meist on pisut kasu, mis siis, et vahepeal tulistasime ka omade suunas.

Kompanii täidab enda ülesande. Ikkagi.

Tagasi rännakul saab vesi otsa. Ja mingil hetkel tunnen äkitselt väsimust.

Minu põrutuskindel Casio g770 G-Shock käekell näitab 15:01.

Olen ärkvel olnud 12, rännakul/rünnakul 11 tundi. Kõik riided ja ka saapad on läbimärjad ja rasked.

Sammus pole enam energiat. Relv ripub rihmaga küljel.

Veel umbes tund väeossa jõudmiseni.

Siis on 12 tundi koos.

Jalaväelane on äge olla.

Ülehomme 28.märts on kordus. Jääb ootama.