kui ma kuulan

oleks kui kuskil, kuhu kuulun
mu äng laseb hingata ja ma
naudin suuri värske õhu sõõme
kui ma kuulan Zeppelini
ja lasen juhthoobadest lahti
kõik põõsad põlevad mu ümber
ja mulle lendab tuhka silma
kui ma kuulan Zeppelini

kord kodu aiast üle kaedes
üle lagedate põldude, sinna,
Päikse loojumise suunda
tundsin kuidas Maa mu jalge all hingab
ma tundsin end nii paratamatult eksisteerivana,
et mul hakkas endast kahju
ma tunnen, et mul on algus ja lõpp
kui ma kuulan Zeppelini

ise

ise pole iseloom
on ise loom
-igaüks ju see
kes keegi pole-
näeb kiirustades ennast nurga taha kadumas
ja peatub aeg ta mälestustel

vaikselt enda ette karjudes
aksepteerib absoluutset tõde
et ta üksik hing pole loodud ülal
hoopis all

äng

äng
see mind-ei-huvita-mis-ilm-õues-on äng
see hingemattev ja sind rinnust kui särki kuivaks väänav, krussi keerav äng
jah, see ma-ei-tea-kes-ma-olen äng
su mõtteid tummaks muutev ja sind kurdistav, su silmi märgav äng
su lootustest tühjas elutoas laest alla pressiv äng
sind enda raskes embuses hoidev äng
sind enda omaks nõudev
sinu soove mitte kuuldev mitte eales sind maha jättev
sinuga surmani kui siiami kaksik kokku nõelutud
ja liimitud ja klammerdatud
su lähedasi kaugele lükkav ja sind tuimaks muutev äng
su raskes ja pealispindses hingetõmbes ennast avalikult peitev
ja su kõri poov
sind jälitav kui luuredroon
sinuga kui üheks saanud äng
sind ribadeks rebiv
karjuma ajav, ahastusse uputav
ja üksi jättev äng
su domina ja kinnisidee
su ainus, kelle tulekusse usku on
su droogide droog
su olemise oletatuse
ja kindla teadmise, et oled olemas äng