WTF?: Peataolek - "Košmaar"

Hommikune udu püsis kui raske loor sambla kohal. Õhk oli karge ja niiske. Hingata oli hea ja kerge. Tõusin püsti. Känd oli niiske ja nüüd ka minu viigipükste tagumik. Kingadenahk tõmbas jalalabade ümber pisut koomale. Kingad olid kastesest samblast läbimärjad. Kobasin ülikonna taskud läbi ega leidnud midagi ühe katkise Davidoffi ja tikutoosi. See oli minu ellujäämiskomplektiks. Kuuselatvade vahelt hakkas paistma esimesi tuhmkollaseid päiksekiiri. Saabus hommikute kõige külmem hetk. Just siis, kui udu kondenseeruma hakkab ja Päike veel peale paista ega soojenda. Mäletan, et ma ei lõdisenud peale ühe värina, mis üle keha sujus. Kartsin seda Päikest. Polnud teda ammu sellises eheduses näinud, minu pilku ja teda ei eraldanud Police või Rayban või Armani. Ma ei tundnud end temaga sõber olevat. Mida ta ütleb? Mida ma ütlen? Kas on üldse midagi rääkida? Miks ma siin olen? Ma ei olnud Krisiga aasta ja seitse kuud sõnakestki rääkinud. Ma ei osanud mitte midagi oodata, aga ma ei olnud närvis. Me olime alati olnud sellised sõbrad, kes ka pärast pikka mitte nägemist käitusid, nagu oleks vaid tunnikese lahus olnud. Seekord ei tundunud aga kõik päris nii nagu alati.
Kris avas ukse. See ei olnudki Kris. See oli mingi naine.

Ma tahtsin temaga kohe seksida!


***


Istun autosse. See lõhnab hästi. Nagu kõik tuttuued asjad. Hingetud plastmassi tükid. Istun ja imestan. Miks mul sellise auto võtmed on? Sellise rohelise jõleduse. Automaailma chiuaua. Rõve.

Vähemalt on Chevy.


***


Leian ärgates enda kõrvalt tumedaks peesitatud nahaga naise. Ta on ilus, aga mitte hingematvalt. Ta on täpselt nii ilus, et kui teda kokalaksusena baaris nägin, siis pidin ta kohe saama. Saingi. Ma olen kõikvõimas. Meie riided on voodi jalutsi juures põrandal laiali. Ta keerab natuke ennast. Ta ei maga sügavalt. Mulle meeldib ta seljakumerus ja tagumik. Silitan kätt mööda ta keha kuni reiteni. Siis tagasi üles poole. Pigistan õrnalt kannikat. Mul läheb kõvaks. Ta vist hakkab ärkama. Hea. Nihutan end. Suudlen ta selga ning liigun keelega mööda selgroogu alla poole. Ta ärkab. Ja tunneb mu sõrmi enda jalgevahes. Teise käega võtan ta puusast ja väikese suunamisega ajab ta end urvi. Täpselt nii, et mul on kõigele ligipääs. Lakun.

Toa uks avaneb.

"Emme"

Vaatan otsa umbes nelja aastasele tüdrukule. Tema silmad on täis segadust, tema ei tea, mis toimub. Ta ei saa aru. Minu silmad vahivad tema omadesse üle ta emme kumera kannika. Mu keel peatub. Ei peatu. Mida ma teen? See on vist illegaalne. Kõige vastikumal moel üldse.

Naine märkab loomulikult kohe. Tõuseb, krabab teki endaga, tütart enda ees lükates väljub toast.

Ma keeran selili. Ma keeran silmad kinni.
Magan veel.

Lõpuks viiekorruselise magala ees seistes tõden, et olen kesklinnast kaugel. Ja et mul oleks autot vaja.


***


"Kas sa tead kes ma olen?"
"Täpselt tean."

Mu randmed soonivad ja neis oleks kui lõke alustatud. Nüüd ma tean, mis tunne Ahmedil sarnaselt rippudes oli.

"Kelle käsul sa siin oled?"
"Pole sinu asi. Sa võid ju arvata."
"Keegi Ahmedi sõpradest?"
"Ah?"
"Türa, mina ei tea, mis ta õige nimi oli. Lihtsalt, see..." üritan nii palju kui veel käte ja sõrmedega võimalik žestikuleerida on "...see. See Meenutab mulle teda."

Kiilaspea ainult mõmiseb. Ja siis pöörab ta enda mustas maikas torsot ja ma näen midagi, mida ei oodanud kunagi näha. Minule läheneb rets. Matšeetega. Rabelen, aga asjatult. Ta Võtab oma aja. Hoiab suurt nuga hooletult enese ees ja läheneb. Irve näol. Türa!

Mul on ainult üks võimalus. Üks šanss.

Kui ta on piisavalt lähedal tõmban valutavaid randmeid karje abil leevendada proovides jalad üles. Vasaku keeran põlveõndlast ta parema, noaga käe ümber. Teise jala kingakontsaga, idioot jättis mulle kingad jalga, virutan kogu jõuga talle pisut alt üles vastu nina. Ta kaotab teadvuse ja vajub pisut vasakule pikali. Raputan end. Lausa karglen randmete otsas ning laekonksud annavad järgi. Lajatan sabakondiga vastu põrandat. Randmed jooksevad verd ja ma olen kindel, et midagi on katki, midagi on rebenenud ja midagi kohe kindlasti on nihestunud.

Kuulen majast väljas autouste paukumist. Haaran matšeete kaasa. Põgenen läbi akna ja üle tara maja taha metsa.


***

Kiviklibu klõbin asfaldil vaikib, kui seisma jään. Kingad on nüüd kuivad, aga nahk ei näe enam uus välja. Tallaservad on mullased. Päike pikendab kiirelt minu varju mu ees. Lõuna hakkab saabuma. Võtan pintsaku seljast. Silmitsen pisut üles vasakule ja siis metsa vahele jooksvat asfaltkattega külateed. Ma olen külas, mitte otseselt. Ma olen külade maal, külade piirkonnas, on seal siis vahet? Kas ma olen küla keskel või külade keskel. Kõik üks küla. Kogu see riik. Aga siiski. Trolle siin ei ole. Siin on vaikus. See on õõvastama panev.
Millegi pärast paneb see kõik mind isale mõtlema. See tühjus ja mõttetus. See distants ja eraldatus. Otsustan läita oma pooliku Davidoffi. Ülejäänud tikud viskan minema. Kui ma olen küllalt mees, et ühe toosi tikkudega maailmas hakkama saada, olen ma ka küllalt mees, et ka ilma hakkama saada. Sigarett lõpeb liiga kiirelt. Mudin alles jäänud filtrit sõrmede vahel. Ja hakkan astuma.
Pintsak sõrmekonksu otsas järele lohisemas.


***


Kuidagi alateadvuslikult teades või mäletades midagi kuskilt kaugusest, tundub nagu aegade tagusest kohast, vaatan parklas ringi. Ja leian otsitu. Väljaspool parkimiskohtade rida seisab tumesinine Škoda. Roolis olev mees toetub seljatoele. Ma ei näe tema pilku, sest see on tumedate prilliklaaside taga, aga ma tean, et ta vaatab mind. Ta ootas mind. Ta on mind mõnda aega. Juba päevi jälitanud.

Avan kindalaeka. Seal lebab laetud Beretta.
Kõrvalistujaistme alt leian nahkpeaga matšeete.
Astun autost välja. Škoda poole. Beretta vasakus, nuga teises.

Mees tuleb Škodast välja. Sirutab käed enda ette. Mida sa ikka teed? Sa ei saa seda teha. Ma olen politseinik!

Tulistan kolm lasku enne, kui ta relva jõuab krabada. Õlga. Reide. Labajalga. Ta karjub ja ropendab. Kuid seisab.
Lasen Beretta asfaldile kukkuda.
Löön kinganinaga ta vasakusse põlveõndlasse. Ta vajub põlvili.
Tõstan ja võtan matšeetele hoogu.
Sihin kuklasse.