WTF?: Wiimane! - Indiaanitüdruk

NB: Soovitav on lugeda enne ka kogu eelnevat WTF sarja!

***


Toomas on leidnud üles nende noorte diilerite pesa, kes enda kaks idioodist sõpra tema ja Kalmeri järele saatsid. Innukus on alati noorte kriminaalide voorus ja pahe korraga. Ajutegevus on nullitud kiirest edust ja  tegelikult müügiks mõeldud narkootikumidest. Kalmer oli olnud armuline ning ei lasknud neid kohe maha lüüa. Ainult hoiatada ning see maksis talle elu. Siinkohal saab aga nolkide amokijooks läbi.

***

Sellised noored algajad ei ela turvaustega korterites, neil pole kuulikindlate klaasidega autosid. Nad näevad välja nagu tavalised vaesed üliõpilased ja elavad räsitud ühiselamutoas. Hea kate politsei, lapsevanemate ja komandantide eest, aga minu eest see neid ei päästa.

Halogeenvalgustid süttivad plõksudes, kui pikka koridori astun. Kirjudest seinadest pudeneb näpuotsatäis krohvi. Kingakontsade heli kajab, aga see ei loe, sest keegi ei oska mind oodata. Siin majas elab palju inimesi, seega otsustasin ma tegutseda vaikselt, võtsin kaasa vaid matšeete, mille saatus tundub minu omaga juba täielikult põimitud olevat. Käepideme ümber keritud teip on koos kuivanud verega, millest osa on mu enda. Astun kuratliku numbriga ukse taha ja jään sinna seisma ning kuulatan.

Sisenen tuppa ja sulgen enda järel kiirelt ukse.

***

Võõras, mustas ülikonnas mees, lükkab väsinud ukse pärani. Hinged vigisevad vakuumilaadses vaikuses ja avaneb vaatepilt, mille sarnast pole isegi tema ammu näinud. Aknaklaasid on granaadiplahvatuse tagajärjel eest paiskunud. Põrand on kaetud vere, klaasikildude ja mööblilaastudega. Keset pruuni papp-plaatpõrandat lamab noormees, kelle ribide vahel tolkneb verest tilkuva pika teraga džunglinuga. Teine, lõigatud kõriga mehehakatis on riide- ja külmkapi vahele kössi virutatud. Kolmanda lõi granaat arvatavasti otse üles ja siis lasi lössis sisikonnaga, kirjutuslauale, otse kokaiini hunnikusse variseda.

Akna alla, diivani seljatoe taha ilmselt täpselt enne plahvatust peitu viskunud mees tirib hambad ristis ja ägisedes end diivani tagant välja. Teda saadab vaikne klaasikildude krabin.

Võõras astub üle keskpõrandal lebava laiba, diivani poole, kuid diivanil istuv olend sunnib ta äkitselt peatuma.

***

Tanksaabastes, mustade, auklike sukkadega, miniseelikus, smaragdrohelise mantli, alaseljani punaste juuste ja sõjamaalingutega indiaanitüdruk tõuseb püsti ja suunab enda kuluhõbedase revolvri võõra poole.

"Ei, tema on minu."

Võõrast nii revolvritoru kui pilguga sihtides kükitab tüdruk ja krabab põrandal lamaval mehel lipsust, kerib selle ümber käelaba ja siis ajab sõrmed ka särgikaeluse taha. Ta hingab rahulikult välja, tõuseb püsti, langetab pisut relva, keerab pilgu uksele ning lohistab mehe ruumist minema.


***

Punased huuled.
Leekides tuba.

WTF?: Universum - "Vanakurat!"

Antud tekst on nii öelda WTF?i "universumist" ja peaosas on narkarist palgamõrvar Toomas Kroon. Kuhu ja kuidas see lugu aga eelnevate lugudega sobitub? Selles ei ole ma kindel. Kui aus olla, siis oli juba eelmise jutu, Peataoleku, viimane peatükk "Košmaar" kuidagi nii öelda "far out there"... Ehk sellepärast kogu asja nimi ongi WTF? (what the fuck?)

Püstol või revolver ei ole kunagi nii hirmuäratav kui üks suur nuga. Või väike nuga, vahet pole. Mõte tulisest ja kiirest kuulist läbi lauba ei ole üldse nii verdtarretav kui mõte vahedaks ihutud terast, mis su kõõluseid lõigub. Reservuaari koerte stiilis su kõrvu lõigub. Mis iganes. Nuga on, öelge te, mis te ütlete, igati jubedam, kui püstol või revolver.


***


Kleeplint rebenebki lõpuni ning mu käed on vabad. Kaks idiooti ei pööra mulle veel tähelepanu. Neil on vaja surnud Kalmerit togida. Uhked on oma kogemata saavutatu üle. Nad tõesti vist ei tea, millise pasarahe nad enda ja oma lähedaste peale tõmbasid. Kalmer reaalselt ei olnud lihtne narkodiiler. Mina ju peaksin teadma. Ahmed ja kõik teised oleksid ka pidanud teadma. Ja kui ei teadnud, tegin mina neile selle selgeks.


***


Ja just nimelt, püstol ja revolver. Ma vihkan, kui lollid ja rumalad ei tee neil kahel vahet. Püstol ei ole revolver. Kõik need imbetsillid võiks püstoliga veneruletti mängida. Jah, püstoliga.


***


Avan enda käekella metallrihma ja libistan kella ümber parema käe sõrmede. Kell peab täitma metall-nukkide funktsiooni. Nüüd on vaja ainult õiget hetke oodata. Hehe. Üllatus, üllatus - munnid!


***


Kalmer tõesti ei olnud lihtne narkodiiler. Kes ta siis oli? Mis oli tema saladus? Mis ta tegi nii võimsaks?


***


Kallutan end võimalikult palju tahapoole, kui Maika mulle matšeete tera nina alla topib. Ta tuleb lähemale, kallutab ennast ja see sobib mulle. Ma ei kuula, mida ta seletab. Märkan, et Suur Apelsin ei jälgi meid vaid vahib laipa ikka veel. Nüüd on õige hetk.

Kallutan pea paremale, et vältida teraga näkku saamist. Kraban vasaku käega nuga hoidvast randmest. Parema käega annan hooga haagi, mis tabab otse oimukohta. Tirin teda enda poole, see on kerge, ta pole tasakaalus. Enne, kui ta selili minu vasakul küljel põrandale prantsatab taban teda veel korra. Otse ninasse. Ise suudan säilitada toolil balansi. Vaatan otse ette. Suur Apelsin tormab minu poole.

Kallutan end Maika peale pikali. Kinni seotud sääred teevad valu, tooli nurgad tungivad põlveõndlatesse. Kell kukub Maika pea kõrvale maha. Kraban revolvrist, mis on veel ta vasakus peos.

Apelsinil on tohutult jõudu, sest ta rebib mind koos tooliga püsti. Siis ligineb ta mulle vasakult. Keeran relva enda näo ees tema poole ja tõmban päästikut. Mulle pritsib verd näkku, püssirohu sähvatus teeb vasakule silmale haiget ja kõrvus hakkab tugevalt vilistama.

Vasak käsi liigub instinktiivselt silma peale. Parem suunab toru Maika näo suunas. Vajutan päästikut. Teise korra. Veel mõned korrad, aga neil kordadel relv ainult klõpsub. Kuulid on otsas. Mina seda ei kuule.

Viskan tuki põrandale. Kakun jalad tooli küljest lahti ja tõusen karjudes püsti. Ultravägivald on osa minust. Ma olen jälle võidukas. Mismoodi? Kas Vanakurat ise juhib mu kätt ja silma ja mõtet? Mis kuradi moodi ma ikka veel elus olen?

Jalad on surnud. Ma ei püsi püsti. Vajun betoonile. Rusuv hais - veri, püssirohi, surm. Kaotan teadvuse. Viimane pilt, mida näen, on Kalmeri lõhkine kõri, kust enam ei voolagi väga palju verd.


***


Mis oli Kalmeri saladus? Mis tegi ta nii võimsaks?

Mina.

WTF?: Universum - "Käekell"

Antud tekst on nii öelda WTF?i "universumist" ja peaosas on narkarist palgamõrvar Toomas Kroon. Kuhu ja kuidas see lugu aga eelnevate lugudega sobitub? Selles ei ole ma kindel. Kui aus olla, siis oli juba eelmise jutu, Peataoleku, viimane peatükk "Košmaar" kuidagi nii öelda "far out there"... Ehk sellepärast kogu asja nimi ongi WTF? (what the fuck?)

Kui üks korrumpeerunud, neurootiline ment nurgataguses parklas suure noaga kuklasse saab, siis see ei muuda suurt maailmapilti absoluutselt. Keegi ei hooli tegelikult. Naine leiab uue munni ja lapsed leiavad uue rahakoti, mida tühjaks pumbata. Ülemused leiavad uue etturi. Ment on ment. Kedagi ei koti.

Kalmeri tool vajub põrandale. Ta kaelast voolab tohutult verd, mis seguneb betooniklibu ja tolmuga. Võigas lõpp, mida enesele ei soovi. Mina ei kavatse niimoodi surra. Niimoodi pimeduses verekaotuses ja õhupuuduses. Ma ei tea, kas ta püsis veel elus pärast kõri lõhki lõikamist, aga kardan, et nii see oli. Ta huuled maigutasid veel nagu kalal, kes kuival. Imperaatori hääletu ja mõttetu lõpp kuskil mahajäetud kolhoosilauda põrandal.

Jah, maailmal on veel rohkem ükskõik suvalise narkodiileri surmas. Kalmer aga ei olnud lihtne diiler. Jah, imperaator langes mu enese verdtäisvalgunud silme ees, aga impeerium ei olnud veel lagunenud. Need juhmid sitapead ei teadnud, millesse end mässisid.

Ma ei mõistnud, mismoodi sellised juhmardid küll meid nii sita sisse suutsid vedada. Nad ei näinud välja nagu keegi oleks seda tegelikult organiseerinud. Nad tundusid nii juhuslikud. Kuidas me nende silmis küll selle ära teenisime?

Kas ma olin tapnud mõne nende sõbra? Ma ei tea. Tapmine oli minu jaoks juba igapäevane rutiin. Iga kord ei olnud nii graafiline nagu Ahmed ja tema sõbrad. Tihti peale oli mõni elu lõppenud tuimalt teele saadetud kuulist. Ja kuule jagus.

Nendel kahel sitapeal oli ilmselgelt juhuslikult vedanud. Kus oli Kalmeri ihukaitsja? Kui surnud, siis surnud, aga kui ei... siis ka tegelikult juba surnud. Ma tapan tolle raisa ise ära, kui tal siiani pole olnud oimu juba surra. Neil sitakottidel on aga tõsine õnn, et nad on saanud meid sellesse olukorda. Ma ei mäleta mitte midagi. Mul on olnud ka endal oma jagu seda õnnetut õnne - juhust. Ilma selleta ei oleks ma isegi elus. Kuid ma tean, et mingil hetkel õnn pöördub ja siis tuleb olla leidlik ja julm. Külm, kalkuleeriv ja julm. Otsekohene ja konkreetne. Need kaks - Suur Apelsin ja Maika - need ei olnud mitte midagi neist. Neil oli vaid nende õnn, mis oli pöördumas.

Venitamise, sikutamise ja tirimise ja hõõrumise peale hakkas mu randmete ümber olev kleeplint järele andma. See rebenes.

Maika kargles maas seotu ja veritseva Kalmeri ümber. Ta tulistas enda revolvrist temasse kaks lasku. Ka kolmanda. Lasud kõlasid ja kajasid valusalt, minu kõrvad olid jätkuvalt lukus. Olin kurt. Ma ei kuulnud nende sõnu. Lugesin nende huultelt vaid roppusi, kui nad sülitades Kalmeri ja ilmselgelt ka minu üle irvitasid.

Sain käed vabamaks ja liikuma. Tundsin, et mu vasaku randme ümber oli mu käekell alles.

WTF?: Universum - "Kohatu muie"

Antud tekst on nii öelda WTF?i "universumist" ja peaosas on narkarist palgamõrvar Toomas Kroon. Kuhu ja kuidas see lugu aga eelnevate lugudega sobitub? Selles ei ole ma kindel. Kui aus olla, siis oli juba eelmise jutu, Peataoleku, viimane peatükk "Košmaar" kuidagi nii öelda "far out there"... Ehk sellepärast kogu asja nimi ongi WTF? (what the fuck?)

Tunnen rõske betooni lõhna. See on raske ja rusuv tunne. Mu silmad on kinni seotud ja ma ei suuda leida enda kehal kohta, mis ei valutaks. Surun hambad kokku. Valu. Tõmban keelega üle hammaste. Need on terved. Huuled on kinni kuivanud, arvatavasti verised ja katkised. Hingan aeglaselt ja pikalt veel rusuvat õhku kopsudesse. Üks nina pool on samuti kinni. Kuulen samme. Need liiguvad kuskil minust vasakul. Keegi liigutab end veel minu selja taga. Ma olen istukil, ilmselt tooli külge kinni seotud. Teibiga, sest kui üritan end pisut nihutada siis kakub miski mu käekarvu.

Kolmas hääl, mida eraldan, on valuoie, mis kõlab minust eespool, pisut paremal. Ma kahtlustan, et see on Kalmer. Tundub tuttav. Eeldan, et ka tal on oma tool ja oma teip. Viimane mälestus on košmaarne bläkkout. Matšeete. Hingan raskelt välja, rinnakorv on valus. Türa, mis juhtus?


***


Unenäod. Need on imelikud. Ühed, mida nägid kauges lapsepõlves, võivad sind kummitada terve elu. Mäletan und, kus oli mingi raskus. Just nimelt, defineerimatu raskus, mis surus ja hoidis mind kinni. See oli vaid uni, aga see oli liigagi reaalne prepubeka jaoks. See mõjutas minu mõttemaailma.

Teine õudusunenägu oli veel jubedam. Miski või keegi ajas mind taga, aga ma ei jõudnud eest joosta. Mu jalad ei liikunud, olin kui tõrva vajunud. See saamatuse ja jõuetuse tunne hoidis end minus ka siis, kui ma tegelikult suutsin joosta. Kiirelt, kaua, kaugele - see ei muutnud painajaid.

Ja ma ei mäleta mitte ühtegi head unenägu. Need hajuvad kõik kohe pärast seda, kui silmad avan.

See siin ei ole unenägu. Neist olen ma ammu üle ja jagu saanud.
See siin on reaalsem kui sinu sitane töö, frigiidne naine ja luuserist laps.


***


Kõrvakiil. Valu ei eristu. Vaid teravus - see äratab ja ergutab. Silmaside kisutakse ära. Silmi avada ei ole liiga valus, sest valgus on piisavalt hämar. Mu silme ees avaneb pilt, mis on tuttav briti gängsteri filmidest. Valges maikas ja sinistes, valge triibuga dressides, habetunud mees seisab minust vasakul. Ta vasakus käes on kuuelasuline revolver. Minust vasakul ongi toolil kinni seotud Kalmer. Tema silmaside on veel peal.

"Noh, polegi enam nii kõvad vennad, mis?"
"Kes sa oled?" kohiseb Kalmer. On tunda, et tal on valus rääkida.

Maikas mees võtab hoogu ja lööb jalaga Kalmerile makku. Tool vajub tahapoole betoonpõrandale. Minu selja tagant astub välja teine dressides mees. Tema habe on heledam, seljas on tal t-särk kirjaga "Go big orange". See ajab mind muigama. Kohatu on muiata, aga kui kohatu on kanda piinamisele mingit kuradi totrat särki. Raisk. Vittu.

Suur Apelsin tõstab Kalmeri uuesti püsti. Avan suu ja korisen.

"Ou... sitapead... "

Saan mõlema sitapea tähelepanu.

"Minge vittu!"

Mõlemad sitapead muigavad.

"Muiake, muiake... ma tapan ära teid..."

See teeb neile loomulikult nalja.


***


Siiski on unenägusid, mis ei ole painajad. Paljudes unenägudes ma olen sõdur. Mul on relv ja ma sõdin. Mille eest? Mille jaoks? Seda ma ei tea.

Ja teises ma lendan.

Ja kolmandas ma kepin kedagi.
Kas vittu, näkku või otse ajudesse.


***


Varem ma ei märganud, et maikas sitapeal on matšeete. See on see sama, mida mina mäletan. Kuidas ta selle sai? Kuidas ma ikkagi siia sain? Mõlemad sitapead naeravad. Maika võtab hoogu ja lööb käepidemega Kalmerile lagipähe. Valu arvatavasti ei eristu, sest karjet ei järgne. Mu vererõhk tõuseb, kõrvad lähevad lukku, minu jaoks toimub kõik vaikuses ja vaakumis.

Maika astub sammu tagasi. Lööb Kalmerile jalaga näkku nii, et K pea vajub kuklasse. Ja siis lõikab maikas sitakott Kalmeril matšeetega kõri läbi.

Ma muigan.

WTF?: Peataolek - "Košmaar"

Hommikune udu püsis kui raske loor sambla kohal. Õhk oli karge ja niiske. Hingata oli hea ja kerge. Tõusin püsti. Känd oli niiske ja nüüd ka minu viigipükste tagumik. Kingadenahk tõmbas jalalabade ümber pisut koomale. Kingad olid kastesest samblast läbimärjad. Kobasin ülikonna taskud läbi ega leidnud midagi ühe katkise Davidoffi ja tikutoosi. See oli minu ellujäämiskomplektiks. Kuuselatvade vahelt hakkas paistma esimesi tuhmkollaseid päiksekiiri. Saabus hommikute kõige külmem hetk. Just siis, kui udu kondenseeruma hakkab ja Päike veel peale paista ega soojenda. Mäletan, et ma ei lõdisenud peale ühe värina, mis üle keha sujus. Kartsin seda Päikest. Polnud teda ammu sellises eheduses näinud, minu pilku ja teda ei eraldanud Police või Rayban või Armani. Ma ei tundnud end temaga sõber olevat. Mida ta ütleb? Mida ma ütlen? Kas on üldse midagi rääkida? Miks ma siin olen? Ma ei olnud Krisiga aasta ja seitse kuud sõnakestki rääkinud. Ma ei osanud mitte midagi oodata, aga ma ei olnud närvis. Me olime alati olnud sellised sõbrad, kes ka pärast pikka mitte nägemist käitusid, nagu oleks vaid tunnikese lahus olnud. Seekord ei tundunud aga kõik päris nii nagu alati.
Kris avas ukse. See ei olnudki Kris. See oli mingi naine.

Ma tahtsin temaga kohe seksida!


***


Istun autosse. See lõhnab hästi. Nagu kõik tuttuued asjad. Hingetud plastmassi tükid. Istun ja imestan. Miks mul sellise auto võtmed on? Sellise rohelise jõleduse. Automaailma chiuaua. Rõve.

Vähemalt on Chevy.


***


Leian ärgates enda kõrvalt tumedaks peesitatud nahaga naise. Ta on ilus, aga mitte hingematvalt. Ta on täpselt nii ilus, et kui teda kokalaksusena baaris nägin, siis pidin ta kohe saama. Saingi. Ma olen kõikvõimas. Meie riided on voodi jalutsi juures põrandal laiali. Ta keerab natuke ennast. Ta ei maga sügavalt. Mulle meeldib ta seljakumerus ja tagumik. Silitan kätt mööda ta keha kuni reiteni. Siis tagasi üles poole. Pigistan õrnalt kannikat. Mul läheb kõvaks. Ta vist hakkab ärkama. Hea. Nihutan end. Suudlen ta selga ning liigun keelega mööda selgroogu alla poole. Ta ärkab. Ja tunneb mu sõrmi enda jalgevahes. Teise käega võtan ta puusast ja väikese suunamisega ajab ta end urvi. Täpselt nii, et mul on kõigele ligipääs. Lakun.

Toa uks avaneb.

"Emme"

Vaatan otsa umbes nelja aastasele tüdrukule. Tema silmad on täis segadust, tema ei tea, mis toimub. Ta ei saa aru. Minu silmad vahivad tema omadesse üle ta emme kumera kannika. Mu keel peatub. Ei peatu. Mida ma teen? See on vist illegaalne. Kõige vastikumal moel üldse.

Naine märkab loomulikult kohe. Tõuseb, krabab teki endaga, tütart enda ees lükates väljub toast.

Ma keeran selili. Ma keeran silmad kinni.
Magan veel.

Lõpuks viiekorruselise magala ees seistes tõden, et olen kesklinnast kaugel. Ja et mul oleks autot vaja.


***


"Kas sa tead kes ma olen?"
"Täpselt tean."

Mu randmed soonivad ja neis oleks kui lõke alustatud. Nüüd ma tean, mis tunne Ahmedil sarnaselt rippudes oli.

"Kelle käsul sa siin oled?"
"Pole sinu asi. Sa võid ju arvata."
"Keegi Ahmedi sõpradest?"
"Ah?"
"Türa, mina ei tea, mis ta õige nimi oli. Lihtsalt, see..." üritan nii palju kui veel käte ja sõrmedega võimalik žestikuleerida on "...see. See Meenutab mulle teda."

Kiilaspea ainult mõmiseb. Ja siis pöörab ta enda mustas maikas torsot ja ma näen midagi, mida ei oodanud kunagi näha. Minule läheneb rets. Matšeetega. Rabelen, aga asjatult. Ta Võtab oma aja. Hoiab suurt nuga hooletult enese ees ja läheneb. Irve näol. Türa!

Mul on ainult üks võimalus. Üks šanss.

Kui ta on piisavalt lähedal tõmban valutavaid randmeid karje abil leevendada proovides jalad üles. Vasaku keeran põlveõndlast ta parema, noaga käe ümber. Teise jala kingakontsaga, idioot jättis mulle kingad jalga, virutan kogu jõuga talle pisut alt üles vastu nina. Ta kaotab teadvuse ja vajub pisut vasakule pikali. Raputan end. Lausa karglen randmete otsas ning laekonksud annavad järgi. Lajatan sabakondiga vastu põrandat. Randmed jooksevad verd ja ma olen kindel, et midagi on katki, midagi on rebenenud ja midagi kohe kindlasti on nihestunud.

Kuulen majast väljas autouste paukumist. Haaran matšeete kaasa. Põgenen läbi akna ja üle tara maja taha metsa.


***

Kiviklibu klõbin asfaldil vaikib, kui seisma jään. Kingad on nüüd kuivad, aga nahk ei näe enam uus välja. Tallaservad on mullased. Päike pikendab kiirelt minu varju mu ees. Lõuna hakkab saabuma. Võtan pintsaku seljast. Silmitsen pisut üles vasakule ja siis metsa vahele jooksvat asfaltkattega külateed. Ma olen külas, mitte otseselt. Ma olen külade maal, külade piirkonnas, on seal siis vahet? Kas ma olen küla keskel või külade keskel. Kõik üks küla. Kogu see riik. Aga siiski. Trolle siin ei ole. Siin on vaikus. See on õõvastama panev.
Millegi pärast paneb see kõik mind isale mõtlema. See tühjus ja mõttetus. See distants ja eraldatus. Otsustan läita oma pooliku Davidoffi. Ülejäänud tikud viskan minema. Kui ma olen küllalt mees, et ühe toosi tikkudega maailmas hakkama saada, olen ma ka küllalt mees, et ka ilma hakkama saada. Sigarett lõpeb liiga kiirelt. Mudin alles jäänud filtrit sõrmede vahel. Ja hakkan astuma.
Pintsak sõrmekonksu otsas järele lohisemas.


***


Kuidagi alateadvuslikult teades või mäletades midagi kuskilt kaugusest, tundub nagu aegade tagusest kohast, vaatan parklas ringi. Ja leian otsitu. Väljaspool parkimiskohtade rida seisab tumesinine Škoda. Roolis olev mees toetub seljatoele. Ma ei näe tema pilku, sest see on tumedate prilliklaaside taga, aga ma tean, et ta vaatab mind. Ta ootas mind. Ta on mind mõnda aega. Juba päevi jälitanud.

Avan kindalaeka. Seal lebab laetud Beretta.
Kõrvalistujaistme alt leian nahkpeaga matšeete.
Astun autost välja. Škoda poole. Beretta vasakus, nuga teises.

Mees tuleb Škodast välja. Sirutab käed enda ette. Mida sa ikka teed? Sa ei saa seda teha. Ma olen politseinik!

Tulistan kolm lasku enne, kui ta relva jõuab krabada. Õlga. Reide. Labajalga. Ta karjub ja ropendab. Kuid seisab.
Lasen Beretta asfaldile kukkuda.
Löön kinganinaga ta vasakusse põlveõndlasse. Ta vajub põlvili.
Tõstan ja võtan matšeetele hoogu.
Sihin kuklasse.

WTF?: Peataolek - "Totally badass killer"

Avan silmad, kui väljas on valge. Ma laman käed-jalad laiali, kõhuli voodil. Padjad on vist põrandal. Mul on tunne, et minu vasak näopool on voodilinaga üheks sulanud, ma olen nagu soojast plastiliinist ja siia lömmi vajunud. Piiksumine. Fucking piiksumine. Türa, mis asi see on? Mis asi see lärmab? Lohistan ülakeha voodiääre poole, näen põrandat. Selle tunnen ära. See sama oksele ajav tumepunane, mummudega. Ma tahan oksendada selle peale. Ja siis selle põlema panna. Kogu selle hotelli!

Mis türa see piiksub? See on ju hotellituba, siin ei ole äratuskelli. Siin pole üldse kelli. Ainult voodi ja laud ja vana telekas ja vetsupott ja oksele ajav põrand. Jube! Munni küll! Mis türa see piiksub?

Keeran end selili. Mul on seljas must ülikond. Enda mäletamist mööda ma ei oma ülikonda. Piiksumine ajab juba närvi. Tõstan käed silme ette. Märkan paremal randmel mattmusta metallist Casio käekella. See piiksubki! Vajutan kõiki nuppe kuni saabub vaikus. Mille jaoks mul äratus oli sätitud? Ja ka käekella ma enda mäletamist mööda ei omanud.

Eelmine purunes juba tol saatuslikul ööl pargis.

Mis päev täna on? Vaatan uuesti kella. Seal on päeva näit olemas. Fri. Reede.

Milline reede?

Lohistan end voodi servale ja lükkan end aeglaselt püsti. See ei ole minu tuba. See on sviit. Miks ma siin olen? Spordikott on põrandal. Elavdun. Kiired kaks sammu. Kükitan. Automaat ja Makarov on alles. Beretta mitte. Türa! Mis toimub?

Kotis ei ole muud. Sobran taskutes. Sealt leian kaks sajalist, mitte rohkem. Kus mu raha on?

Jalutan vannituppa, et külma vett näkku visata, end värskendada. Peeglist vaatab vastu väsinud ja habetunud mees. Katsun vasakut põske, mis on punane ja pisut paistes. See on selliseks vist löödud. Huuled on kohati lõhki ja äärmiselt kuivad. Kurk on kähe. Kogu keha tuikab. Sellegi poolest, näen ma üpris hea välja. Ülikond töötab.

Joon otse kraanist. Neelata on valus.

Kas see ongi kainus?


*********************************************************************************


Pärast mõnda aega duši all ligunemist sätin ülikonna uuesti selga. Teisi riideid toas ei olegi. Leian laualt uhiuutena näivad autovõtmed, mille hoidjal on Chevrolet märk. Auto? Kelle oma?

Liftis tunnen õrna klaustrofoobiat. See ei ole minu puhul loomulik. Mul on vist midagi viga. Rinnus tunnen teravat valu. Ei midagi halvavat, aga piisavalt tugev, et see võtab korraks mu mõistuse üle võimust. Ma olen peaaegu mures enda pärast. kas nüüd, pärast kõike seda. Seda surma ja narkootikume. Kas pärast kõike seda suren ma nüüd siia lifti müstilise valu, õhupuuduse ja kainuse kätte. Kas see saabki olema minu lõpp?

Uksed avanevad. Koperdan liftist välja. Jään hetkeks seisma. Ma vist mõtlen üle. Jälle on õhku. Valu kaob. Astun administraatori laua juurde. Ta on keskmiselt ilus brünett. Kuklani potisoenguga. Nagu nukk.

"Ee.."
"Tere päevast, härra Kroon"

Härra? Mida? Mina ei ole mingi härra. Hmm, ülikond muudab iga sitapea härraks?

"Minu tuba.."
"Jah? Mida te soovite?"
"Miks ma.."

Ma ei oska küsimust formuleerida. See kõlab ju pisut kahtlaselt, kui ma lihtsalt tulen ja küsin, et mille kuradi pärast ma enda numbritoas ei ärganud vaid sviidis. Siis mulle meenub aga, et ma olen ju badass killer, mul on Makarov põues ja Kalash voodi kõrval spordikotis. Mõlemad on laetud.

"Miks ma sviidis olen?"
"Te muutsite enda tuba."
"Kuna?"
"Esmaspäeval."

Mulle meenub midagi. Esmaspäeval olin ma tugevas veinijoobes.

"Selge. Kas ma maksin ka või?"
"Teil on veel kahe nädala jagu ettemaksu."
"Selge. Tänan. Head päeva."

Administraator soovib mulle samuti midagi, kui läbi liuguste astun. Mul on autovõtmed, aga kus on auto? Meenub, et maja taga on parkla. Jalutan sinna. Ma ei viitsi otsima hakata, et mitu Chevyt parklas on. Seisan nii, et näen kogu rivi ja vajutan võtmel luku avamise nuppu.

Otse minu ees teeb puuksu ja vilgutab suunatulesid üks auto. Mu suu vajub lahti ja silm krimpsu. Mida?
See on tilluke heleroheline Spark. Mida kuradi litsi suitsevat vittu?

Kas ma näen und? On see mingisugune eriti värdjas deliirium?
Mulle meenub, et olen kaine.
Ja totally badass killer.

WTF?: Esimene Missioon - "Krutsifiktsioon."

Ahmed hakkab teadvusele tulema. Haavast, mis tekkis, kui ta pea vastu köögi lauda põrutasin, enam verd ei voola. Kontrollisin maja üle, kaameraid siin ei ole. Arvatavasti ei olnud nad veel jõudnud neid paigaldada. Loll oled, Ahmed, loll oled, mõtlen endamisi. Kuulen vaikseid oigeid. Küllap teeb talle pea valu ja muidugi ka randmed. Uurin ta IPhone-i. Peast vilksatab läbi mõte, et seda kõike filmida. Noh, sõnumi jaoks. Matan idee maha, sellest kõigest piisab niigi.

Lähen ja lohistan ihukaitsja laiba esikust elutoa põrandale. Kardinad tõmbasin ma kõik loomulikult ette. Ega nad enamuses olidki juba ees. Jätan laiba, käed laiali, T-kujuliselt, põrandale. T, nagu Tartu. Türa, aa Tallinn on ka T-ga. Putsi, pohhui. Foldernoa pesen puhtaks ja pistan seljakotti. Kardan, et selle kaudu on võimalik ostja, ehk siis mina, üles leida.

Käin köögist läbi, võtan kaasa kõige suurema noa, mille sealt leian. Suundun magamistuppa, kust kostub juba kõvemaid oigeid. Pean vist Ahmedi suu kinni teipima. Teipi ei ole.

Magamistuppa jõudes meeldib mulle vaatepilt. Tšetšeen ripub lae ja põranda vahel. Puurisin augud, kinnitasin betoonikruvidega konksud, tõmbasin ta koormarihmaga üles ja pingule. Parem käsi ja jalg on täiesti vertikaalselt, vasakud on pisut diagonaalis. K, nagu Kalamees.

Ma ütlesin, et see saab olema parem kui ristilöömine.


****************************************************************


Tutikas Nokia telefon heliseb. Selles on Simpel kõnekaart. Numbri edastasin Kalmerile suvalise meiliaadressi kaudu. Nüüdsest ei tohi keegi mind leida. Mitte keegi.

"Sa mees oled ju lausa kunstnik!"
"Tänan."

Hotellitoas on hämar ja mulle nii meeldibki. Makis mängib Pink Floyddi plaat. Let There Be More Light.

"Hoia end kuuldeulatuses, mul on võib olla juba varsti sulle midagi uut."
"Ma ei kao kuhugi."
"On sul midagi tarvis?"
"Kokat."
"Saab."

Kalmer on rõõmus. Mina olen tuim. Joon minibaarist pisikese viinapudeli tühjaks.

"Davai."

Ma ei vasta. Lülitan kõne kinni.

Joon minibaarist tühjaks tillukese viskipudeli.

Let There Be More Light.


********************************************************************


Ahmed hakkab midagi mõmisema. Ta ei räägi eesti keeles. Ma ei saa aru. Arvan, et ta üritab mind hirmutada. Mind ei koti. Ta tõstab isegi häält. Löön teda rusikaga makku. Ja kolmnurka. Ta ei saa hingata. Ei saa ka karjuda.

"Meiega ei kepita," lausun tasasel toonil "saad aru?"
Vist saab. Ei vasta.

Eemaldan ta kingadelt paelad. Otsin ühe soki, topin selle talle suhu, seon tompsu paeltega kinni, sõlmega kuklale. Ei mingit karjumist enam.

Avan viski. Joon suure lonksu. Tõmban pisikesest kotikesest pulbrit otse ninna. Ma olen ärkvemal kui eales varem.

Mida ma teen?
Kuidas ma ta tapan?
Mis oleks ilus?
Mis oleks võigas?
Kas ma piinan ka teda?
Noh, veel, see tähendab.
Ei. Enam mitte.

Haaran köögi noa ja lõikan ta mao ristipidi lõhki. Sisikond voolab välja ja prantsatab põrandale. Veri pritsib mu peale. Öögin. Öäk!
Türa!

Löön noa otsapidi talle silma, sest ta vist elas veel. Enam igatahes mitte. Türademaa ja munnidemeri. See on tõesti võigas!
Joon.
Nuusutan.
Koka saab otsa. Viski õnneks veel mitte.


**********************************************************************


Kustutan elutoast tuled ja libistan end läbi akna tagahoovi. Seljakotis on kaasas vaid relvad ja laskemoon. Tööriistad jätsin maha. Kui olen jõudnud majade tuledest juba kaugemale otsin kotist Zippo bensiini. Immutan peas olnud mütsi ja käes olnud kindad ja pistan asfaldiäärel põlema.

Jalutan tagasi linna poole.
Ühes supermarketi lukustatud kapis ootavad mind vahetusriided.
Võtan hotellitoa.
Saadan Kalmerile enda kontakti.
Jään ootele.

Esimene missioon vist õnnestus.


***********************************************************************


Ostsin sangaga maki ja mõned plaadid: Pink Floydd, Queen, Iron Maiden, Black Sabbath, AC/DC.
Kõige odavama Nokia, mis poes oli pluss Simpel kõnekaardi.
Alkoholi ei ostnud ega osta ka praegu.
Toidu tellin tuppa. Liha ja kartuleid.
Okei, viis pudelit punast veini ka.

Ma nüüd puhkan pisut.

WTF?: Esimene Missioon - "Türa, ma olen filosoof!"

Minu peas kõlavad sõnad "jäta sõnum - meiega ei kepita!".
Mu süda lööb nagu koolibril.
Tõstan binokli.
Parkisin auto paralleeltänavale, leidsin punkti, kus näen tšetšeeni elutoa aknasse läbi ta ületänava naabri õue. Õnneks on elurajoon alles arendamisel. Hekkidel ja müüridel pole olnud veel aega kasvada.
Kas tal peret polegi?
Kolmas päev ja ikka ainult tema ja keegi mees, kes käitumise järgi (kontrollib aeg-ajalt ümbrust, õhtuti lukustab aknad ja uksed) on ihukaitsja.


******************************************************************



"Tšetšeen? Kahtlane, raisk."
"Ma tean, aga usu mind, neil on eestlastest kuuldes samamoodi sitt püksis nagu meil neist kuuldes. Või noh, sa saad aru küll. Ega vahet ei ole. Ühed kõrilõikajad mõlemad."
"Mis ta tegi?"
"Ta on suhteliselt uus. Hiljuti välja ilmunud. Välisressurssidega on ta Tallinnas võimu haaranud, nüüd tahab Tartusse laieneda. Mina seda ei luba. Tallinnast on mul pohhui, ma ei taha ise ka sinna minna. Aga Tartus on hea. Okei, meil on siin samamoodi nii isiklikud kui rahvusest ja kadedusest ja mis kõigest pasast veel tulenevad hõõrumised. Lahendame ära. Kui aga mingi munn tahab hakata meile persse nussima, siis paneme seljad kokku ja näitame, et meiega ei kepita. Meil on kord. Mina vastutan selle eest. Ja nüüd tuleb saata sõnum. Konkreetne. Ja sina teed seda."

Ma tunnen adrenaliini laksu juba ette. Ma olen põnevil. See on kõik nii kuradi perses teema, aga mul on ükskõik. Isegi, kui putsi keeran kõik. Mis mul kaotada on? Heh. Mitte midagi!

"Raha, relvad ja laskemoona saad endale. Selle töö eest sa rohkem tasu ei saa. Hiljem, kui veel mõne otsa peaksid tegema, küll ma siis sulle korralikult tasun. Tuletan meelde, et hetkel oled sa mulle siiski võlgu."
"Jajah. Mida sa selle tüübi kohta rääkida tead?"
"Annan sulle tema foto ja ühe aadressidest. Kuulduste järgi olevat ta just ostnud uue maja ning pidavat enamasti seal viibima. - Ja ma ütlen sulle. Ära tee seda lihtsalt ära. See peab olema mõjuv. Saada sõnum!"


****************************************************************



Astun majaukse juurde ja lasen kella. Ei mingit hiilimist. Ihukaitsja avab ukse. Idioot! Neil pole ukse ees valgustust. Sobib. Avan foldernoa sujuva randme liigutusega ja löön selle mehe rinnakusse, otse kolmnurka. Teise käe surun ta suule. Vaikus. Lasen ta aeglaselt põrandale vajuda, uksest vasakule. Ei mingit hiilimist. Geniaalne!


****************************************************************


Ostan endale matkapoest seljakoti ja foldernoa. Tööriista poest peenemat koormarihma, akutrelli, betoonikruve, neile vastava kivipuuri ja konksusid. Sätin eelpool nimetatu koos kahe püstoli, laskemoona, lahtivõetud automaadi ja pisukese kõrvalepandud kokaga seljakotti. Sõidan Tallinnasse bussiga. Tallinnas rendin tšetšeeni maja jälgimiseks auto. Ei midagi silmapaistvat. Enne etenduse õhtut ostan poest kaasa ka nullkomaseitsme liitrise Jack Danielsi. Ei mingit transporti. Liigun uuselamurajooni jala.


***************************************************************


Leian Ahmedi köögist vett keetmas. Ta vist tegelikult ei ole Ahmed. Ma ei tea ta nime. Mulle piisab teadmisest, et ta on inimkõnts. Okei, mina olen ka. Okei, Kalmer on ka. Aga Kalmer tegeleb varastatud esemete, marihuaana ja kokaiiniga. Lisaks ka korra hoidmisele allilmas. Marihuaana on minu silmis ohutu. Tubakas on poes saada, aga see taim on illegaalne. Loogika! Kokaiin on nii kallis, et seda iga tatt niikuinii ei osta. Ja need, kes ostavad. Küll need teavad ise, mis teevad. Aga see mees. See mees tegeleb heroiini ja intiimorjadega. Vittu, raisk, sitakott! Okei, mina olen ka inimkõnts. Aga mina saan kohe varsti lunastusele lähemale. See saab olema parem kui ristilöömine!

Türa!

Türa!

Türa, ma olen filosoof!

WTF?: Esimene Missioon - "Tööpakkumine"

" Tere Tom!"

Mulle ei meenu tema nimi, aga nägu on tuttav. Ta juhatab mind elutuppa ning palub istet võtta. Tunduks nagu ta ei märkagi, et juba välisuksest saati olen Makaroviga teda puusalt sihtinud. Ma ei usalda teda, mis siis, et ta ütles, et ta ei tee mulle midagi, kui talle lihtsalt kraami tagasi toon. Muidugi, hakkasin ise ka arvutama. Pool kilo kokat ise juba maksab pool miljonit. See on suur summa. Tammelinna Madisest ja relvadest võib tal ju ükskõik olla, aga Vovast ja Mjasõst mitte. Miks ma üldse siia ronisin? Aga kuhu mujale mul minna on? Seisan ühe tugitooli ette ja asetan spordikoti jalge ette, aga ei istu.

"Istu, istu."
"Sorry, ma ei mäleta su nime."
"Kalmer."

Ta ulatab käe. Vahetan relvakätt ja ulatan vastu. Tema pigistus on parajalt tugev. Ta on rohkem lihastest kui mina. Oli juba kooli ajal. Ta peaks minust vähemalt aasta vanem olema. Üheksandas klassis käisime koos, tema muidugi käis eriti harva. Ja sellepärast ta klassikursust kordaski, mitte et ta loll oleks olnud. Pärast põhikooli lõppu ei kuulnud ma temast enam kunagi. Kuni.

"Istu."

Tema hääletoon on nõudlikum. Ma annan alla. K võtab üle kohvilaua minu vastas istet.

"Sina oledki Kalamees?"
"Kust sa seda nime juba tead?"
"Vova lobises välja."
"Arvata oli."
"Miks just kalamees?"
"Sest mulle meeldib kalal käia. Türa, ma ei tea. See nimi on juba aastaid vana, ma ise ka ei mäleta, kust ta alguse sai."
"Kuidas sa mu leidsid? Ma saan aru, et sa helistasid Vova telefonile, aga kuidas sa teadsid, et see olen mina? Kuidas sa teadsid, kus ma olen?"
"Mul oli Vova korteris kaamera. Ma nägin sinu kõiki kolme külaskäiku. Tammelinnast sain ma muidugi teistmoodi teada. Sa avaldasid mulle muljet."
"Kuidas palun?"
"Sa tapad nagu proff."

Ma ei tea, kas kujutan seda ette, aga tema hääles kõlab imetlus.

"Ja mis nüüd saab?"
"Tõid kõik kraami kaasa?"
"Jah, raha ja kokat natuke kulus."
"Pole hullu, tahan tagasi vaid narkot. Relvad jäägu sulle, raha ka. Neid on sul vaja, kui minu pakkumise vastu võtad."
"Aga Vova ja Mjasõ? Sa nende eest kätte maksta ei tahagi?"
"Nende idiootide eest? Mulle ei ole selliseid imbetsille vaja, kes saadavad suvaka enda tööd tegema ja siis lõpuks lasevad end kõik sellel samal suvalisel ka maha nottida. Ei, ongi parem, et neist lahti sain. Küll nende asemele uued tekivad. Sinule on mul aga hoopis omamoodi pakkumine."
"Eks ma kuulan su ära, olen vist võlgu."

Jään rahulikuks. Olen juba eneselegi märkamata püstolitoru langetanud.

"Mul on vaja sinusugust, keda keegi ei tunne. Keegi ei kahtlusta. Mul on vaja, et sa veel tapaksid. MUidugi hea tasu eest."
"Sorry, aga ma ei ole huvitatud."
"Noo, nagu sa ütlesid, oled sa mulle võlgu. Me võime kuidagi muud moodi ka teha. Annan kaamerasalvestused mentidele. Sa istud kinni, muutud tuntuks nii mentidele kui meile ja siis saad välja, midagi teha ei saa. Tuled ikka minu juurde. Aga siis saad sa vaid lihtlabaseks diileriks, mendid pidevalt seljas, nahk märg. Kes seda tahab? Mitte keegi! Seega. See lahendus oleks meile mõlemale palju kasulikum. Sina teed seda, mida sa oskad ja minul on salajane trump alati tagataskus."
"Sa oleks nagu sellele pikemalt juba mõelnud."
"Ei. Alles eile hommikul tuli selline mõte. Sellepärast ma ise sulle helistasin. Muidu oleks hommikuks sinust ja sellest Tähtvere pansionist vaid tuhk järel olnud."
"Nojah. Tänan. Vist. Mina mõtlesin, et olin olnud eriti kaval ja kiire. Või oli mul äärmiselt vedanud."
"Ega sa olidki. Kui ma enda alluvatel pidevalt silma peal ei hoiaks, ei oleks mul aimugi, mis toimus."

Ma küll algul nagu tõrkusin, aga tegelikult mulle Kalmeri idee meeldib. Ma tahangi veel tappa. Ma tahan kõik maha tappa. Minu sees ei ole enam halastust. Ja kui see on see võimalus. Kasvõi otsast alustada. Tappa. Ja keda Kalmer mul ikka tappa laseb. Ehk vast konkurente. Siis tapan samasugust saasta nagu siiani. Võib olla veel hullemat. Türa, ma olen palgamõrvar. Varsti.

"Okei, nii, ma tunnen, et sul oleks mulle nagu esimene sihtmärk olemas."
"Ongi. Päris pirakas kohe. Ütleme nii, et proovikivi. Ei ole tavaline tänavapätt. Haha, you`re gonna love it!"

I am.

WTF?: Esimene Missioon - "Fuck it."

Istun enda Tähtvere renditoas. Siin on veel üks voodi, aga ma maksin ka selle koha eest ning palusin rahu ja vaikust. Ei mingeid küsimusi. Mul on aega mõelda. Laotan kõik Vova ja Madise juurest saadud asjad põrandale laiali. Üks Makarov, Beretta, Kalashnikov, umbes pool kilo kokaiini, umbes pool kilo kanepit, kolm karpi püstolite laskemoona - igaühe jaoks 30 padrunit, kolm vööd automaadi moonaga - 150 padrunit, kolm võõrast Nokia telefoni ning täpselt 23 455 eurot. Ma saaksin selle kõigega paljugi teha. Paljugi, mis. Ma pean välja mõtlema. Fuck. Ma olen tapnud.

Türa, mitu inimest?

Mind vist ei kahtlustata enam. Ma ei tohi lihtsalt päris ära kaduda. Ja samas ei tohi ma silma paista. 

Tõstan seinalt umbes poole meetri kõrguse peegli ja asetan selle voodile. Kükitan tagasi enda uue varanduse kõrvale. Puistan kokakotist pisut peeglile. Ma ei vaevu triipu valmistama. Valin rahahunnikust ühe sirgema sajalise. Keeran selle rulli. Pistan ühe otsa ninasõõrmesse, teise kokasse. Tõmban. Nina muutub tundetuks. Mina mitte. Teine ninasõõre. Tõmban. Teine näopool muutub tundetuks. Mina ikka mitte.

Kuulen koridorist hääli. Omaniku lapsed. Kujutan ette situatsiooni, kui nad peaksid tuppa astuma. Nad tunduvad üpris noored. Kas nad saaksid aru, mis pulber see peeglil on? Vist mitte. Relvad nad tunneksid vist ära. Kas nad saaksid aru, et need on päris? Vist mitte. Hakkan naerma. 

"Onu, mis need on?"

"Onu, mis need on?"

"Narkootikumid, lapsed."

"Relvad, lapsed."

"Tahate proovida?"

"Tahate olla nagu mina?"

Ma hirmutaks neid. Nad nutaksid. Peremees tuleks siia. Ma laeks ühe relvadest. Ja hirmutaks teda ka. Vittu!

Ma keeran ukse lukku.

Seda pole vaja.

Üks Vova juurest toodud Nokiatest heliseb.

Helistajaks on "K".

Paranoia.

Mõtlen hetke.

Mis mul kaotada on?

Fuck. 

It.

"Hallo?"

"Tere klassivend!"

WTF?: Esimene Missioon - "Kuri pardiema"

Laulan.

"Väiksed pardid puu otsas teevad blät-blät-blät."

Mu hääl kõlab trepikojas. Tõmban kuuli rauda.

"Teevad blät-blät-blät"

Astun korteriuksest sisse. Vinnastan relva.

"Aga siis tuleb kuri pardiema ja on oii blääääd."

Kaks venelast tõusevad. Lask. Lask. Müts. Müts. Venelaste kehad langevad üksteise järel parketile.

Vova jääb istuma. Vova on nutikas. Vova on pahane. Vova on segaduses. Kus Mjasõ on?

"Idioot. Sa tulistad ja politsei kohe siin. Kus Mjasõ on?"

"Surnud."



*************************************************************************


Pärast Tammelinnast põgenemist võtan Tähtvere kodumajutuses toa. Ei mingeid dokumente, ei mingeid küsimusi. Ainult sularaha. Loen kokku kotis olnud raha. 15 000. Käin Säästumarketis ja ostan endale viina, sigarette, välgumihkli. Saan kokku Andresega. Andresel on Raadil maja, naine ja laps. Bassein ja Jeep. Ma saan tema kaudu endale kokaiini. Sulgun enda tuppa. Koka võtab ärevuselt nurgad maha. Suitsetamine rahustab. Viin teeb tuimaks. Loen uuesti raha üle. Täpselt 15 000. Vova on valmis sellise raha eest laskma Mjasõl kellegi pea pussiga maha lõigata. Mjasõt ei ole enam. On ainult kaks suvakat venkut ja Vova ise. Koka võtab ärevuselt nurgad maha. Suitsetan ja mõtlen. Mul on veel viis padrunit. Rohkem kui küll. Ootan järgmise hommikuni.

Ma olen tapnud nüüd seitse inimest. Kas keegi neist puudust jääb tundma? Pätid, vägistajad, vargad, diilerid, tapjad. Voval on korteris veel raha ja padruneid. Mul on neid vaja.


*************************************************************************


"Mjasõ ei sure! Mjasõga ei lähe kunagi midagi persse!" Vova karjub. Ta ei mõista.
"See kord läks. Ta on surnud."
"Kes ta tappis?"
"Mina."
"Sina? Sina? Sa maksad selle eest! Kas sa tead, kelle jaoks me töötame? Kalamees..."
"Kes?"
"Ei midagi. Vahet pole. Sa oled juba surnud. Ma räägin surnuga."
"Okei. Mul on kiire." Lask. Otse silmade vahele.

Korjan korterist kokku raha, relvad ja laskemoona. Leian veel kokaiini ja marihuaanat. Mobiilid.

Enda Makarovi pühin sõrmejälgedest puhtaks ja jätan korterisse.

Las ballistikud seovad kõik kolm tulistamist omavahel. Park, Tammelinn, korter.

Las see olla pättide omavaheline teema. Mina olen sellest maailmast kaugel, kaugel. Onju.

WTF?: Esimene Missioon - "Mjasõga ei lähe kunagi midagi persse."

Vova ütles, et pean aitama Mjasõl ühe asja korda ajada. Andis mulle uue salve täie padruneid. Mjasõga koos polevat mul vaja midagi muretseda ka. Mjasõga ei lähe kunagi midagi persse. Sõidame kahekesi mustas BMW 750-s, Tammelinna äärde, silikaadist maja ette. Minu roll on lihtsalt turvamine. Suu pean kinni hoidma, sest mina ei tea ega tahagi teada, mis teemadel härrased vestelda soovivad. Lihtne.

Mina tahan uksekella lasta. Ei. Astu lihtsalt sisse. Ees. Elutoa diivanilt leian istumas dressides noore mehe. Umbes sama vana kui ma ise. Sihin talle püstolitoru näkku. Ta ei tõuse. Minu kaaslast nähes ta isegi ei ütle midagi. Arvatavasti ta teab, mis värk on.

"Noh, Madis, kus raha on?"
"Ma ütlesin Vovale, et mul läheb veidi kauem sellega."

Madis üritab enda positsiooni säilitada. Ei, ta ei kuse ennast täis praegu. Ta ei saa. Mis siis, et Mjasõl on puss vööl ja mina sihin talle otse silma. Ta ei saa endale seda lubada, et me hirmu haistaks. Aga ma tean, et ta kardab. Mina ei haista, mina tean, sest Mjasõ haistab nagu hagijas. Tema teab, et kui selline mees nagu tema su elutoas sinu käest raha nõuab, siis inimesed kardavad. Türa, isegi mina kardan seda värdjat, mis siis, et minul on relv ja ma nagu oleks siin koos temaga. Vittu, kes ütleb, et me Madisega mõlemad siin samas põrandal läbi lõigatud kõridega ei lõpeta? Järjekordne dilemma. Ma arvasin, et ma ei karda enam surma, et mul on ükskõik. Vist ikka ei olegi. Ma olen liiga inimene, et mitte hoolida. Ma olen liiga arg, et surra. Nüüd olen ma aga sellise sita sees, et ise ka ei usu. Türa!


******************************************************


Telefoni helin.
"Tervist, vanemuurija Hein siin, Lõuna prefektuurist. Härra Kroon, mul on tarvis teile mõned küsimused esitada. Kas te saate jaoskonda tulla?"

Alibi. 17.06.08 käisin mina sõbra sünnipäeval. Tunnistajate sõnul jäin ma seal juba varakult liiga purju, et pidutsemist jätkata. Mind viidi koju magama. Mina ise seda ei mäleta.

Uudis. 17-nda Juuni õhtul tapeti Tartus külmavereliselt laskudega rindkeresse ja pähe neli noormeest.



******************************************************


Elutuppa astub meie kahe üllatuseks veel üks noormees. Mjasõ haarab tollel kohe kraest, lööb põlvega makku ning paiskab põrandale. Võtab vöölt pussi.

"Nii, räägi kus raha on."

Surudes põlvega tundmatu noormehe rinnale ja pussiga ta kõrile, vaatab ta korraks minu poole. Talle vist meeldib, et ma jõhkrusele ei reageeri. Ta pöördub Madise poole. Tundmatu ei saa hingata. Näen, et ta kõrile tekib peenike verenire. Madis on sõnatu. Shokis vist. Mjasõle see ei meeldi.

"Kus raha on!?" karjub ta.

Tundmatu üritab end vabaks rabeleda, kuid tulutult. Madis vaatab mulle otsa. Küsin talt ise, rahulikult: "Kus raha on?"

"Sina ole vait!"

Mjasõ surub noale ja libistab selle üle tundmatu kõri. Tõuseb püsti ja sööstab Madise poole. Keeran toru tema poole ja tulistan. Taban meelekohta. Ta vajub elutult põrandale. Pisut vasakule küljele. Tundmatu on haaranud enda kõrist. Ta kaotab verd meeletu kiirusega. Madis vahib enda sõpra nagu hullunud. Kuid liigutada ta ei suuda.

"Ütle, kus raha on ja ma kaon. Sa saad kiirabi kutsuda ja enda sõpra veel aidata."

Ta ei reageeri. Tundmatu vähkreb põrandal.
Madis, kui elektrilöögist, liigutab. Keerab end ja tõstab diivani seljatoe tagant spordikoti.

Tõstan relva ja tulistan.
Ja veel korra.

Haaran koti ja kaon. Ropendades. Tagaaia kaudu.
Mjasõga ei lähe kunagi midagi persse!

WTF?: Esimene Missioon - "Ma oskan tappa."

Mujale ma minna ei osanud. Ma ei teadnud, kas mind ka keegi otsib. Motiiv mul on. Tulin siia, Annelinna korterisse, vist natuke paranoiliselt. Selleks, et need sitapead mind ka otsima ei hakkaks. Relva ma ju sain. Raha ei andnud. Hea tahte märgiks ei tohiks vist ära kaduda. Jalad on krambis, pingutan lihaseid, et jalad ei väriseks. Käed värisevad niikuinii.

Hirm? Ei.
Sõnulseletamatu ootusärevus. Aga mida ma ootan, seda ma ei tea.

"Püssi said, raha ei andnud."
"Sain aru, et saan muud moodi tasuda."
"Mis, võtad suhu?"

Korter on kolme toaga. Minu lugemist järgi on siin peale minu veel neli meest. Ja nad on kõik relvastatud. Dilemma, mis mu peas viimase lausega tekkis on äärmiselt keeruline. Suhu võtta ma ei taha. Pigem tapan. Kuid need siin ei ole pooljoobes poolsurnuks ehmatatud vaesossid, ilma bemarita see tähendab, poolpimedast pargist. Need siin on retsid ning tapmisest ei tuleks vist midagi välja. Pigem suremisest. Ja piinarikkalt, munn suus või perses või mõlemas korraga. Türa, mis neil retsidel meeste keppimisega on? Ahjaa, eksvangid. Makarovis ei ole ju kuule ka. See, kuldketiga Vova, ei mõista nalja kui seda tehakse ja ei mõista keegi ka tema nalja, kui ta seda teeb. Irve paljastab ühe kuldhamba. Klišee. Aga nad ei oska muudmoodi. Üritan jääda rahulikuks ka siis kui palja ülakehaga Mjasõ (Liha, vist) mulle toanurgas tugitoolist mulle enda Rambo-stiilis pussi demonstreerib.

"Ei."
"Mis sa siis teed? Mida sa oskad?"
"Ma oskan tappa."

Vova hakkab naerma. Ma saan aru, et tal on vist isegi kõhul valus. Mjasõ lihtsalt muigab.

Võtan taskust Makarovi. Mjasõ tõuseb tugitoolis, aga vajub uuesti seljatukke, kui näeb, et relval salve eemaldan ning kelgu tagasi tõmban. Salv ja raud on tühjad. Asetan mõlemad Vova ette ta hommikupraemunade, pooliku Laua Viina pudeli ja telekapuldi tagasihoidliku trinity keskele.

"Milleks sa arvad, et mul seda relva vaja oli?"

Naer katkeb.
Vova näha, et mõtleb.
Mul on sitahäda.

"Kus peldik on?"
Mjasõ osutab.


***

PS: Järg, mis kronoloogiliselt toimub hoopis enne eelmist WTF-i
Link: WTF?

What The Fuck: Lunastus.

Converse ketsid, Hilfiger teksad, valge särk, kapuutsiga roheline dressipluus. Ülikonnad jätan maha, seljakotti pakin vaid sularaha. Seitsekümmend kolm tuhat eurot. See on mul õnnestunud enda lühikese karjääri ajal kõrvale panna just sellise päeva jaoks. Seisan keset enda magamistuba. See on minimalistlik. Valged ja puhtad seinad, jaapani-stiilis lai ja madal voodi, liugustega garderoob, mis võtab enda alla terve seina. Ma tegelikult ei ole kunagi nii palju riideid omanud, et kogu seda ruumi kasutada.

Riided, millega hotellist tulin, vedelevad voodi kõrval maas hunnikus. Ma ei taha neid puutuda. Need jäävadki sinna. Kogu see korter jääb lihtsalt maha - poolik piim külmkapis. Surnud tüdruk hotellis oli ilmselgelt sõnum. Nimelt mina ja minu kolleegid ei saada sõnumeid telefoni teel, meil on teistsugused meetmed. Meie sõnumid jõuavad alati kohale. Ma isegi ei tea täpselt, miks, aga mul ei ole enam väärtust. Ma olen väljas. Ja kui ma olen väljas, olen ma surnud.

Ma ei saa aru, miks nad mind seal hotellis maha ei lasknud.

Magamistoast pääseb otse elutuppa ja sealt koridori. Lahkun korterist, ilma et vaataks köögi poole. Ilma, et lukustaks ust. Sel ei ole enam mingisugust tähtsust. Kui saan enda ja selle koha vahele juba mõned kilomeetrid, on mul võimalus sellest veel eluga pääseda. Ja ilma vangi sattumata.

Maja välisuksest väljudes seisab minu ees kõnniteel deformeerunud lõuaga mees. Tal nagu oleks vasakul näopoolel lõuast tükk kadunud. Seal on suur, määratlemata servadega arm.

Ja ma tunnen selle mehe ära.
Ma tapsin ta.

********************************************************************************

Nad on selle sama pingi juures, kõik neli. Latern pingi taga valgustab küllalt, et ma nad ära tunneksin. Mina olen pimedas ja seega varjatud. Dressipluusi taskus on minu higistavas peos püstol Makarov, mille hankisin endale mitme tuttava kaudu. Ja kuna raha mul ei ole, siis olen selle eest veel teene võlgu. Mul ükskõik. Ma võin tappa. Ma suudan. Peamine, et need neli taandarenenut kõige enne surevad.

Kuulen seda sama tuttavat kurjakuulutavat naeru. Kuulen klaaspudelite kõlksumist.

Kiirel sammul lähenen meestele. Nad ei saa mind ära tunda. Jõuan esimeseni. Irve tema näolt kaob. Lasen teda otse läbi tasku kõhtu. Ta ei vaju veel maha, tõmban relva taskust välja ja suunan järgmisele. Taban rindu. Kolmandat samuti. Neljandat juba selga, sest ta üritab minema joosta. Ta kukub näoga kõnnitee plaatidele. Nelja pika sammuga olen tema kohal. Sihin pähe. Ja siis kolmandat. Teist. Esimest. Relva kelk jääb tagumisse asendisse. Salv on tühi.

Ja samuti mina. Minu sees on täielik tühjus. Avali käsi ootamas midagi, mis suudaks seal elus püsida.

Kurjus asub minusse.

********************************************************************************

See arm tema näol on kuuliväljumishaavast. Esimene jäi ellu. Raisk! Kuidas ta mind leidis? Putsi, see ja hotell on kuidagi seotud. Ta ei anna mulle mingeid seletusi. Minu pilgus on äkitselt midagi muud, kui tume tühjus. Seal on hämmastus ja ta saab aru, et ma olen ta ära tundnud.

Ta tõstab summutiga relva.

Ma isegi ei võbele.
Ma ei karda.

Kõlavad summutatud lasud.

***

See on vaid müra. See on vaid igavesti ärritav müra. Ma lõpetan pudeli. Ma vajun musta süvikusse, rõhk tõuseb ja ma ei saa hingata. Kõik surub kokku. Ja siis on see lärm, see igavesti ärritav lärm. See peab lõppema.

Vaikust. Vaikust.

" VAIKUST! " karjun ma pead tõstmata, keeramata. 

***

Lask.

Vaikus.

Vaid lasu kaja.

Ma kaotan teadvuse.


***

Tõusen.
Haihtun.

Muusika.

What The Fuck: Põgenemine tuimusesse.

Keegi

ei ole

süüdi!

Ma istun jälle köögi laua taga. Värisen õrnalt üle kere ja minu lihased on pingest valusad. Ma ei saa aru, kuidas ma saan valu tunda. Tühi viina pudel on laual pikali ja veereb ääre poole. See jääb viimasel sentimeetril seisma, ei kuku. Jalutasin tiigi äärse poriste saabastega otse kööki. Minust on põrandale maha jäänud tumedad jäljed, mis nüüd enda ümber vett eritavad ja parketti leotavad. Puruks heidetud klaasi killud on samuti veel põrandal. Mu silmad läigivad, aga pisarad ei voola. Ma ei tunne enda varbaid. Ma tunnen kuidas kurjus minus ringi liigub ja ma üritan sellega võidelda. Ainus, mis mul vastu panna on tuimus.

Mul on püstolitoru suus ja sõrm kangestub päästikul.

Ma ei suuda.


********************************************************************************

Mul on seljas tumesinine, kerge läikega ülikond. Jalas mu teised Berluti kingad. Ja ma kannan täiesti loomulikult enda õlal suurt, musta Adidase spordikotti. Ma vihkan Nike-i. Administraator pikendab minu toarenti veel nädala võrra. Ma tegelikult ei tea kaua mul aega läheb.

Toas on lõhn, mis mind oksele ajaks, kui ma ei oleks enne siia tulekut enda nina tuimaks triibutanud. Jumalanna on üle keha kaame ja kange. Tema ilu on haihtunud. On vaid kest. Ma mõistan, et ilu ei ole vaid väline. See särab seest poolt väljapoole. Türa, ma olen filosoof.

Ma seisan surmast lehkavas hotellitoas, relvastatud, pilves nagu Eesti sügis. Spordikotis on blokk kollast Camelit, viis pudelit kaheteistaastat Jamesoni viskit, kotike kokaiini, pudel süütevedelikku, fileerimisnuga, rull kõige suuremaid prügikotte, pakk kollaseid köögilappe, kummikindad, respiraator, rauasaag ja kodust kaasa võetud hakklihamasin. See nõuka-aegne, kokkukäiv, vändaga. Türa, ma olen filosoof!

********************************************************************************

Sätin hakklihamasina kokku ja töökorda ning asetan kloseti kõrvale. Võtan nimetissõrme ja pöidla vahele natukene valget pulbrit, mis on minust vasakul põrandal, ühel prügikotil ja tõmban seda ninna. Asetan respiraatori näole, vinnan kollased kummikindad kätte ja haaran rauasae.

Tirin respiraatori uuesti otsa ette, kallan pudelist endale suure lonksu viskit suhu, neelan. Respiraator tagasi suu ette. Ma isegi ei saa aru, et miks. Kraban vannitoa põrandal lamava naise jalast, natuke altpoolt põlve ja asetan saetera ta naha alt paistvale sääreluule.

Oksendan enda respiraatori täis.

********************************************************************************

Väntan hakkliha potti. Tõmban iga natukese aja pärast vett peale. Joon.

********************************************************************************

Põletan spordikoti sae, lappide, kinnaste, noa, respiraatori, hakklihamasina ja luudega suvalises metsatukas, kuhu sõidan rendiautoga.

********************************************************************************

Toa pesen nii puhtaks, kui oskan. Ainult voodi jalutsisse jääb põrandale algse vereloigu piirjoon. Ja siin haiseb.

Kallan viimasest viski pudelist neljandiku voodiäärele ja pisut põrandale. Lisan sinna ka süütevedelikku. Pillan pooliku sigareti voodiservale.

Tuli kaotab pleki. Ving varjab haisu.

Ma korvan kõik kahjud.

What The Fuck: Hirm ja tardumine.

Pimedus. Valu. Mul on tunne, et keegi lööb aeglaselt, aga kindlas rütmis vasaraga vastu mu kukalt. See on viski, mis mind enda mahedal kombel äratab. Avan silmad ja fookuses näen lillelist laudlina. Fookusest väljas on sinine köögi sein. Paremas käes tunnen enda püstolit. Segadust tekitav. Tõstan pea, kuigi see tundub kaaluvat tonni. Tühi pudel, aga klaasi ei ole.

Pildid eilsest õhtust vilksavad silme eest. See tume tume tühjus ja udune raev. Ma hingan raskelt ja vaatan enda ette. Ma ei pilguta. Ma kardan liigutada. Ma tardun nagu rott, kes on maopuuri visatud. Üritan sulanduda lilledesse laudlinas ja soovin, et maa mind neelaks. Kahjuks ei ole seal all põrgut. Põrgu on siin. Ma olen juba ammu kohal. Ma kardan.

Ma kardan ümber keerata. Tean, et mu relva salves on üks padrun puudu. Näen silmanurgast tühja padrunikesta keset lauda lebamas. Mulle meenub kurjus. Ja ma tean, kuhu selles kestas olnud kuul lendas.

Tardumine on minu üle võimu võtnud.

*********************************************************************************

Haigla, kuhu meid mõlemaid toodi, on sama haigla, kus mu tüdruk töötab. Ta teab, kus kõik rohud ja muu asub.

Ma istun liikumatult voodil. Surun lõualuusid nii kõvasti kokku, et mul on valus. Mul on kurku tõusnud klomp ja ma tean, et kui liigutan, või lõualuud lõdvaks lasen, rääkimata rääkimisest, hakkan ma ohjeldamatult nutma. Karjuma ja märatsema. Ma tapan siin ka kõik ära.

Minu ümber voodi jalutsis seisavad arst ja politseiuurija. Mõlemad on minu silmis värdjad. Saamatud sitapead. Käpardid ja idioodid.

Ta teadis, kus kõik asjad on. Nad ei jälginud teda. Tema ei suutnud ärgates selle kõigega hakkama saada. Tal oli ligipääs ainsale asjale, mis tema arvates teda aidata võis. Morfiinile.

Morfiini üledoos.

Vittu.

Tardumine on minu üle võimu võtnud.

*********************************************************************************

Tõusen äkitselt, keeran toaukse poole ja sammun joonelt baarikapi juurde. Kallan Laua Viina kurgust alla. Pärast kaht suurt lonksu neelan ka õhku. Kurgul on valus. Köhin ja läkastan. Ajan viina maha.

Võtan veel kaks lonksu. Pool pudelit on läinud.

Astun tagasi kööki. Vaatan seda hädist, nüüd kestata ja eluta olendit.

Maja taga metsatukas on tiik.

What The Fuck: Punane Päike

Päike on punane. Mitte päris, aga ma ei oska seda muud moodi öelda. Seega, Päike on punane. Juulikuine meretuul on vaikne ja soe. Meil ei ole vaja täna õhtul teha mitte midagi muud, kui juua ära see pudel veini, suitsetada vesipiipu, süüa kummikomme ja nautida päikeseloojangut ning teineteist. Meri on rahulik. Rand on mõlemale poole vaadates inimtühi nii kaugele, kui silm ulatub. Liiv on siiani keskpäevasest kuumusest õhkav. Mu tüdruku nahk on kuldpruun ja ta on maailma kõige seksikam naine. Ma ei saa temalt silmi. Seega on Päike lihtsalt punane.

*********************************************************************************

Ärkan haiglavoodis. Raske on hingata. Ma olen üle keha tuim, see on vist valuvaigistitest. Ma näen enda kätel sinikaid. Ja mul on ainult üks küsimus peas trummeldamas. Kus mu tüdruk on?

" Hei! Halloo! Kas keegi kuuleb!"

Ma üritan karjuda, aga mul on valus ja hääl tuleb välja hädine ja vaevu kuuldav. Ma proovin tõusta ja karjuda samal ajal. Medõde, kes palatist möödub näeb mu tegevust ja tormab sisse. Lükkab mu õlgadest tagasi pikali.

"Te ei tohi liikuda."

"Kus mu tüdruk on?"

"Te peate praegu enda pärast muretsema."

"Mul on pohhui, mida ma pean! Kus mu tüdruk on!?"

Saan teada, et mul on kaks katkist ribi, ninaluu on puruks, peapõrutus ja lisaks veel väiksemaid põrutusi. Minu tüdruk on kaks palatit edasi. Tema on veel teadvusele tulemata. Tal on samuti peapõrutus. Ja väiksemaid vigastusi. Ja need värdjad vägistasid ta ära.

Loomulikult.

Seda nad tahtsidki.

Ma ei ole elus kunagi varem tundnud valu, mida ma tunnen. Ma tunnen, et mu süda lööb nagu koolibril ja see tahab lõhkeda. Keeran näo üle voodi ääre ja oksendan sinna samasse maha. Mitte palju ei tule minust välja. Öögin.

Ma pean enda lubadust. Ma tapan nad ära.

"Ma tapan nad ära." ütlen peaaegu kuuldamatult.

"Mida?" küsib õde.

"Ma tapan ära nad!"

Tõusen istukile. Ja keeran jalad üle voodi ääre. Lükkan õe eemale. Vaatan talle otse silma.

"Ma tapan nad ära, aga praegu pean ma teda nägema." Libistan end põrandale. Õde hoiab mind pikali kukkumast. Läheb hetk kosumiseks. Ta aitab mind koridori ja sealt edasi mu tüdruku palatisse. Istun ta voodi kõrval olevale toolile. Minu põski mööda voolavad pisarad. Ma ei tunneks mitte kunagi enda pärast sellist valu ja viha. Ainult tema jaoks ja eest.

Ma tapan ära nad.

What The Fuck: Must tühjus täis kurjust.

" Vot! See! See, et sa seda ütled, tõestab, et sa oled mu ema. Ja seega mina sinu poeg!"

Ma olen siiani kokaiini laksu all. Taksos sai mõõdukalt peale tehtud. Ja kodus avasin ma Ballantines viski, mille ema baarikapist leidsin. Üllatusena, sest muidu on seal Laua Viin ja Canadian Gold. Ja taruvaigu leotis. Mul on juba peaaegu pool joodud. Ma ei vaata enda ema poole, aga tean, et ta nutab. Ta karjub ja siis soiub vaikselt. Ma nõjatan pea ühele käele, paremas hoian suvalist klaasi, kust ma viskit puhtalt joon. Ma näen enda silme ees, mitte seda lillelist laudlina vaid kõike paska, mida olen oma silmadega tunnistanud.

Kõik see, milles ta on mind enda hullumeelsetes vihahoogudes, mida võisid esile kutsuda väikseimad detailid, mitte küll alusetult, aga ilma tõenditeta oli süüdistanud. Kõik tema võlts häbi, mille pärast ta surra oli tahtnud. Mille pärast oli nutnud ja lubanud endalt elu võtta. Kogu tema õudusunenägude arsenal, mis minu pea kohal hõljus. See oli nüüd propaani balloonina plahvatanud. Tema häbi oli tõeline, aga mitte siiras. Ta ei hoolinud, sellest, kes olin mina. Mis olid minu põhjused ja ajendid. Ainus, millest tema hoolis, oli see, mida keegi temast arvas. See oli alati nii olnud. Mis siis, et ta oli kogu ülejäänud perekonna enda elust minema ajanud. Minul oli ideaalsuse mall seljas nagu hambaklambrid. Ja ma olin teda alt vedanud. Ma olin kõik, mida ta oli kartnud.

Ja iroonilisel kombel olin selleks südametuks koletiseks saanud just sellepärast, et ta seda niivõrd hirmsasti kartis.

"Sa ei saa niimoodi elada! Sa pead lahti laskma. Inimestega on juhtunud hullemaid asju ja nad on edasi elanud."

Mida tead sina elamisest? Sa oled üksik ja üksi.

"Nad on olnud tugevad."

Mida tead sina tugevusest? Sa paistad kõigile eemalseisjatele tugev, aga mina tean, et see on vaid kest. Kest, mille sees elab hirmunud ja hädine olevus. Ja see hirm ja hädisus muudavad sind kurjaks ja õelaks.

"Sa ei saa ennast hävitada! Jah, ma tean, sa arvad, et mina olen loll."

Ma ei ole seda kunagi välja öelnud.

"Mina...."

Ma ei kuula enam. Ma ei erista enam sõnu. See on vaid müra. See on vaid igavesti ärritav müra. Ma lõpetan pudeli. Ma vajun musta süvikusse, rõhk tõuseb ja ma ei saa hingata. Kõik surub kokku. Ja siis on see lärm, see igavesti ärritav lärm. See peab lõppema.

Vaikust. Vaikust.

" VAIKUST! " karjun ma pead tõstmata, keeramata. Löön tühja klaasi laualt vastu seina kildudeks.

Ema nutab. Ja karjub. Ma ei ole ta poeg. Ma ei ole ta poeg. Ma olen mitte keegi. Ma olen tühjus. Mul ei ole südant. Ma olen hull. Ma olen halb. Ma olen kurjus.

Haaran püstoli. Keeran end ümber. Ma näen uduselt. Mu peas on must tühjus täis kurjust.

Lask.

Vaikus.

Vaid lasu kaja.

Ma kaotan teadvuse.



(autori vahemärkus)

What The Fuck: Raha ja lubadused.

Juhatan takso majahoovi. Ulatan taksojuhile teise viiesajase.

" Kui keegi küsib, ei ole sa siin käinud ja sa ei ole mind mitte kunagi näinud. Selge?"

Kergitan kuuehõlma, et ta näeks, et kannan relva. Ta noogutab. Väljun autost ja taksojuht lahkub. Astun koridorist kööki ja ema on segaduses ja üllatunud. Ta ei ole mind pärast keskkooli lõpetamist ülikonnas näinud. Ta isegi ei teadnud, et ma ülikonda oman. Kui kuue maha võtan ja relva lauale panen vajub ta alalõug veel madalamale ja ta tõstab käe suu ette.

" Issand!"

" Ema, ma pean sulle midagi rääkima."

*****************************************************************************

Üks neljast mehest lükkab mind kahe käega. Ma koperdan tagasi. Kaks neist tiirlevad minu tüdruku ümber. Nad naeravad kurjakuulutavalt. Neljas seisab kuidagi kõhklevalt eemal. Ainult nii kaua kuni ma tagasi lükkan.

" Kaduge minema. Te ei tea, mida ma teiega teha võin."

Nüüd astub neljas minu juurde. Väga lähedale. Ma olen purjus. Ma ei suuda olukorda kontrollida. Mu tüdruk annab ühele teda ahistavatest kõrvakiilu. Nad löövad teda vastu. Sööstan lööja suunas ja suudan talle rusikaga otse põsesarna pihta saada. Alles jäänud kolmest üks krabab mu tüdruku ümbert kinni, teine selja tagant minust ja kolmas lööb mulle põlvega kõhtu. Ripun küünarnukke pidi kinnihoidja küljes. Mul on tunne, et hakkan kohe oksele. Valu ma ei tunne. Võtan hoogu ja löön kuklaga enda selja taga olijat näkku. Vist murran ta ninaluu. Naiselööja on toibunud ja ma olen jälle üksi kahe vastu. Tüdruk üritab ennast kolmanda käest lahti rabeleda. Ma üritan veel meid kaitsta, veel rünnata, aga ma olen purjus ja esimene hoop näkku lööb mu pildi liigselt võbelema. Ma kukun maha. Enne, kui kaotan teadvuse, suudan veel läbi tati ja vere midagi öelda.

" Ma tapan ära teid."

******************************************************************************

Ma olen väga halbu asju teinud. Illegaalseid. Ma olen paljudele inimestele haiget teinud. Ja nüüd on mulle korralik sitt kokku keeratud. Kui keegi sulle helistab ja mind otsib, siis sa ei tohi teada, kus ma olen. Nad võivad sulle rääkida midagi, mis ei ole tõsi. Nad võivad sulle rääkida, et ma tapsin kellegi. Ma ei teinud seda.

" Ma teadsin seda. Sa oled nagu su isa. Veel hullem. Narkar. Kriminaal. Sa ei ole minu poeg!"

What The Fuck: Kadunud põhjused.

Ma koperdan. Ja mu tüdruk koperdab. Pargirajal on kuidagi vähe laternaid. Jään seisma. Tõmban ta enda ligi ja suudlen teda. Me oleme noored ja hullumeelselt armunud. Meie suudlused kaotavad kõik muu. Ja meie kõrvus mängib muusika. Ja me oleme purjus. Nii üksteisest ja hetkel ka sõna otseses mõttes. See latern, mille all seisame heidab süsimustas augusti öös mu tüdruku näole kõige ilusama valguse. Ta blondid juuksed nagu säraks. Ja ta on maailma kõige ilusam naine. Ma jumaldan tema tedretähne ja seksikaid huuli. Ma olen noor, aga ma tean, et ma armastan ainult seda tüdrukut. Alati. Ma võtan ta ümbert kahe käega ja tõstan ta jalad maast lahti.

"Ma armastan sind."

Ta libiseb mu käte vahelt betoonplaatidele. Liigume üksteise vastu liibudes edasi. Mu käsi on tema tagumikul. Tema käsi minu omal. Mul on kõva ja ta sosistab mulle kõrva, et tema on märg. Jõuaks ainult koju.

********************************************************************************

Mu kingakontsad klõpsuvad soliidselt, kui hotelli administraatori poole astun. Tunnen vasaku kaenla all raskust, mida tavaliselt tähele ei pane. Padrun on rauas. Ja mulle tundub, et ma olen valvsam, kui kiimas teismeline poiss, kelle toal ei ole lukku.

" Tere hommikust! Ma sooviks enda tuba kauemaks."
" Nädalaks."
" Ja mu külaline on seal, magab, et ..."
" ... ei mingit toateenindust ega koristajaid. Eksole."
" Tänan."
" Maksan kohe."
" Sulas."

Astun klaasuksest läbi. Päike on kuum ja minu Ray Banid on kadunud. Pistan Cameli huulte vahele. Zippo on tühi. Istun taksosse. Camel ikka veel huulte vahel.

Ulatan taksojuhile viiesajaeurose.

" Võrru."