kustumatu vool
uskumatu hool
mis pandud varna hoiule
et saaks rahu
ja vältida liigkiire
valamise vahtu
see pole mu süda
vaid selle B-pool
kust pärit irvega unenäod
sarkasmi mõiste
lapsepõlvemälestused
on kujuteldamatu võime
mu leidlikkus armastada
armastuse võimalikkuse
teooriat
see pole mu süda
vaid selle B-pool
diktaator võiks mu mõtted
endale jätta
kui vaid hipil oleks mulle
mõni uus
mees, olen endale tuttav
aga mitte sõber
see pole mu süda
vaid selle B-pool
antihoor
ja päris kristlane
pole keegi olnud
koolnud kuulvad aga
elavad ei taha kuulda midagi
mis pole mida juba teavad
vaid selle B-pool
mu süda vaoline
ja aeglane vinüül
elu mu`sse tilgutab
jumalik kanüül
6.30.2016
6.29.2016
whisper
Algul tundub, et arvuti või internetiühendusega on midagi valesti. Pilt hangub, hiir ei tööta. Siis pööran pea paremale ja märkan aknast tänavale vaadates, et ka inimesed on poolel sammul tardunud. Hingan tugevalt sisse ja värisen. See juhtub jälle.
Linna kohale ujuvad tumedad pilved ja toas läheb hämaraks. Ma ei julge pead tagasi pöörata, sest tean, et see on siin. Hõljub vaikuses mu kohal. Tagurpidi vari, hingetu toss, tume udu, mis täidab kogu mu kõrge toa laeni ja surub end läbi sellegi.
Varasemalt olen ma talle otsa vaadanud. Otse tema silmadesse, mis on kui põhjatud, mustad kaevud. Ma olen seal nii mõndagi näinud. Ka meeleheitlikku ja appi karjuvat mind. See on vaatepilt, mis võtab seest õõnsaks. Midagi, mis sind paneb kahtlema kõiges, mis sa arvasid, et sa saad pidada endaks.
On olnud aegu, kui olen talle vastu astunud. Olen end tema raskuse all siiski püsti ajanud. Parematel hetkedel temaga võrdselt seisnud. Parimatel temast lausa suurem ja tugevam olnud ja tema jõudu enda omana kasutanud. Täna ei ole üks noist kordadest.
Täna ma ei julge. Täna mul ei ole jõudu temaga rinda pista. Ma teesklen, et olen tardunud nagu inimesed tänaval, aga ma tean, et ta teab, et ma tegelikult tunnen ta kuuma hingeõhku enda kuklal. Ta sosistab. Nii vaikselt, et ma peaaegu ei kuulegi, aga ma ju tean isegi, mis tal öelda on.
Ta ütleb: "Argpüks!"
Linna kohale ujuvad tumedad pilved ja toas läheb hämaraks. Ma ei julge pead tagasi pöörata, sest tean, et see on siin. Hõljub vaikuses mu kohal. Tagurpidi vari, hingetu toss, tume udu, mis täidab kogu mu kõrge toa laeni ja surub end läbi sellegi.
Varasemalt olen ma talle otsa vaadanud. Otse tema silmadesse, mis on kui põhjatud, mustad kaevud. Ma olen seal nii mõndagi näinud. Ka meeleheitlikku ja appi karjuvat mind. See on vaatepilt, mis võtab seest õõnsaks. Midagi, mis sind paneb kahtlema kõiges, mis sa arvasid, et sa saad pidada endaks.
On olnud aegu, kui olen talle vastu astunud. Olen end tema raskuse all siiski püsti ajanud. Parematel hetkedel temaga võrdselt seisnud. Parimatel temast lausa suurem ja tugevam olnud ja tema jõudu enda omana kasutanud. Täna ei ole üks noist kordadest.
Täna ma ei julge. Täna mul ei ole jõudu temaga rinda pista. Ma teesklen, et olen tardunud nagu inimesed tänaval, aga ma tean, et ta teab, et ma tegelikult tunnen ta kuuma hingeõhku enda kuklal. Ta sosistab. Nii vaikselt, et ma peaaegu ei kuulegi, aga ma ju tean isegi, mis tal öelda on.
Ta ütleb: "Argpüks!"
Subscribe to:
Comments (Atom)