ümbersünd

kõik,
mis ma olla tahtsin,
olin ju lihtsalt mina.
ma ei tahtnud sinult ega kelleltki
teiselt midagi ära võtta. veel vähem
oleks mulle meeldinud olukord, kus
oleksin ainult mina.
üksinda.
seega. ma loon enda ümber maailma.
koon ja nikerdan, sest alati on miski,
mis vajab rohkem detaile,
keegi,
kes vajab karakterit.
nii ma siis kompromissidele minnes kompromiteerin
ja üritan mitte muxx olla.
see pole lihtne.
tunnistan.
sina oled mu parim väljamõeldis. olen
sinule andnud enda parimad omadused ja
õpetanud sind tegude, mitte sõnadega.
oled õppinud hästi.
ehk liigagi.
kui loed seda teksti,
oled saanud minuks

Sõnatu..

Togin ketsininaga laternaposti ja üks kuivanud tammeleht krõbiseb mu talla all, kui end jälle selles suunas keeran, kust poolt sind tulemas näha loodan. Pilk jätab kõik ebaolulise registreerimata ja otsib vaid sinu siluetti, aga sind pole veel näha.

Neelatan närviliselt ja vaatan otsitud huviga kõnniteesillutist. Mõtted on sama tühjad kui tänavanurk, millel sind ootan, kuid ärevalt pungis ootusest sinu järele. Kiire pilk üles. Sind ei ole ikka veel näha, aga ega ma jõudsingi natuke vara.

On ebatavaline, et mul ei ole valmis mõeldud mitte ühtki vestluse katket. Usun, et tean täpselt, mida öelda kohe, kui sulle otsa vaatan. Jah, ma usun, et sõnad tulevad siis ise.

Ma seisan mõned hetked liikumatult. Ainult sääred surisevad. Mõtlen, et nüüd tundub küll, et kui juba siis juba täiesti lootusetult ja lõpuni välja. Enam ei mõtle liigselt sellele, mis olnud ega ka sellele, mis tuleb. Olen aus ja ootan sama.

Ma ei märganud, kui ilmusid vaatevälja ja juba, nõnda oodatult, aga siiski ootamatult, seisadki sa minu ees. Silmad suured ja ilusad.

Ei tea, kuhu need sõnad küll jäid?